Оглавление
Marcia Willett. Laululind
ESIMENE OSA
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk
TEINE OSA
Üheksateistkümnes peatükk
Kahekümnes peatükk
Kahekümne esimene peatükk
Kahekümne teine peatükk
Kahekümne kolmas peatükk
Kahekümne neljas peatükk
Kahekümne viies peatükk
Kahekümne kuues peatükk
Kahekümne seitsmes peatükk
Kahekümne kaheksas peatükk
Kahekümne üheksas peatükk
Kolmekümnes peatükk
Kolmekümne esimene peatükk
Kolmekümne teine peatükk
Kolmekümne kolmas peatükk
Kolmekümne neljas peatükk
Kolmekümne viies peatükk
Kolmekümne kuues peatükk
Kolmekümne seitsmes peatükk
Отрывок из книги
Varakevadest hiliskevadeni laulab rästas maamaja külje all saarepuul. See on esimene asi, mida ta kuuleb, kui kitsast järsust trepist ettevaatlikult alla kohvi tegema läheb, ja ka viimane, kui ta väikesele aknale naaldudes õhtu vaikset valevust naudib, raatsimata lahkuda sellest ebamaisest võlust, et magama minna.
Puudel ei ole veel lehti. Kahvatu kumeda taeva taustal viibutavad nad oma paljaid vormita käsivarsi ja kondiseid vitsjaid sõrmi pooleldi läbipaistva taeva poole. Ta ei näe, kus keset seda fantastilist mustrit rästas end peidab. Ta seisab ja vaatab, kuidas aiad lõppevad kahe põllu juures, kuhu on külvatud otra ja mida ääristavad viirpuud ja saared, ning teispool neid põlde paistab külatee, mis loogeldes üles vana talumaja juurde ronib.
.....
Asi on aga selles, et Charlotte’ile meeldib end tegevuses hoida. Parem on hommikul ärgates teada, et ees ootab erinevaid tegevusi täis pikitud päev, selle asemel et niisama tühjusesse vahtida. Seda ütles ta ka tädi Katile, kes vastas, et mõned inimesed on ka niisama vahtides täitsa õnnelikud. Mõnikord Charlotte mõtleb, mida küll tädi Kat teeb, kui oma pisikese autoga minema sõidab ning siia ja sinna kihutab, kuid ta ei küsi. Ja Olliele meeldib tädi Kat väga. Kuigi temas pole grammigi kodukana – „Ma lihtsalt pole hoolitsejatüüp, kullake!” –, on Kat lapsega suurepärane.
Charlotte avab välisukse ja jalutab õue, Wooster kannul. Eelmisel sügisel võõpasid nad Andyga üle tallidest leitud puust pütid ja istutasid neisse lillesibulaid: lumikellukesi, nartsisse, krookuseid ja tulpe. Nüüd, märtsilõpu päikesepaistes, heidavad nartsissid sillutisele kuldseid värvilaike ning hallid kiviseinad toovad esile krookuste lillaka kuma. Hoovi põhjaküljel asuv suur eest avatud küün on tühi, kui mitte arvestada Charlotte’i enda väikest autot; lõunapoolses küünis, kus hoitakse küttepuid, ripub päikesepaistel nööritäis pesu.
.....
