Оглавление
Marcia Willett. Peegeldused
Marcia Willett. Peegeldused
Esimene osa. ESIMENE PEATÜKK
*
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
*
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK
KUUES PEATÜKK
SEITSMES PEATÜKK
KAHEKSAS PEATÜKK
ÜHEKSAS PEATÜKK
*
KÜMNES PEATÜKK
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Teine osa. KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Kolmas osa. KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
*
*
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNES PEATÜKK
*
KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK
*
AUTORIST
1
2
3
4
5
Отрывок из книги
Linn ärkab ja ringutab, võtab ees ootavaks päevaks hoogu. Pole liiklust. Pole turiste. Soe ja kuldne septembrihommik: piki suudmelahte heljuvad uduräbalad, valged tiivad riivamisi otse vee kohal; puuvõrade baldahhiinid on varasest päikesevalgusest leekima lõõmutatud. Buckley Streetil sulgeb Cara selja taga vaikselt eesukse, läheb üle tee ja astub kiiresti alla kivitrepist, mis on kohe Fortescue Inni kõrval. Peatudes hetkeks sadamasillal, heidab ta pilgu sadamast edasi, kaugema kalda siledate liivade ja metsaste abajate poole, pöörab siis hetketuju ajel ringi ja hakkab mööda Fore Streeti edasi astuma. Alla vee äärde viivate astmete juures on väike reisipraam juba ootel ning Cara astub pardale, tasub sõidu eest ja läheb edasi, et vööris istet võtta. Lisandub kohalikest elanikest töölesõitjaid, mootor hakkab popsuma ja sadamast väljuv praam võtab kursi East Portlemouthile.
Kummaline, mõtleb ta, kuidas maismaast vaid mõne jala võrra kaugenedes tunned kohe, et oled vaba, irdud reaalsusest.
.....
Tähelepanu hajutamisest on abi. Judithi hääl prääksub edasi, naine kannab ette olukorrast Oxfordis, kus nende rase minia äsja pahkluu murdis. Poeg Paul peab välismaal loenguid ning Judith ruttas Freya ja kaheaastase pojatütre eest hoolitsema. Maxi ettepanekust kaasa tulla Judith keeldus. Just naine peab olema see hea haldjas; praktiline, võimekas. Max kui abitu isane oleks vaid tüliks jalus. Ja takkatippu veel Oscar, must labrador, kes on praegu köögipõrandal sirakil ja magab kui nott. Oscar poleks Jericho väikeses ridaelamus sugugi teretulnud. Max on harjunud Judithi pidevate meeldetuletustega, kui hästi naine kõigega toime tuleb, kuidas ta pidi mereväelase naisena kõik need aastad ilma Maxi abita hakkama saama, nii pideva kolimise, otsuste langetamise kui ka poiste kasvatamisega. Nüüd, pensionil olles, on Max hoolas lugupidamist ilmutama. Ehkki ta tahaks väga näha poja peret, eriti väikest Poppyt, saab Max aru, et oleks praeguste asjaolude juures de trop1, ta tunneb end korraks süüdigi, et hing on kerge ja et ta on Oscari olemasolu eest tänulik ja et mõte Caraga mõnusalt aega veeta teeb suurt rõõmu. Olgu nad mõlemad kui tahes vanad, Cara jääb alati tema õekeseks, kaheksa aastat nooremaks pisiõeks; selleks väikeseks tüdrukuks, kes internaatkoolist koju tulnud venda pikisilmi ootas ja keda tuli jamadest välja päästa. Igal nädalal kiirustas isa nende suurest vanast majast Sussexis Citysse tööle ja armukese juurde, samal ajal kui eraklik ja düsfunktsionaalne ema püüdis masendust džinnipudelisse uputada. Koolis muretses Max kogu aeg Cara pärast, hooletusse jäetud õde oli ema nutu- ja tujuhoogude vintsutada. Ema suri, kui Cara oli ligemale neliteist ja Max kakskümmend üks. Max oli siis Dartmouthi Kuningliku Merekolledži kadett. Philip Grey oli ta lähim sõber, ja kuigi Philip läks edasi Cambridge’i ja siis välisministeeriumi, oli ta sellest hoolimata alati valmis osa puhkusest Sussexis veetma. Mõlemale meeldis Carat koolis vaatamas käia ja teda välja teed jooma viia, ja kui tüdruk juba veidi vanemaks sai, ta poistest sõprade tausta uurida; Carat teatrisse viia, kui ta Londonis oli. Maxist oli äsja saanud major, tuumaallveelaeva insener, ja rase Judith ootas nende teist poega, kui Cara ja Philip abielluda otsustasid. Philip oli Roomas Briti saatkonna esimene sekretär ja Cara napilt kakskümmend üks. Max oli juba suurema osa ajast merel ja tundis tohutut kergendust teadmisest, et Cara eest hoolitsetakse ja tema enda sõprus Philipiga jääb veel kindlamalt püsima. Ta tunneb Philipist puudust.
„Hüva, saada neile kõigile minu poolt tervisi,” ütleb Max Judithile, kui saab viimaks võimaluse midagi öelda. „Freya on kindlasti väga rõõmus, et sa tema juures oled. Mina võin ka tulla, kui mind vaja on.”
.....
