Отрывок из книги
Riho Koorik, hüüdnimega Korts, ei olnud oma kolmetoalist Kalamaja kodu kunagi tühjana näinud. Nii kaua, kui tema mäletas, täitsid ruume alati mõned mööbliesemed. Algul olid need massiivsed ja kulunud, korvalooli ning palderjani järele lõhnavate linikutega varjatud kapid, lauad, voodid ja kummutid, vanavanemate soetatud juba viiekümnendate alguses. Hiljem, mõni aeg pärast ema surma, asendusid vanad mööblitükid abikaasa Margiti järjekindlal nõudmisel aegamööda uutega, mis olid küll odavad ja väljanägemiselt lihtsad, ent ei võtnud seevastu kuigi palju ruumi.
Nüüd aga paistis puumaja kolmetoaline korter olevat justkui alasti kistud, piinatud ja vägistatud. Kardinateta akendest tungis päevavalgus häbenemata elutoa igasse nurka, tuues nähtavale narmendava ja pleekinud tapeedi, kulunud põrandad, rebenenud ämblikuvõrgud ja pelglikult põrandaliistude lähedale hoiduvad tolmurullid. Laes rippuvad elektrijuhtmed sihtisid eri suundades, osutades kollakatele kuivanud vahuveiniplekkidele, mis meenutasid viimast uusaastaööd, mil pudelikork president Meri kõne ajal Riho näppude vahelt minema pääses ja kihisev jook fontäänina kõrgustesse sööstis.
.....
Järgmisel hommikul avastas Korts, et kogu keha lööb tuld välja – pea valutas, kael oli kange, küünarnukid, selg ja jalad saatsid igas suunas laiali teravaid impulsse, mis sundisid kannatajat diivanile kägarasse tõmbuma. “Oi saadanas,” meenutas ta eelmist päeva. “Millega ma nüüd hakkama sain?”
Veidi aja pärast seletasid ta silmad diivanilaual varesejalgadega paberitükki.
.....
