Keelatud vilja tänav
Описание книги
Yvonne Carmichaelil on suurepärane karjäär, ilus kodu ja hea abielu. Aga kohtumine võhivõõraga toob kaasa kirgliku kõrvalhüppe. Kahe elu lahus hoidmine näib esmapilgul lihtne. Kuid siis leiab ta end süüpingist. Ja kohtusaalis sõltub kõik ühest õhtust pimedal tupiktänaval. … see hetk ongi käes. Hetk, mil kõik variseb kokku ja ma tean, ja ka sina seal süüpingis tead, sest langetad pea käte vahele. Teame mõlemad, et kaotame mõne hetke pärast kõik: meie abielud on läbi, karjäärid hävinenud, ma olen kaotanud oma poja ja tütre austuse ja, veelgi enam, mängus on meie vabadus. Kõik, mille nimel oleme tööd teinud, kõik, mida kaitsta püüdnud … Kõik laguneb peagi koost. Inglise kirjaniku Louise Doughty (1963) romaan „Keelatud vilja tänav“ („Apple Tree Yard“) on psühholoogine põnevik salasuhtest, pimestavast kirest ja ohust, mis tabab täiesti ootamatult. Väärtustest, mille järgi elame, ja valikutest, mida teeme.
Отрывок из книги
kes kõnnivad ringi
teadmisega, et tõde on
.....
„Kas te lähete enne esinemist närvi?” Sa jätkasid juttu täiesti tavalisel moel ja ma astusin sinu järel.
Laskusime trepist esimesele korrusele ja ilma et kumbki oleks teed näidanud, kõndisime üle aatriumi eskalaatori juurde, mis viis alla parlamendihoone peamaja tunnelisse. Eskalaator oli kitsas, liiga kitsas, et kõrvuti seista, ja nii andsid sa märku, et ma esimesena trepile astuksin. Mul avanes võimalus sind vaadata, uurida su suuri pruune silmi ja sihikindlat pilku, terasraamiga prille, mis olid pisut retrostiilis või lihtsalt vanamoodsad, ma ei saanudki aru, kumb, traatjaid pruune juukseid, milles kerge laine ja pisut halli. Arvasin, et sa võid olla minust mõne aasta noorem, kuid mitte palju. Olid minust peajagu pikem, kuid tegelikult on seda enamik inimesi. Kuna seisin eskalaatoril aste allpool, olid tol hetkel kohe palju pikem. Sa naeratasid minu suunas, justkui mõistaksid, kui tobe see kõik on. Kui alla jõudsime, hakkasid sa enesekindlal sammul minu kõrval astuma. Sa polnud märkimisväärselt nägus, kuid sinu liikumises oli midagi, mingi sujuvus ja enesekindlus. Sa kandsid tumedat ülikonda, mis tundus minu asjatundmatu pilgu läbi hinnaline olevat. Jah, sinu hoiakus oli midagi ligitõmbavat, teatavat mehelikku väärikust. Sinu liigutused olid kerged ja sa näisid endaga rahul olevat – kujutasin ette, kuidas sa tenniseväljakut valitsed. Olin üsna kindel, et sa pole parlamendiliige.
.....