Отрывок из книги
Minu abikaasa Rodney toetuseta poleks seda raamatut olemas. Aitäh sulle, kallis, trükkimise, koopiate valmistamise, kriitika ja valmiduse eest mõnda aega üksikvanemat mängida. Suur tänu, et sa ei nurisenud konverentsitasude pärast, olid ka äraütlemiste ajal minu jaoks olemas, ja veel miljoni asja eest, mida ma ei jõua siin üles loetleda!
Tänan oma lapsi Luke’i ja Jennat mõistmise eest (enamjaolt), et ma ei tegele arvutis mängimisega (ausõna). Suur tänu minu vanematele James ja Vincenza McGinnisele selle eest, et olete alati minusse uskunud. Samuti minu õele Karen Phillipsile raamatu läbilugemise ja õeliku toetuse pakkumise eest. Chris Phillipsile heade ideede ja meie kõigi väljakannatamise eest. Ei saa unustada ka lapsehoidjaid: Sam ja Carole Snyderit, Becky ja Randy Greenlyt, Amy Snyderit, Gregory Snyderit, Melissa Readi ning Julie Readi – teieta nokitseksin ikka veel teise peatüki kallal.
.....
Ixia territooriumi sõjavägi oli tulnud võimule kõigest üks põlvkond tagasi, kuid loonud karmi seaduse nimega Käitumiskoodeks. Rahuajal – veidral kombel kestis see suurema osa ajast – ei lubanud seadus kelleltki inimelu võtta. Kui keegi sooritas mõrva, määrati talle karistuseks hukkamine. Isegi enesekaitse ega õnnetusjuhtum polnud arvestatavad ettekäänded. Kui keegi tunnistati süüdi, saadeti mõrtsukas komandöri vangikongi avalikku ülespoomist ootama.
“Kindlasti tahad kohtuotsuse vaidlustada, väites, et sind lavastati süüdlaseks või tegid seda enesekaitseks.” Mees naaldus toolileenile ja ootas väsinud kannatlikkusega minu vastust.
.....
