Võõramaalane. Reisiromaan novellides
Описание книги
Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”
Оглавление
Mare Grau. Võõramaalane. Reisiromaan novellides
Näitlejatari õnnistus ehk mis juhtus proua Fitzpatricku juures
I
II
III
IV
V
VI
VII
VIII
IX
X
„Madame Bovaryst“ on siiski kasu ehk mis juhtus hotellis
I
II
III
IV
V
VI
VII
VIII
Lõpetamata märkmed ehk mis juhtus raamatukogus
I
II
III
IV
V
VI
VII
VIII
IX
Anna maksab professori võla ehk mis tema arvates juhtus aastal 1864
I
II
III
IV
V
VI
VII
VIII
IX
X
XI
Prantsuse keele eksam ehk mis sai Annast Prantsusmaal
I
II
III
IV
V
VI
VII
Отрывок из книги
Mis ajab inimesi kirjutama? See ei ole ratsionaalne vajadus, nagu on seda enda toitmine või katmine. Kirjutamisvajadus tuleb sisimast, vahel oma lähedasi üllatades, justkui oleks see mingi haigus.
Siinsete juttude tegelikkus on segatud väljamõeldisega. Nende algeks on minu ammune vajadus end kirjasõnas väljendada, nõukogude ajal üles kasvanud noore naise igatsus teisele poole raudset eesriiet kiigata, sinna jõudes nähtut endale kõrva taha panna, samas poolkogemata leides midagi, mida polnud oodanudki – tõelise armastuse.
.....
Anna oli tegelikult väga tahtnud proua Fitzpatricku juurde tööle saada. Töökuulutus nädalaajakirjas Lady oli kõlanud kaunilt: „Au pair needed for a lady. Must love dogs and know how to type.“[1.] Anna oskas masinakirja küll, ehk küll mitte virtuooslikult. Telefonis oli proua Fitzpatrick kõlanud väga veetlevalt. Anna süda hüppas tundest, et pärast paari ebaõnnestunud katset tal nüüd ehk veab ning saab lõpuks kusagile paigale. Aga kui ta vestlusele tulles lähenes proua Fitzpatricku majale West Hampsteadi linnaosas, nägi ta uksest väljumas pikka kasvu ilusat neidu, kes väga enesekindla moega vastupidises suunas minema kõndis, ning Anna oli mõelnud, et ta šansid vist kuigi head küll ei ole. Aga nüüd, hoolimata segadusest ta rahvusega, oli Anna siiski õnnelik ja meeldivalt üllatunud, et nii lihtsasti ta tööle värvatigi. Tal oli sellega ausalt öeldes kibekiire, sest raha oli otsa lõppemas ja tuttavad, kelle juures ta seni oli ööbinud, kibelesid külalistevaba elu juurde tagasi. Õhtul, kui ta teatas, et tal on nüüd töö ja elukoht leitud, oli see kõigile kergenduseks.
Tol esimesel päeval Anna veel midagi erilist tegema ei pidanud. Proua Fitzpatrick käis temaga kaasas koerajalutuspaiku näitamas. Ta ütles, et vihkab koeraga jalutamist – tema endine mees oli seda teinud ning vahepeal maksis ta ühele naabrile, kes Dixie-Lou-Lou enda spanjeli seltsis jalutama viis. (Koristamist vihkas proua Fitzpatrick samuti, tal oli selleks olnud viimase ajani palgaline koristaja, aga too oli ta hiljuti maha jätnud, nagu ta meeski.)
.....