Читать книгу Õmblejanna Madriidist - Maria Dueñas - Страница 1

1

Mu saatuse määras kirjutusmasin. See oli üks Hispano-Olivetti ja nädalaid oli ta minust eraldatud vaateakna klaasiga. Nüüd, möödunud aastate barrikaadi varjust tagasi vaadates, on raske uskuda, et ühel lihtsal mehaanilisel asjandusel võis olla piisavalt võimu, et muuta elutee suunda ja heita mõne päevaga põrmu kõik kavatsused. Nii aga oli ja mina ei saanud midagi teha, et seda ära hoida.

Tõttöelda polnud plaanid, mida ma tollal hellitasin, kuigi suured. Need olid vaid lähemad püüdlused, peaaegu kodukootud, vastavuses tolle koha ja aja koordinaatidega, milles ma juhtusin elama; tulevikuplaanid, mis olid käeulatuses, kui vaid pisut sõrmeotsi sirutada. Noil päevil tiirles mu maailm aegamisi paari üksiku lähikondse ümber, kelle uskusin olevat kindla ja kadumatu. Ema oli alati olnud neist vankumatuim. Ta oli väljaõppinud õmbleja ja töötas ühes valitud klientuuriga õmbluskojas. Ema oli vilunud ja võimekas, ent temast ei saanud eales midagi enamat kui lihtne õmblejanna – palgatöötaja nagu paljud teised –, kes kümme tundi päevas oma küüsi ja silmi vaevates lõikas ja õmbles, proovis ja kohendas rõivaid kehadele, mis ei kuulunud talle, ja pilkudele, mis harva olid suunatud tema isikule. Oma isast teadsin tollal vähe. Peaaegu mitte midagi. Teda polnud kunagi ligiduses, ent ta eemalolek ka ei häirinud mind. Ma ei tundnud ealeski tema vastu erilist uudishimu, kuni ema – olin siis kaheksaüheksaaastane – söandas poetada mulle mõned asjaolud. Et isal on teine pere, et meil pole võimalik koos elada. Neelasin teate alla sama suure kiiru ja sama vähese isuga kui viimased lusikatäied paastuhautist, mis mul ees seisis – tolle võõra isiku elu pakkus mulle oluliselt vähem huvi kui saada kibekähku õue platsi peale mängima.

Ma sündisin 1911. aasta suvel, samal aastal, kui Pastora Imperio abiellus Galloga, Mehhikos nägi ilmavalgust Jorge Negrete ning Euroopas kustus belle époque’iks kutsutud ajastu täht. Kaugusest hakkas kostma eelseisva esimese ilmasõja trummipõrinat ning Madriidi kohvikuis loeti toona El Debatet ja El Heraldot, samal ajal kui Chelito lavalaudadel kupleede rütmis häbitult puusi nõksutades mehi hullutas. Kuningas Alfonso XIII-l läks noil kuudel korda eostada armukeste sekka viies seaduslik laps. Tema valitsuse eesotsas oli samal ajal liberaal Canalejas, võimetu ette nägema, et vaid aasta hiljem lõpetab üks ekstsentriline anarhist tema elu, kõmmutades talle kaks lasku pähe, kui ta parasjagu San Martíni raamatupoe uudiskirjandust silmitseb.

Ma sirgusin mõõdukalt õnnelikus keskkonnas, kus oli enam kitsikust kui luksust, kuid ilma suurema puuduse või meelehärmita. Kasvasin üles ehtsas madriidilikus linnaosas ühel kitsal tänaval Paja väljaku lähistel, paari sammu kaugusel kuningapaleest. Kiviviske ulatuses linnasüdame lakkamatust saginast, keset kuivavat pesu, valgendilõhna, naabrinaiste hõikeid ja päikeses peesitavaid kasse. Käisin läheduses ühel poolkorrusel asuvas algelises koolis; kahele mõeldud koolipinkides istusime meie, lapsed, neljakaupa – tõugeldes korratult – ja retsiteerisime valjul häälel „Piraadi laulu“ ja korrutustabelit. Õppisin seal lugema ja kirjutama, omandasin neli arvutustehet ja seinal rippuvat kollakat maakaarti läbivate jõgede nimed. Kaheteistkümneaastasena lõpetasin oma haridustee ja sain õpilaseks samas õmbluskojas, kus mu ema töötas. Minu loomulik saatus.

Õmbluskoja perenaise donja Manuela Godina ärist olid juba aastakümneid tulnud esmaklassilised, veatult juurde lõigatud ja õmmeldud rõivad, hinnatud kogu Madriidis. Päevakleidid, kokteilikleidid, mantlid ja keebid, mida siis peened daamid kandsid jalutuskäikudel Castellana puiesteel, Puerta de Hierro poloväljakul ja hipodroomil, kiiskavates kirikutes ja teejoomistel Sakuskas. Läks aga mõnda aega, enne kui hakkasin õmbluskunsti saladustesse pühenduma. Seniks tegin kõiki töid: õhutasin söepannil sütt ja pühkisin põrandalt riideribasid kokku, soojendasin tulel triikraudu ja lippasin hingetult Pontejose platsile niiti ja nööpe ostma. Viisin esinduslikesse häärberitesse nõelasilmast tulnud riideid, mis olid pakitud suurtesse tumedast lõuendist kottidesse – see oli mu armastatuim kohustus, parim meelelahutus algavas töötüdruku elus. Nii tutvusin parimate majapidamiste uksehoidjate ja autojuhtidega, jõukaimate perekondade teenijatüdrukute, majapidajate ja ülemteenritega. Peaaegu märkamatuks jäädes jälgisin kõige suursugusemaid daame, nende tütreid ja abikaasasid. Sisenesin tumma tunnistajana nende kodanlikesse majadesse, aristokraatlikesse paleedesse ja uhketesse korteritesse väärikais hooneis. Mõnikord ei jõudnud ma teenijaskonna majaosast kaugemale ja keegi neist võttis toodud riideeseme vastu, teinekord aga paluti mind edasi kuni riietusruumini ning selleks kõndisin läbi koridoride ja piilusin salongidesse, süües silmadega vaipu, lühtreid, sametkardinaid ja tiibklavereid, millel mõnikord keegi mängis ja mõnikord mitte, mõtiskledes, kui kummaline oleks elu taolises maailmas.

Mu päevad kahe maailma vahel möödusid pingeta, peaaegu tajumata vastuolu nende vahel. Kõndisin tõllaväravatest ja kõrgetest ustest ääristatud laiadel tänavatel samasuguse loomulikkusega nagu oma linnajao käänuliste tänavate hullumeelses rägastikus, alati täis lompe, jäätmeid, kaubitsejate hõikeid ja näljaste koerte teravat haukumist; nondel tänavatel, kus liiguti alati tõtlikult ja kus hüüde peale „vesi tuleb“ oli targem varju minna, et mitte uriinipritsmeist üle kastetud saada. Üürimaju täitsid käsitöölised, väikekaupmehed, palgatöötajad ja päevatöölised, kes olid äsja pealinna saabunud ning andsid meie agulile külaliku hinge. Paljud neist väljusid selle piiridest vaid hädavajaduse korral; meie emaga seevastu tegime seda igal varahommikul, üheskoos ja rutates, et minna Zurbano tänavale ja asuda viivitamatult oma igapäevaste toimetuste juurde donja Manuela õmbluskojas.

Kui minu tööleasumisest mõni aasta mööda sai, otsustasid nad kahekesi, et mul on saabunud hetk õmblema õppida. Neljateistkümneselt alustasin kõige lihtsamate töödega: kinnitusõmblus, üleääreõmblus, traageldused. Siis tulid nööpaugud, tikkpiste ja palistused. Töötasime väikestel kõrkjatoolidel istudes, kummargil põlvedele asetatud lauatüki kohal; nendele toetasime oma õmblustöö. Donja Manuela suhtles klientidega, lõikas juurde, tegi proove ja kohendas. Minu ema võttis mõõte ja tegeles kõige muuga: tegi kõige peenemaid õmblustöid ja jagas laiali teised ülesanded, jälgis nende teostamist ning hoolitses kiiruse ja korra eest pisikeses salkkonnas, mille moodustas pool tosinat kogenud õmblejannat, neliviis noort naist ja mõned jutuhimulised õmblejaõpilased, kellel oli alati rohkem isu naerda ja lobiseda kui ainuüksi tööd teha. Mõned neist osutusid headeks õmblejateks, teised aga vähem võimekamatena jäid alatiseks kõige tänamatumaid töid tegema. Kui mõni lahkus, asendas teda keegi teine tolles tohuvabohus, mis oli vastuolus fassaadi soliidse uhkuse ja vaid klientidele mõeldud valgusküllase salongi väljapeetusega. Nemad – donja Manuela ja ema – olid ainsad, kes võisid nautida salongi safrankollase riidega kaetud seinu; ainsad, kes tohtisid ligineda mahagonmööblile ja astuda tammepuust põrandal, mida meie, nooremad, pidime puuvillaste lappidega läikima lööma. Vaid nemad said aegajalt osa päikesevalgusest, mis langes sisse nelja kõrge tänavapoolse rõdu kaudu. Meie, ülejäänud töötajad, jäime alati tagalasse, oma töökotta – tollesse talvel jäisesse ja suvel põrgulikku naisteruumi, halli tagatuppa, mille kaks viletsat aknakest avanesid pimedale siseõuele ja kus tunnid möödusid tuulepuhanguna lauluümina ja kääriklõbina saatel.

Õppisin kiiresti. Mul olid nobedad näpud, mis kohanesid peagi nõelte kuju ja kangaste koega. Mõõtude, kangarullide ja pikkustega. Esipikkus, külje pikkus, rinnaümbermõõt. Käiseauk, kätis, kant. Kuueteistkümneselt õppisin kangaid eristama, seitsmeteistkümneselt nende kvaliteeti tundma ja võimalusi hindama. Hiina krepp, siidmusliin, žoržett, Chantilly pits. Kuud möödusid nagu karussellil: sügised, tehes mantliriidest palituid ja kevadrõivaid, kevaded, õmmeldes lendlevaid kleite pikkadeks puhkusteks Concha ja Sardinero kaugetes randades Cantabria mere ääres. Sain kaheksateist, üheksateist. Tasapisi hakkasin juurde lõikama ja kõige keerulisemaid tükke õmblema. Õppisin paigaldama kaeluseid ja kääniseid, arvestama kanga langemist ja nägema ette lõpptulemust. Mulle meeldis mu töö, nautisin seda. Donja Manuela ja ema küsisid mõnikord mu arvamust, nad hakkasid mind usaldama. „Tüdrukul on kätt ja silma, Dolores,“ ütles donja Manuela. „Ta on hea õmbleja ja aina paremaks saab, kui ta seda teed jätkab. Sinust paremaks, kui sa ette ei vaata.“ Ema jätkas oma tööd, nagu ei paneks tähelegi. Ka mina ei tõstnud pilku õmbluslaualt, tegin, et pole midagi kuulnud. Aga vargsi piilusin silmanurgast ema ja nägin, et ta nööpnõelu hoidval suul aimdus õhkkerge naeratus.

Möödusid aastad, möödus elu. Muutus ka mood ja õmbluskoja tegemised kohandusid tema taktikepi järgi. Euroopa sõja järel saabusid sirged jooned, hüljati korsetid ja hakati vähimagi piinlikkuseta jalgu näitama. Kui aga õnnelikud kahekümnendad lõpule jõudsid, liikus kleidi vööjoon tagasi oma loomulikule kohale, seelikud muutusid pikemaks ning kombekus sai tagasi võimu varrukate, dekolteede ja tahtmiste üle. Hüppasime uude kümnendisse ja muudatusi tuli veel. Ühekorraga, ootamatult, peaaegu lademes. Sain kahekümneseks, saabus vabariik ja ma tutvusin Ignacioga. Ühel septembrikuu pühapäeval Bombilla pargis, kärarikkal tantsupeol, kus tunglesid õmblejatüdrukud, kehvad üliõpilased ja puhkusel sõdurpoisid. Ta võttis mu tantsima, naerutas mind. Kahe nädala möödudes hakkasime pulmaplaane pidama.

Kes oli Ignacio, mida ta minu jaoks tähendas? Elu armastust, mõtlesin tollal. Rahumeelset poissi, kellest aimasin saavat hea isa mu lastele. Olin jõudnud juba ikka, kus minusugustel erilise ameti või sissetulekuta neidudel polnud kuigi palju valikuid peale abiellumise. Mind üksi kasvatanud ja selleks päikesetõusust loojanguni tööd rühmanud ema eeskuju polnud mulle kunagi ihaldusväärse saatusena tundunud. Ja Ignacios leidsin sobiva kandidaadi, et mitte ema jälgedes käia: inimese, kellega minna läbi ees ootava täiskasvanu ea, ärkamata igal hommikul, üksinduse maitse suus. Mind ei viinud tema juurde hullutav kirg, küll aga tugev kiindumus ja kindlustunne, et minu elupäevad saavad tema kõrval mööduma vaevade ja vapustusteta, pehmelt nagu padjal.

Uskusin, et see on Ignacio Montese käsivars, mis viib mind tuhande ühele jalutuskäigule, et tema on see lähedane, kes pakub mulle igavesti kindlust ja kaitset. Minust kaks aastat vanem, kõhn, sõbralik, ühtviisi leebe ja hell. Ta oli üsna pikka kasvu ja kõhetu, viisakate kommetega ning südamega, mille võime mind armastada näis kasvavat tundidega. Kastiilia lesknaise poeg, hoolega loetud mündid madratsi all; kehvade pansionite ajutine elanik, innukas riigiametisse pürgija ja igavene kandidaat mistahes ministeeriumis, mis eluaegset sissetulekut võis lubada. Sõjaministeerium, siseministeerium, majandusministeerium. Unistus kolmest tuhandest peseetast aastas, kahesaja neljakümne ühest peseetast kuus – kindel palk igavesest ajast igavesti, vastutasuks ülejäänud elupäevade pühendamise eest kabinettide ja ooteruumide, kuivatuspaberite, kirjapaberite, pitsatite ja tindipottide taltsale maailmale. Sellele alusele kavandasime oma tulevikku – olesklevale ametnikupõlvele, mis keeldus jonnakalt üks kandideerimine teise järel minu Ignaciot oma rüppe võtmast. Ja tema jätkas järeleandmatult. Veebruaris proovis justiitsministeeriumi ja juunis põllumajandusministeeriumi ja ikka jälle otsast peale.

Senikaua, saamata endale lubada kulukaid meelelahutusi, kuid surmani valmis mind õnnelikuks tegema, tõi Ignacio mulle kingitusi, mida ta kehva tasku viletsad võimalused lubasid: pappkarp täis siidiusse ja mooruspuu lehti, küpsekastanituutud ja igavese armastuse tõotused viadukti all murul. Päikeselistel pühapäevahommikutel kuulasime koos Oeste pargi kõlakoja orkestrit ja sõudsime paadiga Retiro tiigil. Ei olnud kiikede ja leierkastiga tantsupidu, kus me poleks käinud, ega chotis’t, mida me poleks kellavärgi täpsusega kaasa tantsinud. Kui palju pärastlõunaid veetsime Vistillase aedades, kui palju filme vaatasime linnaosa pooleteisepeseetastes kinodes. Horchata’t juua oli meie jaoks luksus ja taksosõit vaid terendus. Ignacio hellus polnud küll kulukas, kuid see oli lõputu. Mina olin tema taevas ja tema tähed, kõige ilusam, kõige parem. Minu juuksed, minu nägu, minu silmad. Minu käed, minu suu, minu hääl. Kõik minus oli tema jaoks ületamatu, tema rõõmude allikas. Ja mina kuulasin teda, kutsusin tobuks ja lasin end armastada.

Elu õmbluskojas käis noil päevil aga teises rütmis. See muutus raskeks, ebakindlaks. Teine vabariik oli kaasa toonud rahutuspuhangu meie klientide ringkonna mugavas jõukuses. Madriid oli ärev ja äkiline, kõik nurgad olid poliitilistest pingetest läbi imbunud. Paremad perekonnad pikendasid lõputult suvitamist põhjas, soovides jääda eemale rahutust ja mässulisest pealinnast, mille tänavatel hõigati valjuhäälselt välja kommunistlikku ajalehte, samal ajal kui kaltsakas äärelinnaproletariaat tungis jultunult lausa Puerta del Soli väljakule. Suuri eratõldu jäi tänavatele vähe, külluslikud peod olid harvad. Leinariietes vanadaamid lugesid üheksa päeva palveid, et Azaña valitsus kiirelt kukuks, ja paugutamised gaasilampide süütamise tunnil muutusid igapäevaseks. Anarhistid panid kirikuid põlema, falangistid tõmbasid suurustlevalt püstolid kabuurist. Aadlikud ja suurkodanlased katsid üha sagedamini mööblitükid linaga, vallandasid teenijaskonna, riivitasid aknaluugid ja lahkusid rutakalt välismaale, viies üle piiri kaasa hunnikutes juveele, hirme ja rahatähti, igatsedes taga eksiili aetud kuningat ja kuulekat Hispaaniat, mille saabumiseni läks veel aega.

Ja donja Manuela õmbluskotta astus sisse aina vähem daame, läks välja vähem tellimusi ja oli vähem toimetusi. Üksteise järel saadeti raske südamega minema kõigepealt käealused ja seejärel ülejäänud õmblejad, kuni lõpuks jäime vaid perenaine, ema ja mina. Ja kui me lõpetasime Entrelagose markiisi viimase kleidi ja veetsime järgmised kuus päeva käed rüpes raadiot kuulates, ilma et ainsamgi hing uksele koputaks, teatas donja Manuela ohates, et tal pole teist võimalust kui äri sulgeda.

Keset nonde aegade tõmblusi, kui poliitilised lahingud panid teatrite parterid värisema ja valitsused pidasid vastu vaid kolme meieisapalve jagu, oli meil aga vaevalt mahti kaotatut taga nutta. Kolm nädalat pärast pealesunnitud tegevusetuse algust ilmus Ignacio kannikesekimbu ja teatega, et on viimaks riigitööle võetud. Meie väikese pulma plaanimine varjutas ebakindluse ning söepanniga soojendatava laua ümber hakkasime sündmust ette valmistama. Kuigi vabariigi uued tuuled tõid moodi ilmaliku abielu, õhutas minu ema, kelle hinges elasid vähimagi ebamugavustundeta kõrvuti üksikema seisus, raudne katoliiklik vaim ja nostalgiline lojaalsus kukutatud monarhiale, sõlmima kiriklikku abielu lähedal asuvas San Andrési kirikus. Meie Ignacioga nõustusime, kuidas saanuksime seda mitte teha, kõigutamata seda tahete hierarhiat, kus tema täitis kõik minu soovid ja mina kuuletusin vastu vaidlemata ema omadele. Pealegi polnud mul ühtegi kaalukat põhjust keeldumiseks: tundsin tolle abielu sõlmimise vastu vähest vaimustust ja mulle oli ükskõik, kas altar preestri ja sutaaniga või saal kolmevärvilise lipuga.

Nii leppisime kuupäeva kokku sellesama kohaliku preestri juures, kes kakskümmend neli aastat varem oli ühel 8. juunil pühakute kalendri ettekirjutuste kohaselt andnud mulle nimeks Sira. Sabiniana, Victorina, Gaudencia, Heraclia ja Fortunata olid tolle päeva pühakute järgi teised võimalused.

„Sira, isa, pange talle seesama Sira, see on vähemasti lühike.“ Selline oli mu ema otsus tema üksildases emaduses. Ja Sira minust sai.

Pidime abiellumist tähistama koos perekonna ja mõne sõbraga. Minu Filipiinide sõjas kehalt ja vaimult sandistatud jalutu ja arutu vanaisa, alaline tumm kaaslane söögitoa rõdu kõrval kiiktoolis. Ignacio ema ja õed, kes pidid maalt kohale tulema. Meie naabrid Engracia ja Norberto ja nende kolm südamlikku sotsialistist poega, kes olid meile vastaskorteris niisama lähedased, nagu sidunuks meid üle trepimademe üks veri. Donja Manuela, kes haaras uuesti niidid, et kinkida mulle pruutkleidi näol oma viimane teos. Pidime külalistele pakkuma beseetorti, Málaga veini ja vermutit, võibolla saanuksime tellida mõne kohaliku moosekandi pasodooblit mängima ja mõni tänavapiltnik teinuks meist ülesvõtte, mis hiljem kaunistanuks kodu, mida meil veel ei olnud ja milleks esialgu pidi saama minu ema oma.

Just siis, kesk seda plaanide ja askelduste segadikku, tuli Ignaciole pähe, et ma peaksin kandideerima riigiametnikuks nagu temagi. Hiilgav koht riigiasutuses oli avanud ta silmad uuele maailmale: vabariigi ametiasutuste maailmale, kus naistele terendasid mõned ametikohad väljaspool pliiti, pesukööki ja näputööd; kus naissugu võis enesele meestega õlg õla kõrval, võrdsetel tingimustel ja samu eesmärke püüeldes teed rajada. Esimesed naised istusid juba saadikuna kongressis, riigiametites kuulutati välja sugude võrdsus, meile anti õigusvõime, õigus tööle ja õigus valida. Kõigele vaatamata oleksin mina tuhat korda eelistanud naasta õmblemise juurde, kuid Ignaciol kulus vaid kolm õhtut minu ümberveenmisele. Vana kangaste ja tikkpistete maailm oli kokku varisenud ning meile avas uksed uus universum – tuli sellega kohanduda. Ignacio pidi ise mu ettevalmistuse eest hoolt kandma; tal olid olemas kõik eksamiteemad ja enam kui küllaldane kogemus arvukate kandideerimiste ja läbikukkumiste kunstis, kunagi meeleheitele alla andmata. Mina omalt poolt panustasin sellesse plaani selge arusaama, et tuleb õlg alla panna ja aidata ülal pidada meie väikest peret, mille pärast pulmi moodustame meie kaks koos ema, vanaisa ja tulevase järelkasvuga. Niisiis nõustusin. Vaim valmis, puudus meil veel vaid üks asi: kirjutusmasin, millel õppida trükkima ja valmistuda möödapääsmatuks masinakirjaeksamiks. Ignacio oli aastaid harjutanud võõrastel masinatel, käies läbi Kolgata tee mööda kurbi rasva, tindi ja küllastunud higi järele lõhnavaid õhtukoole; ta ei tahtnud, et mina oleksin sunnitud noid katsumusi kordama ja sellest tema kindel tahe muretseda meile oma varustus. Järgnenud nädalail pühendusime selle otsingutele nagu olnuks tegemist meie elu suurinvesteeringuga.

Uurisime kõiki võimalusi ja tegime lõputuid arvutusi. Mina masinate omadusist ei taibanud, kuid mulle tundus, et midagi väikest ja kerget sobiks meile kõige paremini. Ignaciole oli suurus ükskõik, kuid seevastu jälgis ta ülima täpsusega hindu, maksetähtaegu ja mehhanisme. Otsisime üles kõik Madriidi kauplused, veetsime terveid tunde vaateakende ees ja õppisime hääldama võõramaiseid nimesid, mis tõid meelde kauged maad ja kinonäitlejad: Remington, Royal, Underwood. Oleksime sama hästi võinud valida ühe või teise margi, oleksime ühtviisi võinud lõpuks osta mõnest Ameerika firmast või Saksa omast, kuid väljavalituks sai viimaks Pi y Margalli tänava Itaalia Hispano-Olivetti. Kuidas võinuksime teada, et tolle nii lihtsa toiminguga, tehes vaid kakskolm sammu ja astudes üle ukseläve, kirjutasime alla meie ühise tuleviku surmaotsusele ning keerasime tulevikujooned pöördumatult teise suunda.

2

„Ema, ma ei abiellu Ignacioga.“

Ema püüdis niiti nõela taha panna ja kangestus minu sõnade peale, niit kahe sõrme vahel.

„Mida sa räägid, tüdruk?“ sosistas ta. Hääl tuli kurgust justkui murtult, täis jahmatust ja uskumatust.

„Ma jätan ta maha. Ma olen armunud teise mehesse.“

Ta sõitles mind kõige vääramatumate etteheidetega, mis ta suutis suule tuua, pöördus taeva poole, anudes kõigi pühakute sekkumist, ja püüdis kümnete argumentidega veenda mind oma kavatsusest loobuma. Kui ta mõistis, et sellest kõigest pole midagi kasu, istus ta samasugusesse kiiktooli nagu vanaisa oma, kattis näo ja puhkes nutma.

Talusin seda hetke võltsi meelekindlusega, üritades närvilisust kõigutamatute sõnade taha peita. Olin ema reaktsiooni kartnud: Ignacio oli saanud talle pojaks, keda tal polnud, inimeseks, kes täitis meessoo tühimiku meie väikeses perekonnas. Nad ajasid juttu, said hästi läbi, mõistsid teineteist. Ema valmistas hautisi, mis Ignaciole meeldisid, viksis ta kingi ja pööras pintsakuid ümber, kui aja puudutus nende sära röövima hakkas. Ignacio omakorda tegi emale komplimente, kui nägi teda pühapäevase missa jaoks kenasti riidesse sättimas, tõi talle munakollasemaiuseid ja ütles mõnikord poolnaljatledespooltõsiselt, et ta on ilusam kui mina.

Olin teadlik, et mu pöörane otsus põrmustab kogu selle mõnusa ühiselu, teadsin, et paiskan ümber mitte ainult iseenda elu alustalad, kuid ma ei saanud midagi teha, et seda ära hoida. Minu otsus oli kindel kui kalju: ei tule pulmi ega ametnikueksameid, ma ei õpi söepanniga lauakesel trükkima, ei hakka kunagi jagama Ignacioga lapsi, voodit ega rõõme. Ma jätan ta maha ja ka kõigi tormituulte jõul pole võimalik mu otsust enam murda.

Hispano-Olivetti äril oli kaks suurt vaateakent, mis möödakäijaile uhkes säras oma tooteid demonstreerisid. Nende vahel asus klaasitud uks, mida diagonaalis läbis läikiv pronksist käepide. Ignacio lükkas seda ja me astusime sisse. Kellukese helin andis meie tulekust märku, ent keegi ei tulnud meid kohe vastu võtma. Ootasime mõne minuti kohmetult, uurides aupaklikult välja pandud masinaid, söandamata riivatagi läikima poleeritud puitmööblit, kus puhkasid need masinakirja imeasjad, mille seast pidime välja valima meie kavatsustele sobivaima. Väljapanekuks mõeldud suure saali tagumises otsas paistis kontoriruum. Sealt kostsid mehehääled.

Ei tulnud enam kaua oodata, hääled teadsid, et saabunud on kliendid, ning üks neist, kehastunud tumedais rõivais priskeks koguks, tuli meid teenindama. Sõbralik müüja tervitas, küsis, mis meid huvitab. Ignacio hakkas rääkima, oma soove kirjeldama, andmeid ja soovitusi küsima. Kauplusetöötaja laotas kogu oma asjatundlikkuse hoolikalt meie ette ja asus iga välja pandud masina omadusi lahti harutama. Üksikasjalikult, põhjalikult ja tehniliselt, niisuguse täpsuse ja ühetoonilisusega, et kahekümne minuti möödudes pidin igavusest magama jääma. Ignacio samal ajal imes teavet endasse kõigi viie meelega, mind ega midagi muud märkamata, vaagides vaid talle pakutavat. Otsustasin neist eemalduda, see ei huvitanud mind vähimatki. Mille Ignacio valib, on hästi valitud. Mis minul kõigist neist löökidest, reavahetustest või kõlinatest.

Pühendusin siis väljapaneku teiste osade läbikäimisele, otsides midagi, millega tüdimust surnuks lüüa. Silmitsesin suuri plakateid seintel, mis reklaamisid firma toodangut värviliste piltidega ja mulle mõistetamatuis keeltes, seejärel liginesin vaateakendele ja jälgisin tänaval ruttavaid möödakäijaid. Mõne aja pärast pöördusin vastutahtsi tagasi poe tagaossa.

Üht seina ääristas osaliselt suur klaasustega kapp. Vaatasin enda peegeldust sellel, märkasin, et paar kiharat on soengust välja lipsanud, seadsin nad oma kohale, kasutasin võimalust, et näpistada põski ja igavlevale näole pisut värvi anda. Siis uurisin kiirustamata oma riietust: olin vaeva näinud ja sättinud selga parima kleidi; lõppude lõpuks tähendas see ost meie jaoks erilist sündmust. Silusin sukki, libistades neid pahkluult ülespoole, sättisin kiirustamata seelikuosa puusadel, vöökohta pihal, kraed kaela ümber. Kohendasin veel kord soengut, vaatasin end eest ja külje pealt, uurisin rahulikult iseenda koopiat, mida ukseklaas mulle tagasi peegeldas. Proovisin asendeid, tegin paar tantsusammu ja naersin. Kui ma iseenda peegelpildist väsisin, uitasin aega surnuks lüües mööda saali edasi, libistades kätt aeglaselt mööda pindu, ja liikusin mööbliesemete vahel raugelt siiasinna. Pöörasin vaevalt tähelepanu sellele, mis meid tegelikult sinna oli toonud: minu jaoks erinesid kõik need masinad vaid suuruse poolest. Oli suuri ja rohmakaid, aga ka väiksemaid; mõned tundusid kerged, teised rasked, kuid minu silmis olid nad vaid hunnik tumedaid, vähimagi võluta kaadervärke. Seisatasin huvitult ühe ees, viisin nimetissõrme klahvide juurde ja vajutasin mängult oma isikule kõige lähemaid tähti. S, i, r, a. Sira, kordasin sosinal.

„Imeilus nimi.“

Mehehääl kõlas otse mu selja taga, nii lähedal, et võisin peaaegu tunda selle omaniku hingeõhku oma nahal. Mingi värin jooksis mööda mu selgroogu ja pani mind kohkunult ümber pöörama.

„Ramiro Arribas,“ lausus ta kätt sirutades. Viivitasin vastamisega: võibolla sellepärast, et ma polnud harjunud, et keegi mind nii ametlikult tervitab, võibolla sellepärast, et polnud veel suutnud toibuda ehmatusest, mida too ootamatu ilmumine minus oli tekitanud.

Kes see mees oli, kust ta välja ilmus? Ta selgitas mulle ise, silmad endiselt minu omadesse naelutatud.

„Ma olen kaupluse juhataja. Vabandage, et ma teid varem ei teenindanud, püüdsin üht kaugekõnet võtta.“

Ja jälgisin teid läbi kontorit müügisaalist eraldava ribakardina, jättis ta lisamata. Ta ei ütelnud seda, kuid andis mõista. Ma aimasin seda ta sügavast silmavaatest, kindlast häälekõlast, sellest, et ta pöördus enne minu kui Ignacio poole, ning pikast viivust, mille jooksul ta mu kätt hoidis. Taipasin, et ta oli mind jälginud, seiranud mu sihitut uitamist mööda tema kauplust. Ta oli näinud mind klaaskapi ees end sättimas: soengut seadmas, kehal kleidiõmblusi kohendamas ja käsi mööda jalgu libistades sukki silumas. Kontori peidikust oli ta endasse imenud mu keha höörlemise ja kõigi liigutuste aeglase järgnevuse. Ta oli mind takseerinud, hinnanud mu silueti kuju ja näojooni. Ta oli uurinud mind täpse silmaga nagu mees, kes teab selgelt, mis talle meeldib, ja on harjunud oma eesmärke saavutama nii kiiresti, kui tema soovid ette kirjutavad. Ja ta otsustas seda mulle demonstreerida. Ma polnud eales üheski teises mehes midagi sellist tajunud, ma polnud eales pidanud end võimeliseks äratama kelleski nii lihalikku tõmmet. Ent nii nagu loomad haistavad sööki või ohtu, sellesama ürgse instinktiga mõistis mu sisikond, et Ramiro Arribas on otsustanud hundina minu järele tulla.

„Kas see on teie abikaasa?“ küsis ta Ignaciole osutades.

„Minu peigmees,“ suutsin vastata.

See võis olla vaid minu ettekujutus, aga mulle näis, et tema suunurgas võis aimata rahuloleva naeratuse virvet.

„Väga kena. Palun tulge minuga kaasa.“

Ta lasi mind läbi ja seda tehes asetus ta peopesa minu pihale, just nagu oleks see teda kogu elu oodanud. Ta tervitas südamlikult, saatis müüja kontorisse ning võttis ohjad enda kätte niisama lihtsalt, nagu tuvid käteplaksuga lendu peletatakse, nagu briljantiiniga kammitud mustkunstnik, teravate näojoonte, laia naeratuse, võimsa kaela ja nii jõulise, nii mehise ja otsustava käitumisega, et minu vaene Ignacio tundus tema kõrval mehelikkusest saja aasta kaugusel.

Siis sai ta teada, et kirjutusmasin, mille me osta kavatseme, on mõeldud mulle masinakirja õppimiseks, ja kiitis seda mõtet, nagu olnuks tegu suure geniaalsusega. Ignaciole mõjus ta pädeva asjatundjana, kes kirjeldas tehnilisi üksikasju ja rääkis soodsatest maksevõimalustest. Minu jaoks oli ta midagi rohkemat: raputus, magnet, kindel teadmine.

Läks veel mõnda aega, kuni asjaajamine sai lõpule viidud. Selle vältel ei lakanud Ramiro Arribase märguanded sekundikski. Ootamatu riive, nali, naeratus, kahemõttelised sõnad ja pilgud, mis tungisid pistodana mu sügavaima sisemuseni. Ignacio, kes oli süvenenud oma asjadesse ega teadnud midagi sellest, mis tema silme all sündis, otsustas viimaks valida kaasaskantava kirjutusmasina Lettera 35, valgete ümmarguste klahvidega, millele tähestiku tähed sobitusid nii elegantselt, et näisid meisliga graveeritud.

„Suurepärane otsus,“ nõustus juhataja, ülistades Ignacio arukust. Justkui olnuks viimane oma tahte peremees ja tema polnuks klienti suure müügimehe osavusega manipuleerinud seda mudelit valima. „Parim valik nii peentele sõrmedele nagu teie kihlatul. Lubage mul vaadata, palun, preili.“

Ulatasin arglikult käe. Enne otsisin kiirelt Ignacio pilku, et tema nõusolekut küsida, kuid ei leidnud seda: ta oli keskendanud oma tähelepanu taas kirjutusmasina mehhanismile. Ramiro Arribas silitas mind sõrmsõrmelt, aeglaselt ja jultunult, minu peigmehe lihtsameelselt osavõtmatul juuresolekul sellise sensuaalsusega, et mul tõusis kananahk ihule ja jalad värisesid nagu suveõhus võbisevad lehed. Ta vabastas mu alles siis, kui Ignacio tõstis pilgu Lettera 35-lt ja palus juhiseid, kuidas ostuga edasi minna. Nad leppisid kokku, et samal õhtul jätame ettemaksuks viiskümmend protsenti hinnast ja ülejäänu tasume järgmisel päeval.

„Millal me selle kaasa saame võtta?“ küsis Ignacio siis.

Ramiro Arribas vaatas kella.

„Laopoisil on asjaajamist ja täna õhtul ta enam tagasi ei tule. Ma kardan, et teist kirjutusmasinat ei saa me tuua enne homset.“

„Ja seesama? Kas me ei võiks sedasama masinat võtta?“ käis Ignacio peale, valmis tehingu võimalikult ruttu lõpetama. Kui mudel oli juba kord valitud, tundus kõik muu talle tüütu toiminguna, millega ta soovis kiiresti lõpule jõuda.

„Ma palun, mitte mingil juhul. Ma ei saa lubada, et preili Sira kasutaks kirjutusmasinat, mida teised kliendid on juba sõrmitsenud. Kohe homme hommikul on mul uus masin valmis, kastis ja pakitud. Kui te annate mulle oma aadressi,“ ütles ta pöördudes minu poole, „kannan ma isiklikult hoolt, et see teil enne keskpäeva kodus on.“

„Me tuleme ise järele,“ katkestasin teda. Aimasin, et see mees on valmis ükskõik milleks, ja mind raputas hirmuvärin, kui mõtlesin, et ta võib ema ette ilmuda ja minu järele küsida.

„Ma saan tulla alles pärast lõunat, ma pean tööl olema,“ märkis Ignacio. Tema rääkimise ajal tundus, nagu tõmbuks nähtamatu köis aeglaselt ta kaela ümber, teda peaaegu puues. Ramirol oli tarvis vaid veidike sellest sikutada.

„Ja teie, preili?“

„Mina ei tööta,“ kostsin, hoidudes talle otsa vaatamast.

„Hoolitsege siis teie tasumise eest,“ tegi ta sundimatul toonil ettepaneku.

Ma ei leidnud keeldumiseks sõnu ja Ignacio isegi ei aimanud, kuhu see pealtnäha nii lihtne ettepanek meid tüüris. Ramiro Arribas saatis meid ukseni ja jättis südamlikult hüvasti, justkui oleksime parimad kliendid, kes äril kogu selle ajaloos on olnud. Vasaku käega patsutas ta jõuliselt minu peigmehe selga, paremaga surus taas minu oma. Tal jätkus sõnu mõlema jaoks.

„Te tegite suurepärase valiku, tulles Hispano-Olivetti ärisse, uskuge mind, Ignacio. Ma kinnitan teile, et see päev jääb teile kauaks meelde.“

„Ja teie, Sira, tulge palun üheteistkümne paiku. Ma ootan teid.“

Keerlesin öö otsa voodis, suutmata magada. See oli hullumeelsus ja mul oli veel aega, et sellest pääseda. Pidin vaid võtma vastu otsuse kauplusse mitte tagasi minna. Ma võiksin emaga koju jääda, aidata tal madratseid kloppida ja linaõliga põrandaid nühkida, naabrinaistega platsi peal juttu ajada, pärast minna Cebada turule veerand naela kikerherneste ja tükikese tursa järele. Võiksin oodata, kuni Ignacio ministeeriumist tagasi tuleb, ja põhjendada ülesande täitmata jätmist mistahes lihtsa valega: et mul valutas pea, et arvasin, et hakkab sadama. Ma võiksin pärast lõunasööki mõneks ajaks pikali heita ja tundide kaupa ebamäärast haiglust teeselda. Siis läheks Ignacio üksi, tasuks juhatajale, võtaks kirjutusmasina kaasa ja sellega oleks kõik lõppenud. Me ei kuuleks enam midagi Ramiro Arribasest, ta ei satuks enam kunagi meie teele. Tema nimi vajuks vähehaaval unustusse ja meie jätkaksime oma väikest argielu. Nagu poleks ta kunagi pakitseva ihalusega mu sõrmi silitanud, nagu poleks ta kunagi mind läbi ribakardina silmadega söönud. Nii kerge see oligi, nii lihtne. Ja ma teadsin seda.

Teadsin, jah, aga teesklesin, et ei tea. Järgmisel päeval ootasin ära, kuni ema läks toimetusi tegema, ma ei tahtnud, et ta näeks, kuidas ma end sätin – ta oleks kahtlustanud, et mul on midagi kummalist käsil, nähes mind nii vara hommikul üles lööduna. Niipea kui kuulsin ust tema järel sulguvat, hakkasin end rutuga valmis panema. Täitsin kausi veega, et end pesta, piserdasin end lavendliveega, soojendasin pliidil lokitange, triikisin ära oma ainsa siidpluusi ja võtsin sukad nöörilt, kus nad olid öö otsa värskes õhus kuivanud. Sukad olid samad mis eelmiselgi päeval – teisi mul polnud. Sundisin end rahulikuks ja tõmbasin need ettevaatlikult jalga, et silmad kiirustamisega jooksma ei hakkaks. Ja viimselgi neist varemalt tuhat korda korratud mehhaanilisel liigutusel oli tol päeval esimest korda kindel vaataja, siht ja eesmärk – Ramiro Arribas. Tema jaoks ma end riietasin ja lõhnastasin, et tema mind näeks, haistaks, taas puudutaks ja veel kord sügavalt mu silmi vaataks. Tema jaoks otsustasin jätta juuksed valla, oma läikivad poolde selga ulatuvad kiharad. Tema jaoks pigistasin piha pingule, tõmmates vöö seelikule sellise jõuga, et ei saanud peaaegu hingatagi. Tema jaoks – kõik ainult tema jaoks.

Kõndisin otsusekindlalt mööda tänavaid, põigates kõrvale ihalevaist pilkudest ja häbituist meelitustest. Sundisin end mitte mõtlema: hoidusin arvestamast oma tegude ulatust ega tahtnud peatuda kaalumaks, kas see tee viib mind paradiisi lävele või otse tapalavale. Kõndisin mööda Costanilla de San Andrési, ületasin Carrose väljaku ja suundusin mööda Cava Baja tänavat Plaza Mayorini. Kahekümne minuti pärast olin Puerta del Solil, vähem kui poole tunniga jõudsin sihtpaika.

Ramiro ootas mind. Niipea kui ta nägi minu siluetti uksel, katkestas ta vestluse teise töötajaga ja suundus väljapääsu poole, haarates lennult kaabu ja vihmamantli. Kui ta minuni jõudis, tahtsin öelda, et raha on mul kotis, et Ignacio saadab tervisi, et võibolla juba samal õhtul hakkan masinakirja õppima. Ta ei lasknud mul rääkida. Ta isegi ei tervitanud. Ainult naeratas, sigaret suus, silitas mu alaselga ja ütles: „Lähme“. Ja ma läksin temaga.

Valitud koht ei saanuks olla süütum: ta viis mind Café Suizosse. Nähes kergendustundega, et ümbrus on turvaline, uskusin, et ehk jõuan veel end päästa. Mõtlesin koguni, samal ajal kui tema otsis lauda ja palus mul istet võtta, et võibolla pole sellel kohtumisel teist tagamõtet kui lihtne tähelepanuavaldus kliendile. Hakkasin isegi kahtlustama, et kogu see häbitu meelitamine võis olla pelgalt minu liigne kujutlusvõime. Aga see polnud nii. Ohutust ümbrusest hoolimata viis meie teine kohtumine mu taas kuristiku veerele.

„Ma pole suutnud olla minutitki sinule mõtlemata, sellest hetkest, kui sa eile lahkusid,“ sosistas ta mulle kõrva, niipea kui olime istet võtnud.

Tundsin end võimetuna vastama, sõnad ei jõudnud mu suule: nad lahustusid ajus mingis määramatus kohas nagu suhkur vees. Ta võttis jälle mu käe ja silitas seda samuti nagu eelmisel õhtul, seda ainiti vaadates.

„Su käed on karedad, ütle mulle, mida on need sõrmed teinud enne minu juurde jõudmist?“

Ta hääl kõlas endistviisi lähedaselt ja sensuaalselt, segamatult meid ümbritsevatest helidest: klaaside ja tasside kõlksatused vastu marmorist lauaplaati, ennelõunaste vestluste sumin ja leti ääres tellimusi hõikuvate kelnerite hääled.

„Õmblesid,“ sosistasin silmi sülest tõstmata.

„Nii et sa oled õmbleja.“

„Olin. Enam mitte.“ Tõstsin viimaks pilgu. „Viimasel ajal ei ole kuigi palju tööd,“ lisasin.

„Sellepärast tahad sa siis nüüd masinakirja õppida.“

Ta rääkis arusaavalt, osavõtlikult, nagu tunneks mind: nagu tema hing ja minu oma oleksid teineteist aegade algusest oodanud.

„Mu peigmees leidis, et ma võiksin riigitööle kandideerida ja ametnikuks hakata nagu temagi,“ kostsin pisukese piinlikkusega.

Jookide saabumine pidurdas vestluse. Mulle tass šokolaadi. Ramirole öömust kohv. Kasutasin pausi, et teda silmitseda, samal ajal kui ta kelneriga mõne fraasi vahetas. Ta kandis teist ülikonda kui eelmisel päeval, teist laitmatut särki. Tema käitumine oli elegantne ja samal ajal nõretas see minu ringkonna meestest nii erinev peenekombelisus iga ihupooriga mehelikkusest: suitsetades, lipsusõlme kohendades, rahakotti taskust võttes või tassi suule tõstes.

„Ja miks tahab sinusugune naine veeta oma elu mingisuguses ministeeriumis, kui ma tohin huvi tunda?“ päris ta esimese kohvilonksu järel.

Kehitasin õlgu.

„Küllap vist selleks, et meil oleks parem elu.“

Aeglaselt lähenes ta mulle taas, suunas taas oma sooja hääle mu kõrva.

„Kas sa tõesti tahad paremat elu, Sira?“

Varjusin vastusest hoidudes šokolaadisõõmu taha.

„Sa oled end ära määrinud, las ma teen su puhtaks,“ ütles ta.

Seejärel sirutas ta oma käe mu näo juurde ja sobitas avatud peopesa mu lõualuule, nagu oleks just see olnud vorm, mille järgi mind kord loodi. Siis asetas ta pöidla oletatavale plekile, suunurga lähedale. Ta silitas mind pehmelt, kiirustamata. Lasin sellel sündida: hirmu ja naudingu segu takistas mind mistahes liigutust tegemast.

„Siit oled sa ka end ära määrinud,“ sosistas ta kähedalt, viies sõrme teise kohta.

Sihtmärgiks oli mu alumise huule serv. Ta kordas silitust. Aeglasemalt, õrnemalt. Värin jooksis mul mööda selga, surusin sõrmed toolisametisse.

„Ja siit ka,“ kordas ta. Siis silitas ta kogu mu suud, millimeeter millimeetri haaval ühest nurgast teiseni, sujuvalt, aeglaselt, veel aeglasemalt. Olin uppumas kaevu, millessegi pehmesse, mida ma ei osanud sõnastada. Mul oli ükskõik sellest, et kõik oli vale ja mu huultel polnud jälgegi šokolaadist. Mul oli ükskõik sellest, et kõrvallauas katkestasid kolm auväärset vanahärrat vestluse, et jälgida stseeni põleval pilgul, meeletu sooviga, et neil oleks kolmkümmend aastat vähem turjal.

Siis sisenes kohvikusse lärmakas trobikond üliõpilasi ning nende käratsemine ja naerupahvakud lõhkusid hetke maagia, nagu puruneb seebimull. Ja ühtäkki, nagu oleksin unest ärganud, tajusin tormakalt ühekorraga mitut asja: et põrand ei olnud ära sulanud ja püsis kindlana mu jalge all, et mu suhu oli sisenemas võõras sõrm, et mu vasakul reiel roomas ahne käsi ja et ma olin vaksa kaugusel sellest, et pea ees kuristikku viskuda. Tagasi saadud mõtteselgus sundis mind järsult püsti tõusma ning kiiruga kotti haarates ajasin ümber veeklaasi, mille kelner koos šokolaadiga toonud oli.

„Siin on teile kirjutusmasina raha. Täna õhtul tuleb minu peigmees sellele järele,“ ütlesin ja panin rahatähtede paki marmorlauale.

Ta haaras mul randmest.

„Ära mine, Sira, ära ole minu peale pahane.“

Tõmbasin end järsult lahti. Ma ei vaadanud ta poole ega jätnud hüvasti, lihtsalt pöörasin ümber ja suundusin pingutatud väärikusega ukse poole. Alles siis panin tähele, et olin endale vett peale ajanud ja vasak jalg oli läbimärg.

Ta ei järgnenud mulle: küllap aimas, et sellest poleks mingit kasu olnud. Ta jäi lihtsalt istuma ja kui ma eemalduma hakkasin, läkitas mulle järele viimase noole.

„Tule mõni päev jälle. Sa tead, kus ma olen.“

Teesklesin teda mitte kuulvat, astusin kiirustades läbi üliõpilaste summa ja lahustusin tänavamelus.

Terve nädala heitsin magama lootuses, et järgmine päev koidab teisiti, ja terve nädala ärkasin järgnenud hommikul ühe ja sama kinnismõttega: Ramiro Arribas. Mälestus temast ründas mind igal nurgal ja mul ei õnnestunud teda minutikski mõtetest heita: voodit tehes, nina nuusates, apelsini koorides ja asteastmelt trepist alla minnes oli mälestus temast mu võrkkestale söövitatud.

Ignacio ja ema pühendusid samal ajal pulmaplaanidele, kuid ei suutnud mind panna oma õhinat jagama. Miski polnud mulle meeltmööda, miski ei äratanud minus vähimatki huvi. Küllap see on närvidest, arvasid nad. Mina samal ajal pingutasin, et Ramirot peast heita, et mitte taas meenutada ta häält mu kõrvus, ta sõrme, mis silitab mu suud, kätt, mis liigub mööda mu reit, ja viimaseid sõnu, mille ta mu kuulmeisse naelutas, kui ma talle kohvikus selja keerasin, veendumuses, et teen oma lahkumisega hullumeelsusele lõpu. Tule mõni päev jälle, Sira. Tule.

Võitlesin kogu jõust, et vastu panna. Võitlesin ja kaotasin. Ma ei suutnud teha mitte midagi, et kübekesegi mõistlikkusega hakata vastu talitsematule tõmbele, mille too mees oli minus äratanud. Kui palju ma ka enda ümbert ei otsinud, olin võimetu leidma abinõu, jõudu või pidepunkti, millest kinni haarata ja mis takistaks teda mind endaga kaasa kiskumast. Ei tulevane abikaasa, kellega pidin vähem kui kuu möödudes abielluma, ei ausameelne ema, kes oli nii palju vaeva näinud, et kasvatada minust korralik ja vastutustundlik naine. Mind ei pidurdanud ka ebakindlus teadmatusest, kes on too võõras ja mis saatusel mulle tema kõrval varuks on.

Üheksa päeva pärast esimest külastust Hispano-Olivetti ärisse läksin sinna tagasi. Nii nagu eelmistel kordadel, tervitas mind taas kellukese helin ukse kohal. Mind ei võtnud vastu mitte mõni paks müüja, mitte mõni laopoiss, mitte ükski teine töötaja. Mind võttis vastu ainult Ramiro.

Lähenesin talle, püüdes astuda kindlal sammul, sõnad valmis mõeldud. Kuuldavale tuua ma neid ei saanud. Ta ei lasknud. Niipea kui olin ta haardeulatuses, võttis ta käega mu kukla ümbert ja surus mu suule nii tugeva, nii meelelise ja pika suudluse, et mu keha oli vapustuses, see sulas ja muutus suhkrusiirupiseks loiguks.

Ramiro Arribas oli kolmekümne nelja aastane, ta oli elanud siin ja seal ning tal oli nii võimas võrgutusjõud, et ka betoonsein poleks suutnud seda pidada. Kõigepealt tõmme, kahtlus ja ärevus. Siis kuristik ja kirg. Ma jõin õhku, mida ta hingas, ja tema kõrval kõndisin kahe vaksa jagu tänavasillutisest kõrgemal. Jõed võinuksid tõusta üle kallaste, hooned variseda ja tänavad kaardilt kaduda, taevas oleks võinud saada maaks ja terve universum mu jalge alla vajuda, ma oleksin seda talunud, kui Ramiro oli minuga.

Ignacio ja ema hakkasid kahtlustama, et minuga toimub midagi ebatavalist, midagi enamat kui vaid peatsetest pulmadest tekkinud ärevus. Nad ei suutnud aga kindlaks teha mu erutuse ajendit ega leidnud ainsatki põhjust, mis selgitanuks mu alailma salatsevat olekut, korrapäratuid käimisi ja hüsteerilist naeru, mida ma mõnikord ei suutnud tagasi hoida. Mul õnnestus seda kaksikelu tasakaalus hoida vaid mõne päeva, just nii kaua, et tajuda, kuidas kaalukausid minutitega kaldu vajusid, kuidas Ignacio langes ja Ramiro tõusis. Vähem kui nädalaga mõistsin, et pean kõigega lõpu tegema ja tühjusse viskuma. Oli saabunud hetk minevik vikatiga läbi niita. Maatasa teha.

Ignacio tuli õhtul meile.

„Oota mind platsi peal,“ sosistasin ust vaid mõne sentimeetri paotades.

Emale olin öelnud lõuna ajal, Ignacio ei võinud kauem teadmatuses olla. Viis minutit hiljem läksin alla, huuled värvitud, uus kott ühes ja Lettera 35 teises käes. Ta ootas mind selsamal alatisel pingil, tollel külmal kivimürakal, kus olime veetnud nii palju tunde, kavandades ühist tulevikku, mida nüüd enam kunagi ei pidanud saabuma.

„Sa lähed teisega, eks ole?“ küsis ta, kui ma ta kõrvale istusin. Ta ei vaadanud minu poole, lihtsalt põrnitses maha, tolmust maapinda, mille sonkimisega ta kinganina ametis oli.

Ma vaid noogutasin. Selge sõnatu jah. Kes ta on, küsis Ignacio. Vastasin. Meie ümber jätkusid tavapärased hääled: lapsed, koerad ja jalgrattakellad, San Andrési kiriku viimasele missale kutsuvad kellalöögid, vankrirattad sillutiskividel, väsinud muulad teel õhtusse. Ignacio vaikis pikalt. Küllap tajus ta minu otsuses sellist kindlameelsust, sellist vankumatust, et ta isegi ei näidanud oma hingevalu välja. Ta ei korraldanud draamat ega nõudnud selgitusi. Ta ei süüdistanud mind ega palunud oma tundeid vaagida. Ta ütles veel vaid ühe lause, aegamisi, nagu lastes sel voolata:

„Ta ei hakka sind iial armastama nii nagu mina.“

Siis tõusis ta püsti, võttis kirjutusmasina ja astus sellega tühjusse. Nägin ta eemalduvat selga, kui ta tänavalaternate tuhmis valguses läks, võibolla talitsedes soovi seda vastu maad virutada.

Jälgisin teda pilguga, vaatasin, kuidas ta mu koduplatsilt eemaldus, kuni ta kogu kaugusesse haihtus, kuni teda sügisõhtus enam näha polnud. Ja mina oleksin tahtnud jääda tema lahkumist taga nutma, kahetsema seda nii lühikest ja nii kurba hüvastijättu, süüdistama end, et olin teinud lõpu meie lootusrikkaile tulevikuplaanidele. Aga ma ei suutnud. Ma ei valanud ainsatki pisarat ega teinud enesele ainsamatki etteheidet. Vaid minut pärast seda, kui ta kuju oli silmist kadunud, tõusin ka mina pingilt ja lahkusin. Jätsin alatiseks seljataha oma aguli, oma lähedased, oma väikese maailma. Sinna jäi kogu mu minevik, samal ajal kui alustasin uut lõiku oma elust, elust, mis terendas mulle säravana ja mille vahetus tulevikus ei kujutlenud ma muud rõõmu kui Ramiro käed minu ümber.

3

Temaga sain tundma teistsugust elu. Õppisin olema emast sõltumatu, elama koos meesterahvaga ja pidama teenijat, püüdma igal hetkel talle meele järele olla, ainsaks eesmärgiks teda õnnelikuks teha. Samuti sain tundma teistsugust Madriidi: peente lokaalide ja moekohtade, ööelu, etenduste ja restoranide Madriidi. Kokteilid Negrescos, Granja del Henaris, Bakanikis. Kinooreliga esilinastused Real Cinemas, Mary Pickford ekraanil, kui Ramiro paneb mulle komme suhu ja mina riivan huultega ta sõrmeotsi, armastusest sulades. Carmen Amaya Fontalba teatris, Raquel Meller Maravillases. Flamenko Villa Rosas, kabaree Palacio del Hielos. Keev ja pulbitsev Madriid, kus meie Ramiroga käisime ringi, nagu poleks eilset ega homset. Nagu peaksime igal hetkel ära kasutama tervet maailma, juhuks kui tulevik ei taha kunagi saabuda.

Mis temas oli, mida Ramiro mulle andis, et vaid paari nädalaga mu elu pea peale pöörata? Tänagi, palju aastaid hiljem, võin kinnisilmi koostada nimekirja kõigest, millega ta mind võlus, ja olen kindel, et kui ma ka sada korda oleksin sündinud, oleksin sada korda temasse uuesti armunud nii nagu tookord. Ramiro Arribas, vastupandamatu, hullutavalt ilus, suurilmamees. Tumedad üle pea siledaks kammitud juuksed, pimestavalt puhtmehelik välimus, mis kiirgas optimismi ja enesekindlust kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Vaimukas ja sensuaalne, ükskõikne tollase käreda poliitilisuse suhtes nagu poleks tema kuningriik siit ilmast. Paljudega sõber, võtmata ilmaski kedagi tõsiselt, suurejooneliste ideede looja, igaks hetkeks alati õige sõna, sobiva žestiga. Energiline, särav, mugandumatu. Täna Itaalia kirjutusmasinaäri juhataja, eile Saksa autode müügiesindaja, üleeile ükskõikmis ja tuleval kuul jumalteabkes.

Mida nägi Ramiro minus, miks ta huvitus tagasihoidlikust õmblejannast, kes oli abiellumas ambitsioonideta ametnikuga? Esimene tõeline armastus tema elus, vandus ta mulle tuhat korda. Tal oli olnud teisi naisi, muidugi. Kui palju? küsisin mina. Mõned, aga mitte ühtegi sellist nagu sina. Ja siis ta suudles mind ja mina uskusin end hõljuvat minestuse veerel. Mul poleks tänagi raske koostada nimekirja sellest, kuidas tema mind kirjeldas, ma mäletan kõike. Peaaegu lapseliku süütuse ja jumalannaliku välimuse plahvatuslik sulam, ütles ta. Lihvimata teemant, ütles ta. Vahel kohtles ta mind nagu last ja meid lahutavad kümme aastat näisid siis sajanditena. Ta aimas ette mu tujusid, üllatas mind kõige ootamatumate kingitustega. Ta ostis mulle sukki Lyoni pesupoest, kreeme ja parfüüme, Kuuba jäätist, annoona-, mango- ja kookosjäätist. Ta haris mind, õpetas söögiriistu kasutama, oma Morrist juhtima, restoranide menüüsid dešifreerima ja suitsu alla tõmbama. Ta rääkis endisaegsetest tegelastest ja kunstiinimestest, keda ta omal ajal tundis, meenutas vanu sõpru ja manas ette imelisi võimalusi, mis meid kusagil kauges maailmanurgas võivad oodata. Ta joonistas maailmakaarte ja pani mu suureks kasvama. Siis aga too tütarlaps kadus ja ma sirgusin nagu tõeline naine ning teda ei huvitanud vähimatki minu teadmiste ja kogemuste puudumine: ta ihaldas mind, jumaldas mind sellisena, nagu ma olin, ja klammerdus mu külge, justkui olnuks minu keha ainus pidepunkt ta tormistel eluvetel.

Asusin algusest peale elama tema mehelikku korterisse Salesase platsil. Ma ei võtnud ühes peaaegu mitte midagi, justkui algaks mu elu otsast peale, justkui oleksin teine inimene ja uuesti sündinud. Tormakas süda ja paar hilpu olid ainsad asjad, mis ma tema juurde kaasa võtsin. Aegajalt käisin ema vaatamas; tol ajal tegi ta kodus tellimustöid, mida oli väga vähe ja millega ta teenis vaevu niipaljukest, et hinges püsida. Ramirost ta lugu ei pidanud, ta mõistis hukka, kuidas mees minuga käitus. Ta süüdistas Ramirot, et see oli mu mõtlematult kaasa rebinud, kasutanud ära oma vanust ja positsiooni, et mind ära petta, sundinud mind loobuma kõigist sidemeist. Emale ei meeldinud, et ma elasin temaga abiellumata koos, et olin jätnud Ignacio ja et ma polnud enam see, kes varemalt. Kuidas ma ka ei püüdnud, ei õnnestunud mul iialgi ema veenda, et Ramiro ei sundinud mind niimoodi käituma, et see oli lihtsalt talitsematu armastus, mis mind selleni viis. Meie vaidlused olid iga päevaga ägedamad: vahetasime kurje süüdistusi ja rebisime teineteisel hinge seest. Igale tema käigule vastasin mina solvanguga, igale etteheitele aina suurema põlgusega. Harva oli kohtumist, mis ei lõppenud pisarate, karjumise ja uksepaugutamisega ning külaskäigud muutusid aina lühemaks, aina jahedamaks. Ja meie emaga päevpäevalt kaugemaks.

Kuni ta ise minu poole pöördus. Ta tegi seda küll vaid vahendajana, kuid too käik – kuidas osanuksime seda ette näha – muutis meie elutee suunda. Ühel päeval ilmus ta Ramiro juurde, oli keskhommik. Ramiro oli juba ära läinud ja mina veel magasin. Olime eelmisel õhtul väljas käinud, vaatasime Margarita Xirgúd Teatro de la Comedias, pärast istusime Le Cockis. Kell võis olla ligi neli, kui me magama saime, mina nii rampväsinult, et mul polnud jaksu võtta maha jumestustki, mida olin kasutama hakanud. Läbi une kuulsin, kuidas Ramiro kella kümne paiku lahkus, läbi une kuulsin, kuidas tuli teenijatüdruk Prudencia, kelle hooleks oli meie koduses segadikus korda luua. Läbi une kuulsin, kuidas ta piima ja saia järele läks, ning läbi une kuulsin veidi aega hiljem, kuidas uksele koputati. Esialgu tasakesi, siis otsustavalt. Arvasin, et Prudencia on jälle võtme maha unustanud, seda oli varemgi juhtunud. Tõusin oimetuna üles ja vastasin nõudlikule koputusele pahatujulise hõikega: „Juba tulen!“ Ma ei vaevunud endale midagi pealegi tõmbama – juhmakas Prudencia polnud pingutust väärt. Avasin uniselt ukse ja ei leidnud eest mitte Prudencia, vaid oma ema. Ma ei teadnud, mida öelda. Tema esiotsa samuti mitte. Ta vaid mõõtis mind pealaest jalatallani, peatades pilgu järgemööda mu sassis juustel, ripsmetuši mustadel triipudel silme all, huulepulga jälgedel suu ümber ja siivutul öösärgil, mis jättis nähtavale rohkem paljast ihu, kui tema sündsustunne lubas. Ma polnud võimeline ta pilku taluma, ma ei suutnud talle silma vaadata. Võibolla sellepärast, et olin uneta ööst veel liiga uimane. Võibolla sellepärast, et tema rahulik ja range käitumine tegi mu relvituks.

„Astu sisse, ära uksele jää,“ ütlesin, püüdes varjata jahmatust, mida tema ootamatu saabumine oli tekitanud.

„Ei, ma ei taha sisse astuda, mul on kiire. Tulin ainult üht teadet edasi ütlema.“

Olukord oli nii pingeline ja veider, et ma poleks iial uskunud, et see on tõsi, kui ma ei oleks seda tol hommikul ise läbi elanud. Meie emaga, kes me olime nii paljut jaganud ja nii paljudes asjades ühtemoodi, oleksime otsekui äkitselt muutunud võõrasteks inimesteks, kes suhtuvad teineteisesse umbusuga nagu tänavakrantsid, mõõtes teineteist kahtlustavalt kaugusest.

Ta jäi uksele, tõsine, selg sirge, juuksed kammitud kõvasse krunni, milles paistsid esimesed hallid karvad. Väärikas ja pikk, nurgelised kulmud taunivale pilgule raamiks. Omamoodi elegantne, hoolimata lihtsast rõivastusest. Kui ta oli minu põhjaliku uurimise viimaks lõpetanud, hakkas ta rääkima. Mu kartusele vaatamata polnud ta sõnade eesmärk aga mind kritiseerida.

„Tulin sulle teadet tooma. Üht palvet, mis ei tule minult. Sa võid selle vastu võtta või mitte, ise tead. Aga mina arvan, et peaksid nõustuma. Mõtle järele, parem hilja kui mitte kunagi.“

Ta ei astunud üle ukseläve ja külaskäik kestis veel vaevalt minuti: nii palju kui vaja, et öelda mulle aadress, kellaaeg samal õhtupoolikul ja vähimagi hüvastijätuta selg keerata. Ma imestasin, et sealt midagi rohkemat ei tulnud, aga ei pidanud seda kuigi kaua ootama. Just nii kaua, kui tal kulus trepile astumiseks.

„Ja pese nägu puhtaks, kammi ennast ära ja pane midagi peale, sa näed välja nagu lipakas.“

Lõunasöögi ajal jagasin oma hämmeldust Ramiroga. Ma ei taibanud, mis oli selle mõte, ma ei teadnud, mis võis olla nii ootamatu palve taga, olin umbusklik. Palusin, et ta minuga kaasa tuleks. Kuhu? Tutvuma minu isaga. Miks? Sest isa oli seda palunud. Milleks? Ka kümme aastat pead murdes poleks ma kaugeltki suutnud põhjust välja mõelda.

Pidin pärastlõunal emaga kohtuma kokkulepitud aadressil, Hermosilla 19. Väga korralik tänav, väga korralik maja; üks neist paljudest, kuhu ma varemalt olin käinud vast õmmeldud rõivaid ära viimas. Olin end kohtumiseks hoolikalt sättinud: olin valinud sinise villase kleidi, sellega sobiva mantli ja väikese kübara, mille kolm sulge langesid elegantselt vasakule kõrvale. Kõik see oli mõistagi Ramiro poolt kinni makstud – need olid esimesed mu ihu puudutavad rõivad, mida polnud õmmelnud ema või ma ise. Jalas olid mul kontsaga kingad ja juuksed seljal lahti; jumestasin end väga vähe, sel õhtul ei tahtnud ma etteheiteid. Vaatasin end enne väljumist peeglist. Tervikuna. Ramiro kuju peegeldus minu taga, naeratav, imetlev, käed taskus.

„Sa näed võrratu välja. Sa avaldad talle muljet.“

Üritasin märkuse peale tänulikult naeratada, aga see ei õnnestunud päriselt. Olin ilus, see oli tõsi; ilus ja teistsugune, justkui võõras inimesele, kes olin olnud vaid mõni kuu varem. Ilus, teistsugune ja kohkunud nagu hiireke, hirmust suremas, kahetsedes, et olin tollele kummalisele palvele vastu tulnud. Ema saabudes järeldasin ta pilgust, et Ramiro viibimine minu kõrval polnud talle sugugi meelt mööda. Mõistes, et kavatseme koos sisse minna, lõikas ta selle plaani keerutamata läbi.

„See on perekondlik asi, teie jääte siia, olge kena.“

Ja seisatamata, et vastust oodata, pööras ta ümber ja astus võimsast mustast raud- ja klaasuksest sisse. Oleksin tahtnud Ramirot enda kõrvale, vajasin tema tuge ja jõudu, aga ma ei söandanud emale vastu hakata. Sosistasin vaid Ramirole, et on parem, kui ta lahkub, ja läksin emale järele.

„Tulime härra Alvarado juurde. Ta ootab meid,“ teatas ta uksehoidjale. See noogutas ja valmistus meid sõnagi lausumata liftini saatma.

„Tänan, ei ole tarvis.“

Läksime läbi avara vestibüüli ja hakkasime mööda treppi üles astuma, ema kindlal sammul ees, käsipuu poleeritud puitu peaaegu riivamata, rõivastatud kostüümi, mis oli mulle uus. Mina tema järel, hirmunult, klammerdudes käsipuu külge nagu päästerõngale tormisel ööl. Mõlemad haudvaikuses. Aina rohkem mõtteid tungles mu peas, kui me üks trepiaste teise järel ülespoole liikusime. Esimene trepimade. Miks liikus ema selles võõras kohas nii tuttavlikult. Vahekorrus. Milline on küll see mees, kelle juurde me läheme, millest niisugune äkiline tahtmine minuga pärast kõiki neid aastaid tuttavaks saada. Esimene korrus. Ülejäänud mõtted jäid kobarana mu pea varjatud soppidesse: nende jaoks polnud aega, olime kohal. Suur uks paremat kätt, ema sõrm, mis surus kindlameelselt kellanupule, vähimagi märgita kartlikkusest. Kohemaid avanev uks, mustas vormis ja laitmatu mütsikesega vanaldane teenijanna.

„Tere õhtust, Servanda. Me tulime härra juurde. Ma oletan, et ta on raamatukogus.“

Servanda suu jäi lahti, tervitus õhku rippuma, justkui oleks saabunud kummitused. Kui ta reageerida suutis ja näis lõpuks olevat võimeline midagi kostma, kõlas üks näota hääl tema omast üle. Mehehääl, kare, jõuline, korteri tagaosast.

„Tulgu edasi.“

Teenijanna astus kõrvale, ikka veel närvilises jahmatuses. Tal polnud vaja meile teed juhatada – ema paistis seda vägagi hästi tundvat. Astusime mööda laia koridori, möödusime kangaste, vaipade ja perekonnapiltidega kaetud seintega salongidest. Jõudes kahepoolse avatud ukseni vasakut kätt, pööras ema sinna. Siis nägime suurt mehekuju, kes meid ruumi keskel ootas. Ja taas võimas hääl:

„Astuge sisse.“

Suur kabinet suurele mehele. Suur, paberitega kaetud kirjutuslaud, suur raamatuid täis raamaturiiul, suur mees, kes mind vaatas, kõigepealt mulle silma, siis ülevalt alla, uuesti alt üles. Ta uuris mind. Ta neelatas, mina neelatasin. Ta astus mõne sammu meie suunas, asetas oma käe minu käsivarrele ja surus seda õrnalt, nagu soovides kindlaks teha, et ma olen tõepoolest olemas. Ta naeratas kergelt ühe suupoolega, nagu pisukese melanhooliaga.

„Sa oled samasugune nagu su ema kakskümmend viis aastat tagasi.“

Ta vaatas mulle endiselt otsa, pigistades mind sekundi, kaks, kolm, kümme. Siis, mind ikka lahti laskmata, pööras ta pilgu ära ja suunas selle emale. Ta näole tuli taas kerge kibe naeratus.

„Kui palju aega on mööda läinud, Dolores.“

Ema ei vastanud, ent ei pööranud ka pilku ära. Siis lasi mees mu käsivarre lahti ja sirutas käe ema suunas. Ta nagu ei otsinudki tervitust, ainult kontakti, puudutust, nagu oodates, et ema sõrmed tulevad talle vastu. Aga ema püsis liikumatult, kutsele vastamata, kuni mees näis lummusest ärkavat, köhatas ning pakkus viisakal ja samas rõhutatult neutraalsel toonil meile istet.

Selle asemel, et suunduda paberitega üle kuhjatud suure töölaua juurde, palus ta meid raamatukogu teise nurka. Ema istus ühte tugitooli ja mees tema vastu. Mina üksi sohvale nende kahe vahele. Kõik kolm pinges, ebamugavust tundes. Mees otsis tegevust sigari süütamisest. Ema istus, põlved koos ja selg sirge. Mina samal ajal kriipisin nimetissõrmega sohva veinikarva damastkatet, kogu tähelepanu sellel toimingul, justkui tahaksin kangalõimedesse auku uuristada ja sisalikuna selle kaudu põgeneda. Tuba täitus suitsust ja taas kuuldus justkui sõnavõttu kuulutav köhatus, kuid enne kui see kuuldavale tuli, hakkas ema rääkima. Ta pöördus minu poole, kuid ta pilk püsis mehel. Ema hääl sundis mind viimaks pilgu nende poole tõstma.

„Niisiis, Sira, see on sinu isa, saad lõpuks temaga tuttavaks. Tema nimi on Gonzalo Alvarado, ta on insener, valutehase omanik ja ta on kogu elu selles majas elanud. Enne perepojana ja nüüd härrana, kui kiiresti küll elu läheb. Palju aega tagasi käisin mina siin tema emale õmblemas, siis me tutvusime ja, nojah, kolm aastat hiljem sündisid sina. Ära kujuta ette tavapärast lugu, kuidas südametunnistuseta noorhärra petab vaest õmblejannakest või midagi seesugust. Kui meie suhe algas, olin mina kahekümne kahene ja tema kakskümmend neli, me mõlemad teadsime suurepäraselt, kes me oleme, kus me oleme ja millega me silmitsi seisame. Tema ei petnud mind ja mina ei hellitanud suuremaid lootusi kui põhjust. See oli suhe, mis sai otsa, sest see ei võinud kuhugi viia, sest see poleks üldse pidanud algama. Mina olin see, kes otsustas lõpu teha, mitte tema ei hüljanud meid sinuga. Ja mina olen olnud see, kes on alati soovinud, et te mingil moel kokku ei puutuks. Su isa püüdis meist mitte ilma jääda, esialgu järjekindlalt, hiljem vähehaaval olukorraga leppides. Ta abiellus ja sai veel lapsi, kaks poega. Ma polnud temast juba kaua aega kuulnud, kuni üleeile sain teate. Ta ei ütelnud mulle, miks ta tahab sinuga nüüd tuttavaks saada, kohe saame siis teada.“

Sel ajal kui ema rääkis, kuulas mees teda tähelepanelikult, tõsise poolehoiuga. Kui ema vaikis, ootas ta mõne sekundi, enne kui sõnajärje üle võttis. Just nagu järele mõteldes, mõõtes oma sõnu, et need väljendaksid täpselt seda, mida ta öelda tahtis. Kasutasin hetke, et teda silmitseda, ja esimesena tuli pähe mõte, et ma poleks ealeski osanud endale niisugust isa ette kujutada. Mina olin tumedapäine, ema oli tumedapäine ja neil väga üksikutel kordadel elus, kui ma püüdsin oma isa silme ette manada, olin teda alati kujutlenud sellisena nagu meie, samasugusena, tõmmu jume, tumedate juuste ja kerge kehaehitusega. Samuti olin isakuju alati seostanud oma ringkonna inimeste väljanägemisega: naabrimees Norberto, sõbrataride isad, mehed, kes täitsid meie aguli kõrtse ja tänavaid. Tavaliste inimeste tavalised isad: postiametnikud, müüjad, kontoritöötajad, kelnerid või kõige enam kioski- ja pudupoepidajad või Cebada turu aedviljaleti omanikud. Härrad, keda ma nägin donja Manuela õmbluskoja tellimusi laiali viies oma käikudel Madriidi jõukamatele tänavatele, olid minu jaoks nagu teisest maailmast, teise liiki kuuluvad olendid, kes ei sobitunud mingil moel vormi, mis oli minu teadvuses isa jaoks. Ometi oli minu vastas üks neist isenditest. Mees, kes pisut liigsest kogukusest hoolimata oli veel kena, juba hallide juustega, mis omal ajal pidid olema heledad, ja pisut punetavate meekarva silmadega, tumehallis riietuses, suure korteri omanik ja eemaloleva pere pea. Isa, kes erines teistest isadest ja kes lõpuks hakkas rääkima, pöördudes vahelduvalt ema ja minu poole, mõnikord meie mõlema, mõnikord mitte kellegi poole.

„Nii, see ei ole kerge,“ lausus ta sissejuhatuseks.

Sügav hingetõmme, sigarimahv, väljahingamine. Lõpuks tõstetud pilk, mis vaatas mulle otsa. Seejärel emale. Uuesti mulle. Siis võttis ta taas sõnajärje üles ega peatunud enam niivõrd pika ja intensiivse ajahetke jooksul, et kui ma taas märkama hakkasin, istusime juba peaaegu pimedas, meie kehad olid muutunud varjudeks ning ainsa helendusena oli meile seltsiks rohelise kupliga laualambi kauge ja nõrk kuma.

„Otsisin teid üles, sest ma kardan, et mistahes päeval võidakse mind tappa. Või tapan mina kedagi ja mind pannakse vangi, mis on nagu elusalt surra, teeb sama välja. Poliitiline olukord on ärev ja kui see plahvatab, teab vaid jumal, mis meist kõigist saab.“

Vaatasin silmanurgast ema, otsides mingit reaktsiooni, aga tema nägu ei väljendanud vähimatki ärevust – justkui oleks peatse surmaennustuse asemel teada antud kellaaeg või ilmaennustus pilviseks päevaks. Samal ajal jätkas isa ettekuulutuste lahtiseletamist ja kibeduse kummutamist.

„Kuna ma tean, et mu päevad on loetud, olen asunud oma elus inventuuri tegema, ja mis mu rikkuseks on? Raha, seda küll. Kinnisvara samuti. Ja kahesaja töötajaga ettevõte, millele ma olen ihu ja hingega pühendanud kolmkümmend aastat ja kus, kui just parasjagu ei streigita, mind alandatakse ja mulle näkku sülitatakse. Ja naine, kes niipea kui nägi, et paar kirikut on maha põletatud, läks koos ema ja õdedega San Juan de Luzi roosipärga lugema. Ja pojad, keda ma ei mõista, kaks logardit, kes on hakanud fanaatikuteks ning paugutavad päev otsa katustel püssi ja ülistavad Primo de Rivera üleinimlike võimetega ettekuulutuslikku pojakest, kes on kõikidel Madriidi härraste poegadel oma rahvuslikku vaimu kuulutava romantilise lobaga pea segi ajanud. Valukotta viiksin ma neid kõiki, töötama kaksteist tundi päevas, näis, kas rahvuslik vaim alasi ja vasara vahel ümber taotakse.

Maailm on palju muutunud, Dolores, kas sulle ei tundu? Töölised ei ole enam rahul üksnes sellega, kui saavad käia San Cayetano tantsupidudel ja Carabanchelis härjavõitlusel, nagu zarzuela’s lauldakse. Nüüd vahetavad nad eesli jalgratta vastu, astuvad ametiühingusse ja nii kui midagi on vastukarva, ähvardavad omanikule kuuli silmade vahele lasta. Küllap on neil õiguski, elada puuduses ja töötada päikesetõusust loojanguni alates sellest, kui hambad suhu tulevad, ei ole kellelegi meele järele. Aga siin on vaja palju enamat: rusikas püsti „Internatsionaali“ lauldes ja endast ülemaid vihates ei paranda nad midagi, riiki ei saa muuta laulurütmis. Põhjust mässamiseks on neil kahtlemata kuhjaga, siin on taga sajanditepikkune nälg ja ka palju ebaõiglust, aga seda ei saa muuta, hammustades kätt, mis sulle süüa annab. Selle jaoks, riigi kaasajastamiseks on vaja julgeid ettevõtjaid ja oskustega töölisi, korralikku haridust ja tõsiseltvõetavat valitsust, mis piisavalt kaua võimul püsiks. Aga siin on kõik katastroofiline, igaüks ajab oma asja ja keegi ei tegele sellega, et tõsiselt tööd teha, et kogu sellele arutusele lõpp teha. Poliitikud, ühes ja teises leeris, veedavad päevi sõimuvalingute ja viimistletud kihutuskõnedega parlamendis. Kuningas on seal, kus ta olema peab, juba ammu oleks ta pidanud jalga laskma. Sotsialistid, anarhistid ja kommunistid võitlevad omade eest nagu tulebki, kuid nad peaksid seda tegema arukalt ja korrastatult, ilma vimma ja taltsutamatute meeleoludeta. Jõukam klass ja monarhistid põgenevad samal ajal hirmunult välismaale. Ja kui ühed ja teised niimoodi toimivad, jõuame lõpuks selleni, et ühel ilusal päeval tõstavad sõjaväelased mässu, panevad püsti kasarmuriigi ja siis me veel kahetseme. Või alustame kodusõda, kõmmutame üksteist ja vend tapab venda.“

Ta rääkis kindlalt, peatumata. Kuni äkki näis laskuvat tagasi tegelikkusse ja aduvat, et meie emaga istume küll endise väärikusega, kuid täielikus segaduses, taipamata, kuhu ta tahab oma heidutava sõnavõtuga jõuda või mis on meil tolle karmi sõnavalanguga tegemist.

„Vabandage, et ma teile kõigist neist asjust nii avameelselt jutustan, aga ma olen selle üle pikalt järele mõtelnud ja leian, et on tulnud aeg tegutsema hakata. Riik on kokku varisemas. See, mis toimub, on hullumeelsus, pöörasus ja mind, nagu ma juba ütlesin, võidakse iga hetk tappa. Maailm on võtnud teise kursi ja sellega on raske kohaneda. Olen üle kolmekümne aasta töötanud nagu loom, näinud vaeva oma ettevõtte pärast ja püüdnud täita oma kohust. Aga kas on ajad mulle ebasoodsad või olen ma milleski tõsiselt eksinud, sest lõpuks on kõik mulle selja pööranud ja elu justkui sülitaks mulle ühtäkki oma kättemaksu näkku. Pojad on käest läinud, naine on mu maha jätnud ja igapäevane töö vabrikus on muutunud põrguks. Ma olen jäänud üksi, ma ei leia kelleltki tuge ja olen veendunud, et olukord saab muutuda veel ainult hullemaks. Seepärast panen ma end valmis, korrastan oma asju, pabereid, arveid. Koostan oma viimast tahet ja püüan teha nii, et kõik oleks korras, kui ma ühel päeval tagasi ei tule. Ja nii nagu äri, korrastan ma ka oma mälestusi ja tundeid, sest mõni on mulle veel jäänud, kuigi vähe. Mida mustemalt ma näen kõike enda ümber, seda enam kaevan oma tundeis ja meenutan seda head, mis elu mulle on andnud, ja nüüd, kus mu päevad on otsakorral, olen taibanud, et üks väheseid asju, mis tõesti on olnud midagi väärt, on – kas tead, mis, Dolores? Sina. Sina ja meie tütar siin, kes on elav jäljend sinust noil aastail, kui me koos olime. Sellepärast tahtsin teid näha.“

Gonzalo Alvarado, minu isa, kellel oli lõpuks nägu ja nimi, rääkis nüüd juba rahulikumalt. Jutu keskel hakkas aimuma, milline mees ta pidi olema tavalistel päevadel: enesekindel, jõuliste liigutuste ja sõnadega, harjunud käske jagama ja õigust saama. Tal oli olnud raske jutuga peale hakata, küllap polnud meeldiv seista silmitsi kaotatud armastuse ja tundmatu tütrega pärast veerand sajandit eemalolekut. Aga kohtumise tolleks hetkeks oli ta enesevalitsuse juba täielikult tagasi saanud, ta oli olukorra isand ja peremees. Ta kõneles kindlalt, siiralt ja otsekoheselt, nagu saab rääkida vaid inimene, kellel pole enam midagi kaotada.

„Kas tead, Sira? Ma tõesti armastasin sinu ema, ma armastasin teda vägaväga ja oleks vaid kõik olnud teisiti ja ma oleksin saanud teda alati enda kõrval hoida. Aga paraku polnud see nii.“

Ta pööras pilgu minult ja vaatas ema poole. Tema suurtesse, õmblemisest väsinud pähklikarva silmadesse. Tema ilustamata ja ehtimata kaunist küpsust.

„Ma võitlesin sinu pärast vähe, eks ole, Dolores? Ma polnud võimeline perekonnale vastu seisma ega käitunud sinu vääriliselt. Hiljem, nagu sa tead, kohandusin eluga, mida minult oodati, harjusin teise naise ja teise perekonnaga.“

Ema kuulas vaikides, pealtnäha häirimatult. Ma poleks osanud öelda, kas ta varjas oma tundeid või polnud tal neist sõnadest sooja ega külma. Ta lihtsalt püsis sirgeselgselt, hoiak läbitungimatu, mõtted aimamatud, oma täiuslikult õmmeldud kostüümis, mida ma polnud tal kunagi näinud, küllap valmistatud riidejuppidest, mis olid üle jäänud mõnelt teiselt naiselt, kelle elus oli rohkem kangast ja õnne kui temal. Gonzalo, kaugel sellest, et tema osavõtmatusest end pidurdada lasta, rääkis edasi.

„Ma ei tea, kas te usute mind või mitte, aga igatahes nüüd, kui ma näen oma lõppu saabumas, kahetsen südamest, et on möödunud nii palju aastaid, mil ma ei ole teie eest hoolitsenud ja pole sinuga tuttavakski saanud, Sira. Oleksin pidanud olema järjekindlam, järeleandmatum oma soovis teid enda ligidal hoida, kuid asjalood olid sellised, nagu nad olid, ja sina, Dolores, liialt väärikas: sa polnud nõus, et ma pühendaksin teile ainult kübemeid oma elust. Kui ei saa kõike, siis ärgu olgu mitte midagi. Su ema on väga kange, tüdruk, väga kange ja väga kindlameelne. Ja eks mina olin nõrk ja rumal, aga mis seal ikka, nüüd ei ole enam aega kahetsemiseks.“

Ta vaikis mõne sekundi ja mõtles, meie poole vaatamata. Seejärel hingas ta läbi nina sisse, siis jõuliselt välja ja muutis asendit – ta tõstis selja tugitooli seljatoelt ja kummardus ettepoole, nagu soovides olla otsekohesem, nagu oleks ta juba vastu võtnud otsuse asuda selle juurde, mida tal oli meile öelda. Ta näis olevat viimaks valmis jätma kibeda nostalgia, mis hoidis teda mineviku kohal hõljumas, valmis keskenduma nüüd oleviku maistele nõudmistele.

„Ma ei soovi teid kauem oma kurvameelsete meenutustega kinni hoida, andke andeks. Asume asja juurde. Kutsusin teid siia, et avaldada oma viimane tahe. Ja ma palun, et te mõlemad mind mõistaksite ega saaks valesti aru. Minu eesmärk ei ole heastada neid aastaid, mil ma pole teie eest hoolitsenud, ega näidata hüvitisega üles oma kahetsust, veelgi vähem osta nüüd veel teie poolehoidu. Ainus, mida ma tahan, on sõlmida korralikult kinni lahtised otsad, mis minu meelest õiguse järgi peavad saama sõlmitud, kui minu tund kätte jõuab.“

Esimest korda pärast istetvõtmist tõusis ta tugitoolist ja suundus kirjutuslaua juurde. Saatsin teda pilguga, silmitsesin laia selga, healõikelist pintsakut, kerekusele vaatamata kerget sammu. Siis jäi mu pilk pidama portreel tagaseinas, mille poole ta suundus: see oli nii suur, et seda oli võimatu mitte märgata. Sajandialguse moe järgi riietatud elegantne daam, ei kena ega ka mitte vastupidi, kõrgi ilmega, tiaara lühikestel lainjatel juustel, kullatud raamis õlimaalil. Ümber pöörates osutas Gonzalo lõuaga pildi poole.

„Minu ema, suur donja Carlota, sinu vanaema. Kas mäletad teda, Dolores? Ta suri seitse aastat tagasi. Oleks ta surnud kahekümne viie aasta eest, siis oleksid sina, Sira, ilmselt sündinud selles majas. Aga olgu, laskem surnutel rahus puhata.“

Ta rääkis juba meie poole vaatamata, hõivatud oma toimingutega laua taga. Ta avas sahtleid, võttis välja esemeid, tõstis ringi pabereid ja tuli meie juurde tagasi, käed täis. Kõndides ei pööranud ta emalt pilku.

„Sa oled endiselt kaunis, Dolores,“ tähendas ta istet võttes. Ta ei olnud enam pinges, esialgsest ebamugavustundest oli jäänud vaid mälestus. „Andke andeks, ma ei ole teile midagi pakkunud, kas soovite midagi? Ma kutsun Servanda…“ Ta tegi liigutuse nagu hakkaks uuesti püsti tõusma, kuid ema katkestas teda.

„Aitäh, Gonzalo, me ei soovi midagi. Palun viime selle lõpuni.“

„Kas mäletad Servandat, Dolores? Kuidas ta meie järele luuras, kuidas ta meid jälitas, et pärast emale ette kanda.“ Ta lasi kuuldavale ootamatu naerupahvaka, kareda, lühikese, kibeda. „Kas mäletad, kuidas ta meile triikimistoas peale sattus? Ja vaata nüüd, milline saatuse iroonia aastaid hiljem: ema kõduneb surnuaias ja mina olen siin koos Servandaga, ainukese inimesega, kes minu eest hoolitseb, milline hale saatus. Ma oleksin pidanud ta pärast ema surma lahti laskma, aga kuhu tal siis enam oleks minna olnud, vaesel vanal, kurdil ja perekonnata naisel. Ja pealegi, küllap polnud tal teist valikut, kui teha, mida ema käskis: ei saanud ju töökohta asja ees, teist taga kaotada, olgugi et donja Carlotal oli talumatu iseloom ja teenijad said temaga näguripäevi näha. Ega midagi, kui teie midagi ei soovi, siis mina ka mitte. Lähme siis edasi.“

Ta istus tugitooli serval, selga toetamata, suured käed kuhilal, mille ta kirjutuslaualt kaasa oli toonud. Paberid, pakid, karbikesed. Siis võttis ta pintsaku põuetaskust metallraamidega prillid ja sättis need ninale.

„Hüva, asume praktiliste asjade juurde. Nii, järgemööda.“

Kõigepealt võttis ta paki, mis tegelikult koosnes kahest suurest ja paksust, keskelt kummipaelaga ühendatud ümbrikust.

„See on sulle, Sira, oma elutee alustamiseks. See ei ole kolmandik mu varast, nagu õiguse järgi sulle kui ühele minu kolmest järeltulijast peaks kuuluma, aga see on kõik, mis ma sulle praegu rahas anda saan. Mul pole õieti midagi maha müüa õnnestunud, praegu on halvad ajad mistahes tehinguteks. Samuti ei ole mul võimalik jätta sulle kinnisvara: seaduse silmis ei ole sa minu tütar ja pärandimaksud oleksid sulle rängad, pealegi mässiks see sind lõpututesse kohtuvaidlustesse minu teiste lastega. Aga siin on sulle peaaegu sada viiskümmend tuhat peseetat. Sa näid olevat arukas nagu su ema, kindlasti oskad sa need hästi investeerida. Ma tahan ka, et sa selle rahaga hoolitseksid tema eest, kindlustaksid, et tal millestki puudust ei ole, ja teda ülal peaksid, kui ta seda kord vajama peaks. Tegelikult oleksin eelistanud raha kaheks jagada, kummalegi üks osa, aga kuna ma tean, et Dolores ei võtaks seda ilmaski vastu, jätan kõik sinu hooleks.“

Ta ulatas mulle paki. Enne vastuvõtmist vaatasin segaduses ema poole, teadmata, mida teha. Lühikese ja napi noogutusega andis ta mulle oma nõusolekust märku. Alles siis sirutasin käed välja.

„Suur aitäh,“ pomisesin isale.

Ta vastas sellele vaevumärgatava naeratusega.

„Pole tänu väärt, tütreke, pole tänu väärt. Hüva, lähme edasi.“

Siis võttis ta sinise sametiga kaetud karbi ja tegi selle lahti. Ta võttis teise, seekord väiksema, granaatpunase. Ja tegi sama. Nii viis korda järjest. Ta jättis karbid lauale. Ehted karpides ei säranud, valgust oli vähe, kuid nende väärtuslikkus oli sellegipoolest aimatav.

„Need kuulusid minu emale. Neid on veel, aga María Luisa, minu abikaasa, võttis need oma vagasse pagendusse kaasa. Kuid ta jättis maha kõige väärtuslikumad, küllap selleks, et vähem tähelepanu äratada. Need on sulle, Sira. Tõenäoliselt ei saa sa neid kunagi kanda – nagu näed, on nad üsnagi väljakutsuvad. Aga sa võid neid müüa või pantida, kui sul kunagi vaja peaks olema, ning nende eest vägagi korraliku summa saada.“

Ma ei teadnud, mida vastata, ema aga küll.

„Mitte mingil juhul, Gonzalo. Kõik see kuulub sinu abikaasale.“

„Sugugi mitte,“ katkestas tema. „Kõik see, mu kallis Dolores, ei kuulu minu naisele – kõik see on minu oma ja minu soov on, et see läheks minult edasi mu tütrele.“

„Nii ei saa, Gonzalo, nii ei saa.“

„Saab küll.“

„Ei.“

„Jah.“

Siinkohal vaidlus rauges. Dolores vaikis, lahing oli kaotatud. Gonzalo sulges üksteise järel karbid. Siis ladus ta need korrapärasesse püramiidi, kõige suurem alla, kõige väiksem peale. Ta lükkas kuhja minu suunas, nii et see laua vahatatud pinnal kõikuma lõi, ja kui see minu ees seisis, pööras tähelepanu taas paberitele. Ta laotas need laiali ja näitas mulle.

„Need on ehete sertifikaadid kirjelduse, hindamise ja muu taolisega. Samuti notariaalne dokument, mis kinnitab, et need on minu omad ja et mina annan nad omal tahtel sulle edasi. See kulub ära, kui peaks olema tarvis tõendada, et need sulle kuuluvad. Ma loodan, et sul pole tarvis kellelegi midagi tõestada, aga igaks juhuks.“

Ta voltis paberid kokku, pani need ühte mappi, sidus osavalt punase paela ümber ja asetas mapi samuti minu ette. Siis võttis ta välja ühe ümbriku ja sellest paar kollakaks tõmbunud paberilehte pitserite, allkirjade ja muude formaalsustega.

„Ja nüüd veel üks asi, peaaegu viimane. Vaatame, kuidas ma seda nüüd sulle selgitan.“ Vaikus, hingetõmme, väljahingamine. Ta jätkas: „Selle dokumendi koostasin ma koos oma advokaadiga ja selle sisu on notariaalselt tõendanud. Lühidalt öeldes seisab siin, et mina olen sinu isa ja sina oled minu tütar. Mis sul sellest kasu on? Tõenäoliselt mitte midagi, sest kui sa ühel päeval tahad minu varale nõuet esitada, selgub, et ma pärandasin selle oma elu ajal sinu poolvendadele, seega ei saa sa siit perekonnast muud vara kui see, mis sa täna siit majast lahkudes kaasa võtad. Aga minu jaoks on sellel siiski väärtus: see tähendab tunnistada avalikult, mida oleksin pidanud tunnistama palju aastaid tagasi. Siin on kirjas see, mis meid sinuga seob, ja nüüd võid sa sellega teha, mida soovid – näidata tervele ilmale või rebida tuhandeks tükiks ja heita tulle, see sõltub juba ainult sinust.“

Ta voltis dokumendi kokku, pani ära, ulatas mulle ümbriku, milles see oli, ja võttis laualt teise, viimase. Eelmine oli suur, heast paberist, elegantse kirja ja notaripitseriga. Teine oli väike, pruunikas, tavaline, ja nägi välja, nagu oleks ta enne meieni jõudmist käinud läbi miljonitest kätest.

„See on juba lõpp,“ sõnas ta pead tõstmata.

Ta avas ümbriku, võttis sisu välja ja silmitses seda lühidalt. Seejärel, sõnagi lausumata, seekord minust mööda minnes, ulatas ta ümbriku emale. Siis tõusis ta püsti ja suundus rõdu poole. Sinna jäi ta vaikides seisma, seljaga meie poole, käed püksitaskus, vaadates õhtut või eimiskit, ma ei tea. See, mis ta emale oli ulatanud, oli väike pakk fotosid. Vanad, pruunikad ja kehva kvaliteediga fotod, mille oli teinud tänavapiltnik mõnekümne sendi eest ühel juhuslikul kevadisel ennelõunal rohkem kui kahe aastakümne eest. Kaks ilusat, naeratavat noort inimest. Ühtehoidvad ja lähedased, haaratud suure ja soovimatu armastuse haprasse võrku, teadmata, et kui nad pärast lahusoldud aastaid tolle möödaniku tunnistajaga ühiselt silmitsi seisavad, pöördub mees rõdu poole, et mitte naisele otsa vaadata, ja naine surub hambad kokku, et mitte mehe ees nutma puhkeda.

Dolores vaatas fotosid ükshaaval, pikkamisi. Siis ulatas ta nad otsa vaatamata mulle. Silmitsesin neid aeglaselt ja panin ümbrikusse tagasi. Gonzalo tuli tagasi meie juurde, istus uuesti ja läks jutuga edasi.

„Sellega oleme materiaalsete küsimustega ühel pool. Nüüd tulevad nõuanded. Mitte et ma püüaksin nüüd veel sulle moraalset pärandust jätta, tütar, ma ei ole mees, kes usaldust ärataks või eeskujuks oleks, aga kui sa mulle pärast kõiki neid aastaid veel mõne minuti lubad, siis ei juhtu sellest midagi, eks ole?“

Noogutasin.

„Hüva, minu soovitus on järgmine: minge siit minema, nii ruttu kui saate. Mõlemad, kaugele, te peate Madriidist võimalikult kaugele minema. Hispaaniast ära, kui võimalik. Euroopasse mitte, ka seal on asjad halvad. Minge Ameerikasse, või kui see jääb liiga kaugeks, siis Aafrikasse. Marokosse, minge protektoraati, see on hea koht elamiseks. Rahulik paik, kus pärast mauridega peetud sõja lõppu kunagi mitte midagi ei juhtu. Alustage uut elu kaugel sellest hullunud maast, sest kõige ootamatumal päeval puhkeb siin midagi kohutavat ja keegi ei pääse eluga.“

Ma ei suutnud end tagasi hoida.

„Ja miks teie ära ei lähe?“

Ta naeratas taas kibedalt. Siis sirutas ta oma suure käe minu oma poole ja haaras sellest tugevasti kinni. Käsi oli soe. Ta rääkis minust lahti laskmata.

„Sest mina ei vaja enam tulevikku, tütar, mina olen juba kõik sillad põletanud. Ja ära teieta mind, ole hea. Minu ring on täis saanud, võibolla pisut enneaegselt, tõepoolest, aga enam pole mul tahtmist ega jaksu uue elu eest võidelda. Kui niisugune muutus ette võtta, tuleb seda teha unistuste, lootuse ja ootusega. Ilma selleta on lahkumine vaid põgenemine ja mul pole kavatsust kuhugi pageda, eelistan jääda siia ja seista silmitsi sellega, mis tuleb. Aga sina, Sira, oled noor, sa pead looma perekonna, selle järjele aitama. Ja Hispaania on muutumas halvaks kohaks. Nii et see on minu kui isa ja sõbra soovitus: mine siit ära. Võta ema kaasa, et ta näeks lapselapsi kasvamas. Ja kanna tema eest hoolt, nii nagu mina ei suutnud teha, luba seda mulle.“

Ta vaatas mulle ainiti silma, kuni nägi mu peanoogutust. Ma ei tea, mil moel ta lootis, et ma ema eest hoolt kannaksin, aga ma ei söandanud teha muud, kui noogutada.

„Hüva, sellega oleme vist lõpetanud,“ teatas ta.

Siis tõusis ta püsti ja meie tema järel.

„Võta oma asjad,“ ütles ta. Kuuletusin. Kõik mahtus mulle kotti, välja arvatud kõige suurem karp ja rahaümbrikud.

„Ja nüüd luba, et ma emban sind esimest ja küllap viimast korda. Kahtlen väga, et me veel kohtume.“

Ta surus oma suure kogu minu kõhna keha ümber ja pigistas mind tugevasti, siis võttis ta mu näo oma suurte käte vahele ja suudles mind laubale.

„Sa oled sama kaunis kui su ema. Olgu sul elus õnne, tütreke. Jumal õnnistagu sind.“

Tahtsin midagi vastuseks öelda, kuid ei suutnud. Sõnad jäid kuhugi kurku kinni, pisarad tõusid mu silmi ja suutsin vaid ümber pöörata ja koridori minna, et väljapääsu otsida, komistades, pilk udune ja must muserdus sisikonda näpistamas.

Ootasin ema trepimademel. Korteri uks oli paokile jäänud ja nägin, kui ta väljus, Servanda kurjakuulutav kuju eemalt jälgimas. Ema põsed lõkendasid ja silmad läikisid, nägu kiirgas lõpuks ometi tundeid. Ma ei näinud, mida mu vanemad tegid ja mida nad teineteisele ütlesid nende vaevalt viie minuti jooksul, kuid uskusin ikka, et ka nemad kallistasid ja jätsid igaveseks hüvasti.

Läksime trepist alla samamoodi, nagu olime üles tulnud: ema ees, mina järel. Vaikides. Ehted, dokumendid ja fotod kotis, sada viiskümmend tuhat peseetat kõvasti kaenla alla surutud ja kontsaklõbin marmorastmetelt vastu kajamas. Vahekorruseni jõudes ei suutnud ma end enam vaos hoida: haarasin emal käsivarrest ning sundisin ta peatuma ja ümber pöörama. Meie näod jäid vastakuti, mu hääl oli vaid hirmunud sosin.

„Ema, kas ta tõesti tapetakse?“

„Ma ei tea, tütar, ma ei tea…“

4

Astusime tänavale ja alustasime sõnagi vahetamata tagasiteed. Ema kõndis kiirel sammul ja mina pingutasin, et tema kõrval püsida, kuigi mu vastsete kingade ebamugavus ja kontsade kõrgus ei lubanud mul mõnikord temaga sammu pidada. Mõne minuti möödudes söandasin juttu alustada, endiselt rõhutult, nagu salaplaani pidades.

„Mis ma selle kõigega nüüd peale hakkan, ema?“

Ta ei peatunud vastamiseks.

„Paned hoolega hoiule,“ kostis ta vaid.

„Kõik? Ja sina ei võta midagi?“

„Ei, kõik on sinu, sina oled pärija ja pealegi oled sa juba täiskasvanud naine ning mina ei saa sekkuda sellesse, mida sa nüüdsest peale hakkad selle varaga, mis su isa otsustas sulle anda.“

„Oled sa kindel, ema?“

„Kindel, tütar, kindel. Anna ehk mulle ainult üks pilt, ükskõik milline, ma tahan ainult üht mälestust. Muu on kõik sinu, aga ma palun sind jumala nimel, Sira, jumala ja püha Maria nimel, kuula mind hästi, tüdruk.“

Ta peatus viimaks ja vaatas mulle tänavalaterna ähmases kumas silma. Meie ümber kõndisid kõikvõimalikes suundades möödakäijad, tegemata märkama segadust, mis too kohtumine meis kahes oli tekitanud.

„Ole ettevaatlik, Sira. Ole ettevaatlik ja vastutustundlik,“ sõnas ta vaikselt, sõnu kiiresti kuuldavale tuues. „Ära tee ühtegi rumalust, sest seda, mis sul nüüd on, on paljupalju, väga palju rohkem, kui sa elu sees oleksid osanud unistada, nii et jumala pärast, mu tütar, ole mõistlik, ole mõistlik ja arukas.“

Jätkasime vaikides teed, kuni läksime lahku. Ema pöördus tagasi oma koju, mis oli minuta tühi, vanaisa tumma seltskonda, kes ei saanud kunagi teada, kes eostas tema lapselapse, sest Dolores, kangekaelne ja uhke, oli alati keeldunud seda nime ütlemast. Ja mina läksin tagasi Ramiro juurde. Ta ootas mind kodus, suitsetades ja samal ajal hämaras salongis raadiot kuulates, kannatamatu, et saada teada, kuidas mul läks, ning valmis minema välja õhtust sööma.

Jutustasin talle üksikasjalikult külaskäigust: mida ma nägin, mida ma isalt kuulsin, mida ma tundsin ja millist nõu ta mulle andis. Ja ma näitasin talle ka seda, mis ma olin kaasa toonud tollest majast, kuhu ma tõenäoliselt enam kunagi tagasi ei lähe.

„Need on palju raha väärt, tüdruk,“ sosistas ta ehteid silmitsedes.

„Ja siin on veel,“ ütlesin, ulatades talle ümbrikud rahatähtedega.

Ta tõi vastuseks kuuldavale vaid vile.

„Mis me nüüd kõige sellega peale hakkame, Ramiro?“ küsisin murelikult, klomp kurgus.

„Sa tahad öelda, mida sina peale hakkad, mu kallis – see kõik kuulub ainult sulle. Mina võin, kui soovid, uurida, kuidas seda kõige parem hoiustada on. Võibolla oleks hea mõte panna kõik minu kontori seifi.“

„Ja miks me ei võiks seda panka viia?“ küsisin.

„Ma ei usu, et see on praegusel ajal kõige õigem.“

New Yorgi börsi kokkukukkumine mõni aasta tagasi, ebakindel poliitiline olukord ja veel terve rida asjaolusid, mis mind põrmugi ei huvitanud, olid selgitused, mis ta oma ettepaneku toetuseks andis. Ma ei pööranud talle õieti tähelepanugi – iga tema otsus näis mulle õige, tahtsin vaid võimalikult ruttu leida kindla koha tollele varandusele, mis mul juba sõrmi põletas.

Järgmisel päeval tuli ta töölt hunniku paberite ja brošüüridega.

„Olen vahetpidamata sinu asjade üle pead murdnud ja arvan, et leidsin lahenduse. Kõige õigem on, kui sa asutad äriühingu,“ teatas ta kohe sisse astudes.

Ma ei olnud ärkamisest saadik kodust väljunud. Veetsin terve ennelõuna ärevuses ja rahutult, meenutades eelmist õhtut, ikka veel vapustatud kummalisest tundmusest, mida tekitas teadmine, et mul on isa, kellel on nimi, perekonnanimed, varandus ja tunded. See ootamatu ettepanek vaid suurendas mu segadust.

„Milleks mulle äriühing?“ küsisin kohkunult.

„Sest nii on su raha kindlamas kohas. Ja veel ühel põhjusel.“

Siis rääkis ta mulle probleemidest oma äris, pingetest Itaalia ülemustega ja välisfirmade ebakindlast olukorrast tolle hetke ärevas Hispaanias. Ja ideedest, ta rääkis ka ideedest, laotades mu ette terve rea plaane, millesse ta seni polnud mind pühendanud. Kõik olid uuenduslikud, säravad, eesmärgiks riigi moderniseerimine välismaiste inseneride abiga ja selliselt tee rajamine kaasaegsesse maailma. Inglise kombainide import Castilla põldude jaoks, Põhja-Ameerika tolmuimejad, mis lubasid linnakodud teha puhtaks kui prillikivi, ja Berliini stiilis kabaree, mille jaoks tal oli juba Valverde tänaval koht valmis vaadatud. Nende seas paistis aga eriliselt silma üks plaan: Pitmani akadeemia.

„Ma olen kuid selle peale mõtelnud, sellest ajast, kui endiste klientide kaudu tuli firmasse üks brošüür, aga juhatajana ei tundunud mulle sobilik isiklikult nende poole pöörduda. Kui me sinu nimele ettevõtte asutame, on kõik palju lihtsam,“ selgitas ta. „Pitmani akadeemia töötab Argentiinas täisvõimsusel: neil on üle kahekümne harukontori, tuhandeid õpilasi, keda nad valmistavad ette tööks firmades, pangas ja riigiasutustes. Neile õpetatakse uuenduslike meetoditega masinakirja, kiirkirja ja raamatupidamist ning üheteistkümne kuu pärast tulevad nad välja, diplom kaenlas, valmis vallutama kogu maailma. Ja firma aina kasvab, avab uusi harusid, võtab inimesi tööle ja toob tulu. Meie võiksime teha sedasama, avada Pitmani akadeemia siinpool lompi. Ja kui me teeme argentiinlastele ettepaneku ja ütleme, et meil on olemas seadusjärgselt asutatud firma ning seda toetab piisav kapital, siis on meie võimalused tõenäoliselt palju paremad kui lihtsalt eraisikuna nende poole pöördudes.“

Mul polnud vähimatki ettekujutust, kas see oli arukas projekt või kõige jaburam plaan, aga Ramiro rääkis nii enesekindlalt, nii pädevalt ja asjatundlikult, et ma ei kahelnud hetkekski, et tegemist on suurepärase ideega. Ta jätkas üksikasjadega ja hämmastas mind iga silbiga.

„Peale selle leian ma, et tuleks kuulda võtta su isa soovitust Hispaaniast lahkuda. Tal on õigus: siin on liiga palju pingeid, mistahes hetkel võib midagi hirmsat lahvatada ja ei ole hea hetk uue äriga alustamiseks. Sellepärast ma arvan, et peaksime järgima tema nõuannet ja minema Aafrikasse. Kui kõik läheb hästi, võime siis, kui olukord on rahunenud, laieneda Hispaaniasse ja levida üle kogu riigi. Anna mulle aega Pitmani omanikega Buenos Aireses sinu nimel ühendust võtta ja ma veenan neid meie plaanis avada suur filiaal Marokos, eks vaatame, kas Tangeris või protektoraadis. Kõige rohkem kuu ajaga saame vastuse. Ja kui see meil käes on, siis arrivederci HispanoOlivetti – me lahkume siit ja hakkame tööga pihta.“

„Aga miks peaksid maurid tahtma masinakirja õppida?“

Ramiro esimeseks vastuseks oli kõlav naerupahvakas. Siis ta selgitas.

„Mis sulle pähe ei tule, mu kallis. Meie akadeemia on suunatud Marokos elavatele eurooplastele: Tanger on rahvusvaheline linn, vabasadam, kus on elanikke üle terve Euroopa. Seal on palju välisfirmasid, diplomaatilisi esindusi, panku ja igasuguseid äriettevõtteid, töövõimalusi on tohutult ja igal pool vajatakse kvalifitseeritud töötajaid, kes oskaksid masinakirja, kiirkirja ja raamatupidamist. Tetuanis on olukord teine, kuid samamoodi võimalusi täis: elanikkond ei ole nii rahvusvaheline, sest see on Hispaania protektoraadi pealinn, aga on pungil ametnikke ja ametnikuks pürgijaid ja nad kõik – nagu sina, mu arm, väga hästi tead – vajavad väljaõpet, mida Pitmani akadeemia saab neile pakkuda.“

„Ja kui argentiinlased sulle luba ei anna?“

„Ma kahtlen selles väga. Mul on Buenos Aireses suurepäraste kontaktidega sõpru. Me saame selle, küll sa näed. Nad annavad meile oma meetodi ja teadmised ning saadavad esindajad töötajaid koolitama.“

„Ja mida sina teed?“

„Mina üksi – mitte midagi. Meie koos – väga palju. Meie juhime firmat. Sina ja mina, üheskoos.“

Vastasin esiotsa närvilise naeruga. Pilt, mis Ramiro mulle maalis, ei saanuks olla ebatõenäosem: vaesest töötust õmblejannast, kes vaid mõne kuu eest kavatses õppida masinal tippima, sest ta oli vaene kui kirikurott, oli võluväel saamas võrratute tulevikuväljavaadetega äri omanik.

„Sa tahad, et mina juhiks firmat? Mul ei ole mitte millestki vähimatki aimu, Ramiro.“

„Kuidas ei ole? Kuidas ma saaksin sulle selgeks teha, kui palju sa väärt oled? Ainus probleem on see, et sul pole kunagi olnud võimalust seda tõestada: sa oled raisanud oma nooruse urkasse suletuna, teiste jaoks hilpe õmmeldes ja võimaluseta millegi paremaga tegeleda. Sinu hetk, sinu suur hetk alles tuleb.“

„Ja mis öeldakse Hispano-Olivettis, kui nad teada saavad, et sa ära lähed?“

Ta naeratas pilkavalt ja suudles mind ninale.

„Hispano-Olivetti, mu kallis, käigu kuu peale.“

Pitmani akadeemia või õhus hõljuv loss – mulle oli see ükspuha, kui idee tuli Ramiro suust, kui ta kirjeldas oma plaane palavikulise innuga, samal ajal mu kätt hoides ja sügavalt silma vaadates, kui ta kordas, et ma olen nii palju väärt ja et kõik läheb nii hästi, kui me üheskoos tulevikule panustame. Pitmani akadeemia või põrgukatlad – kõik, mis tema ette pani, oli mulle seaduseks.

Järgmisel päeval tõi ta koju infobrošüüri, mis oli ta kujutlusvõime süüdanud. Selles kirjeldati lõikude kaupa ettevõtte ajalugu: tegutsev alates 1919. aastast, asutajaiks kolm osanikku Allúa, Schmiegelon ja Jan. Tugineb inglase Isaac Pitmani välja mõeldud kiirkirja süsteemile. Eksimatu meetod, ranged õpetajad, täielik vastutus, isiklik kohtlemine, hiilgav tulevik pärast diplomi saamist. Fotod naeratavatest, juba peaaegu oma säravat ametialast tulevikku nautivatest noortest kuulutasid lubaduste tõepärasust. Voldik kiirgas edukust ja oli suuteline ka kõige uskmatuma pahviks lööma: „Elutee on pikk ja vaevarikas. Mitte kõik ei jõua ihaldatud eesmärgini – sinna, kus ootab edu ja jõukus. Paljud jäävad teele – püsimatud, iseloomutud, hooletud, rumalad, need, kes usuvad vaid head õnne, unustades, et kõige kõlavamad ja eeskujulikumad võidud on sepistatud õppimise, järjekindluse ja tahtejõuga. Igaüks võib valida oma saatuse. Otsusta!“

Samal õhtul läksin ema vaatama. Ta tegi kannu sisse kohvi ja kui me seda vanaisa pimedal ja vaikival juuresolekul jõime, pühendasin ta meie plaanidesse ja tegin ettepaneku, et kui me oleme end kord Aafrikas sisse seadnud, võiks ta ehk meiega ühineda. Nagu ma juba ette olin aimanud, ei meeldinud plaan talle põrmugi ega nõustunud ta ka meiega kaasa tulema.

„Sa ei pruugi oma isale kuuletuda ja uskuda kõike, mida ta rääkis. See, et temal on oma äriga raskusi, ei tähenda veel, et meiega midagi juhtub. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam ma usun, et ta liialdas.“

„Kui ta on nii hirmul, ema, siis on selleks mingi põhjus, ta ei mõtle ju seda välja…“

„Tal on hirm, kuna ta on harjunud käskima, ilma et keegi vastu hakkaks, ja nüüd on ta segaduses, sest esimest korda hakkavad töölised häält tõstma ja oma õigusi nõudma. Tegelikult ma päris kahtlen, kas kogu selle raha ja eriti ehete vastuvõtmine polnud mitte hullumeelsus.“

Hullumeelsus või mitte, igal juhul sellest ajast said raha, ehted ja plaanid koha meie igapäevaelus – täiesti loomulikult ja vaikselt, kuid alati mõtteis ja jutuks. Nii nagu olime kavandanud, võttis Ramiro äriühingu asutamisega seotud toimingud enda hooleks ja mina vaid kirjutasin alla paberitele, mis ta mulle ette pani. Pärast seda läks mu elu endistviisi edasi – olin elevil, rõõmus, armunud ja pilgeni tulvil arutut lihtsameelsust.

Kohtumine Gonzalo Alvaradoga silus pisut konarusi ema ja minu suhetes, kuid meie teed jätkusid pöördumatult erinevat rada. Dolores teenis elatist, kasutades viimseni ära donja Manuela juurest toodud kangajääke, õmmeldes aegajalt mõnele naabrinaisele, istudes suurema osa ajast tegevusetult. Minu maailm seevastu oli juba teine – maailm, kus polnud kohta ei lõigetel ega vahevoodritel, kus ei olnud enam peaaegu midagi alles noorest õmblejannast, kes ma kunagi olin.

Marokosse kolimine viibis veel mõne kuu. Nende vältel käisime Ramiroga siin ja seal, naersime, suitsetasime, armastasime nagu hullud ja tantsisime „Carioca“ järgi koidikuni. Poliitiline olukord meie ümber oli endiselt tuline ning streigid, konfliktid töökohtadel ja vägivald tänavatel moodustasid tavapärase tausta. Veebruari valimised võitis vasakpoolne Rahvarinde koalitsioon, sellele vastuseks muutus Falang agressiivsemaks. Poliitilistes debattides asendasid sõnu püstolid ja rusikad, pinge kasvas äärmuseni. Kuid mis meil sest kõigest, kui olime vaid paari sammu kaugusel oma uuest eluetapist.

5

Lahkusime Madriidist 1936. aasta märtsi lõpul. Ühel hommikul läksin sukki ostma ja leidsin tagasi tulles eest pea peale pööratud korteri ning kohvritest ja reisikirstudest ümbritsetud Ramiro.

„Me sõidame ära. Täna õhtul.“

„Kas Pitmanist tuli juba vastus?“ küsisin, tundes, kuidas kõhust õõnsaks tõmbas. Ramiro vastas minu poole vaatamata, suure kiiruga kapist pükse ja särke välja tõstes.

„Otseselt mitte, aga mulle öeldi, et nad kaaluvad ettepanekut väga tõsiselt. Nii et ma usun, et on aeg hakata tiibu sirutama.“

„Ja sinu töö?“

„Ma tulin sealt ära. Just täna. Mul oli täiesti kõrini, nad teadsid, et minu lahkumine on päevade küsimus. Nii et hüvasti, jumalaga, Hispano-Olivetti. Meid ootab teine maailm, mu kallis, saatus on julgete päralt, nii et hakka asju kokku panema, me sõidame ära.“

Ma ei vastanud ja minu vaikimine sundis teda oma palavikulist tegutsemist katkestama. Ta peatus, vaatas mind ja naeratas mu jahmatust nähes. Siis tuli ta minu juurde, haaras mul piha ümbert kinni ning kiskus ainsa suudlusega juurteni välja kõik mu hirmud ja süstis minusse sellise energia, et oleksin võinud lennates Marokosse minna.

Kiirustamise tõttu oli mul vaid mõni minut aega, et emaga hüvasti jätta, vaid üks kiire kallistus peaaegu ukselävel: ära muretse, küll ma kirjutan. Mul oli hea meel, et mul polnud aega hüvastijättu pikendada: see oleks olnud liialt valus. Ma isegi ei vaadanud tagasi, kui jooksujalu trepist alla läksin: teadsin, et oma tugevusele vaatamata oli ema nutma puhkemas, ja see polnud härduseks sobilik hetk. Oma täielikus lihtsameelsuses oli mul tunne, et meie lahusolek ei tule kuigi pikk – justkui oleks Aafrika vaid paari tänavavahe kaugusel ja meie äraolek kestaks kõigest mõne nädala.

Maabusime Tangeris ühel tuulisel varakevadisel keskpäevatunnil. Jätsime seljataha halli ja kaleda Madriidi ning asusime elama võõrasse, lummavasse, värvide ja kontrastide küllasesse linna, kus tõmmud džellabates ja turbanites araablased segunesid eurooplastega – püsielanikega ja nendega, kes oma mineviku eest põgenedes olid läbisõidul tuhandesse sihtpunkti, pooleldi pakitud kohvrid alati täis ebamääraseid unistusi. Tanger – meri, kaksteist rahvusvahelist lippu ning lopsakas taimestik palmide ja eukalüptidega, araablaste kõrvaltänavad ja uued avenüüd, millel sõitsid uhked autod, tähistatud lühendiga CD: corps diplomatique. Tanger, kus mošeede minarettide ja vürtsiaroomide kõrval elasid rahumeeles konsulaadid, pangad, kergemeelsed välismaalannad kabriolettides, maksuvaba tubaka ja Pariisi parfüümide hõng. Sadama kuurorthotellide terrassid tervitasid meid meretuules laperdavate varikatustega, selja taha jäid Malabata neem ja Hispaania rannik. Päikeseprillide ja pehmete viltkübaratega kaitstud, kerges heledas rõivastuses eurooplased jõid hooletus tegevusetuses aperitiivi, lehitsedes, jalg üle põlve, rahvusvahelisi ajalehti. Mõned olid tegevad äris, teised riigiametis ning paljud elasid võltsilt muretut jõudeelu – see oli eelmäng ebakindlale tulevikule, mida ka kõige julgemad ei osanud ette näha.

Konkreetsete teadete ootuses Pitmani akadeemia omanikelt peatusime sadama lähistel medina külje all hotellis Continental. Ramiro telegrafeeris Argentiina ettevõttele, et meie asukohamuutusest teada anda, ja mina pärisin iga päev portjeelt kirja järele, mis pidi märkima meie tuleviku algust. Pärast vastuse saamist pidime otsustama, kas jääda Tangeri või asuda elama protektoraati. Senikaua, kuniks teate saamine üle Atlandi viibis, hakkasime linnas omasuguste välismaalaste seas ringi liikuma, ühinedes tolle segase mineviku ja ennustamatu tulevikuga inimhulgaga, kes oli ihust ja hingest pühendunud kurnavale tegevusele, mis seisnes vestlemises, joomises, tantsimises, Cervantese teatri etenduste külastamises ja tuleviku peale kaartide mängimises, suutmata välja selgitada, kas elul on neile varuks silmipimestav saatus või rusuv lõpp mõnes urkas, millest neil praegu aimugi polnud.

Hakkasime muutuma nendesarnasteks ja algas periood, milles oli kõike muud peale rahu. Oli armastusest tihkeid tunde Continentali toas, kui valged kardinad meretuules hõljusid, pöörast kirge ventilaatoritiivikute monotoonse surina saatel, millega segunes meie katkendliku hingamise rütm, soolakas higi nahal ning kortsunud linad üle voodi serva ja põrandal maas. Oli ka pidevaid linna peal käimisi, tänavaelu ööl ja päeval. Alguses liikusime ringi kahekesi, me ei tundnud kedagi. Mõnel päeval, kui idatuul tugevasti ei puhunud, käisime Diplomaatide metsa rannas, õhtuti jalutasime värskelt valminud Pasteuri bulvaril või vaatasime Florida Kursaalis või Capitolis Ameerika filme, või istusime mõnes kohvikus Zoco Chicol – linna tukslevas südames, kus araabialik ja euroopalik võluvalt ning meeldivalt ühte põimusid.

Meie üksiolek kestis aga vaid mõne nädala: Tanger oli väike, Ramiro äärmiselt seltskondlik ja kõigil näis noil päevil olevat meeletult pakiline vajadus omavahelise läbikäimise järele. Peagi hakkasime tuttavaid nägusid teretama, nimesid tundma õppima ja lokaali sisenedes seltskondadega ühinema. Lõunatasime ja õhtustasime Bretagne’is, Roma Parkis või Brasserie de la Plage’is ning õhtuti käisime Bar Russos või Chathamis või Detroitis Prantsuse väljakul või Centralis, kus oli ungarlannadest tantsutrupp, või vaatasime etendusi music hall’is M’salah, kus oli suur klaaspaviljon, pilgeni täis prantslasi, inglasi ja hispaanlasi, erinevatest riikidest juute, marokolasi, sakslasi ja venelasi, kes vaimustava orkestrimuusika saatel tantsisid, jõid ja keelte segapudrus lähema ja kaugema poliitika üle vaidlesid. Mõnikord leidis päikesetõus meid mereäärse Café Hafa presentkatuse all. Maas mattidel pikutavad inimesed, suitsetamas kif’i ja joomas teed. Rikkad araablased, ebamäärase varandusega eurooplased, kes millalgi minevikus ehk samuti rikkad olid, või ehk ka mitte. Tol segasel ajajärgul läksime harva magama enne koidikut, ühelt poolt oodates teateid Argentiinast ja teisalt elades selle viibimisest peale sunnitud jõudeelu. Harjusime liikuma uues euroopalikus linnajaos ja uitama araablaste omas, elama sisserännanute ja kohalike sulamis. Laiaäärseid suvekübaraid ja pärleid kandvad vahaja jumega daamid, kes jalutavad oma puudleid, ning tõmmud habemeajajad, kes töötavad oma vanamoeliste tööriistadega otse tänaval. Salvide ja võiete müüjad tänavail, diplomaatide laitmatu rõivastus, kitsekarjad ja mosleminaiste kiired, põgusad, peaaegu näota siluetid haikides ja kaftanites.

Iga päev tõi uudiseid Madriidist. Mõnikord lugesime neid kohalikest hispaaniakeelsetest ajalehtedest: Democracia, El Diario de África või vabariiklik El Porvenir. Mõnikord kuulsime lihtsalt lehemüüjate suust, kes Zoco Chicol keelte segapudrus pealkirju hõikusid: La Vedetta di Tangeri itaalia keeles, Le Journal de Tangier prantsuse keeles. Aegajalt saabusid kirjad emalt – lühikesed, lihtsad, jahedad. Nii sain teada, et vanaisa oli vaikides ja liikumatult oma kiiktoolis surnud, ning aimasin ridade vahelt, kui raskeks oli päevpäevalt ema jaoks muutumas pelk ellujäämine.

See oli ka avastuste aeg. Omandasin mõned araabiakeelsed väljendid – vähesed, kuid kasulikud. Mu kõrv harjus teiste keelte – prantsuse, inglise keele – kõlaga ja mu enda keele erinevate aktsentidega nagu haketia murre, too vanale hispaania keelele tuginev Maroko sefardi juutide dialekt, mis on sõnu üle võtnud ka araabia ja heebrea keelest. Õppisin, et on aineid, mida suitsetatakse või süstitakse või ninna tõmmatakse ja mis muudavad meeleseisundit; et on inimesi, kes on võimelised bakaraalauas omaenda ema maha mängima, ja et on lihalikke kirgi, mis lubavad palju enamaid kombinatsioone kui horisontaalasendis mees ja naine madratsil. Sain teada ka asjust, mis sündisid laias ilmas ja milleni minu kasin haridus ealeski polnud küündinud: sain teada, et aastate eest oli Euroopas olnud suur sõda, et Saksamaad valitses keegi Hitlerinimeline mees, keda ühed imetlesid ja teised kartsid, ja et inimene, kes ühel päeval justkui alaliselt ühes kohas viibib, võib järgmisel päeval haihtuda, et päästa oma nahk – et tal seda kuumaks ei köetaks või et ta ei peaks seda viima mõnda sellisesse paika, mis on hullem ta kõige hirmsamast õudusunenäost.

Avastasin ka, suurima meelekibedusega, et kõik see, mida oleme pidanud püsivaks, võib mistahes hetkel ja ilma nähtava põhjuseta koost laguneda, paigast nihkuda, kõrvale pöörata, uue suuna võtta ja teiseks muutuda. Erinevalt teadmistest mitmesuguste huvide, Euroopa poliitika ja meid ümbritsevate isikute kodumaade ajaloo kohta ei saanud ma seda õppetundi mitte sellepärast, et keegi seda rääkinud oleks, vaid sellepärast, et see tabas mu enda isikut. Ma ei mäleta täpset hetke ega mis õieti juhtus, kuid mingist määratlemata ajast hakkasid suhted Ramiro ja minu vahel muutuma.

Esialgu muutusid vaid igapäevased harjumused. Meie läbikäimine teistega kasvas ja tekkis konkreetne huvi minna ühte või teise kohta, enam ei uidanud me kiirustamata mööda tänavaid, ei lasknud end inertsist kanda nagu esimestel päevadel. Mulle meeldis rohkem algusaeg, kui olime üksinda, vaid meie kaks ja võõras ilm meie ümber, kuid mõistsin, et Ramiro oma jõulise loomuga oli hakanud kõikjal poolehoidu võitma. Ja mida iganes ta tegi, oli minu jaoks hästi tehtud, nii et talusin vastu vaidlemata kõiki neid lõputuid tunde, mis me veetsime võõraste seltsis, olgugi et ma enamasti vaevalt taipasin, millest nad räägivad – mõnikord sellepärast, et vestlus käis võõras keeles, teinekord seetõttu, et räägiti paikadest ja teemadest, mis olid mulle veel tundmatud: kontsessioonid, natsism, Poola, bolševikud, viisad, väljaandmine. Ramiro valdas enamvähem prantsuse ja itaalia keelt, purssis veidike inglist ja teadis mõnda saksakeelset väljendit. Ta oli töötanud rahvusvahelistes ettevõtetes ja suhelnud välismaalastega ning kui tal täpsetest sõnadest puudu jäi, rääkis ta žestide, ümberütlemiste ja endastmõistetavuste abil. Suhtlemine ei valmistanud talle vähimatki raskust ja vähese ajaga sai ta võõramaalaste ringkondades populaarseks tegelaseks. Meil oli raske astuda sisse mõnda restorani, tervitamata kahtkolme laudkonda, või saabuda hotelli El Minzah leti äärde või Café Tingise terrassile, ilma et meid oleks kutsutud ühinema mõne seltskonna elava vestlusega. Ramiro sulandus kõigiga, justkui oleks nad terve elu tuttavad, ja mina lasin end kaasa vedada, muutudes tema varjuks, peaaegu alati tummaks kaaslaseks, ükskõikne kõige vastu peale selle, et tunda teda oma kõrval ja olla tema kaasandeks, tema isiku alati leplikuks pikenduseks.

Mõnda aega, enamvähem kuniks kestis kevad, ühitasime mõlemad pooled ja meil õnnestus leida tasakaal. Meil olid alles intiimsushetked, ainult teineteisele pühendatud tunnid, oli alles Madriidipäevade armuleek ning samal ajal avasime end uutele sõpradele ja liikusime edasi kohaliku elu rütmis. Mingil hetkel aga hakkas kaalukeel kiiva kiskuma. Aeglaselt, väga pikkamisi, kuid pöördumatult. Avaliku elu tunnid hakkasid tungima meie eraeluliste hetkede ruumi. Tuttavad näod ei tähendanud enam lihtsalt vestlusi ja jutuajamisi, vaid hakkasid võtma kuju oma mineviku, plaanide ja sekkumisvõimega inimestena. Nende isiksused polnud enam anonüümsed, nad hakkasid omandama selgeid piirjooni, muutuma huvitavaiks, köitvaiks. Mäletan praegugi mõnd nime, mul on praegugi meeles nende näod, mis nüüd on küllap juba vaid kolbad, ja nende kauge päritolu, mida ma tollal kaardile paigutada ei osanud. Ivan, elegantne ja vaikiv eksleva pilguga venelane, sihvakas nagu pilliroog, pintsakutaskust alailma välja vaatamas rätik justkui siidlill väljaspool hooaega. Too poolakast parun, kelle nimi mul praegu meelde ei tule ja kes kuulutas üle ilma oma oletatavast varandusest ning kellel oli vaid hõbenupuga jalutuskepp ja kaks särki, mille krae oli naha hõõrdumisest aastatega läbi kulunud. Isaac Springer, suure nina ja kullast sigaretikarbiga Austria juut. Horvaadi paar Jovovicid, mõlemad nii kaunid, nii sarnased ja kahetised, et mõnikord peeti neid armukesteks ja mõnikord õeksvennaks. Higistav itaallane, kes mind alati uduse pilguga vaatas, Mario oli tema nimi või siis Mauricio, ma ei tea enam. Ja Ramiro sai nendega aina lähedasemaks, jagas nende igatsusi ja muresid, sai aktiivseks osaliseks nende plaanides. Ja mina nägin, kuidas ta päevpäevalt vägaväga tasahilju lähenes neile ja kaugenes minust.

Pitmani akadeemia omanike vastus näis mitte kunagi saabuvat ja minu imestuseks ei paistnud viivitus Ramirot vähimalgi määral häirivat. Veetsime aina vähem aega kahekesi Continentali toas. Aina vähem oli sosistamisi, aina vähem rääkis ta kõigest, mis talle seni minu juures nii meeldinud oli. Enam ei nimetanud ta seda, mis teda varemalt hulluks ajas ja mida ta ei väsinud kirjeldamast: mu särav nahk, jumalikud puusad, siidised juuksed. Enam ei kiitnud ta mu võluvat naeru, mu nooruse värskust. Enam ei naernud ta peaaegu kunagi selle üle, mida ta varem nimetas õndsaks lihtsameelsuseks, ja märkasin, kuidas ma tekitasin temas üha vähem huvi, vähem kokkuhoidvust, vähem hellust. Just siis, noil kurbadel päevadel, kui ähvardav ebakindlus mu teadvust raputas, hakkasin end kehvasti tundma. Mitte ainult hingeliselt, vaid ka ihuliselt. Kehvasti, kehvasti, päris halvasti, veel halvemini. Ehk polnud mu magu õieti harjunud uute söökidega, mis olid nii erinevad ema tehtud hautistest ja Madriidi restoranide lihtsatest roogadest. Ehk oli too tihke ja niiske suvealguse kuumus kuidagi seotud mu kasvava jõuetusega. Päevavalgus oli mulle liialt erk, lõhnad tänaval tekitasid vastikust ja ajasid oksele. Hädavaevu suutsin jõu kokku võtta, et voodist tõusta, iiveldushood kordusid kõige ootamatumatel hetkedel ja alatasa tahtsin magada. Mõnikord – harva – paistis Ramiro muret tundvat: ta istus mu kõrvale, pani käe mu laubale ja ütles ilusaid sõnu. Mõnikord – enamasti – olid ta mõtted mujal, ta oli minu jaoks kadunud. Ta ei teinud minust välja, ta libises mul käest.

Ma ei saatnud teda enam õhtustel käikudel, mul oli vaevalt jõudu ja jaksu, et püsti püsida. Hakkasin jääma üksinda hotelli, pikkadeks, rusuvateks, lämmatavateks tundideks, need olid kleepja kuumavine tunnid, vähimagi tuulehoota, nagu elutud. Kujutlesin, et tema tegeles samade asjadega nagu ikka viimastel aegadel, samas seltskonnas: joogid, piljard, vestlused, vestlused, kohvikulaudade valgel marmoril suvalisele paberitükile kritseldatud arvutused ja kaardid. Uskusin, et ta teeb sedasama, mida koos minuga, aga ilma minuta, ja ma ei osanud ette näha, et tema oli liikunud uude etappi, et seal oli midagi enamat, et ta oli juba ületanud pelga sõpradevahelise seltsielu piirid ja sisenenud uuele territooriumile, mis ei olnud talle päris tundmata. Peeti plaane, seda küll. Aga ka õnnemänge, pööraseid pokkeripartiisid, hommikuvalguses lõppevaid pidusid. Panused, hooplemine, hämarad tehingud ja meeletud plaanid. Valed, toostid päikesele ja uus tahk, mis Ramiro isikus kuude jooksul oli varjatuks jäänud. Ramiro Arribas, tuhande näoga mees, oli mulle seni näidanud vaid ühte. Ja üsna pea sain tundma ka teisi.

Igal ööl tuli ta tagasi ikka hiljem ja ikka hullemas seisundis. Särgisaba pooleldi püksirihma vahelt väljas, lipsusõlm peaaegu rinna kohal, ülierutunud, tubaka- ja viskilõhnane, kogeledes mesise häälega vabandusi, kui mu ärkvel leidis. Mõnikord ta ei puudutanudki mind, langes voodisse nagu surnu ja jäi silmapilk magama, hingates nii lärmakalt, et ma ei saanud väheste hommikuni jäänud tundide jooksul und. Teinekord süleles ta mind kobavalt, hingeldas tatiselt mu kaelale, eemaldas riided, mis teda takistasid, ja tühjendas end minu sisse. Ja mina lasin sellel nurisemata sündida, mõistmata päriselt, mis meiega toimub, oskamata sellele hoolimatusele nime anda.

Mõnel ööl ta ei tulnudki. Need olid kõige hullemad: unetud ööd vastu hommikut, kaide kollakas tuledesäras, mis peegeldus lahe mustjas vees, koidikud, mil ma pisaraid peoga laiali pühkisin, ja kibe kahtlus, et ehk oli kõik eksitus, kohutav eksitus, mida ei saanud enam tagasi pöörata.

Lõppu ei tulnud kaua oodata. Valmis lõpuks oma halva enesetunde põhjust välja selgitama, kuid soovimata Ramirole muret valmistada, suundusin ühel varahommikul arsti vastuvõtule Estatuto tänaval. Doktor Bevilacqua, üldmeditsiin, tõved ja haigused, seisis kullatud uksesildil. Ta kuulas mu ära, vaatas läbi, esitas küsimusi. Ja tal polnud tarvis ei katset konnaga ega ühtegi muud toimingut, et kinnitada seda, mida ma juba aimasin ja Ramiro, nagu ma hiljem teada sain, samuti. Pöördusin tagasi hotelli segaste tunnetega. Rõõm, ärevus, ootus, hirm. Lootsin Ramiro veel voodist leida, ta suudlustega äratada, et uudisest teatada. Aga ma ei saanudki seda teha. Ma ei saanud kunagi võimalust talle öelda, et me saame lapse, sest kui ma kohale jõudsin, siis teda enam ei olnud, ning lisaks tema puudumisele leidsin eest segipööratud toa, kapiuksed pärani lahti, sahtlid siinidelt välja kistud ja kohvrid põrandal laiali.

Meid on paljaks varastatud, mõtlesin esimese hooga.

Mul jäi hing kinni ja pidin voodile istuma. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt, korra, kaks, kolm. Kui ma silmad uuesti avasin, libistasin pilgu üle toa. Mu peas vasardas vaid üks mõte: Ramiro, Ramiro, kus on Ramiro? Ja siis jäi mu ruumis ekslev pilk peatuma ümbrikul öökapi peal minu voodipoole kõrval. Toetatud lambijalale, peal suurte tähtedega minu nimi selle jõulise käekirjaga, mille oleksin ka maailma lõpus ära tundud.

Mu kallis Sira!

Ma tahan, et Sa teaksid, enne kui edasi loed, et ma jumaldan Sind ja et mälestus Sinust jääb minuga kuni elupäevade lõpuni. Kui Sa neid ridu loed, ei ole mind enam siin, olen võtnud uue suuna ja kuigi soovin seda kogu hingest, kardan ma, et Sulle ja lapsele, keda ma aiman Sind kandvat, ei ole võimalik selles praegu kohta leida.

Ma tahan vabandust paluda oma viimase aja käitumise pärast, vähese pühendumise pärast Sinule; ma usun, Sa mõistad, et Pitmani akadeemia teate viibimisest tulenev ebakindlus sundis mind otsima uusi teid, et edasi liikuda. Uurisin mitmeid ettepanekuid ja valisin vaid ühe; see on vaimustav ja paljulubav ettevõtmine, kuid nõuab minult ihu ja hingega pühendumist ning seepärast ei ole võimalik Sind praegu sellega siduda.

Mul pole vähimatki kahtlust, et see plaan saab olemaülimalt edukas, kuid esialgu vajab see märkimisväärset investeeringut, mis ületab minu rahalised võimalused, mistõttu võtsin endale vabaduse laenata Sinu isa raha ja ehted esialgsete kulude katteks. Loodan, et ühel päeval saan Sulle tagastada kõik, mis ma praegu laenuks võtan, et Sa aastate pärast saaksid selle edasi anda oma järeltulijatele, nii nagu Sinu isa Sulle. Usun ka, et mälestus Su ema ennastsalgavusest ja tugevusest Sinu üleskasvatamisel on sulle eeskujuks järgmistel eluetappidel.