Kujuta ette, kui sulle kasvaksid ühel päeval vurrud ja saba ja sa muutuksid kassiks! Ühtäkki oleks kõik hoopis teisiti. Sa peaksid põgenema naabri koera eest ja nägema vaeva iga toidupala hankimisega. Sa ei pelgaks enam kodutuid ja hakkaksid nägema asju, mida inimesed ei märka … Ühtlasi saaksid sa teada, kui raske on pesta oma kukalt! Just nii juhtub Andra ja Ave perega pärast seda, kui nende kass Mirri salapärastel asjaoludel kaotsi läheb ja neil ei jää tema leidmiseks midagi muud üle, kui ise võluväel kassideks muutuda. Mustamäe pargitiigi lähiümbruses, suurte majade vahel lahti hargneva muheda ja haarava loo tegelasteks on lisaks Andra ja Ave perele kummaline mehike, kes nende kodumaja ümber ringi luusib, loomakliinikust põgenenud kass Aadu, ülbe naabrimees, vigase tiivaga vares, hundikoer, kes oma peremeest ootab, ja palju teisi värvikaid kujusid. Ja muidugi nende armas kass Mirri. Raamatu autor Mari Teede on suurema osa oma elust töötanud raamatukogus tuhandete raamatute keskel. Ajapikku kasvas temas soov kirjutada ka ise üks raamat. Loomulikult kassidest. Lahedad ja lõbusad pildid on raamatusse joonistanud Kadi Kurema.
Оглавление
Mari Teede. Appi, me muutusime kassideks!
MIRRI SALAPÄRANE KADUMINE
MIS SAAB, KUI SUL ON ÄKKI VURRUD JA SABA
KASSI ELU POLE MEELAKKUMINE
PUNANINA, KONKSSÕRM JA HULL-ELLA
KUIDAS JULGUS PUU OTSAS KASVAS
SUGUVÕSA NEEDUS
OOTAMATU KOHTUMINE
Отрывок из книги
Ema oli Andrale rääkinud, et võõraste meestega ei tohi suhelda. Tegelikult teadis Andra seda isegi. Ta oli üles kasvanud Mustamäe kivimajade vahel ning näinud kodutuid prügikastides sorimas ja joodikuid bussipeatustes konutamas. Mustamäel elas igasuguseid inimesi. Aga see väikest kasvu vanamees, kes nende maja juures ringi luusis, ei tundunud Andrale sugugi ohtlik. Ta oli pigem kurb ja heitunud ning vaatas üsna mureliku näoga ringi. Tüdrukul hakkas sellest kulunud mantlis kühmus hallist kujust isegi veidi kahju, ent ta ei osanud ka midagi peale hakata. Hetke pärast oli vanamees majade vahele kadunud.
Nii kestis see mitu päeva. Lõpuks oli Andra juba täiesti harjunud kohtama teekonnal koolist koju väikest ebalevat mehikest, kes teda nähes kiiresti plehku pani. Andra hakkas teda pidama sama tavaliseks nähtuseks nagu maja ees mängivad lapsed ja luuaga vehkiv kojanaine. Kuni ühel päeval pärast kooli koju tulles ei leidnud ta vanataati maja eest. Ja pärast seda hakkas juhtuma kummalisi asju.
.....
Paari tunni pärast seisid nad märgade ja löödutena tänavalaterna valguses.
„Mirrit pole mõtet enam edasi otsida. Me oleme terve õhtu ringi tiirutanud ja teda hõiganud. Kui ta oleks kuskil lähedal, oleks me ta juba ammu leidnud,” ütles Ilmar.
