Оглавление
Maniakkide Tänav. Õnne ja õnnetuse valitseja
Mudrumuna sündis
Tõus, kange ja jäik, istus isa kõrval
Veel kunagi
Kaks nädalat
Valu oli kohutav
Sina, Torm
Kolbakorjaja lõdvendas oma haaret
Esimesena läksid liikvele
«Külalised! Külalised!» kilkas Roosi
Iidmaa tuhm päike
Mudrumuna oli rinnuli aknal
Priske Kujupoeg vaatas lossitornist
Tont istus troonil
«Selleks on meil õnne vaja!»
Pärast järjekordset õppetundi
Vana hingeisand ise
Mudrumuna istus koos
Suur saal oli tehtud hämaraks
Poiss kehitas end asemel
Ratsanikud kappasid välja
«Mai taha enamb!»
«Tuled juba või?»
Noh, koerapoeg!
Millest elavad need neetud ämblikud siin?
Roosi istus pealuu käes akna all
Õud Karmipoeg, nagu ikka vabadel hetkedel
Troonisaalist alla liikudes
See nüüd küll mingi argument ei ole!
Siin…
Ebalus kestis vaid hetke
Mäe vaim ärkas
Kui Õud Karmipojal oleks olnud aega
Poiss läks tuikuval sammul mööda teed
Kuigi Hädala kants ei saanud suuruse poolest just kiidelda
Pime, rõske kelder
Juba mõnda aega kuulis Mudrumuna
Õhkkond väejuhi laua ümber
Mudrumuna pages kodu poole
No on ikka murjan
Kõrtsiõu oli vagane
Lossi jõudmine
Kogu kõrtsi põrand oli kaetud magavate sõjasulastega
Tõus avas silmad
Teel lossist alla
Rüütlisalk liikus Varivarju poole
Teel Varivarju poole
Varivarju oli suur linn
Nad olid tõepoolest hiljaks jäänud
Paks must suits kobrutas
Отрывок из книги
Mudrumuna sündis samal aastal kui küla kõige suurem siga. Siga võeti tõugu parandama ja elas nagu kuningas, poisil nii hästi ei vedanud. Juba päris pisikesena pühendati ta Veritaagale, kuigi tollal oli see suur saladus ja selle lummutise nimegi ei tohtinud suhu võtta. Varivarju isand isiklikult käis suurtingi loal läbi kõik maakonna külad ja korjas vastsündinuilt oma katsete jaoks hingekümnist. Mudrumunast lõigati välja hirm. Ilma hirmuta võis elada. Kuid üheksandal suvel ohverdati poiss maakonna vardjalummutisele, Kolbakorjajale. See... tähendas surma.
«Nii need asjad juba kord on,» sõnas isa. Tõus neelatas. Tuttavad sõnad. Isa oli lausunud sama ka siis, kui praegune Kolbakorjaja ohver Mudrumuna oli kunagi aastate eest vallikraavi mudas mängides Tõusule kurtnud, et ta õde on kadunud, lummutis olla ta võtnud.
.....
See oli üle-eelmisel aastal. Praegu istus Tõus oma tantsisklema kippuval ratsul isa kõrval, Kolbakorjaja ohverduskivi lähedal ja jälgis tseremooniat. Ta oleks tahtnud aga olla hoopis seal ülal künkal, sõbra kõrval. Öelda midagi hüvastijätuks, kaitsta teda, võtta vöölt mõõk ja virutada sellega lummutisele. Maaisandad ju selleks valitigi, et nad kaitseks oma rahvast!
«Miks me siin oleme, mitte seal?» puudutas Tõus isa kergelt varrukast.
.....
