Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest?
Оглавление
Maria Kupinskaja. Minu Alaska
Saateks
Saamise lugu
Startimise sekeldused
Ühe päevaga Eestist Alaskale
Esimesed muljed
Esimese nädala tööristsed
Kes tuleb Alaskale?
Dyea turisti pilgu läbi
Händleri tööpäeva “lemmikosa”: hommik
Meie kolmsada krantsi
Kelgusõit. Kärusõit?
Iga koer on erinev
Naljakaid juhtumisi linnas ja looduses
Erilised inimesed
Kohtumine karuga ja muud sügisemärgid
Tagasi Eestis
Uuesti Alaskale?
Liustikule jõudmine
Elamine telgis
Kuidas ära elada keset liustikku?
Liustik küll, aga leitsak sellegipoolest
Pilguheit kööki
Kelgukoerad teavad suundasid
Händleri raske töö
Kui taevast sajab tünne
Läbi äparduste koerajuhiks
Inimkatsete laboratoorium
Lahkumisotsus
Epiloog
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Kolmeliikmelisse perre sünnib uus laps. Tüdruk! Vend on elevil, ema on elevil, isa on elevil – kogu suguvõsa on elevil.
Tüdrukul on tumedad silmad, tumedad juuksed, kopikasuurune sünnimärk vasaku põlve juures ning tugevad kopsud. Oi, kui tugevad kopsud tal on! Tüdruk karjub, nutab vahetpidamata, nõuab vanematelt jagamatut tähelepanu ning paneb naabrid murelikult pead vangutama.
.....
See on täpselt see hetk, kui ma saan aru, et see kõik ongi võimalik.
“Kui kõik läheb hästi, siis ma lähengi Alaskale,” mõtlen ma omaette ajal, kui autoakende taga vilksab mööda sügistalvine mets ja mu näole tungib lollilt rahulolev irve.
