Читать книгу Ja sada surma - Marje Ernits - Страница 1

Erna oli seda päeva kaua oodanud ja kui saabus hommik, läks ta juba varavalges vaksalisse, istus ooteplatvormil pingile ning jäi rongi saabumist ootama. Aegamisi kogunes perroonile teisigi inimesi ning siis hakkas kaugusest kostma auruveduri puhkimist. Kätt vastu rinda surudes tundis noor naine, kuidas ta süda relssidel kolksuvate rataste rütmis lööma hakkas ning pilk pingsast vaatamisest ähmaseks muutus.

Kas Eedik ikka tuleb ja kas ta tunneb mind ära… või mina teda, küsis Erna endalt. Ta polnud oma kihlatut neli aastat näinud ning temalt saadetud kirjugi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Viimane neist oli aga väga üheselt teatanud kuupäeva, millal ja millise rongiga pidi mees tagasi kodulinna saabuma.

Kui esimesed reisijad peatunud rongi tamburilt platvormile trügisid, oli nende seas palju karkudel ja kaaslaste toel kõndivaid soldateid, kuid kas ka Eedik Juurak, seda võis vaid oletada. Mees oli oma haavata saamisest ja Petrogradi hospidalis viibimisest teatanud juba läinud suvel, aga tema koju naasmine oli seni teadmata põhjustel viibinud.

Erna oli viimaste aastate jooksul tihti Eedikule mõelnud, aga ta oli ka enda ja oma plaanide üle arutlenud. Mõnikord tundus talle, et kui tema peigmees nii kaua kodumaast ja temast eemal oli, siis ta ehk polnudki see ainus ja õige. Oleks Eedik juba siis, peale Petrogradi hospidalis viibimist koju naasnud, põetanuks Erna teda kodus edasi ning nad oleksid ehk taas lähedaseks muutunud, aga nüüd polnud neiul õrna aimugi, keda ta tegelikult ootas.

Pagaritöökojas, kus Erna töötas, oli talle aja jooksul mitmeid kavalere külje alla pugenud, kuid tema oli kirikukantslist maha hüütud kihlust aus pidanud ja kõigile kosilastele ära öelnud. Mõnikord ta isegi kahetses seda kihlust, eriti siis, kui pagariäri peremehe poeg talle koos Raatuse kohvikus peakondiitri ametikohaga ka südant pakkus, mis mõistagi käis koos käepalumisega. Sellisest ettepanekust äraütlemine kõigutas kõvasti Erna naiselikku meelekindlust, aga mõjutas ka karjääri, ent õnneks jättis vana peremees talle töökojas koha alles ja see oli omamoodi kiitus tema ametioskustele.

Kui rongilt saabujaid platvormil aina vähemaks jäi ja Eedikut ikka veel näha polnud, tundis Erna isegi mõningast kergendust. Igaks juhuks otsustas ta veel pisut oodata ja perrooni lõpuni jalutada. Märganud esimese vaguni juures veduri aurupilves kolme meest, kes omavahel vestlust pidades jalalt jalale tammusid ja ägenenud sõnavahetuse järel valjult naerma puhkesid, tundis Erna nende seas ära Eediku hääle.

Naerda Eedik mõistis ja seda juba karjapoisipõlves, siis kui ta suveks linnast onu juurde tallu saadeti. Erna vanemate talukoht ja Miku maad asusid kõrvuti, aga Emajõe luht, kus kuivemal ajal ja peale heinategu loomi karjatati, ei tundnud piire ning nii veetsid talulapsed seal aega koos linnast pagendatud eakaaslastega. Sügisel läks Eedik tagasi kooli. Peale kolmanda klassi lõpetamist asus poiss tööle vabrikus ning Erna kohtas teda uuesti alles siis, kui läks isa käsul samuti linnakooli õppima, nimelt Tartu Tütarlaste Kooli. Ilmselt oli just noormehe nakatav naer see, mis ühe kinoseansi ajal Ernale kõrvu jäi ning noored uuesti kokku viis.

Lahus oldud ajad ja pikad vahemaad muutsid inimesi, ent mõni asi jäi alati samaks. Nii kuulaski Erna kõike unustavalt Eediku nakatavat naeru, mis ta perrooni lõpus paigale naelutas. Ilmselt tajus ka noormees midagi, mis teda lõpuks vaikima ning kaaslasi jätma sundis.

Minutid läksid ning kui Eedik oma sosistavad huuled Erna kaelal lebavatesse juustesse surus, nõtkusid neiu põlved. Korraga olid kõik kahtlused hajunud, hirmud kadunud ning ainus, mida ta veel tundis, oli liblikatiibade sagimine rinna all. Sel hetkel polnud mõõtu, sest viivu magusus sulatas aja.

„Kosta! Viktor!” oli see Eediku hüüd, mis Erna lembehetkest vabastas ja tagasi argiellu tõi. „Poisid! Nüüd lähme minu pruudi poole. Seljakotid nurka ja siis padavai vabrikusse vanasid ehmatama…”

Neid nimesid kuulis Erna esimest korda, aga Eedik ei pidanud ka nende tutvustamist vajalikuks, sest korraga hakkas tal väga kiire.

„Minu poole… ei-ei!” lausus Erna hirmunult ning püüdis seletada, et tema tillukesse tuppa poleks kolm meest kuidagi ära mahtunud, pealegi ei lubanud majaperemees võõraid kostile võtta, aga Eedik ei kuulanud teda, vaid tormas naist kättpidi järele vedades voorimehetroskat otsima.

Eediku isa oli juba paari aasta eest surnud ning ema ammugi mulla all. Tuba aguli servas asuvas barakis, kus pere varem elas, oli Erna teada juba mõne aja eest uute elanike valdusse läinud. Niisiis mõtleski Erna, et ehk Eedik elab kuni laulatuseni talus sugulaste juures ja alles siis otsivad nad endale koosolemiseks sobilikuma elamise. Neiu oli selle võimaluse kohta Miku Valterile isegi kirja saatnud ning Eediku onupojalt ka nõusoleku saanud.

„Ei ole siin enam midagi aega molutada,” kõneles Eedik hingeldama hakates ja jäi jaamahoone esisel platsil seisma.

„Petrogradis tegime revolutsiooni ära ja siin tuleb ka asi korda ajada, enne kui see kapitalismus roiskuma läheb. Hei, voorimees!” hüüdis ta, kui nägi eemal vaksali suunas tagasi sõitvat troskat.

„Ja sinust, kallis Erna, saab üleilmselt vaba proletaarlase naine, mitte mingisugune vabrikutöölisest orja hall eit, nagu mu ema oli… ma pole midagi unustanud. Need neetud ekspluataatorid veel maksavad meie viletsuse eest,” kõneles Eedik valjult ja käskis oma kaaslastel kaarikusse ronida.

Erna tammus kohmetult paigal ega osanud midagi teha või lausuda. Kõik oli toimunud nii äkki ja mõistmatus suunas, et parema meelega oleks ta tagasi jaamahoonesse läinud ja päeva uuesti alustanud.

„Hüppa peale, kullake! Mis sa vahid?” sõnas Eedik Erna poole kätt sirutades.

„Seal pole ju minu jaoks enam vaba kohta,” vastas Erna taganedes.

„Sinu koht on minu süles!” hüüdis Eedik ja puhkes naerma, tema kaaslased samuti.

Voorimees põrnitses troskas istujate poole ja pakkus neiule kohta enda kõrval. Ernale oleks see sobinud, kuid Eedikule mitte. Noormees kummardus, haaras neiul käest ja tõmbas ta troskasse ning sundis endale sülle istuma. See oli Ernale piinlik, kuid vastupuiklemine oleks olnud veel piinlikum, sest nende seltskond oli juba niigi tähelepanu alla sattunud.

„Nüüd põrutame otseteed vabrikusse ja peame seal maha sellisse miitingu, et kõik vaenlased värisevad,” jätkas Eedik ja patsutas voorimehe seljatoele, lausudes: „Sõidame!”

Sellest liigutusest järeldas Erna, et noormees oli vahepeal ümber mõelnud ja marsruuti muutnud ega kavatsenudki tema poole Kastani tänavale sõita, vaid kihutas otseteed oma endise tööandja vabrikusse. Ernal endal polnud mingit soovi sõita kusagile mingit miitingut pidama ja veel sellise seltskonnaga, keda ta ei tundnud. Kostaga oli Eedik paar lauset vahetanud, aga Viktoriks nimetatud mees tundus kõneluste osas täiesti osavõtmatu, kui naerupahvakud välja arvata. Neiu suhtes olid mõlemad mehed eemale hoidvad, aga mitte tõrjuvad.

Vabriku väravas võttis Erna julguse kokku ja palus voorimehel oodata. Eedikule jäi see moment justkui märkamata. Lärm tõusis alles siis, kui Erna teatas, et oli vaid hommikupooliku vabaks saanud ning pidi ennelõunaks tööle tagasi minema.

„Mida paganat!” tõstis Eedik häält. „Mees tuleb ilmasõjast koju ja naine ei saa päevagi vabaks. See on sulaselge ekspluateerimine. Kuhugi sa ei lähe! Tuled minuga, tuled proletariaadi poole üle ja ei kannata peremeeste rõhumise all. Maha kapitalism! Elagu proletariaadi diktatuur…”

Erna mõistmatus kasvas veelgi, kui Eedik lisaks loosungite hüüdmisele veel ka mingeid lendlehti laiali loopima hakkas ning ta kaaslane Viktor seljakotist punase kaltsu välja tiris ning seda lehvitama hakkas. Märganud tekkinud segadust, hakkas voorimees Ernat taga kiirustama ning neiu istus juhtunust heidutatuna troskasse. Tagasiteel kesklinna poole laskis voorimees vaikselt vilet, kuid Erna mõte oli sellest meloodiast väga kaugel. Tema vaatas närviliseks muutudes oma kaelas rippuvat uuri, sest lubatud kellaajast tuli kinni pidada, aga samas mõtles ta ka proletariaadist, õigupoolest Eedikust.

Veel kunagi varem polnud ta enda ja oma kihlatu vahele sellist eraldusjoont tõmmanud, aga nüüd tuli see piir justkui iseenesest ette. Erna oli peale Tütarlaste Kooli lõpetamist pidanud oma elu olulisemaks verstapostiks head töökohta linnas, sest vanamate talu päris niikuinii tema vanem vend. Erna oli ikka unistanud meelepärasest ametist ja selle oli ta lõpuks endale ka saanud.

Pagariäri peremees Oto Kapsta oli üks linna hinnatuim tööandja ja kui Erna õpiaja järel tema juurde kondiitri abiks palgati, ei osanud neiu paremat tahtagi. Mingisugust klassierinevust või rõhumist polnud ta oma elus ega ametis küll tajunud, isegi mitte Eediku suust. Ehk oli lahusoldud aeg noormehe vaateid muutnud, et ta nüüd end rõhutuna tundis, mõtles Erna. Tema ise ei olnud end kunagi orjana tundnud ning kuidas ta saigi, kui ta seda polnud.

Teisel päevapoolel püüdis Erna keskenduda oma tegemistele ja vahejuhtumi unustada, kuid niipea, kui tal tuli käsile võtta töö rutiinsem osa, liikusid mõtted taas hommikupooliku peale. Midagi oli selle mehega vahepeal juhtunud, et ta nõnda sõnakaks ja sõjakaks oli muutunud, mõtles Erna. Tööl käimine ja tööandja korraldustele allumine olid tema meelest ju iseenesest mõistetavad. Sama kehtis ka kõigi teiste asjaosaliste suhtes, kelle tegemistest sõltus tema elujärg. Nõnda endamisi edasi mõeldes jõudis Erna järeldusele, et tema polnud midagi valesti teinud ja küllap ka Eedik varsti mõistuse pähe võtab.

*

Õhtu saabudes muutus Erna taas rahutuks ning seda põhjusega. Ei läinudki kaua, kui ta toauksele koputati. Lävel seisis majaperemehe virtin ning tema ärevusest õhetav nägu reetis nii mõndagi.

„Kojamees ütles, et aiavärava taga praalib üks sineli ja seljakotiga noormees ning nõuab sisse laskmist,” seletas virtin. „Ta ütleb, et on teie peigmees. Härra pole kodus ja mina ei julge võõraid majja lubada, aga tema ei lähe ära ja lubab püssimehed kutsuda. Kõik linn on hulguseid ja sõja eest pagejaid täis. Äkki on mõni seesugune?”

„Kas ta on üksi või on seal veel keegi?” küsis Erna vahele.

„Tule jumal appi! Kas neid on seal siis terve kamp? Seda kojamees küll ei öelnud,” vastas virtin veel rohkem ärevusse sattudes.

„Ma lähen alla ja vaatan ise järele,” otsustas Erna ning haaras varnast kampsuni.

Eedik oli õnneks üksi, pisut napsune ning sellepärast bravuuri täis.

„Noh, preili Erna! Peigmeest sisse ei lase, aga lõpuks ilmus ikkagi kohale,” hüüdis ta kojamehe suunas rusikat näidates ja haaras Ernal pihast, lausudes: „Mida muud nendelt buržuide lakeidelt ikka oodata kui kapitalistide vara kaitsmist. Lähme otsime mõne kõlbelisema koha oma kõlvatute tegude tegemiseks…”

Erna oleks tahtnud Eedikule vastu vaielda, sest tema polnud ju kellegi vara ja kojamees oli tubli mees ega pidanud ühe töölisnoore räuskamist taluma. Vindistest meestest oli Erna ise alati suure kaarega mööda käinud, aga seekord oli lugu keerulisem, sest tegu ta enda kihlatuga, ning kuidas sa ikka vastu puikled. Samas lootis Erna, et väike jalutuskäik õhtuses linnas mehe kaineks teeb.

„Kuhu me lähme… lähme vaksali teemajja, kui sinu juurde ei saa jääda,” lausus Eedik ja luksatas. „Pagan küll… seltsimehed jätsid mu maha. Kosta läks Sõbra tänava varjupaika öömajale, Viktor sõitis Petserisse ja mu seljakott on tema lendlehti täis. Kuhu ma need poetan, ah? Võta enda juurde…Valteri tallu voorimehed öösel ei taha sõita. Vilets värk, kui tuled sõjast, teed Venemaal revolutsiooni ära, aga kodumaale saabudes pole kuhugi magama minna. Isegi oma pruut ütleb ära.”

„Ma ei ütle ära, aga…” tahtis Erna end õigustama hakata, kuid Eedik sulges ta suu suudlusega.

See oli sama ootamatu, kui kõik muu mehe juures, keda ta oli neli aastat oodanud ja siis enam ära ei tundnud. Mida lähemale Eedik oma keha talle surus, seda enam rauges Erna vastupanu. Mõne minutiga oli neiu õnnistuse äärel ning isegi maja teise korruse aknast piiluv virtin ja värava ees seisev kojamees ei läinud talle enam korda. Küll aga ehmatas teda tänava patrull. Köhatusega endast märku andes nõudsid püssimehed noormehelt dokumenti

„Mis teha, mis teha, kui tuppa ei kutsuta,” vastas Eedik ja oli korrapealt nii kaine, et see muutumine Ernas kahtluse esile kutsus.

Saanud üle oma hetkelisest nõrkusest, meenusid talle patrullivaid püssimehi nähes esimese asjana lendlehed, millest Eedik oli kõnelnud ja seda eriti veel siis, kui seadusesilm mehelt dokumenti näha küsis.

„Paber on olemas!” vastas Eedik kärmelt ja asus sinelit soputama. „See oli mul siin kusagil taskus ja… ja ei ole ma mingi desertöör… sain haavata, olin kaua hospidalis ning nüüd kanti mind arvelt maha kui sõjapidamiseks kõlbmatu… palun väga, härrad! Siin see on.”

Erna vaatas toimuvat eemaloleval pilgul ning mõtles hoopis muust, sellest, kuidas võis ta ometi ennast nõnda unustada, et lausa tänaval amelema hakkas. Nelja aasta eest oli tema suhe Eedikuga olnud hoopis lihtsam ja puhtam. Nad käisid käest kinni hoides jalutamas, vaatasid pikalt teineteisele silma ning ei musutanud isegi siis, kui kinos viimases reas istusid. Alles peale kihlust sai Erna oma esimese musi ja siis polnud see ka muud, kui üks märg puudutus, mis lahkumispisaratesse uppus. Nüüd rabas teda mõte, et ehk oligi Eedik vaid seepärast tema kätt palunud, et langes mobilisatsiooni alla ning pidi Vene tsaaririigi eest sõtta minema.

See mõte äratas Erna tardumusest üles. Ta väristas õlgu, peatas pilgu Eediku seljakotil ning sealt edasi rändas mõte juba suisa trellide taha. Enamlastest, nagu bolševikke kohalike seas kutsuti, oli ta Postimehe lehekülgedelt lugenud ja rahva suust kuulnud, aga oma silmaga polnud näinud – nüüd siis! Kas tõesti oli Eedik üks neist punastest, kes Venemaal revolutsiooni tegid ning tsaari maha nottisid?

„Kas sa oled… oled nendega mestis?” küsis Erna, kui patrull oli eemaldunud.

„Kelle nendega? Sa mõtled Viktorit või…” päris Eedik süütul ilmel ja viis siis jutu sootuks mujale. „Ma olen terve päeva ja öö vagunis rappunud ja täna päev otsa läbi mööda linna ringi traavinud. Ma pole hommikust saati ivakestki hamba alla saanud. Kas vaksali teemaja on veel lahti? Sinu laualt ju puru ei pudene, sest sina sööd vaid moorapäid ja rosinasaiu, mis…”

„Mis pole tõsi!” sekkus Erna end solvatuna tundes. „Mul olid hommikul sinu jaoks isegi võileivad kaasas, aga ma ei tihanud neid võõraste nähes pakkuda. Kust mina pidin teadma, et sa sellise kaaskonnaga tuled ja… ja minust ei hooli, vaid oma vabrikuid tähtsamaks pead.”

„Oi-oi! Sa oled vihasena nii ilus,” sosistas Eedik ja püüdis Ernat uuesti musutama hakata, kuid neiu tõukas ta ärritunult eemale.

Pika lepituskõne järel Erna siiski rahunes ja leebus ning otsustas söögi asjus virtinaga kõnelda.

„Olgu peale,” sõnas ta asjalikult. „Ma räägin virtinaga. Ehk on köögis lõunast suppi, mida saab soojaks teha. Vaksali teemaja on nagunii põgenikest umbes ja nii hilja õhtul on seal letil vaid mõni keedetud muna.”

Kui nad kojamehest möödusid ja paraaduksel kella lasksid, võis aeg olla juba üle südaöö. Virtin tuli üsna kohe, kuulas Erna jutu ära ning ei vaielnudki vastu, vaid hüüdis kojameest.

„Tule sina ka, Aadu!” ning lisas: „Lõunast jäigi pea kõik toit alles, sest peremees sõitis hommikul ette teatamata pealinna oma venda vaatama, aga mul oli juba viiest pada tulel. Mõtlesingi, et viin jäägid homme hommikul koguduse majja vaestele.”

Tund hiljem pühkis kojamees õhetava pale taskurätiga üle ega väsinud seejuures virtinat kiitmast. Eediku isu polnudki nii suur, nagu ta kõnelnud oli, aga see-eest jätkus tema juttu kauemaks. Kui kojamees end minekule seadis ja Eedikul seda sama teha tuli, leidis viimane mitmeid põhjuseid viivitamiseks, jättes virtina pikad haigutushood hoopis märkamata. Lõpuks soostus temagi lahkuma, aga sedagi vaid tingimusel, et viskas enne pilgu peale oma kihlatu toale.

Virtin ei vaielnud vastu, aga hoiatas, et peremees võis iga hetk koju naasta ning siis tuli temal vastust anda, kui majas ikka veel võõraid viibis, eriti veel meesvõõraid ja naissoost kostiliste toas. Seda polnud Eedikule vaja kaks korda öelda. Erna oli üllatunud, aga mitte virtina seisukohast lähtudes, vaid seepärast, et tema nõusoleku küsimist vajalikuks ei peetud, kuna mängus oli ju ikkagi eelkõige tema au ja väärikus.

Erna ema oli surnud üsna noorelt, kuid jõudnud siiski enne siit ilmast lahkumist oma kõlbluspõhimõtted tütrele edasi anda ning see, et Ernat kasvatasid isa ja vanem vend, ainult kinnitasid neid tõekspidamisi. Kihlus tähendas Ernale lojaalsust ja see oli truuduse esimene aste, mis ei sisaldanud intiimsemat läbikäimist. Alles abielu, see teine samm, andis mehele ja naisele õiguse olla kehaliselt koos, kuid kõik see oli teooria, sest neli lahus oldud aastat olid kummalegi kihlatuist erinevalt mõjunud.

Eedik ei näinudki Erna toas muud, kui pitspäevatekiga kaetud voodit, millele ta viskus veel enne, kui neiu ise oma tuppa siseneda jõudis. Pahandamist võttis Eedik kui tikk tuld ja Erna nõutust nagu loomupärast häbelikkust.

„Sa ei tohi nii teha!” kõneles neiu ega mõelnudki mehe plaanidega nõustuda.

„Erna! Tule, tule istu minu kõrvale,” muutis Eedik taktikat ja tõusis asjalikult kõnelema hakates istuli.

„Ma olen kõik need neli aastat vaid tänu sinule elus püsinud. Iga kord, kui kuulid must mööda vihisesid ja taevast mürske alla sadas, siis mõtlesin ma sinule. Haavatuna laatsaretis lamades mõtlesin ma sinule ja… ja surm valitses kõikjal ning ma ei tea ikka veel, mida toob homne päev.”

„Mina tean!” vastas Erna kindlal häälel. „Homme lähme õpetaja juurde ja paneme laulatuseks aja kinni.”

„Kas kohe homme?” imestas Eedik ning poetas oma käe ümber Erna piha. „Homseks on Viktoril korraldatud vabriku juures miiting. Pean sinna minema ja ma ei saa ka Kostat hätta jätta. Andsin talle lubaduse!”

„Siis lähen mina üksi ja palun õpetajat,” jäi Erna endale kindlaks.

„Ei, see ei sobi,” lausus Eedik ta kaelalt juukseid eemale puhudes.

Erna tõmbus kohkudes eemale ja küsis hirmunud pilgul oma kihlatule otsa vaadates: „Sa ei taha mind enam endale naiseks… kas sa… kas sa leidsid endale kellegi teise?”

„Ei, ei! Seda mitte, aga ma leidsin endale teise usu,” rääkis Eedik malbel toonil. „Ma ei usu, et jumal peaks meie liitu kinnitama. Papid ja kirik ainult teenivad meie armastuse pealt. Nemad on samasugused kurnajad nagu vabrikandidki. Kui me armastame teineteist, ja mina armastan sind üle kõige maailmas, siis oleme meie mees ja naine endi, mitte jumala tahtel. Kui sina muidugi tahad…”

Ernale oli selline kursimuutus nii üllatav, et ta midagi kosta ei osanud. Igas teises olukorras oleks ta enda ja oma au traditsiooniliste reeglite kinnipidamise eest välja astunud. Aeg oli tema keha naiselikuks vorminud, kuid tal polnud õrna aimugi, kas tal tuli võidelda armastuse eest või selle vastu. Tunnetega hakkamasaamise tarkust polnud keegi talle õpetanud.

„Aga meie ei või ju niimoodi…” pobises ta mehe hellusepuhanguid endast eemale tõrjudes. „Ei. Mina nii ei saa. Me oleme ju vaid kihlatud. Ma pean mõtlema.”

„Meie võime teha kõike, mida me vaid ise tahame,” sosistas Eedik Erna kaelale suudlusi jagades. „No aga kui sa ei taha, võin ma sinu voodi ees põrandal ka magada ja… ja ma ei tee midagi, mida sa ei taha.”

Erna vaikis. Ta keha ei tohtinud tahta seda, mis polnud tavadega kooskõlas. Ta surus lõuapärad kokku, et mitte iseendale vastu karjuda, sest ta keha kannatas. Minutid läksid ja mehe suudlused põletasid teda aina tugevamini. Pool tundi hiljem andis Erna järele ning ta keha avanes pettumuseks, sest kõik need ähmasesse pruudiloori mässitud unistused süütuse kaotamise õnnistavast tundest purunesid. Tegelik elu oli märksa räpasem ja valulikum.

Eedik väsis järsku ning ta keha vajus raskelt ohates kokku. Kõik temas muutus mõne hetkega märksa proosalisemaks. Ta tõusis ning otsis kuuetaskust välja piibu ja tubakakarbi. Ernale polnud juhtunu ikka veel päriselt kohale jõudnud, ometi haaras ta kortsus päevateki servast, et oma jalgu kinni katta. Kogu ta keha surises ning see tunne vajas varjamist. Eedik seevastu ei varjanud midagi, vaid astus kogu oma alastuses akna juurde, urgitses küünega piibupitsi, koputas tuha lillepotti ning rääkis sellest, millest mõtles.

„Kui siin asjad korda saavad või kui ka ei saa, lähen ikkagi tagasi Venemaale,” kõneles ta algul üsna roidunult ja tasa, aga siis aina kiiremini sõnu vuristades. „Petrogradis on buržuidest maha jäänud palju kena moega ja tühje kortereid. Sa võid valida millise tahes ja elada nagu tsaarinna. Seal ei pea sa ühegi peremehe sõna kuulama ja võid teha, mis ise tahad. Ma nägin seal suurel miitingul Leninit ja tema ütles, et see kõik, mis on töörahva kätega loodud, kuulub rahvale ja et meil on õigus võtta oma töö vilju ning kui vabatahtlikult ei anta, siis on meil õigus verd valada ja võtta…”

Millal Erna oli uinunud, seda ta ei märganudki, aga ärkas ta puukasti kolksatusest. Järelikult oli kojamees küttepuudega juba köögis ning see tähendas, et kell võis olla viis hommikul. Eedikust oli toas järel vaid tubaka ja jalarättide lõhn ning kummutil valendas Eediku käekirjaga paberileht. Erna tõusis ettevaatlikult voodist ja silmitses endast jäänud aset.

„Kõigi maade proletaarlased, ühinege,” luges ta lendlehele trükitud lauset ja teisele küljele käsitsi kirjutatud teksti: „Läksin miitingule, kohtume õhtul.”

Kondiitriäri väravas, väikeses väljamüügiputkas, kus kaubeldi eelmisest päevast jäänud saiakestega, valitses sel hommikul suur segadus, sest keegi oli aknaluugi lahti kangutanud ning klaasi lõhkunud. Õnneks ei olnud varga käsi läbi trellide kaugele ulatunud, sellele vaatamata oli kogu personal jalgele aetud ja peremees ootas kriminaalpolitseid. Erna hommikune ärevus jäi selle kõige kõrval sootuks varju ning nõnda võis ta omaette olla ja näilises rahus saiakeste küpsetamisele pühenduda. Kell kümme hommikul avati kesklinnas Raatuse kohvik ja selleks ajaks pidid värsked koogid ja saiad kandikul võtta olema.

Kaastööliste ärevusega ühines Erna alles siis, kui kuulis ühelt kaubaagendilt, et hommikul vabriku juures toimunud miiting oli muutunud enamlaste meeleavalduseks ning et sinna oli saadetud nii linna korrakaitsjaid kui ka püssimehi. Mõned töölised olid hakanud kordnikele vastu, loopinud töödejuhatajat ja teisi ülemaid kividega ning lõpuks oli läinud ka taplemiseks. Keegi oli sealt kandist kuulnud ka laskmist, aga siis oli kõik jälle vaikseks jäänud.

Üks teine kauba järele tulnud mees teadis rääkida, et meeleavaldus oli politsei poolt laiali aetud, töölised tagasi hoonetesse läinud ja streiki alustanud. Kas keegi miitingul osalenuist ka tõsiselt viga sai, seda ei osanud mees arvata, aga ta oli kindel, et suuremad rahutused olid veel tulekul, sest töölised olid üles ärritatud ja nende rahustamine polnud niisama lihtne.

Õhtul jättis Erna oma toaaknal külgkardina poolde vinna, et oleks võimalik ilma seda liigutamata tänavat silmas pidada. Ta oli nii ärevil, et ei suutnud endale selgeks teha, kas ta ootas Eedikut või kartis, et mees äkki tulebki. Kui virtin Erna teed jooma kutsus, selgus, et maja peremees oli naasnud juba hommikul, kuid millal Eedik lahkus, sellest ei lausunud ta sõnagi. Küll oli tal aga palju rääkida vabriku juures toimunud mässust, sest ta vend tundis hästi üht seal töötavat liinitöölist.

„Aga seda ma ütlen, et toda herilasepesa ei maksaks küll puutuda,” kõneles virtin pooli hääli, ise hoolega ust silmas pidades. „Mu vend rääkis, et kordnikud olid ühe kommu poolvigaseks peksnud, sest too oli neid kapitalistide sabarakkudeks sõimanud. Veel ta rääkis, et mitu meest olid pärast rüselust vabriku ees tänaval sirakil olnud. Ei tea, kas olid purjus või said peksa, aga minema nad lohistati. Hirmsad inimesed need kommud.”

„Laskmist oli ka olnud,” lisas Erna omalt poolt ning püüdis rahulikuna näida.

Teadmine, et Eedik asjaga seotud oli, kohutas teda sedavõrd, et jättis isegi läinud ööl toimunud intiimsed läbielamised varju.

„Eks homne ajalehed kirjuta, mis hullud teod seal vabriku juures toime pandi. Siis saab ehk rohkem teada,” lisas Erna ning kurtis väsimust.

„Muidugi-muidugi! Mine enne puhkama. Päev otsa kuuma ahju ees – ega see pole kiita töö,” märkis virtin ja lisas: „Ega täna ole ka võõrastel siia asja, sest peremees käskis linnas toimunud rüüstamiste hirmus Aadul päeva vabaks võtta ja öösi valvet pidada.”

Aadu poleks Eedikut suutnud kinni pidada, selles oli Erna kindel, sest krutskeid sel noormehel jagus. Tema sai igast uksest sisse ja plangust üle, kui vaid tahtmist oli, ometi jäi ta sel, aga ka järgmisel ja ülejärgmisel ööl tulemata.

Laupäeva varahommikul, just siis, kui Erna väravast välja astus, nägi ta voorimehe hobust kodutänavale pööramas. Kui troska oli temani jõudnud, astus sellest välja talumehe rõivais meesterahvas, keda Erna kohe ära ei tundnud. Mees maksis arve ja pöördus ning jäi siis Ernale otsa vahtima.

„Valter, sina!” hüüatas Erna ja palus voorimehel hetke oodata.

„Mina, neh! Sinu juurde tulingi,” ühmas mees mornilt. „Aga sul on vist kiire asi ajada. Ma võin siis mõni teine kord tulla, kui…”

„Kunas veel? Mul pikk tööpäev ees,” vastas Erna ning selgitas: „Pean õigeks ajaks pagarikotta jõudma. Aga sa sõida koos minuga linna, siis saame tee peal kõnelda.”

Sõitnud esimese hetke vaikides, võttis Erna jutu üles ja päris kodukandi uudiseid.

„Mis meil? Ei meil pole muid uudiseid, kui seitungis kirjutatakse,” kõneles Valter murelikuks muutudes. „Linnast need uudised tulevadki, aga sina vist ei teagi.”

„Mina tean seda, et Eedik tuli koju,” rääkis Erna õhetama hakates. „Ta käis minu juures, aga nüüd on ta vast juba sinu pool. Pidime laulatuseks aja kinni panema, kuid ma pole teda juba mitu päeva näinud.”

„Minu pool, jah,” ohkas Valter ning lisas veidi aja pärast. „Temast pole enam laulatusele tulijat. Tal oli sinelitaskus dokument ja nii nad mu üles leidsid. Panin ta vana tare rehetoas laudile ja seal ta nüüd lamab – näost täitsa valge ja silme vahel sinine muhk. Surnud mis surnud.”

„Mismoodi surnud?” ei saanud Erna aru.

„Vabriku juures oli suur kaklus olnud ja seal ta pihta saigi. Mitu meest oli hukka saanud ja hulga rahvast arestimajja viidud. Lehes ju kirjutati. Isegi üks hobune oli pihta saanud. See vast viidi vorstivabrikusse. Miks need mehed nii vihased olid või kes seal kelle maha nottis – kes toda enam teab. Aga Eedik sai kõvasti pihta. Ehk oli mõnel mehel vana Juuraku vastu vimm kanda ja virutas selle poja pihta…”

„Mida sa räägid? Me ju alles olime koos… ei! See ei saanud Eedik olla,” pomises Erna vahele, uskumata seda, mida kuulis.

„Nii on!” kinnitas Valter. „Sa ju Eediku pruudina maha kuulutatud, sellepärast ma linna sõitsin, et saaksid matusele tulla ja peigmehe inimese kombel maamulda sängitada. Ega tal neid leinajaid teisi olegi… sina oled.”

Voorimehe hobune alustas kesklinna jõudes kerget sörki. Oli augustikuu teine pool ja tänavad lõhnasid hommikuse vihma ning märgade puulehtede järele. Linna kohal räuskasid hakiparved ja tiirutasid pääsukesed. See, mis veel mõne aja eest oli olnud nii oluline, ostus juba järgmisel hetkel tühiseks. Erna istus troskas ja vaatas mittemidaginägeval pilgul enda ette, aga oma sisimas tundis ta, nagu istuks kinosaali viimases reas, Eediku käsi tema käel, ning vaataks kurva lõpuga filmi.

Saanud pagariäri peremehelt päeva vabaks, sõitis Erna koos Valteriga turule. Sealt ostsid nad peielauale karbi heeringaid ja kirstu peale panemiseks elupuuokstest pärja. Kui lillemüüja oli pärjale sobiva lindi letile laotanud, küsis ta, kelle nime sinna kirjutama peaks.

„Eevald Juurak 1894–1918,” lausus Erna.

Kui üks päev lõppes, algas kohe järgmine. Kas tõesti kestis see nõnda kuni elupäevade lõpuni, mõtles Konstantin Martinson ning silmitses tühja nari enda kõrval. Kaaslane, kellega koos ta Petrogradi hospidalist oli kodumaale naasnud, polnud terve kuu end näole andnud, ometi oli ta lubanud, et aitab. See mees oli kinnitanud, et sokutab ta oma sugulase tallu sulaseks. See tähendas tööd, leiba ja ulualust kogu talveks. Juba üksnes mõte sellest, et lõpuks saab ta oma harjumuspärases keskkonnas edasi elada, kosutas ta keha ja vaimu.

Konstantin, keda juba lapsest peale Kostaks kutsuti, oli sündinud talu saunas, nagu paljud toonased lapsed ning see oli märk kogu eluks. Tema oli läbinisti Läänemaa popsitalu poiss, kes juba maast madalast oli harjunud kõrkjasse kasvanud luhtade ja karjaseeluga. Kui Vene tsaaririik ta kroonuväkke võttis ja sõdima saatis, arvas noormees esiti, et see on seiklus ning tal avaneb võimalus näha maailma, millest karjapoisi põlves vaid kuulnud oli. Kui mürsukild talle aga rindu lendas ning ta Petrogradi hospidali viidi, kus ta poolest kopsust ilma jäi, hakkas ta tagasi kodumaale ja tallu igatsema.

Siis juhtuski see, et ühel päeval paigutati ta kõrvale tühjaks jäänud voodisse Eesti kubermangust pärit mees, kes oli pähe haavata saanud ning lamas mitu päeva meelemärkuseta. Kui ta teadvusele tuli ning kõnevõime tagasi sai, selgus, et neil oli peale rahvuse veel palju muudki ühist. Meenutustes jutuks tulnud karjasepõli jõeluhal oli neil nii sarnane, et sellest sõprus sündis ning kui Kosta hospidalist välja kirjutati ja demobiliseeriti, ootas ta mitu nädalat, et oma uue sõbra Eedikuga koos koju sõita.

Eedikut oodates elas Kosta kus juhtus ja kord magas ta isegi Neeva kaldal ühe silla all. Kahjuks oli see vale koht ööbimiseks, sest hommikuks oli tal seljakott pea alt ja saapad jalast läinud. Jäänud ilma oma maise vara viimsetestki riismetest, aga mis veel hullem, paberitest, mis talle hospidalist oli kirjutatud, lonkis ta paljajalu tagasi hospidali juurde, kust leidis eest vaid osavõtmatust oma saatuse suhtes. Sõber Eedik, keda ta oodanud oli, osutus siiski tõeliseks ning juba päev hiljem trügisid nad vaksalis rongi peale ning alustasid teekonda Eestisse.

Vagunis liitus nendega veel kolmaski mees, keda Eedik oma seltsimeheks nimetas, aga too mees ei kõnelnud eriti midagi, ainult noogutas või raputas pead, kui tema poole pöörduti. Kosta muretses oma paberite kadumise pärast ja kartis, et teda võidakse desertööriks arvata, kuid Eedik rahustas teda, lausudes, et Viktori seltsis ei pea keegi teda desertööriks ega marodööriks. Naljakas, mõtles Kosta tookord, sest saapad, mis talt ära varastati, oli ta tõesti ühe surnud sõduri jalast tõmmanud ning ta oli kogunisti mitut paari proovinud, enne kui sobiva suuruse leidis. Seda ta muidugi ei tunnistanud, aga varastamise üle kurtis küll.

Narvas seisis rong mitu tundi, enne kui jälle liikuma hakkas. Kosta oli kogu selle aja vagunis püsinud, sest kartis väljudes oma suure kasvu ja kõhna väljanägemise tõttu tähelepanu tõmmata, aga tegelikult muretses ta ikka selle pärast, et oli olulised paberid kaotanud ning seetõttu lindprii. Kui rong uuesti tasakesi liikuma hakkas, oli see peagi tamburist tamburini rahvast nii täis, et kaaslastele koha hoidmine nõudis füüsilist pingutamist. Kui Eedik ja Viktor tagasi oma istekohtadele trügisid, pani viimane Kostale sülle paari päris korralikke käimasid. Kostal vajus üllatusest suu lahti, sest kingi polnud ta veel eluski kandnud.

Kuu aega hiljem istus Kosta Tartus Sõbra tänava kiriku taha ehitatud varjupaigas, vaatas kingi oma jalas ja ootas Eedikut, kes ei tulnud ega tulnud. Nõnda istus ta seal päevast päeva. Videviku saabudes tõusis ta üles ja läks appi Isa Nikoolale, kes igal õhtul kirikus palveid luges ja teenistust pidas. Usk polnud Kostale võõras, sest tema ema oli olnud väga jumalakartlik naine ning teda ennast oli samuti ristitud õigeusku. Poisipõlves polnud ta tihti kirikus käinud, seega võttis ta seal ootamist kui patukahetsust.

Augustikuu lõpus muutus ootamine väljakannatamatuks, ning Kosta otsustas asja isa Nikoolaga arutada. Preester kutsus ta peale teenistust oma kambrisse, kuulas ära patukahetsuse ja seejärel ka tema ilmamure.

„Issand annab sulle sinu eksimised, mida sa tema vastu oled teinud, andeks,” lausus preester ja õnnistas teda nagu siiralt kahetsenut.

„Aga inimeste asjad pead sa ise joonde ajama,” lisas ta, kui oli teekannu priimuse peale seadnud. „Sa mine õige hingamispäeva varahommikul turuplatsile või siis hobujaama juurde. Seal käivad lähikonna taluperemehed päevilisi palkamas. Ehk mõni võtab su ja saad talveks koha peale, kuigi… kuigi ega mul ka midagi selle vastu ole, kui sa kiriklas abiks oled. Niipalju toidupalukesi altarile ikka pudeneb, et saan neid sinuga jagada.”

„Aga kui keegi paberit küsib?” küsis Kosta. „Mis ma siis ütlen?”

„Ei need talupojad paberit küsi,” ühmas isa Nikoola. „Nemad küsivad hobujõudu, vaatavad konti ja mõõdavad kaalu. Viimast vast mitte nii väga, aga sa peaksid küll kuuele vativammuse ka alla panema, muidu puhub tuulaja su aganikku.”

Kosta tööd ei kartnud, küll aga hirmutasid teda igasugu kroonumehed ja linnas oli neid üksjagu liikvel, sellele vaatamata astus ta järgmisel hommikul piki tänavat sinna poole, kus arvas linnas turu olevat. Tegelikult ei pööranud keegi ta ülearu suurele kehakujule tähelepanu, sest kõigil hommikustel linnasaabujatel oli oma koorem kanda.

Mõne aja möödudes suutis Kosta end sagiva rahva hulka sobitada ja uuris turumüüjatelt võimalusi tööpakkumiste kohta. Mitmete juhatuste järel jõudis ta lõpuks lasilaplatsile, kus taluperemehed oma hobuseid hoidsid. Sõelunud mõnda aega vammustes meeste, põhukottide ja vankrite vahel, pidas üks pikemat kasvu mees ta kinni ning küsis:

„Ega sa meremees ole?”

„Ei… ei ole, aga ma olen mere ääres kasvanud,” vastas Kosta ning silmitses meest, kes oli teda kõnetanud.

„Rannakalur või?” päris talumees edasi.

„Ei. Seda ka mitte. Olen pärit Läänemaalt, aga rohkem luha peal loomi karjatanud ja heina teinud, kui merd käinud,” vastas Kosta ja tajus arenema hakanud vestluses huvi ning soojust.

„Ah soo! Mina olen Luik, aga näe – ei lenda,” kõneles talumees ja see nali meeldis mõlemale. „Sa kõnele siis, mismoodi saab vesise luha pääl heina kuivaks teha ja kuis see sara alla saab? Kas peab paadiga vedama?”

„Noo…” hakkas Kosta kokutama, sest polnud selliste küsimuste peale kunagi mõelnud. „No meil niideti kõrgelt ja riisuti see siis kokku, kui ädal oli alla kasvanud. Küüni veeti see talvel.”

„Ah soo!” imestas talumees ja lisas: „Peaks ka proovima. Äkki tuled ja näitad?”

Kosta oli pakkumisest nii õhevil, et oli valmis kohe vankripärasse hüppama ja Luige tallu sõitma. Taluperemees muigas, kiitis sügisilma ning arvas oma peas, et oli head kaupa teinud.

„Soo-oh! Siis lööme käed, aga esiti vaid nädalaks,” sõnas ta kavalalt silmi pilutades ja lisas: „Mul elab õde linnas. Käin tema juurest läbi ja siis võtan su pera peale. Kus kandis sa oma konte soojendad?”

Kosta oli varjupaika naastes nii õnnelik, et isegi poisipõlves pajuvilel vilistatud tantsuviis tuli talle huulile ning kadunud oli ka piinav rinnavalu. Isa Nikoola ei kurvastanud hoolealuse lahkumise üle, pani talle paki musta teed seljakotti ja soovis head.

„Jumal on andnud inimesele kaks kätt ja jalga,” sõnas ta kostilist teele saates ja küsis: „Kas sina tead, miks see nii on?”

Ka sellele küsimusele polnud Kosta kunagi mõelnud, aga kui mõtles, arvas, et jalgadel seistes võis inimene kätega tööd teha.

Isa Nikoola noogutas ja lisas oma arvamuse. „Jah. Nõnda arvavad tööinimesed. Aga minu arvates on see selleks hea, et kui ühest käest või jalast ilma jääd, siis teine on ikka alles. Jumal on tark. Tema teab rohkem, kui inimene arvata oskab.”

Kirikuaia väravas Luige talu peremeest oodates mõtles Kosta veel pikalt ütlemise peale, millega preester teda teele oli saatnud ning tegi oma järeldused. Jumal oli tõesti tark, sest ta oli inimesele ka kaks kopsu andnud, nii et kui üks sõjas pihta sai, siis võis teisega edasi hingata.

Luige talu sulase nädalane tööots oli aga vahepeal nii pikaks veninud, et selle ajaga isegi lumi maha sadas. Saabus jõuluaeg, mil peremees pidas seatapmise plaani ning sulane teritas pussnuge.

„Täna tuleb meie Oskaril mihklipäev,” sõnas peremees valjult, nii et ikka perenaine ka kuuleks ning teaks, millised toimingud temal ette tuli võtta. „Sa, Leena, pane suur pada tulele ja hakka vett kandma. Ja et sool oleks verelaskmise kaussi valmis pandud ning segamismänd sees, muidu saate jälle klimbid verivorsti sisse.”

Et Luige talu peremees Lembit ise polnud õige mees siga tapma, siis selleks tarbeks oli appi kutsutud naabrimees. Miku Valter teadis täpselt, kui pika pussiga ja kuhu seakaelas torgata, et loom õnnistatud tänukisa saatel aegamisi parema toiduküna juurde pääseks. Kui Valter pussi seale kaela pistis, vajus Kosta nagu niidetult värskele lumele sirakile. Enne veel tundis ta, nagu oleks üks verise kehaga preisi soldat talle peale vajunud. See oli kui jumala õnnistus, sest just too mees oli oma raske rusikaga Kosta rinda tekkinud haavaaugu kinni surunud ja nõnda suurema verejooksu ära hoidnud.