Отрывок из книги
Ma toetan rahvast ülikute vastu üle kogu ilma.
William Ewert Gladstone
.....
Samal ajal oli Rose oma ema sõbranna proua Cummingsi pool Belgrave Square’il teed joomas. Ta silmitses kurvalt väikest rasvaplekki glasseekindal ja kirus sajandat korda tobedat etiketti, mis ei lubanud daamil teed juues kindaid käest võtta. Ehkki või oli saiakestele hoolikalt määritud, oli ikkagi ühele kindale plekk tulnud. Enamik daame vältis sellist äpardust lihtsalt mitte süües. Milline ogarus, mõtles Rose kibedusega. Tal oli hea isu ja valik tema ees oli külluslik: peale võisaiade oli seal singi, loomakeele, anšoovise, muna-kressi ja hanemaksaga võileibu; kanalihalõikude ja austripasteediga kanapeesid. Ja siis koogid: Savoy, Madeira, Victoria ja Genfi ühes Prantsuse pagaritoodetega, mille järel pakuti banaani-, šokolaadi- ja maasikajäätise pallikesi. Ja kõik see oli suures osas puutumata, sest daamid ei tahtnud oma kindaid määrida.
Kas keegi peale minu ei märka vaeseid Londoni tänavatel, imestas Rose. Taas tundis ta ebamugavat eraldatust, oletades, et on ilmselt seltskonnas ainus, kes seda tähele paneb. Geoffrey, kallis Geoffrey mõistis seda mingil määral. Ta oli Rose’ile alles mõne päeva eest rääkinud, et Devonshire’i hertsog oli turul käinud ja seisatanud müügileti ees, kuhu olid laotatud puidust salvrätirõngad. Hertsog oli oma teenrilt küsinud, mis need on.
.....