„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust! Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde. See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse. Mailis Hudilainen
Оглавление
Mailis Hudilainen. Minu Peterburi. Optimismi lühikursus
SISSEJUHATUS
KUHU MINEK, VÕÕRAMAALANE?
TÕEND, ET SA POLE KAAMEL
KUIDAS KOER KÜLALE…
MIKS VÖÖTORAV ON LIND
ETTEVAATUST, UKSED SULGUVAD
KORTERIKÜSIMUS
KÕIKIDE SÕDA KÕIKIDE VASTU
KORD PÄITSIK PUSKIS PUNIKUT
LINN, MIDA EI OLE
TÕLD ETTE! HEI! TÕLD ETTE!
MEIE JA NEMAD
PAREM SADA SÕPRA KUI SADA RUBLA
VIIMANE SÄRK SELJAST
PÕHJAVENELANE JA VIISTEIST HÜÜUMÄRKI
SISEHOOVIDE JA METROO POEETIKA
OOPIUM RAHVALE
MIKS ON VENEMAALE VAJA KAHTE UUT AASTAT?
KUIDAS LINNAS LOODUST NAUTIDA
PALJU JUUA ON KAHJULIK, AGA VÄHE – IGAV
VILTSUSSID, PUšKIN JA MADULAULIK
SÜSTEEM BALALAIKA
KÕIK SURID, JÄI AINULT TANJA
MEEL AMMU SINUSSE JU ARMUS…47
TÄNUAVALDUS
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Elagu sa alati muutuste ajastul!
Hiina needus
.....
Inimmass vahetub mõne tunniga, mil nurgas kükitan, ajutise elamisloa inimesed lahkuvad, nüüd kurdetakse kurbi alalise (ehk viieaastase) elamisloa saamislugusid. Ehk vastuvõtuaja lõpus jõuan nina ukse vahelt sisse pista, et avalduse blankett kätte saada? Eiran ajudes laksuvat pissihäda.
Järsku saabub viisakalt riietatud mees, laveerib oskuslikult kõikidest mööda, ignoreerib kiviilmel hõiget „Meesterahvas, siin on muide järjekord!”, imbub tädide ringkaitsest läbi ja kaob teisele poole ust. Järjekord pahandab, nördinud hääled astuvad elavasse vestlusesse, kuivõrd jultunud ja häbitud egoistid mõned ikka on. Kostab pinisevaid sajatusi: „Mats!” ja „Korralagedus” ja „Kuidas selliseid veel maamuna kannatab!”, kuid keegi teine sisse ei saa. „Mats ja jõhkard” väljub rahuloleva ilmega tunnikese pärast, tema selja tagant kuuleb: „Vastuvõtt lõppenud.”
