Отрывок из книги
Pühendatud Evelynile
Jakey seisab päris laua kõrval, silmad kujukestega samal tasandil, ja vaatab neid. Aeg-ajalt võtab ta mõne kuju kätte ja uurib seda lähemalt: ingli katkendlikku pühapaistet; lambatalle, kes on end nii rahumeelselt karjuse kaela ümber kerinud; pisikesi aardelaekaid, mida kannavad targad Hommikumaalt. Kord pillas ta põrandale Jeesuslapse, kes veeres diivani alla. Oh, kui kohutav see hetk oli olnud: nägu vastu põrandat, oli ta roninud neljakäpakil raske diivani alla, ise hirmul, et ei suuda seda paigast liigutada, ja tundnud tõelist kergendust, kui ta sõrmed olid kujukese ümber sulgunud, lapsuke vigastusteta välja tõmmatud ja sinise riidega kaetud sõime tagasi asetatud.
.....
„Me kõik oleme palverändurid,” lausus isa Pascal mõtlikult. „Nii või teisiti, kas pole? Alati millegi otsingul.”
Janna seob salliotsad kuklale sõlme ja seisatab, et avaldada austust trepi kõrval suures vaasis kasvavatele võõrasemadele: kreemikasvalged, kuldsed ja purpurpunased õied pööravad oma kenad siidised näod talvise päikese poole. Ta keha läbib värin ja ta tõmbab sooja villase jaki hõlmad tihedamalt ümber keha. Selle jaki kinkis talle Dossie. Jakk ulatub peaaegu põlvedeni, on õmmeldud pehmest kreegivärvi villasest kangast ja on elegantne, aga ühtlasi oh, kui soe. Sel korral kingi avanud, ei suutnud ta varjata oma tundeid, ning kui nad Dossiega teineteist embasid, särasid ka Dossie silmis pisarad. Just sellised hetked on tema jaoks erilised. Dossiel aga on neid hetki palju: kauniks hetkeks võib saada kohvi ja šokolaadikoogi nautimine, aga ta võib kihutada ka Padstow’sse vaid selleks, et veeta tunnike päikese käes ja süüa muuli ääres kala krõbekartulitega. „Ma arvan, et me peame nautima hetke, kullake.” Sellised hetked aitavad Dossiel elust rõõmu tunda ja Janna võtab need õnnelikult vastu: ta mõistab neid. Ka tema armastab üle kõige piknikke, improviseeritud eineid ja ootamatuid väljasõite.
.....
