Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse.
…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.
Оглавление
Marion Jõepera. Minu Šotimaa
Sissejuhatus
Avastada ja unustada
Ühest teekonnast teise
Eepikat otsides
West Highland Way: Päris algus
1. oktoober. Esimene päev, Milngaviest Drymenisse: 22,5 km
2. oktoober. Teine päev, Drymenist Rowardennanisse: 22,5 km
3. oktoober. Kolmas päev, Rowardennanist Inverarnanisse: 22 km
4. oktoober. Neljas päev, Inverarnanist Tyndrumisse: 19,5 km
West Highland Way: teine pool
5. oktoober. Viies päev: Tyndrumist Bridge of Orchysse + Bridge of Orchyst Kingshouse’i hotellini, 30 km
6. oktoober. Kuues päev: Kingshouse’i hotellist Kinlochlevenisse, 15,9 km
7. oktoober. Viimane päev. Seitsmes päev: Kinlochlevenist Fort Williamisse, 28,2 km
Briti saarestiku kõrgeim tipp
8. oktoober. Kaheksas päev: teekond Ben Nevise tippu, 16,5 km
PILDIALBUM
Suurte asjade veerel
Pilvealune alkeemia
Pühapäev, 12. märts
Esmaspäev, 13. märts
Teisipäev, 14. märts
Kolmapäev, 15. märts
Neljapäev, 16. märts
Turbavesi ja esimene bothy
28. oktoober. Esimene päev: Drumnadrochitist Cannichisse, 23,3 km
29. oktoober. Teine päev: Cannichist Affrici jõe parklasse, 19,94 km
30. oktoober. Kolmas päev: Affrici jõe parklast Cambani bothy’sse, 16,36 km
31. oktoober. Neljas päev: Cambani bothy’st Morvichisse, 16,76 km
Õnn on kohanemisoskus
Esimene päev
Teine päev
Kolmas päev
Neljas päev
Viskist, faasanitest ja kollasest valgusest
Viimaseks mõtteks
Veebi- ja raamatusoovitused
Отрывок из книги
„Sa oled juba koolis käinud, mis sa enam uuesti lähed!“, „Ainult lollid käivad koolis!“, „Palun ära tee seda endale“, „Oled sa täiesti kindel, et sul on seda vaja?“, „Sa lükkad täiskasvanuks saamist kogu aeg ainult edasi!“. Sellised olid vaid mõned reaktsioonid, kui ma otsustasin 2012. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli doktorantuuri astuda. Sõbrad, endised ülemused ja vanemlikud figuurid jäid reageerimisega aga natuke hiljaks. Plaan oli mul raudse tahtejõuga juba paika pandud.
Olin sel ajal 29aastane ja elasin Londonis, seega sain täiskohaga doktorandiks kaugõppe-seguses vormis. Mulle kui vabakutselisele, ent täiskohaga töötavale inimesele sobis lahendus ideaalselt. Esimene õppeaasta möödus muretult. Traditsioon näeb ette, et kui väga sa juba esimesel aastal doktoritööga alustada ei taha, mööduvad need kaksteist kuud peamiselt lugedes ja seminare väisates. See on ka loogiline, sest mida ülemäära mõistlikku sa ikka nii varakult kirjutad. Aeg möödus. Igapäevatööle ja süvenevale akadeemilisele uurimistööle lisandus sujuvalt veel üks suurprojekt: minu ja minu elukaaslase Nici parajalt piraka maja täielikud renoveerimistööd. Selleks, et kõike hallata – ja samas mitte loobuda enam-vähem normaalsest suhtlusest, mägironimisest ning üllatusreiside planeerimisest ja läbiviimisest –, hakkasin oma igapäevakalendris asju minutilise täpsusega planeerima. Mõne inimese jaoks on niisugune käitumine sotsiopaatiline, minul aitab see pead tühjana hoida, otsuseid langetades oluliselt aega säästa ja kiiretel perioodidel stressivabu hetki nautida. Tundus, et nõnda võib paar aastat oma elust mööda saata küll.
.....
Manipulate on omajagu lahe festival. See ei ole nii suur ja kuulus nagu alternatiivteatri festival Edinburgh Fringe, aga toob samuti rahvusvaheliselt kokku erinevaid lavastusi, mille fookuses ei ole (ainult) sõna. Meie lavastus sobis nende programmi hästi. „Metsik urisev õnn“ oli natuke nagu elav loom, kes rääkis korraga nii maailma algusest kui ka maailma avastamisest. Kõike seda saatsid Reigo Ahvena trummirütmid ja seinale projitseeritud elav tekst, mis sekkus stseenidesse ja kommenteeris parajasti käivat tegevust. Lavale tekkis ruum, mis kogu aeg muutus, oli teadlikult ebakindel ja otsis uusi vorme. Kuigi mängisime oma lavastust Šotimaal vaid korra, tekitas see mulle vinge kontrasti Edinburghi talvise linnaruumi tempoga.
Peale reisi helgema ehk töise poole (nii proov kui ka etendus läksid hästi) mäletan siiani peamiselt selle linna rusuvust. Usun, et see tuleb kivist, millest Edinburgh on ehitatud. Majad on siin liivakarva, kuid vihmas ja udus lisandub tuhmilt kollasele liivakivile veel ükskõikselt stoiline hall toon, mis tekitab tunde, justkui läbiksid mingit pikka, ent olulist level’it videomängus ning otsiksid parasjagu väljapääsu järgmisele tasandile. Töötades 2012. aastal „Metsiku uriseva“ kallal, lõpetasin paralleelselt ka oma magistriõpinguid. Nii lavastus kui ka minu magistritöö puudutasid juhuse dramaturgilise struktureerimise võimalusi (ehk kuidas kirjutada juhust erinevate kogemuste struktuuridesse – lavastustesse, mängudesse) ning nüüd leidsin ennast järsku paigast, mis näis peidetud juhuseid endas vägisi kinni hoidvat. Tahtsin nii väga kogeda fikseerimatust – endale väga olulist märksõna nii reisides kui ka kogemusi (lavastusi, mängulahendusi) luues –, kuid ei osanud nüüd ise kivistest seintest mööda ega läbi vaadata. Meenub, et filosoof Eik Hermann on rääkinud värskuspunkti ideest – punktist, kus toorus läheb üle küpsuseks ja küpsus vaibub tagasi tooruseks. See on punkt, milles ei ole võimalik püsida, ja punkt, mida ei saa tekkida ilma, et mõlemal pool (praktikas ja teoorias) käiks pidev aktiivne otsing. Punkti võib Hermanni kohaselt kujutada kaheksana, mille üks paun esindab praktikat ja teine teooriat. Nii ränduri kui ka kogemusdisainijana olen vaikselt hakanud mõistma seda, et just need paigad ja olukorrad, milles on üks aktiivne seisund üle minemas teiseks, tekitavad meile suurendatud tähelepanuga seisundi, mida mäletame eredalt ka palju hiljem – kas elamuslugude, ülimalt privaatsete mälestuste või mingit laadi õppetundidena. Šotimaa kivises pealinnas istudes ei leidnud ma ühtegi üleminekupunkti, ühtegi salasissepääsu oma privaatse videomängumaailma järgmisele tasandile. Aeg oli lõunasse tagasi lennata.
