Читать книгу Prime Time - Лиза Марклунд - Страница 1

Jaanilaupäev

MA ENAM EI jõua, mõtles Annika. Ma annan otsad.

Ta vajutas peopesad vastu laupa, sundides ennast õigele hingamisele ja rahulikuks. Kõik pakid välisukse juures paisusid ta silme ees, esiku ja terve maailma ähvardas enda alla võtta ebamäärane mass, mida oli võimatu pilguga haarata. Kuidas oleks võimalik ära arvata, mis on maha ununenud?

Laste riided, ujumiskott, pakisupid ja toidupurgid, vihmariided ja kummisaapad, telk, varikatusega lapsevanker, magamiskotid, seljakotid tema enda ja Thomase asjadega, tekid ja kaisuloomad …

„Kas Ellen peab just nii riides olema?” küsis Thomas magamistoa ukse juurest.

Annika vaatas üheaastast, kes ujumiskoti poole tatsas.

„Mis siis on?”

„Kas sul talle midagi ilusamat selga ei ole panna?”

Annika tundis, et mõtlemine lukustub.

„Mis siis valesti on?” röökis ta.

Thomas lükkas juuksed laubalt tagasi ja pilgutas üllatunult silmi.

„Ma ainult küsisin. Mis sul viga on?”

Alaliselt kummitav äpardumistunne purskus välja ja kees üle.

„Ma pakkisin terve hommiku,” ütles Annika, „aga pitskleite ma küll kaasa ei võtnud. Kas oleks pidanud?”

Mees laskis kuuldavale kerge vihaturtsatuse.

„Ma lihtsalt küsin, kas laps peab olema riides nagu mustatööline.”

Annika astus viis kiiret sammu mehe suunas ja jõllitas talle silma sisse.

„Mustatööline? Milles asi on? Kas me sõidame saarestikku või peame läbima mingi kuradima sobivustesti?”

Thomase imestus oli siiras, Annika ei alustanud peaaegu kunagi tüli. Viha jõud, mis mehele kaela vajus, oli lausa halvav, ta avas suu, et Annika peale karjuda, kuid häält ei tulnud. Hoopis miski muu hakkas huilgama, midagi nende paljudest elektroonilistest aparaatidest, järelejätmatult, üha tõusvas skaalas.

„Sinu või minu oma?” küsis Annika.

Thomas pööras kannalt ringi, läks magamistuppa, et vaadata, kas see on piipar, mobiil või palm pilot. Annika laskis pilgul libiseda üle esikus valitseva kaose, ega suutnud signaali lokaliseerida.

„Siin ei ole midagi,” hüüdis Thomas.

Annika hakkas pakkide seas tuuseldama, kusagil selle tohuvabohu sees häälitses visalt poollämbunud hääl. Ellen püüdis Annika koti vastas ennast püsti ajada, aga kott libises ära ja tüdruk kukkus näoli vastu põrandat.

„Oi-oi-oi, las emme puhub peale, läks isegi hästi, eks ju?”

Signaal uppus tüdruku hirmunud nuttu, Annika võttis tütre sülle, vaigistas, hingas sisse lapse lõhna ja pehmust, tundis soojust. Istus siis jalanõuderiiulile, lapse tilluke keha lõtvus, näpuke läks suhu. Kui nutt lõppes, lõppes ka helin. Nüüd hakkas telefon helisema. Annika tõusis, laps süles, pigistas toru vastu õlga, samal ajal puhudes.

„Kas kuulsid juba?” küsis Nael, uudistetoimetuse juhataja.

Annika kiigutas ja kussutas.

„Mida?”

„Sörmlandi uudist muidugi, Michelle Carlssonist.”

Annika lõpetas puhumise ja limpsis huuli. Õhtuleht raksatas esikusse osavasti nagu tank – totalitaarselt ja ruumitäitvalt.

„Need on ju sinu vanad jahimaad,” ütles uudisteboss. „Fotograaf sõitis juba välja, see on Bertil Strand, on ju?”

Küsimus oli suunatud kellelegi teisele, küllap vist fototoimetajale. Siis rääkis ta edasi:

„Bertil ongi juba teel, ta võtab su viie minuti pärast peale.”

„Kas mähkmed on pakitud?” küsis Thomas ja võttis Elleni Annika käest oma sülle.

Annika noogutas, osutas pakikuhja suunas, püüdis jalga taas tegelikkusesse kinnitada.

„Mis juhtus?” küsis ta.

„Kas sul flash’i polegi?”

Kurat küll, TT-flash’iga piipar. Annika kiskus oma koti välja, sobras mööda selle põhja, aga ei leidnud.

„Äh,” ütles ta, „ma kuulsin küll, aga ei jõudnud veel vaadata.”

„Michelle Carlsson on tapetud. Režiiruumis Flenis, kuul pähe.”

Sõnad ei jõudnud kohale, mõistetav sisu libises justkui minema. Thomas pani tüdruku põrandale, laps võttis joonelt suuna Annika poole, taarudes, käed ette sirutatud.

„Nalja teed,” ütles Annika.

„Carl Wennergren on seal kohal, ta oli vist eile õhtul seal salvestusel, nii et meil on edumaa, ütleme, et õige ajastamine.”

Rahulolu Naela hääles oli aus ja äge. Annika kuulis, kuidas mees tõmbas sügava mahvi, ja selle taustal määratlematuid toimetusehääli. Ta vajus jälle kingariiulile istuma.

„Berit on Ölandil noorteekskursioonil, ta jätab kõik pooleli, sõidab autoga tagasi ja on kohal arvatavasti pärastlõunaks. Langeby on Kanaari saartel, nii et ainult sina oledki saadaval. Pane ennast kohe hakkama. Bertil Strandil on materjal kaasas, tähendab kõik, mis TT-s juba üleval on, see tähendab peaaegu mitte midagi, nii et helista autost. Kas sa Sörmlandi krimis kedagi tunned?”

Annika pani silmad kinni, püüdis kaht olukorda omavahel siduda, tundis reiel lapse sooja käekest.

„Tunnen ikka.”

„Räägi Wennergreniga, kui oled olukorrast pildi saanud, siis helista mulle … näiteks kell kaksteist.”

„Teeme nii,” ütles Annika.

Thomas vahtis teda, endal õlad jäigad.

„Mis nüüd on?”

Annika pani toru ära, vaatas mehele otsa.

„Ei,” ütles Thomas. „Ära ütle. Mitte mõni kuradi töö, mitte täna.”

„Michelle Carlsson on surnud,” ütles Annika, täis vastukajavat tühjust.

„See telenaine?” küsis Thomas. „Anne sõber?”

Naine noogutas, adrenaliin jõudis ajju, käsivartel tõusid ihukarvad püsti. Ta põlvede juures häälitses Ellen.

„Kuidas ometi? Kuidas ta suri?”

Annika tõstis lapse eemale, tõusis püsti, perspektiiv muutus. Maalesõiduks pakitu pisenes ja kadus, alles jäi arvuti ja ta suur kott. Tüdruk vajus potsti tagumiku peale ja hakkas jälle nutma, Thomas tõstis ta sülle.

„Nad on juba teel siia, et mind peale võtta,” ütles Annika.

Thomas jõllitas teda kaks sekundit ega suutnud mõista.

„Laev läheb kell üksteist,” ütles ta.

Annika võttis tüdruku mehe sülest, viis ta pulkadega voodisse, suudles ta pead. Kergendus sellest, et pääseb ämmast ja saarestikureisist, asendus igatsusega tütre järele.

„Tütreke,” sosistas ta, huuled vastu lapse pead. „Emme armastab sind nii väga.”

Ellen punnis vastu, ei tahtnud magama jääda. Annika ei suutnud last sinna jätta.

„Emme tuleb varsti. Nüüd jääd isa ja vennaga, nii on kõige parem, küll sa näed, et kõik läheb hästi.”

Laps pööras näo sellest valest eemale, tõmbas jalad enda alla krõnksu ja pistis pöidla suhu. Annika silitas abitult lapse pead, käsi ja süda kohmas. Läks kiiresti magamistoast välja, põrkas vastu uksepiita. Elutoast kostis Scooby Doo, keda jälitas tont, kusagil kohina taga oli kuulda Kalle habrast lauluhäält.

Kõik teised saavad hakkama, mõtles ta. See on võimalik, peab olema võimalik.

„Sa ei mõtle tõsiselt?” ütles Thomas, kui naine esikusse jõudis. „Kas sa kavatsed tööle sõita? Praegu?”

Viimane sõna oli liiga vali. Annika vaatas laudpõrandale.

„Kedagi teist ei ole, mina olen valves, sa tead ju, kui vähe meid tööl on …”

„Mida sa jamad!” karjus Thomas, ettepoole kaldu ja näost tulipunane. „Gällnöl ootab meid viiskümmend nägu ja sina mõtled alt ära hüpata?”

Annika tundemaailm, mis alles äsja oli täis paanikat ja siis asendunud kergenduse ja igatsusega, täitus nüüd ootamatu ja nürimeelse vihaga.

„Ootavad sind,” ütles Annika, „mitte mind. Minu peale nad sülitavad, tead ju küll.”

Kalle tuli esikusse, silmad vanemate kisa tõttu suured peas, puges Annikale kaissu ja pani käed ümber ema kaela. Õrnusehoog tahtis Annikat ära lämmatada.

„Sa oled jumala võimatu,” ütles Thomas.

„Ära tee olukorda veel hullemaks,” ütles Annika kummargil olles. „Sõida maale, pidutse oma sõprade ja oma vennaga, lapsed mängivad, siis on kõik korras.”

Kalle pistis nina ema kõrva taha.

„Sõpradega? Sa tahad öelda, et see on mingi lõbusõit. Sõpradega! Need on minu vanemad ja vanad tädid.”

Annika rabeles lapse soojusest lahti, andis kolmeaastase põskedele musi – huulte vastas oli lausa samet. Ta vaatas Thomasele otsa.

„Sina tee, nagu sa õigeks pead,” lausus ta. „Kui te pühapäeval koju tulete, olen ma olemas.”

Annika pani lapse maha, tõusis püsti ja tõmbas vihmajaki selga.

„Sa ei mõtle ometi tõsiselt,” lausus Thomas. „Sa ei saa mind kogu selle värgiga siia üksi jätta.”

„Seal on nii palju rahvast, et keegi ei märkagi, et mind ei ole, lapsed ka mitte. Toredat olemist!”

Annika tõmbas saapad jalga, viskas koti üle õla ja sülearvuti musta kotti. Tema uje, kuid kindel pilk oli Thomase silmades kinni.

„Paras aeg küll,” ütles mees lämbunud häälel.

„Me ju rääkisime sellest,” vastas Annika. „Ega see kerge ei ole. Sa tead, et ma pean.”

„Mis kuradi ema sa oled.”

Annika näost kadus värv.

„Kas sina arvad, et ma teen seda lõbu pärast?” küsis ta hingetult. „See on ebaõiglane.”

„Kurat küll,” ütles Thomas, selg sirge ja ise näost punane. „Seda ei anna ma sulle mitte kunagi andeks. Kurat võtaks.”

Annika pilgutas silmi, sõnad küll tabasid teda, kuid ometi mitte. Kilp, mis tööasju kaitses, kerkis ette ja tegi ta tabamatuks. Annika pöördus aeglaselt ringi, kallistas poega, sosistas midagi lapse kõrva ja läinud ta oligi.

Bertil Strand oli Annika lapsepuhkusel olles saanud uue ametiauto, jälle Saabi. Annika aimas, et sellega oli mees veelgi hoolikam kui eelmisega, kui niisugune asi üldse võimalik oli.

„Küll sul läks kaua,” lausus Bertil, kui Annika koti ja arvuti tagaistmele viskas.

Ta nägi fotograafi näoilmest, et tagauks sai liiga suure pauguga kinni löödud.

„Kuradi ilm,” pomises ta.

„Jaanipäev ikkagi,” vastas Bertil Strand. „Mis sina siis arvasid?”

Mees lükkas esimese käigu sisse ja sõitis bussitaskust välja vahetult number 62 ees. Annika puges vihmajakist välja, jukerdas turvavööga, endal suu kuivamas.

„Kus uudised on?”

Fotograaf viipas õhukesele paberipundile Annika jalgade kõrval põrandal.

„Kergelt see asi ei lähe, kõik reporterid on üle poole ilma laiali sõitnud. Kuradi vedamine, et Wennergren seal kohal oli.”

Annika sirutas ennast pabereid võtma, ta oli vöö just peale saanud, mistõttu ta nendeni ei ulatunud. Ärritunult avas ta uuesti turvavöö.

„Ah nii,” ütles ta. „Mida sa sellega öelda tahad? Kas mina siin esiistmel olen siis olematu?”

Fotograaf vaatas tema poole.

„See on õudne, et meil niisuguste asjade puhuks valmidus puudub, tüüpiline halb planeerimine, mitte mingit ettemõtlemist. Schyman peaks tegutsema, selle asemel et pidevalt Torstenssoniga vaielda. Pane rihm peale.”

Annika ei viitsinud süveneda toimetuse juhi ja peatoimetaja vahelistesse lahkhelidesse. Ta kinnitas uuesti rihma, pani silmad kinni ja tundis, kuidas diafragmas põletab jõuetus ja igatsus laste järele.

Nüüd saab ämm oma veskile vett juurde. Vaene Thomas, mõtleb too, kuidas temal küll nii halvasti läks.

Annika sundis end välja hingama, ajas silmad pärani ja uuris agentuuriuudiste väljatrükke. Uudised, viis tükki, olid välja saadetud üheminutiliste vaheaegadega.

Välkuudis 9.41: Teleajakirjanik Michelle Carlsson surnud. 9.42: Michelle Carlsson tapeti lasuga pähe. 9.43: Michelle Carlsson leiti Yxtaholmi lossi juures telebussi režiiruumist. Relv oli ohvri kõrval. 9.44: Politsei kahtlustab, et Michelle Carlsson mõrvati. 9.45: Michelle Carlssoni mõrva asjus kuulatakse üle terve rida inimesi.

„Lossis salvestati saatesarja, mida pidi näidatama järgmisel nädalal,” lausus Bertil Strand.

„„Suveloss”,” ütles Annika. „Mu sõber Anne Snapphane on juba märtsist alates aidanud seda saadet teha …”

Ta jäi vait, vaatas, kuidas vihmatilgad mööda külgakent alla jooksid, ojad voolasid kokku ja lahku, vältimatult tahapoole kaldudes, kuni pritsisid vastu kaasreisijapoolse ukse kroomliistu. Meenus Anne viha ja pettumus, kui ta pärast kuut aastat teleproduktsioonifirmas töötamist degradeeriti ja temast, senisest toimetajast ja produtsendist sai toimetaja assistent ja stuudio administraator. Uus töö tähendas Annele nüüd, et ta pidi pärast salvestust jääma võttekohale ja ruumi korda tegema, hoolitsema materjali eest ja selle arhiveerima, tegema igasugu väsitavaid ja nürisid töid. Arvatavasti oli Anne praegugi veel tööasjus kusagil seal lossis.

Annika pööras ringi ja koukis tagaistmele visatud kotist välja märkmiku ja pastaka.

„Kes on kahtlusalused?”

„Pole aimugi,” vastas Bertil Strand ägisedes.

Saab oli jõudnud välja Essinge teele, Stockholmi liiga ahtale ringteele, mis praegu oli loomulikult paigalseisvaid sõidukeid totaalselt täis kiilutud.

„Siin läheb terve igavik,” lausus Bertil ja lülitas käigu välja.

Annika ei suutnud vait olla.

„Mida sina siis arvasid? Jaanipäev ikkagi.”

Fotograaf lülitas auto õhutussüsteemi välja, aknad hakkasid otsekohe auruseks tõmbuma. Kojamehed pidasid ühtlast korrapärast rütmi, vasakpoolne kriuksus iga kord, kui tuuleklaasi kõrgeimasse punkti jõudis. Annika pani silmad kinni, surus Thomase hääle ja oma äpardumistunde tagasi, süvenes vihmasaju, kojameeste ja siseventilaatori astmaatilisse kahinasse.

„Suveloss”, mõtles ta, Tv Plusi suur peresaade, arutelu ja meelelahutus, külalised ja artistid. Michelle Carlssoni comeback parimale eetriajale, teletähe revanš. Tegelikult, mõtles Annika, on Michelle täitsa hea.

„Mida sina Michellist arvad?” küsis ta.

Bertil Strand keeras liikluses auku otsides pead, nagu asetsenuks see kuullaagritel.

„Nõme,” ütles ta. „Ei äratanud usaldust. Lastesaadete ja mälumängude juhtimisega sai ta hakkama, aga see debatikas, mida ta teha püüdis, ei olnud küll suurem asi. Ta ei osanud ju mitte midagi.”

Annikat pani ennastki imestama see protest, mis temas nüüd tõusis.

„No kuule,” ütles ta. „Michelle töötas raadios ja teles kümme aastat. Midagi ta selle aja jooksul vast ikka õppis ka.”

„Ainult naeratas ekraanil,” lausus Bertil Strand. „Mis siin rasket on?”

Annika raputas pead, väsinud nõusolematus surus peale. Aga ta ise oli ju sageli samu argumente kasutanud, kui ta Anne Snapphanega ajakirjanduse asju arutas.

„Mu parim sõber on praeguseks kuus aastat teles töötanud,” ütles ta. „Uskumatu küll, aga see on palju keerulisem, kui võiks arvata.”

Bertil Strand pressis end teele täpselt ühe korskava Land Roveri ette. Mees roolis andis signaali.

„Paistab, et see on üks kuradi töö jah,” ütles fotograaf. „Jube palju tehnikat, mis kunagi ei tööta, ja terve kari idioote, kes jooksevad ringi ja arvavad, et nad on Keegi.”

„Sa räägid nagu Õhtuleht,” lausus Annika ja vaatas jälle aknast välja, surudes hambad kokku. Land Roveri vanamees näitas talle keskmist sõrme.

Mis asja ma üldse teen? Istun siin selle ülespuhutud kergatsiga ja sõidan mõttetule vägivallasündmusele. Ja jätan sinnapaika Thomase ja lapsed, ainukesed, kes tegelikult midagi tähendavad. Olen lihtsalt lollakas.

Ta nuusutas oma käsi, tundis ikka veel Kalle juuste ja Elleni pisarate lõhna. Ta kõri tõmbus kokku. Ta pöördus, võttis kotist mobiili ja tüki majapidamispaberit ja pühkis käsi.

„Siin on nüüd auk,” ütles Bertil Strand ja andis gaasi.

Annika valis numbri.

Politsei oli andnud korralduse kõik telefonid välja lülitada. Anne Snapphane oli kindel, et ta oligi nii teinud, mistõttu vibra ta jakitaskus tuli vähemat sorti vapustusena. Ta tõusis voodis kiiresti istukile, pulss vasardas kurgus ja oimukohtadel, ta mõistis, et oli vist suikunud. Telefon põrises nagu tohutu putukas, mis oli pugenud vihmajope sisetaskusse. Segaduses lükkas Anne juuksed näolt ära, maitses keeleotsa: hallituse mekk. Ta siples ennast suleteki, ilupatjade ja päevateki puntrast vabaks, tõmbas jaki välja ja sai telefoni kätte. Vaatas umbusklikult kuvarit, ei mingit numbrit, kõhkles. Mis see siis on? Kas mingi test?

Vajutas „Vasta” ja sosistas ettevaatlikult.

„Hallo?”

„Kuidas on?” kuulis ta Annika Bengtzoni häält, kaugelt ja ebaselgelt. „Kas oled elus?”

Anne Snapphane nuuksatas, pani peopesa silmadele, surus sõrmedega vastu valutavat pead, kuulas hääli traadita telefonis. Kahin ja ragin, mootorimüra ja mööduvate autosignaalide võnkuvad hääled.

„Hädavaevu,” sosistas ta.

„Me kuulsime Michelle Carlssonist,” ütles sõber Annika, rääkides aeglasemalt kui muidu. „Me oleme teel Yxtaholmi. Kas sa saad üldse rääkida?”

Anne hakkas nutma, hääletult, soolased pisarad jooksid alla mikrofoni.

„Vist saan.”

Vastuseks oli kuulda hingeldamist.

„… ainult liikluses nii kuradi pikad ummikud … sa oled siis kohal?”

Telefon hakkis, kohin ja vihm, jupikaupa Annika hääl. Anne Snapphane tõmbas sügavasti hinge ja tundis, kuidas pulss rahuneb.

„Ma olen siin oma toas lossi lõunatiivas. Oleme kõik koduarestis. Meid kuulatakse vist ükshaaval üle.”

„Mis siis juhtus?”

Anne pühkis käeseljaga pisarad ära, pigistas teise käega telefoni ja surus selle vastu kõrva – see oli side päästenööriga.

„Michelle,” sosistas ta. „Michelle on surnud. Ta leiti telebussist, kukal sodi.”

„Kas mente on palju?”

Süda lõi rütmilisemalt, juba peaaegu talutava kiirusega. Annika hääl esindas tegelikkust ja igapäevaelu. Anne Snapphane tõusis püsti, endal põlved veidi hellad, ja vaatas aknast välja.

„Siit ei ole palju näha, kaarsild üle kanali ja mõned vibumärklauad. Ma kuulsin automürinat ja natukese aja eest maandus helikopter.”

„Kas sina ka teda nägid?”

Anne Snapphane pani silmad kinni, pigistas ninajuurt, pildid ta peas sähvatasid läbi pohmeluse.

„Ma nägin teda. Ma nägin teda …”

„Kes seda tegi?”

Uksele koputati. Anne külmus jääsambaks ja vahtis halvatuna ust. Päästenöör tõmmati ära, ta oli taas segaduses.

„Ma pean minema,” sosistas ta telefoni ja vajutas kõne kinni.

„Anne Snapphane?”

Ukse tagant kostev hääl oli käskiv. Anne viskas telefoni teki alla ja köhatas kurgu puhtaks. Enne kui ta jõudis vastata, tehti uks lahti. Lävel seisev politseinik oli noor ja silmanähtavalt närvis.

„Olgu, nüüd on teie kord.”

Anne vahtis talle otsa.

„Mul on suur janu,” ütles ta.

Politseinik ei saanud aru, kui ebatõeline olukord Anne jaoks on, ta isegi ei näinud temas inimest, vaatas tast lihtsalt läbi.

„Uksest välja ja siis alla vasakule. Kiiremini.”

Koridor oli pime, sest sadas ja uksed olid kinni, seinad olid kreenis. Anne ei olnud veel päris kaine. Ta käsi toetus vastu seina ja ta tundis üksindust. Mitte kedagi telemeeskonnast polnud näha. Kui politseinik välisukse lahti tegi, lõid külm ja niiskus Annele vastu nagu märg rätik. Ta tõmbas ägedalt hinge, taarus ukseavas, kissitas lossi poole. Politseinikud, politseiautod, pilt oli halli vihma tõttu hägune.

„Ega teil ei ole vihmavarju või midagi?”

Ta saatja osutas vastuseks käega majanurga suunas. Anne Snapphane tõstis õlad kõrgele, tegi kõhkleva sammu kivitrepile ja tundis, et vesi leidis kohe tee krae vahelt sisse.

„Kuhu ma pean minema?”

„Järveäärsesse majja. Kiiresti.”

Külm veenire voolas piki selgroogu alla ja silmad olid vett täis. Anne pilgutas selle välja, ukerdas kolm trepiastet alla kruusateele ja kõndis piki pukspuuhekki aia poole. Ta kõndis valgeks krohvitud müüri kõrval lossi uue tiivani, tegi ringi ümber väikese emailitud metallmööblikomplekti ja jäi seisma. Väikest aeda raamistas telliskattega ja võlvitud läbipääsuga müür.

Siit peaks olema kerge jalga lasta, mõtles naine.

„Otse edasi, tulge nüüd!”

Anne pööras pilgu müürilt ära ja astus ukse poole.

Komissar istus suure konverentsisaali laua taga. Täpselt tema selja taga asuvast aknast paistis telebuss. Alateadlikult taganes Anne Snapphane sammukese ja astus saatjale jala peale. Buss torkas vihma käes silma nagu väljalõige mõnest ajakirjast – kriitvalge, peal firma karjuvad logotüübid.

Ei tea, kas Michelle on ikka veel seal, käis mõte läbi Anne pea. Ei tea, kas ta on juba külmaks muutunud.

„Istuge.”

Anne vajus tooli, millele komissar oli viibanud, kuivatas silmad vihmast kuivaks, vaatas silmi pilgutades politseinikule otsa ja pani tähele tema värvikirevat Havai särki. Kergendus oli silmapilkne.

„Issand küll,” lausus ta, „kas see olete teie?”

Paistis, et mees ei kuulnud, mis ta ütles.

„Me kohtusime kunagi Stockholmis,” ütles Anne nüüd juba innukalt. „Koos Annika Bengtzoniga …”

„Teie olite üks neist, kes ta leidis,” lausus mees.

Anne pilgutas hämmelduses silmi.

„Jah,” ütles ta. „Üks neist.”

Äkitselt oli ebareaalsus tagasi, põrand lõi kõikuma, Anne klammerdus kirjutuslaua külge.

„Palun natuke vett.”

Tuli politseinik kannu ja klaasiga. Anne valas ise, käed värisesid. Jõi terve klaasi tühjaks, januselt, ajas vett maha.

„Pohmell?”

Anne Snapphane toetus vastu tooli seljatuge, tundis, kuidas iiveldus kasvab.

„Ma arvan, et mul tuleb kohe astmahoog peale.”

„Kas peale salvestust ongi kombeks pidada maha üks metsik pidu?”

Anne tõmbas käega üle juuste ja pani tähele, kui märjad need on.

„Miks ma siin pean olema? Millal ma tohin koju sõita?”

Komissar tõusis püsti.

„Me kuulame teid kõiki päeva jooksul üle, ükshaaval. Mitte keegi ei ole rohkem kahtlustatav kui teine, aga informatsiooni kogumiseks peame muidugi teid kõiki üle kuulama. Ma loodan, et saate sellest aru.”

Anne vaatas talle otsa, suu poollahti, püüdes mõista, mis ta ütles.

„Ülejäänud aja veedate te igaüks oma toas. Me toome teid kohale selles järjekorras, mida me peame kõige otstarbekamaks. Te ei tohi üksteisega kõnelda ega omavahel mingil muul moel suhelda. Kas on arusaadav? Anne Snapphane, kas te kuulete mind?”

Anne sundis ennast noogutama, mõte läks voodis teki all olevale mobiilile.

Mees vajutas maki käima ja istus Anne ette lauale. Ta teksad olid põlvedest kulunud.

„Protokoll Anne Snapphane ülekuulamisest, sünniaeg … ”

Ta peatus ja vaatas ainiti Annele otsa, naine neelatas ja luges pomisedes ette oma isikukoodi.

„… mille viib läbi Q Yxtaholmi lossi uue tiiva konverentsisaalis reedel, 22. juunil kell 10.25. Anne Snapphanet kuulatakse üle informatsiooni hankimiseks seoses Michelle Carlssoni arvatava mõrvaga.”

Mees jäi vait ja vaatas üksisilmi Annet.

„Mis põhjusel te siin olete?”

Anne jõi veel natuke vett.

„Ma olen ülekuulamisel,” lausus ta tasa.

Komissar Q ohkas.

„Vabandust,” ütles Anne Snapphane ja köhatas. „Ma olen toimetaja assistent Zero Televisioonis … see on produktsioonifirma, mis teeb erinevatele kanalitele telesaateid. Ma olin sel nädalal siin võtete ajal ka stuudio administraator …”

Ta jäi vait, vaatas ruumis ringi, politseinikud ees, politseinikud taga, akna taga telebuss.

„Salvestused,” ütles Q. „Mitmuses. Kas neid oli mitu?”

Anne noogutas.

„Kaheksa saadet ühe jutiga,” lausus ta, ta hääl oli nüüd veidi kindlam. „Kaks saadet päevas neli päeva järjest, ja vihma on sadanud kogu see kuradi aeg!”

Anne turtsatas korraga naerma, kile ja kohatu purse. Politseinik ei reageerinud.

„Kuidas salvestused kulgesid?”

„Kulgesid?”

Anne vaatas maha.

„Nagu me arvasimegi, kuigi ilma ei saanud me ju planeerida. Me pidime kõik saatelõigud ja stseenid filmima kokkupandavates paviljonides, ja nii ei olnud see ju mõeldud. See tähendas, et me pidime oma asju kogu aeg ümber tõstma, osa artiste pidid esinema peahoone teise korruse muusikasaalis. Aga muidu töötas kõik hästi.”

Ta püüdis naeratada.

„Kas tekkis mingeid vastuolusid?”

„Mida te silmas peate?”

Anne jõi klaasi tühjaks.

Politseinik laiutas väsinult käsi.

„Tülitsemine,” ütles ta. „Jagelemine. Ähvardused. Vägivald.”

Anne Snapphane pani jälle silmad kinni, hingas sügavalt sisse.

„Võibolla natukene.”

„Kas te täpsustaksite?”

Anne jõi jälle, märkas, et vesi sai otsa, vehkis oma tühja klaasiga ja see valati uuesti täis.

„Niisuguse suure ettevõtmise juures võib mustmiljon pisiasja untsu minna,” ütles ta, „aga seda ei saa lubada. Kui kõik on pinges, siis juhtub, et asjad omandavad liiga suured mõõtmed.”

„Rääkige selgelt,” lausus komissar Q.

Süda hakkas jälle perutama, Anne hakkas värisema.

„Michelle,” ütles ta, „võis olla uskumatult tüütu. Ta läks kõigiga selles meeskonnas nende päevade jooksul tülli.”

„Kas teiega ka?”

Anne Snapphane noogutas mitu korda ja neelatas. Politseinik ohkas.

„Palun vastake sõnadega.”

„Jah,” ütles Anne liiga valju häälega. „Jah, minuga ka.”

„Millal?”

„Eile õhtul.”

Politseinik uuris teda, ei pööranud pilku ära.

„Mis siis juhtus?”

„Tegelikult tühiasi. Me läksime tülli raha pärast, mis asi on kui palju väärt. Asi algas sellest, et arutasime aktsiaid, mina olen üldiselt võttes aktsiatega spekuleerimise vastu, aga Michelle kinnitas, et demokraatia just sellel põhinebki, ja siis jõudsime palkade juurde. Firmajuhid ja teised avaliku elu tegelased on oma palka ja pensionilepingut väärt, väitis ta ja nimetas Barneviki ja tema poisse, aga tegelikult rääkis ta ju ainult iseendast nagu tavaliselt …”

Korraga Anne peatus, tundis, kuidas põsed läksid kuumaks. Politseinik vahtis teda ilmetul näol.

„Kas te saite ta peale vihaseks?”

Ma parem valetan, mõtles Anne Snapphane. Ma ei saa ometi rääkida, nagu asi on, muidu arvavad nad, et see olin mina.

Mees tema ees jälgis teda, uuris põhjalikult, vaatas läbi ta aju.

„Kui te valetate, läheb asi keeruliseks,” lausus ta.

„Ma oleks ta ära kägistanud,” ütles Anne ja lõi pilgu maha, pisarad olid põletavalt lähedal. „Kuigi me olime ju täis.”

Politseikomissar tõusis, tegi tiiru ümber laua, istus jälle toolile.

„Täis,” kordas ta. „Kui täis? Kas see kehtib kogu tiimi kohta?”

Anne kehitas õlgu, olles äkitselt surmväsinud, kõigest tüdinud.

„Sõnadega, palun.”

Ajus tekkis lühiühendus, rike ja ülepinge.

„Kust mina tean,” karjus ta. „Kuidas ma saan seda teada? Ma ei jooksnud ringi ega korjanud tühje pudeleid, kuigi siin on inimesi, kes arvavad, et ma just niisuguseid asju peaksingi tegema …”

„Nagu näiteks kes? Kas Michelle arvas ka, et te peaksite pudeleid korjama?”

„Ei,” vastas ta mõnevõrra vaiksemalt.

Vaikus tihenes, iiveldus kasvas.

„Kas eile või öösel oli veel teisi tülisid?”

Anne Snapphane neelatas valjusti, hing kinni.

„Võibolla,” sosistas ta.

„Kelle vahel?”

„Küsige teiste käest. Mina ei tea. Ma ei kuulanud.”

„Aga siin oli eile ja täna öösel tülisid? Lärmi?”

„Uurige, siis kuulete.” vastas Anne. „Tallis.”

„Kas teie olite ka seal?”

„Mitte kaua.”

„Aga teie olite üks neist, kes ta leidis?”

Q ei nõudnud jaatavat vastust.

„Kes peale teie veel bussi sisse läks?”

Anne pani hetkeks silmad kinni.

„Sebastian,” lausus ta, tundes, et hääl õieti ei kanna.

„Sebastian Follin, Michelle Carlssoni agent?”

Anne noogutas, siis tuli talle meelde.

„Jah,” ütles ta. „Või mänedžer, Sebastian Follin on Michelle’i mänedžer.”

Anne jäi segaduses olles vait.

„Kuidas tuleb nüüd siis öelda? Et Sebastian on või oli …?”

„Keegi veel?”

„Karin. Karin Bellhorn, produtsent. Tema oli ka.”

„Veel keegi?”

„Mariana ja Bambi. Nemad tegelikult üksteisele ei meeldi.”

„Miks te öö otsa üleval olite?”

Äkki purskas Anne naerma.

„Alkoholi oli ju veel.”

„Kes on Mariana ja Bambi?”

„Mariana von Berlitz on „Suvelossi” saatesarja toimetaja, ta töötab samas firmas, kus mina. Bambi Rosenberg, seebikanäitleja, tema oli meil eelviimase saate külaline, tema ja Michelle on sõbrad.”

„Hästi,” ütles Q. „Mänedžer, produtsent, toimetaja, sõber ja siis teie ka. Kas nüüd on kõik?”

Anne mõtles hetke.

„Gunnar ka muidugi,” lausus ta. „Võti oli tema käes. Ta nimi on Antonsson, töötab bussis, te pidite teda nägema.”

Üle Anne huulte ja aju voolas rohelise mürgina irvitus.

„Tema oli rohkem vapustatud just sellest segadusest kui…”

Anne laiutas käsi ja jäi vait.

„Mida te silmas peate?”

„Gunnari jaoks oli see, et Michelle oli tema seadmed ära määrinud, nagu suurem jama kui see, et ta on surnud.”

„Ära määrinud?”

„No teate küll, see hall puder nagu …”

Sähvatas mälestuspilt, filtreeritud joobest ja šokist, sale groteskses asendis keha, tohutu suured silmad, mis enam kunagi ei näe.

„Ma ei suuda,” ütles Anne Snapphane ja minestas.

Kai Grand Hôteli vastas mustas inimmassist. Saarestikku väljuma pidavad laevad õõtsusid vihma taga otsekui vaalad, tuul ja vesi rebisid kaseoksi, mis kaunistasid vööre ja ahtreid.

See ei ole võimalik, mõtles Thomas. Kohta me igatahes ei saa.

„Gällnö? Seal kõige lõpus. Toredat jaaniõhtut!”

Thomas püüdis Waxholmi laevakompanii vihmaülikonnale naeratada, võttis lapsevankri käepidemest kõvemini kinni, ületas sügava poriloigu ja sõitis vastu ühe noore naise sääremarja.

„Võiks ometi vabandust paluda,” sisistas naine.

Thomas vaatas mujale, tundis, kuidas mähkmepakendi plastmassist sang randmesse lõikas ja seljakoti raam vastu puusaluud laksus.

„Ma tahan jäätist,” ütles Kalle ja näitas sõrmega tagapool asuva varjualuse suunas.

„Jäätist saad laeva peal,” ütles Thomas, tema laup tõmbus higiseks. Küljelt tulev tuuleiil lõi plartsti vastu nägu, vankris virises Ellen. Thomas kissitas piki kaid kaugemale ja ta süda vajus saapasäärde. Seal õõtsuski laev nimega Norrskär. Vana aurulaev nägi nende võimsate skäärikoletiste kõrval välja nagu krõnksus vanamutt. Niisuguse ilmaga ja niisuguse laevaga läheb rohkem kui kolm tundi, enne kui ta oma vanemate saarekodusse jõuab. Laevale jõudis ta ühena viimastest, ladus vankri, kotid ja seljakoti kaptenisilla alla vööriukse kõrvale ritta.

„Nüüd joome kohvi,” ütles ta ja kuulis ise ka, kui haledalt see kõlas.

Juba Strömmenil kõigutas korralikult. Kalle jäi merehaigeks enne, kui nad olid laidudest möödas. Poiss oksendas kohvikus üle kogu laua ja pillas oma jäätise selle plöga sisse.

„Minu jäätis,” nuttis laps ja püüdis libedat pulka kätte võtta, samal ajal suud varruka sisse pühkides.

„Oota,” hüüdis Thomas, kui Ellen hakkas ennast ta sülest maha rabelema.

Teised reisijad võtsid peenetundeliselt koomale, Thomasest eemale.

„Te peate ise ära koristama,” ütles tütarlaps leti tagant hapult ja ulatas Thomasele rulli majapidamispaberit.

„No-no-no,” ütles Thomas ja tundis, kuidas kaasreisijate pilgud põletavad. „No-no-no, Ellen ja Kalle. Kõik läheb hästi, no-no-no …”

Ta põgenes üles tekile, tüdruk ühes käevangus, käru teises, vastupunniv ja nuttev Kalle ees.

Thomas seadis lapsed sisse väheldases katusega tuulevarjus kohe trepi kõrval. Ta võttis vihmajope seljast, mässis poisi selle sisse ja pani ta seinale kinnitatud pingile lamama. Nutt lakkas silmapilkselt, laps uinus minuti jooksul. Thomas laskis käru seljatoe alla, toppis tütre teki sisse ja hakkas vankrit kiiresti liigutama edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Laeva rullamise rütmis töötas asi hästi. Laps jäi magama.

Thomas fikseeris käru paigale, kontrollis, et vihm lapsele peale ei saja ja läks siis reelingu äärde, lastes end emmata tuulest ja vihmast. Teda valdas äkiline ja seletamatu igatsus ja kaotustunne millegi pärast, mis tal oli olnud ja millest ta oli ilma jäänud.

Soolane vesi, mõtles mees. Tunne ja lõhn.

Ta oli sellega üles kasvanud. Vesi oli üks osa tema maailmast, see oli teda alati ümbritsenud. Selge ja läbipaistev vesi ei olnud mitte ainult ta lapsepõlve ja suvede mälestuspilt Vaxholmist, kus ta oli elanud kuni kolmekümne teise eluaastani, meri oli alati ta kaaslane olnud. Kuid viimastel aastatel oli see elukilluke unarusse jäänud, ta oli unustanud ühe oma põhiväärtustest.

See naine ei ole seda väärt, mõtles ta.

Ja kohe seejärel tuli laastava jõuga mõte: ma kahetsen.

Ta hingeldas, selliselt ei olnud ta kunagi varem oma tundeid valla päästnud. Kõht tõmbus krampi, tunne, et teda on alt veetud, ähvardas teda sügavikku tõmmata.

Ta oli oma naist Eleonori petnud, kui Annika Bengtzoniga kõrvalehüppe tegi. Oli jätnud maha oma villa, oma kodu ja elu, et elada Annika lagunenud, ilma sooja veeta, lammutamisele kuuluvas korteris Kungsholmeni linnaosas Stockholmis. Ta oli murdnud oma lubadust Jumala ja Eleonori ees, reetnud oma vanemad, sõbrad ja naabrid. Temal ja Eleonoril oli olnud loomulik ja tähtis positsioon Vaxholmis, koguduses ja seltsielus – Eleonor oli pangadirektor ja tema ise valla peaökonomist.

„Ainult ühe kuradi kepi pärast,” ütles ta tuulde.

Siis pööras süü end oma telje ümber, tabas teda kuklasse täpselt sama tugeva jõuga.

Kalle, mõtles ta, anna andeks, ma ei mõelnud seda nii. Ta pööras selja mere poole, vaatas lapsi, kes tuulevarjus magasid. Imelised, ja tema omad! Tema omad!

Eleonor ei olnud tahtnud lapsi saada. Ise oli ta selle peale vaevalt üldse mõtelnudki enne, kui Annika tol jõulueelsel õhtul nende villasse tuli, äranutetud ja rase, kui ammu see nüüd oligi? Kolm ja pool aastat tagasi? Kas mitte rohkem?

Aeg tundus olevat pikem. Ta oli pärast seda villas käinud ainult üks kord, koos kolimisfirma meestega. Raha, mille ta Eleonorilt sai, kui see talle poole maja väärtusest välja maksis, oli ta paigutanud IT-aktsiatesse ja muudesse kõrgtehnoloogia valdkondadesse, mida analüütikud soovitasid.

„Ära niisugust sitta küll osta,” oli Annika öelnud. „Mida kurat me lairibaühendusega teeme, kui isegi arvuteid ei tehta nii, et need töötaksid.”

Seejärel viskas ta oma sülearvuti põrandale ja astus sellele peale.

„Väga küps teguviis,” oli Thomas vastanud. „Sinu börsianalüüs on tõesti usaldust sisendav.”

Muidugi oli naisel olnud õigus. Kuu aja pärast oli börs äkilises languses, ja kõige rohkem veel tema aktsiad.

Thomas astus tuule käest leiküljele, märkas, et ta on märg ja et tal on külm.

Ja laev ei olnud veel Gåshagastki väljas.

„Miks lift ei tööta?” ähkis Anders Schyman, kui oli kõrge ajakirjandusmaja neljandale korrusele jõudnud.

Tore Brand jõllitas vihaselt.

„Niiskus,” lausus ta. „Liftišahtiteenindus tuleb esmaspäeval.”

Toimetuse boss hingas sisse ja otsustas endamisi, et seda teemat enne üles ei võta, kui tööl on mõni teine valvur.

Nael istus üksi ja mahajäetuna uudistelaua ääres, jalad laual, telefonitoru peaaegu kõrva susatud. Ta võpatas, kui Schyman käe ta õlale pani.

„Kuuleme,” ütles ta torusse ja virutas selle hargile.

„Kus Torstensson on?” küsis Schyman.

„Oma Dalarna suguvõsal külas ja mängib neile viiulit. Kas sa oled teda rahvariietes näinud?”

Nael irvitas. Poistel, kes Õhtulehte teevad, puudub vähimgi lugupidamine oma peatoimetaja vastu. Schyman teadis, et see on teisejärguline. Nii kaua, kui nad Torstenssoniga hakkama saavad ja suudavad teda suunata, kuhu vaja, istub peatoimetaja oma kohal.

Schyman istus otse uudisteosakonna juhataja vastu, toetus tahapoole. Ta teadis, et poisid hindavad tema teadmisi, aga sellel ei ole tähtsust, kui sul puudub täidesaatev võim.

Äkki meenus talle, kuidas Annika Bengtzon oli neid poisse nimetanud: vildiparv – nende rabavalt sarnaste tumesiniste viltpintsakute järgi, ja ta irvitas.

Siis ta köhatas.

„Mis me siis vaese preili Carlssoniga teeme?”

„Annika Bengtzon pidi mulle kell kaksteist helistama, aga ei ole helistanud.”

Ta tegi lootusetu liigutuse.

„Kellega ta sõidab?”

„Bertiliga. Nad sõitsid välja kella kümne ajal.”

„Siis on nad vaevalt üldse linnastki väljas. Ummikud on ju kohutavad.”

„Tõepoolest!” hüüdis Nael, kes elas Solnas ja sõitis ametiautoga iga päev need neli kilomeetrit. „See on küll midagi, mille vastu peaks algatama kampaania.”

Schyman lämmatas ohke.

„Sa tead, et meil on Michelle Carlssonilt kaks jämeda laimu süüdistusega kohtukutset,” lausus ta.

„Ja siis?” küsis Nael. „Kas nüüd paneme täna pidurit ainult sellepärast, et tots oli tubli õiguse tagaajaja, kui ta veel elas?”

Schyman oli kümme sekundit vait ja vahtis uudistebossi.

„Kes mida teeb?” küsis ta siis.

Nael lehitses pöörase kiirusega oma pabereid, ülahuul veidi higine.

„Annika Bengtzon ja Bertil on niisiis teel Fleni, Berit Hamrin sõidab sinna Ölandilt. Ta pidi seal noorte hulgas tegema joomisevastast agitatsiooni, kaasas lepinguline fotograaf. Mul oli selle mehega täna hommikul peaaegu tunniajaline kõne. Ta oli maruvihane, et töö nüüd ära jäi.”

„Me maksame ju talle igal juhul,” ütles Anders Schyman ja kahmas endale laual olevast segadikust ühe ajalehe.

„Muidugi, aga kutt ei olnudki niivõrd huvitatud papist, kui tahtis Õhtulehes oma nime näha. Lõpuks ütlesin ma talle, et pildistagu ikka ja saatku meile fotod, nimed ja vanused peal.”

„Neid pilte tahan ma küll näha,” ütles toimetuse juht. „Võltsitud joomisevastastest agitatsioonidest on meil kõrini.”

Nael punastas kergelt. Eelmisel aastal oli ta saatnud Ölandile kaks asendustöötajat, kes said kokku maailma parima materjali. Probleem oli ainult selles, et nii reporter kui ka fotomees olid joonud sama palju kui kõik teised. Pealegi unustasid nad rääkida oma uutele sõpradele, et nood oksendavad ja puistavad südant ja essuvad Õhtulehe fotode peale. See oli tähendanud viit pressinõukogu tauniva otsusega lõppenud kaebust ja 150 000 krooni eest kompensatsioone, et asi trükivabaduse kuritarvitamise pärast kohtusse ei läheks. Muidugi oleks Õhtuleht kohtuasjas võidu saanud, kuid kogu see lugu oli nii räpane, et oli õigem end vabaks osta ja püüda säilitada seda väikest renomeed, mis ajalehel veel alles oli.

„Sellepärast sõitiski sel aastal Berit,” vastas Nael lühidalt ja toksis oma arvutit. „Ja piltide kohta ütlesin ma kutile nii ainult selleks, et tast lahti saada.”

„Aga vaata ikka, et ta modemit oma viiesaja rämpsfotoga viis minutit enne tähtaega ära ei blokeeriks,” ütles Schyman ja tõusis. „Kui Bengtzon helistab, ühenda ta kohe minuga.”

„Kui ta helistab,” ütles Nael, kuid Anders Schyman oli juba oma teed läinud.

Autokaravan roomas mööda teed number 55. Piitsutas vihma, kojamehed kriuksusid. Aeglane monotoonsus tekitas Saabis pinevuse ja ängistava vaikuse. Annika püüdis istuda mugavalt, aga turvavöö pigistas ja seljatoe nõgu asetses liiga kõrgel. Ta teadis, et probleemiks pole mitte iste, vaid selle pingutatud oleku tekitas tema ebakindlus. Pärast lapsepuhkust oli ta alles mõni nädal tööl käinud, talle tundus, et tema paigutamine kriminaalasjade toimetusse oli tekitanud kõhklusi ja küsimusi.

Raseduste ajal oli toimetuse juhtkond suunanud teda teistesse osakondadesse, muuhulgas „Naiste veerule” ja selle igavese jama „Varia” juurde, ta tundis siis, et on degradeeritud ja kõrvale tõugatud, kuid ei protesteerinud. Muidugi oli ta vägagi teadlik toimetuse juhtkonna hoiakust äsja tööle võetud noorte naiste suhtes, kes rasedaks jäid. Ta teadis, et teda peetakse reeturiks, laiskvorstiks, kes kasutab ära seadusega ette nähtud lapsehoolduspuhkuse süsteemi ja paneb sellega ajalehe raskesse olukorda. Ja kriminaalasjade toimetuses töötav lõhkemiseni rase naine on ju puhas naljanumber. Ühelt poolt arvatakse, et inimene langeb ajusurma niipea, kui sperma ta munarakku tungib, teisalt tuleb teda niisuguse reetlikkuse eest karistada. Talle meenus, kuidas ta kibedaid pisaraid nuttis ja kuidas Thomas asja mõistmata kohmakaid trööstimiskatseid tegi.

„Küll sa näed, et varsti läheb sul paremaks,” oli mees öelnud ja toonud talle piima.

Annika ei olnudki öelnud, et ei nutnud sellepärast, et süda läikis.

Kukal valutas, Annika tõmbas käega üle esimese kaelalüli, masseeris, püüdis põski lõdvaks lasta. Ta ei olnud suurema osa sõidust sidet saanud, ta rämpsabonement Comviqis ei võtnud siin põõsastega kaetud maastikul vedu.

See vähene, mis tal oli õnnestunud teada saada, oli see, et nii Eskilstuna kriminaalosakond kui ka üleriigiline mõrvakomisjon olid kohale kutsutud. See teadmine tekitas temas nii kindlus- kui ebamugavustunde. Mõrvakomisjoniga olid tal head suhted, eriti Q-ga, uurijaga, kes sageli töötas otse sündmuskohal. Annika suhe Eskilstuna kohaliku politseiga oli oluliselt keerulisem. Nad olid kuus aastat tagasi Hälleforsnäsis saalihokimängija Sven Matssoni surmajuhtumit uurinud, ja Annika oli kindel, nad ei olnud seda lugu unustanud.

Ta vaatas autoaknast välja, nägi okaspuid mööda vuhisemas. Ikka seesama lopsakus Sörmlandi maakonnas, kus ta tookord tagaaetuna, põgenedes jooksis.

Oli olnud külm selge sügispäev, taevas kõrge. Annika oli Sveni eelmisel õhtul maha jätnud, teinud igaveseks lõpu sellele sadomasohhistlikule suhtele. Sven oli vastanud sellega, et lubas ta ära tappa, tormanud talle metsas järele, jahinuga käes, ja lõiganud ta kassi kõhu lõhki.

Annika sulges silmad, laskis end katkisel asfaldil ja uue Saabi amortidel kiigutada, püüdes lõdvestuda. Laugude siseküljel nägi ta, kuidas Sveni pea tema käes oleva raudtoru hoobist purunes, nägi meest aeglaselt üle kõrgahju serva vajumas ja sügavusse kadumas. Annika hingamine kiirenes, sääred hakkasid kihelema, ta tõrjus pildi eemale.

Annika mõisteti süüdi inimese surma põhjustamises, Eskilstuna maakohus oli määranud talle kaheaastase käitumiskontrolli. Ta teguviisi tõlgendati kui hädakaitset ja mõrvakahtlustus kõrvaldati. Ise ei olnud ta nii kindel selles, et otsus oli õige. Ta oli tegelikult tahtnud tappa. Ta oli seisnud, süles surev kass, soolikad kõhust väljas, ja tundnud, et oli käitunud õigesti.

„Kas siin pöörame ära?”

Annika vaatas üles.

„Jah. Vasakule.”

Sõit kulges mööda pikka alleed, mis viis Yxtaholmi lossi juurde. Kui nad hobusekasvanduse juurde viivast kõrvalteest mööda lossi poole pöörasid, oli tee suure tõkkepuuga suletud.

Bertil Strand ägas.

„Nii kuradi tüüpiline.”

Annika vaatas paremale, nägi lehtpuude tagant vilksatamas lossi valget fassaadi. Juurdesõidutee juures nägi ta rahvast ringi liikumas, sidebuss sõitis parasjagu talli kõrval asuvale parkimisplatsile.

„Terve kuradi Rootsi meedia on juba kohal,” lausus fotograaf.

„Ära vingu,” ütles Annika.

Ta avas ukse ja ronis autost välja samal hetkel, kui Bertil pani gaasi, et minema sõita.

„Kui suur politsei piiranguala on?” hüüdis ta tõkkepuu juures seisvale politseinikule.

„Terve neem.”

„Kuidas siis kõik teised siia sisse said?”

Annika lõi kogu jõust autoukse kinni ja teeskles, et ei kuule Bertil Strandi ärritatud protesti.

„Me piirame ära ja siis alles tühjendame piirkonna,” vastas politseinik ametlikult, kuid ta pilk hulkus järvel ja kõrisõlm nõksatas. Ta oli üks kohalik talent, arvatavasti Katrineholmi kohalikust politseist.

Annika otsustas rünnakule asuda. Ta tõmbas taskust välja pressikaardi, läks kindlal sammul politseiniku juurde, pistis kaardi mehele nina alla ja kinnitas oma pilgu tema silmadesse.

„Kas te püüate mind takistada tööd tegemast?”

Politseinik neelatas uuesti.

„Ma täidan mulle antud korraldusi,” lausus ta ja takseeris hoolega Pikkjärve.

„Kas need takistavad pressi uudissündmuse kohta teateid hankimast? Ei usu.”

Mees vaatas Annikale otsa.

„Kas te pole mitte Hälleforsnäsist?”

Annika nõksatas, pöördus siis kannal ringi, läks tagasi auto juurde ja maandus raskelt esiistmele.

„Siit me sisse ei saa,” ütles ta ja tõmbas ukse pauguga kinni.

„Kui mitu kuradi korda ma pean sulle ütlema, et …”

Bertil Strand lasi siduri lahti, ettevaatlikult, et kruus autolakki ei vigastaks.

„Oota, oota,” ütles Annika, sulges silmad ja tõmbas käega üle lauba, tundis adrenaliini tekkivat ja pulseerivat. Siin peab mingi teine tee olema.

Fotograaf andis gaasi ja pani sisse teise käigu, märjal kruusal tekkis kerge külglibisemine. Annika kehas prõmmis äpardumistunne, raske nagu kivi.

„Pea kinni,” palus ta. „Me peame mõtlema.”

Bertil Strand peatus ärapleekinud liiklusmärgi juures.

„Peab olema võimalik kusagilt mujalt sisse saada,” ütles Annika.

Fotograaf vaatas üle järve.

„Kas teiselt poolt järve ei saa siia?”

„Loss on kahe järve vahel saarel,” ütles Annika. „See siin on Pikkjärv, Yxta järv teisel pool ulatub üsna pikalt vasakule. Ma ei usu, et seal veel mõni autotee võiks olla. Mõni külavahetee ehk küll, aga neil on enamasti tõkkepuu ees.”

Ta vaatas üle järve, nägi läbi lehtpuude vilksamisi Finntorpi talu. Seal oligi ta teismelisena ratsutamislaagris olnud, hüpanud Soraya seljas ja võitnud auhinnarosette. Pildid tantsisid ta mälust läbi, värskelt niidetud heina lõhn, hobuse soojus reite all, kruusatee tolm, täiuslik harmoonia ja armastus looma vastu.

Äkki tuli talle mõte.

„Sõida vasakule,” ütles ta, „ja siis uuesti vasakule.”

Fotograaf tegi, nagu ta ütles, küsimusi esitamata. Ta kas usaldas Annikat või siis oli vihane. Annika püüdis võtta rahulikult.

„Nüüd siis?” küsis mees, kui nad jõudsid Finntorpi juurde.

„Paremale,” vastas Annika. „Ansgarsgårdeni poole.”

Nad veeresid aeglaselt mäest üles, hobusekoplitest mööda ja keelumärkidest läbi. Punased puumajad kerkisid hämarusest esile nagu suured klotsid.

„Mis koht see niisugune on?”

„Kristlik kursuste ja laagrite korraldamise talu, ma arvan, et omanik on Rootsi Misjoniühing. Sõida mäest alla, teisel pool on parkimisplats.”

Plats oli tühi, välja arvatud üks haagissuvila kaugemas otsas. Nad parkisid suure muruplatsi kõrvale.

„Miks me siin oleme?” küsis Bertil Strand.

„Seal künka taga on ujumiskoht,” ütles Annika. „Ja kui mu mälu ei peta, siis on silla kõrval päästepaat. Ma arvan, et me laename selle.”

Vihm ei olnud niisuguse moega, et kohe järele jääb. Nad tõmbasid vihmajoped selga, Bertil Strand pakkis kaamerad kilesse ja pani veekindlasse seljakotti.

„Pane midagi arvutile peale,” ütles fotograaf. „Ma ei taha, et autosse sisse murtakse.”

Annika pigistas hambad kokku ja heitis tagaistmel oleva arvutikoti peale pleedi. Sissemurdmine? Kristliku laagri inimtühjal parkimisplatsil?

Päästepaat oligi olemas, poolenisti vett täis. Aerud olid kõrkjaisse visatud, hauskrit ei olnud näha. Üheskoos tõmbasid nad paadi üles kaldale, pöörasid selle kummuli ja vaatasid, kuidas vesi läbi liiva voolates ojakese moodustas.

„Kas sa sõuda oskad?” küsis Bertil Strand ebaharilikult arglikult.

„Ma loodan, et nad kaldaid ei ole ära piiranud,” lausus Annika.

Vahemaa oli pikem, kui ta oli arvanud. Tilluke paat hüples lainetel otsekui õngekork. Kohati tundus, et see ei liikunud üldse edasi. Põhja hakkas taas kogunema vett, seda ei tulnud ainult ülevalt.

Tere hommikust, kena päästepaat küll, mõtles Annika poolel teel üle järve.

Kui nad maaninast mööda said, pöördus tuul otse vastu. Annikal hakkasid käsivarred krampi tõmbuma.

„Kas sa arvad, et me ikka täna kohale jõuame?” küsis Bertil Strand, märg nagu uppunud kukk.

See pani naise ägedamalt ja kiiremini sõudma. Kui ta oli juba valmis alla andma, silmas ta sauna ja rannavillat.

„Nüüd ei ole enam kaugel,” lausus ta ja kissitas läbi vihmahoogude saare poole, kus asus loss.

Kaldal toimus midagi. Annika suutis tiiva lõunapoolsel küljel eristada kaht väikest musta kogu ja suurt värvirõõmsat logo valgel seinal kohe kanalisuudme kõrval.

„See ongi vist see režiiruumiga buss, eks ole?” ütles fotograaf ja otsis kilekotist oma kaamera välja.

„Kas sa hoiaksid paati paigal? Ma tõmban siit kohe mõned pildid juhuks, kui nad meid ära ajavad …”

Annika ei teinud temast väljagi, vaid sõudis kaugemale järvele, peaaegu tänulikuna, et ilm nii halb oli. Kui veab, saavad nad märkamatuks jäädes sõuda ümber saare, minna lipuvarda juures maale ja siis vajalikku kohta jõuda.

See läkski korda. Annika värises kogu kehast, kui ta paadi läbi kõrkjate üles muruplatsile tõmbas, ise jääkülm ja täitsa läbi.

„Kas sa siin ikka orienteerud?” küsis Bertil Strand.

Annika lõõtsutas mõne hetke, püüdes köha maha suruda.

„Vanaema tõi mind igal aastal oma sünnipäeval siia. Me jalutasime lossipargis ja sõime üleval söögisaalis kolmekäigulise lõuna.”

„Nii toredad kombed,” lausus Bertil Strand ja tiris seljakoti selga.

„Vanaema oli Harpsundi lossis perenaine. See on siit vaevalt kümme kilomeetrit läbi metsa. Nii tundiski ta Yxtaholmi lossi endist restoranipidajat. Toit oli kingituseks.”

Annika osutas paremale, uttu.

„Terrass,” ütles ta. „Arvata on, et nad salvestasid saadet just seal.”

Ta viipas vasakule.

„Põhjatiib, sviidid ja kahetoalised hotellinumbrid. Otse edasi, suur maja, söögisaalid ja salongid. Tule, lähme.”

Peahoone kerkis nende ees otsekui sädelev palee, valge ja vihmast märg. Nad lähenesid hoonele põhja poolt, mansardkorrus paistis veel tumedam kui taevas. Keset lossiküngast asuval istutusalal olid õide puhkemas roosid. Piki juurdesõiduteed oli pargitud kolm politseiautot.

„Mis koht see õieti on?” küsis Bertil Strand üht kaamerat lahti pakkides.

„Vana mõis,” vastas Annika. „Teadaolevalt juba keskajast. Praegu hotell ja konverentsikeskus, omanik on Rootsi Tööandjate Liit. Ehitatud 1753.”

Fotograaf heitis talle kiire pilgu.

„Kas mitte 1754?”

„Siin on kirjas,” vastas Annika ja viipas värava kohal olevale aastaarvule. Talle tuli pähe, et mitte kunagi varem ei olnud ta näinud väravat suletuna, topeltuksed olid alati olnud avali ja kutsuvad. Praegu aga kõrgus pruun uks massiivse, raske ja ligipääsmatuna.

Ta osutas lõunatiivast mööda lossikünka suunas.

„Esimesed hooned olid puust ja asusid kaugemal. Lossi ja kõigi juurdeehitiste karkass on tellistest, mida põletati ahjus sealsamas puude taga. Kas võtame mõrvapaiga kõigepealt?”

Bertil Strand noogutas.

Nad läksid ringiga lehtpuude vahelt ümber lossi, rahulikult ja ettevaatlikult läbi pargi. Möödusid rehitsetud kruusateedega terrassist, pügatud muruplatsidest, hekkidest ja lillepeenardest. Annika vaatas üles aknaridu täis, krohvitud ja range fassaadi suunas. Sadakonnas prossidega, seatinahallide raamidega akendes peegeldus Yxta järve läikiv pind.

„Ma peaaegu näen, kuidas siin liiguvad ringi daamid, krinoliinid seljas,” lausus fotograaf ja laskis kaameramootoril suriseda.

Nad liikusid alla järve poole, ümber hekkide ja rinnatiste labürindi, sillast mööda, uue tiiva läänepoolse otsa poole.

„Telebuss,” lausus Annika ja viipas käega.

Bertil Strand vahetas kaamerat ja heitis täies pikkuses murule. Vasaku käega toetas ta teleobjektiivi, samal ajal paremaga mootorit käimas hoides.

Annika seisis tema taga ja kissitas mõrvaplatsi poole. Buss ei näinud bussi moodi välja, pigem nagu üks hiiglaslik kaugveoauto. Selle üks külg oli väljapoole nihutatud, nii et laius kahekordistus. Avatud külg oli otse nende ees, juhikabiinist vasakule jääva kitsa ukse juurde viis paar trepiastet. Annika nägi mundris politseinikku seismas seljaga nende poole ja rääkimas kellegagi, kes viibis režiiruumis.

„Ei tea, kas lähemegi lähemale?” küsis ta vaikselt.

Kuigi ta fotograafiga väga hästi läbi ei saanud, usaldas ta mehe ametioskusi.

„Ei peagi väga lähedale minema. Ma sain juba mõned pildid teiselt poolt, paadist. Me peaksime proovima minna alla paremale ja võtma taustaks lossi tiivad. Kui nad meid minema ajavad, siis püüa viivitada.”

Bertil Strand tõusis, heitis seljakoti üle vasaku õla ja kõndis piki kallast edasi. Annika järgnes talle, lastes pilgul üle valgete majade libiseda. Kõige kõrgemal künka otsas seisis loss, tiivad, müürid, tiheda lehestikuga puud, kõik eri liiki, valitseva halli taustal soe kullane valgus akendelt.

Ma saan aru, miks Oxenstierna kirjutas pärast siinviibimist oma päevaraamatus „paradiisi ilust”, mõtles Annika.

„Valmis,” lausus fotograaf ja pöördus järve poole.

Nad läksid tagasi sama teed, mida mööda olid tulnud, Bertil Strand laskis kaameral kogu aeg käia.

Kui nad üles lossimäele jõudsid, sattusid nad otse vastamisi politseinikuga, kes oli Annikale Eskilstunast tuttav.

„Mida teie siin teete?” küsis too ametlikult.

Annika tõmbas pressikaardi välja ja pistis selle politseiniku nina alla.

„Me otsime oma kolleegi Carl Wennergreni, ta oli eile salvestusel ja peab kusagil siin olema.”

„Wennergren istub ülekuulamisel,” vastas politseinik ja astus Annikale väga lähedale. „Kas oleksite nii kena ja läheksite siit minema teiste reporterite juurde.”

„Kas teda kahtlustatakse kuriteos?”

„Ma ei saa praegu niisugustele küsimustele vastata.”

Politseinik müksas teda.

„Jätke järele,” ütles Annika teravalt. „Ajakirjanikke ei kuulata üle ükskõik kuidas. Kui te olete kinni pidanud või vahistanud Rootsi ühe suurima ajalehe reporteri, siis olete kohustatud rääkima sellest tema tööandjale.”

See polnud tõsi, kuid politseinik ei olnud selles nii kindel.

„Ma tegelikult ei tea,” lausus ta. „Ma ei tea mitte midagi.”

„Mitu inimest teil ülekuulamisel on?”

„Kõik, kes siin ööbisid.”

„Kui palju siis?”

„Täistosin. Ja teil on nende hulgas veel üks kolleeg. See vanem naine, kellel on oma veerg, on samuti siin.”

Annikal vajus suu lahti.

„Barbara Hanson? Mida tema siin teeb?”

Politseinik kallutas end ettepoole ja tasandas häält.

„Nad ei ole igatahes kinni peetud,” ütles ta. „Muidu ma teaksin seda.”

„Kas lossi töötajad on samuti ülekuulatavate hulgas?”

„Praegu mitte. Mitte keegi neist ei olnud öösel siin.”

„Veel keegi?” küsis Annika kiiresti.

Keegi mees, vihmamantel seljas ja suured saapad jalas tuli nende poole, politseinik läks silmanähtavalt närvi.

„Hakake nüüd minema,” ütles ta ja pööras Annika jõuga eemale.

Nad läksid aeglaselt silla poole, tagasi teiste ajakirjanike juurde. Annika võttis mobiili ja helistas Naelale. Tundus, et uudistetoimetuse juhataja istub laua ääres ja sööb, ta matsutas ja jõi ja püüdis suutäite vahel rääkida.

„Mida Wennergren ütleb?”

„Ei tea, ta tohib rääkida ainult politseiga.”

„Mida kuradit, kas nad on Wennergreni kinni pidanud? Ta on ju ajakirjanik!”

Kostis, nagu oleks torusse sattunud midagi märga, Annika tegi grimassi.

„Ma ei öelnud, et ta on kinni peetud, teda kuulatakse üle info saamiseks. Pealegi on ta heas seltskonnas. Barbara on ka siin.”

„Hanson? Kurat küll, Schyman ütles ju talle, et ta lõpetaks Michelle Carlssoni kohta möla ajamise.”

Annika tundis end pisut rumalana, ta ei mõistnud, mida Nael silmas pidas. Tõtt öelda oli ta lapsepuhkuse ajal lehelugemisega hooletu olnud, eriti mis puutus Barbara Hansoni pahatahtlikku klatšiveergu. Ta vahetas teemat.

„Kokku on kaksteist inimest ülekuulamisel.”

„No kes?”

Uudisteosakonna juhataja oli vist söömise lõpetanud, ta röhitses ja pani suitsu põlema.

„Enamik telemeeskonnast, arvan ma, aga ma uurin selle välja.”

„Me tahame kõigi nimesid ja fotosid,” ütles Nael ja visandas juba pealkirjaettepanekuid. Nemad elasid läbi tapatöö lossis, Keegi neist on mõrvar, … ja neid oli ainult kaksteist … kurat, kui kihvt.”

„Luule,” lausus Annika ja lõpetas kõne.

„Mis me nüüd teeme?” küsis Bertil Strand.

„Lähme parklasse,” vastas Annika.

Nad pidid silla lõpus politseilindi alt läbi pugema ja jõudsid nii ülejäänud meediahordi juurde.

„Kuidas te sisse saite?” küsis Konkurendi reporter, suur blond mees, märg nahktagi seljas.

„Me peitsime end juba eile õhtul Hundiauku,” ütles Annika ja läks talli poole.

Ta lõdvestus, keha tundus taas normaalne. Kramp kätes andis järele, rahutus kõhus vaibus. Krae vahelt sisse voolanud vesi oli naha vahel üles soojenenud, ta kõndis natuke ringi, et liigeseid äratada.

Tallist tuli välja mundris politseinik ja pusis luku kallal. Kiirustas siis lossi poole, ajakirjanikele tähelepanu pööramata. Annika jälgis teda pilguga, tundis, kuidas vihm kuklasse voolab. Kui ta kõrvale astus, liikus maapind kergelt, see oli vett täis nagu pesukäsn, jalgade ümber tekkisid loigud. Annika vahtis maha, pind oli pruun ja laiguline, kruus ja risu. Hapu ja läppunud hais.

Rootsi, mõtles ta, milline kuradi sitt maa.

Siis otsis ta vabandusi, oma mõttest hirmul.

Hokimehed on ju mõnikord tublid, vähemalt siis, kui Peter Forsberg mängib. Siinne heaolu ka ja loodus.

Loodus.

Ta püüdis seda loodust vihmakardina tagant näha. Paistis ainult eri varjundites hall ja pruun, sedagi ähmaselt.

Niisugusele päevale ei saa olla mingit õigustust.

Annika kuivatas nina ära ja lükkas oma kibedad mõtted minema.

Peale Konkurendi pani ta tähele, et riigitelevisioon, Sörmlandi Raadio, Ida-Rootsi Uudised ja tema enda kunagine ajaleht Katrineholmi Teataja olid õigel ajal teisele poole tõkkepuud jõudnud. Nende autod olid üsna lohakalt lossi aiatiiva juurde pargitud. Annika võttis märkmiku ja pastaka kätte ja läks sõidukite poole.

Seal oli üks kullakarva Range Rover, suurim ja kalleim saadaolev džiip. Ta pani numbri kirja. Ta võttis järgmise auto, punane musta katusega kabriolett VW Polo, roostes Fiat Uno, siis üks must sportauto, mis paistis eksklusiivne, kuni ta sai aru, et see on Chrysler, edasi roheline Volvo S40, pronksivärvi Renault Clio, mille tagaaknal oli kleeps sõnadega „Jeesus elab”, üks sinine BMW ja pruun Saab 900, millel oli küll oma paar aastakümmet turjal.

Mobiiliühendus töötas – aitüma, Stenbeck – Annika sai juhtimiskeskuses juba paari minuti pärast ühe noormehe toru otsa.

„Mul on siin mõned autonumbrid, kas teil on aega kontrollida?”

Hiigeldžiip kuulus Tv Plusile, Saksa kabriolett oli registreeritud Barbro Rosenbergi nimele, elukoht Solnas, Fiat oli Hannah Perssoni oma, elukoht Katrineholmis, sport-Chrysler kuulus aktsiaseltsile Build&Create, peakorter Jönköpingis, Volvo oli Karin Anderssoni oma, elukoht Hägerstenis, Renault Mariana von Berlitzi oma, elukoht Stockholmis Grevgatanil, BMW kuulus Djursholmist pärit Carl Wennergrenile ja Saab Stefan Axelssonile Tullingest.

Seejärel helistas Annika numbriregistrisse ja otsustas, et ei hooli sajakroonistest, mille ta nüüd maha räägib.

„Solnas ei ela ühtki Barbro Rosenbergi, küll aga Bambi Rosenberg, kelle number on salastatud,” lausus telefonist, kes oli end venival häälel tutvustanud Lindana.

Näitleja, kirjutas Annika märkmikku.

Registris ei olnud ühtki Hannah Perssoni Katrineholmist.

„Praegu on ju paljudel ainult mobiil ja kõnekaart,” lausus registri-Linda, „aga nende kohta meil andmed puuduvad.”

Aktsiaseltsil Build&Create oli numbreid massiliselt, Annika pani kõik need kirja. Esimene oli väidetavalt kellegi Sebastian Follini oma, mänedžer, kelle nimi tundus uduselt tuttav olevat.

Karin Andersson Bellhorn oli kataloogist oma keskmise nime ära jätnud ja tema ametinimetus oli teleprodutsent. Annika teadis, kes ta on, nad olid Anne töökohas mitu korda kokku puutunud.

Mariana von Berlitzil oli salastatud number, aga Annika tundis ka teda. Kuus aastat tagasi olid nad Õhtulehes kirjutuslauda jaganud ja läinud tõsiselt tülli selle üle, kes kelle järel koristama peab. Mariana kurameeris Carl Wennergreniga, Stefan Axelsson tituleeris end režissööriks.

Annika tegi kiire rehkenduse. Ta teadis ehk seitset inimest, kui selle mänedžeri nimi õige oli. Peale nende olid majas veel Anne Snapphane, see teeb kaheksa, tema oli tulnud rongiga, nagu arvatavasti ka Barbara Hanson. Üheksa. Kes veel? Tv Plusi Range Rover, see pidi olema mõne suure nina ametiauto, võimalik, et juhi enda oma. Anne Snapphane ei nimetanud seda meest kunagi teisiti kui Surematu.

„Sest ta arvab, et ta on nii kuradima igavene ja võitmatu,” selgitas Anne.

Annika vaatas lossipargi poole. Teisel pool alleed määgis vesimärg ja näljane lambakari. Saarel seisis paar politseinikku ja valvas silda. Bussi polnud hoonete taga näha.

Buss, mõtles Annika. Keegi peab ju selle eest vastutav olema, mõni tehnikahull. Üksteist.

Kes on kaheteistkümnes, ei suutnudki ta välja mõelda. Nüüd on aeg hakata tegutsema.

Ta võttis telefoni ja valis Anne Snapphane numbri. Kinni.

„Annika! Annika Bengtzon!”

Hääl tuli autode juurest lossi aiatiiva poolt, ta pööras ümber ja pilutas vihma käes silmi.

See oli Pia Lakkinen, kunagine töökaaslane Katrineholmi Teataja ajast. Reporter oli just autost välja astunud, tõmbas vihmajope kapuutsi pähe ja kiirustas Annika poole.

„Pole ammu näinud!” ütles ta. „Tore näha!”

Nad andsid kätt. Annika püüdis naeratada, jagamata entusiasmi. Üldiselt ei meeldinud talle mõrvapaikadel kolleege õlale patsutada, ja kui oli tegemist kunagise töökaaslasega, siis oli lugu veel kehvem. Annika oli Katrineholmist ära tulnud, kui hakkas tööle Stockholmis Õhtulehes, ja seda pidas mitu Katrineholmi Teataja toimetajat märgiks oma lehe mitterahuldavaks tunnistamise kohta.

„Kuidas siis lood Katrineholmis on ka?”

Pia ohkas teatraalselt.

„Ah,” ütles ta, „nagu ikka. Halb planeerimine, ei mingit valmisolekut ja kogu see värk … ja nüüd veel see vihm ka veel. Aga kas sulle ka tundub, et hakkab järele jääma?”

Annika otsis vastust, midagi, millele võiks toetuda, kuid ei leidnud. Reporter seda ei märganud, tal endal puudus jalgealune, vatras lihtsalt närvilisusest.

„Ja siis see ka veel,” lausus ta, „keset jaanilaupäeva ja puha. Mõrv siin Flenis, see on ju õudne, kes oleks võinud arvata, et midagi niisugust võib juhtuda. Siin on ju alati nii rahulik …”

Annika laskis pilgul üle ümbruse libiseda, otsis Bertil Strandi või ükskõik keda, et aga oma vana kolleegi juurest minema saada. Pia Lakkinen tabas ta tõrjuva hoiaku ära, kuid ei aktsepteerinud seda.

„Aga seal Stockholmis tuleb teil niisuguseid asju vist kogu aeg ette,” lausus ta.

„Tõtt-öelda pannakse kõige elajalikumad mõrvad toime just maal, külades ja väikestes asulates,” ütles Annika jahedalt.

Öeldu saavutas oodatud tulemuse, Pia nägi äkitselt jahmunud ja murelik välja.

„Mis sa arvad, kas mõrvar on varsti käes?”

„Raske öelda,” lausus Annika. „Lossis istub just praegu kaksteist inimest ülekuulamisel.”

Pia Lakkineni silmad läksid pärani.

„Tõesti?”

Annika sirutas ennast natuke vihma käes, tema oli see, kes teadis. Katrineholmi Teataja ilmub alles esmaspäeval, ta võis endale lubada, et on veidi suuremeelne.”

„Peaaegu kõik on võttegrupist, kes saadet salvestasid,” lausus ta. „Mõned külalised ja kohalesõitnud ajakirjanikud ka. Mul on kõik nimed teada peale ühe.”

Kohalik reporter oli löödud.

„Kui politseinikke ei tunne, siis on raske andmeid hankida,” ütles ta. „Ma ei saagi aru, mida Stockholmi politsei siin teeb.”

„Stockholmi lääni kriminaalosakonnal on vanast ajast üleriigiline valmisolek,” ütles Annika. „Aga need siin on üleriigilise mõrvakomisjoni poisid. Nemad tunnevad oma asja.”

Pia Lakkinen vaatas eemale lossi suunas.

„Minu arvates kõnnivad nad lihtsalt ringi.”

„Nad alustavadki alati sellest, et uurivad ümbrust,” lausus Annika, „jalajälgi ja muud sellist. Võib öelda, et nad otsivad väljast sissepoole. Kas sa tead, mis kell nad teate said?”

Reporter raputas pead.

„Välkuudis saadeti TT-st 9.41.”

„Seda küll, aga siis oli ju keegi juba siin, arvatavasti Katrineholmi või Eskilstuna korrakaitsepatrull. Oli teatatud laibast uue tiiva taga telebussis. Kui uudis välja läks, oli kuriteopaik tõenäoliselt juba ümber piiratud ja tunnistajad igaüks omaette tuppa paigutatud. Asjatundjad ja uurijad ei olnud vist veel kohale jõudnud, olid alles teel siia.”

See jutt avaldas Pia Lakkinenile muljet.

„Kas mõrvatu on ikka veel bussis?”

„Arvata võib. Natuke aega tagasi, kui ma seal olin, töötasid nad bussis. Ma ei usu, et nad ta kusagile viivad enne, kui vihm vaiksemaks jääb. See rikub ju jälgi.”

„Kas sa olid sees ka?”

Kolleegi hääl kõlas skeptiliselt.

„Kui on kakeldud, siis on kõik raskem,” ütles Annika ja kuulis ise ka, kui laia lehte ta mängib. „Otsitakse läbi buss ja otsitakse läbi ka surnukeha. Nad võtavad läbi kõik riided, uurivad, kas laip on bussi toodud või on roim toimunud just seal. Kui nad lõpetavad ja kui vihm lakkab, siis viiakse ta minema.”