Tiiu talu tütrekene

Оглавление

Marje Ernits. Tiiu talu tütrekene

Отрывок из книги

Loojanguvärvides taevas oli imeline, kuid see oli kauge ja külm ning köitis vaid meeli, jättes reaalsed soovid saatuse hooleks – taevas täis tuld oli unistuste palang. Märksa tõelisem oli see tulekuma, mis põletas väikese Tiiu keha isegi läbi õlgadele asetatud teki, küttis palged veripunaseks ja pani kulmud ning oimukohtadel krussi tõmbunud juuksed kärssama. Ometi oli selles kuumuses miski, mis kutsus ja hõikas, sundides leekidele veelgi lähemale astuma ning kuigi keha poleks rohkem välja kannatanud, mõjus tule tõmme meeltele jahutavat. Seda tunnet ei suutnud Tiiu enam iial unustada ning vaatamata kõigele, mis oli olnud tema elus enne või tuli pärast, jäi kodutalu leegitsev loojangukuma alatiseks ta mõtteid kütma ja meeli jahutama.

„Tule nüüd ära, tüdruk,“ kuulis ta korraga tädi Ellenit hüüdmas ja tajus õlal kellegi tugevat kätt. „Kuhu sa hull laps trügid? Tahad ka tuleroaks saada … nagu neist vähe oli või.“

.....

„Nüüd on küll töö jänes,“ sekkus vaidlusse onu Raul, kes oma laste kombeid juba teadis. „Nä-äh! Juba jooksebki ära … võtke ta ruttu kinni, muidu jääte poolest palgast ilma!“

Seepeale haarasid kaksikud uuesti laokile jäänud kärul sangast ning kihutasid rataste kolinal sigala vahekäiku koristama.

.....