Оглавление
Mariliis Alev. Minu Fidži. Paradiisi varjud
SISSEJUHATUS
PARADIISI EI MÜÜDA ÜHEOTSAPILETEID
„PALUN ÜKS MAGAMISTUBA… 168-LE!“
TANTS ÜMBER KAVAKAUSI
OOKEANISURF
MAAILMADE PÕRKUMINE
JAANIPÄEV KUNINGA LAPSEPÕLVEMAAL
PÄIKESETERVITUS MAAILMA SERVAL
KODU KAUGES KÜLAS
LIHTSA ELU MARILIIS
MA EI OLE KANA
ANNA ROHKEM, OLED JU RIKKAM
ÜKS KALA, ÜKS KÜLA
PRAKTILISED PROBLEEMID
ÕPILANE JA ÕPETAJA
PÜHAPÄEVAKOOL
VALGED FIDŽILASED
KOOKOSMISSIOON
SPORDIPÄEV
BULLAMAKAW 16
MINU OMA „TEEME ÄRA“
VAIBAPUNUMINE
ÄRKAMINE TALVEUNEST
HELESININE LAGUUN
SAVUSAVU
AEGUMISTÄHTAJAGA ARMASTUS
INIMOHVER
VIIS AASTAKÜMMET ELUTARKUST
ÜKSIKUL SAAREL
MAAPINNAST KASVAV MADU
ÕITSEV ÕU
OOTAMATULT UUES RIIGIS
MAALT LINNA
VARJUD PARADIISIS
SUVA
INIMSÖÖJAD IKKAGI
„KANUU ON NÕEL, MIS KÖIDAB KOKKU VAIKSE OOKEANI ÕIED“
ALVEI
MAATRIKS
REISISOOVITUS
EPILOOG
VEEL LUGEMIST
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Vaikse ookeani kutset olen tundnud ammu. On see ehk lapsepõlvest mällu sööbinud pilt raamatukaanelt: kõhukas naeratav pikkade krussis juustega tõmmu mees, peas suur värviline lillepärg, kaelas ehted ja lillevanik ning seljas vaid õlgedest seelik. See pilt on jäänud mind kummitama, sest kõik sellel erines minu lapsepõlvemaast Tallinna vanalinnas Viru tänaval: tõsistel inimestel oli ikka palju riideid seljas, meestel soeng pügatud, ise näost kahvatud. Lillepärjad ja ehted olid kindlasti vaid väikeste tüdrukute teema. Siiski oli kuskil maa, kus elati teisiti. Ja kui lugema õppisin, sain teada, et see on hurmav Havai. Järgmine teaduslik infokild lisandus pildile Pipi Pikksukast. Kuigi Kurrunurruvutimaa kuningas pidi olemasoleva informatsiooni põhjal olema rootslane, esines temagi pildil õlgseeliku ja lillevanikuga. Järelikult on kuskil Kurrunurruvutimaa, kuhu saab purjetada. Isegi Rootsist, kus päike alati paistab, kus vesi sillerdab ja inimesed on õnnelikud.
Palju aastaid hiljem olin lugenud veelgi rohkem raamatuid, kohtunud gloobuse saladustega, ja näinud televiisorist, et kuskil teisel pool maakera, keset suurt sinist ookeani, ei olegi ainult vesi. Ma lugesin Robinson Crusoed ja olin kade! Ma vaatasin mängufilmi „Helesinine laguun“ ja olin kade!! Ma olin kurb, kui Tarzan tsivilisatsiooni viidi.
.....
Lõpuks ilmuvad meie vaatevälja sihvakad palmid, just sellised, mis kaunistavad iga troopiliselt saarelt saadetud postkaarti. Ühes reas mõned hotellilaadsed majad, mis kõik reedavad, et nende taga peaks olema meri. Minibuss sõidab auringi värava ees ja sõit lõppebki meie sihtkohas Wailoaloa kvartalis Bamboo Backpackersi ilusa nikerdatud sildi juures. Väravasse on kogunenud lillemustrilistes värvilistes särkides, pikkades seelikutes ja lillepärgadega seltskond, ukulelele lüüakse hääl sisse niipea, kui minibussi uks avaneb, ja tervitama tulnud töötajad laulavad mitmehäälselt tervituslaulu – bula-laulu. Täiesti ootamatu ja nii võõras tunne. Olen vist ikka läbinisti eestlane, et selline vastuvõtt mu hetkega kangestab ja paneb selja taha vaatama – et kes see tähtis inimene on, kes sellise vastuvõtu on ära teeninud?! Aga see, saage tuttavaks, on Fidži sõbralikkus ja Fidži stiil, siin oled sa kohe oma ja oodatud ja armastatud. Sedasi tervitatakse iga lennujaamast saabuvat seltskonda.
Väravast edasi astudes on nähtaval trobikond maju, keskel võrkpalliplats. Hoovil laiutab kaks õlgkatusega varjualust, ühe all paistavad toolid-lauad, teine tundub tühi olevat. Taamal on kahekordne hoone ja paremat kätt asub kontor. Mind tervitatakse nimeliselt, Susan on ilmselgelt juba teinud ennetavat tutvustustööd. Kuigi kogu see virvarr paneb mul pea ringi käima, on mul ometi kogu aeg naeratus näkku kleebitud ja ma tunnen, et olen kõige õigemas kohas.
.....
