Читать книгу Kaks lasku - Marje Ernits - Страница 1

Oli juunikuu teine nädal ja kuigi päike polnud idataevas veel eriti kõrgele tõusnud, lõõskas õhk juba suvisest kuumusest. Ira püüdis ees mineva konstaabliga sammu pidada, kuid see osutus üsna tülikaks, sest kohalik mees oli lodumetsaaluses võsas sumpamiseks paremini ette valmistunud. Nende vahele tekkinud distantsist oli isegi kasu, sest nõnda ei löönud mehe haardest lahti pääsenud oksad näkku ning Ira võis oma jalgeesist maad kontrollida. Mets, eriti veel võsastunud mets, polnud see paik, kus naisuurijale meeldinuks viibida, aga amet ei küsinud kohast ja nii tuli Ira Teveril vaprust üles näidata ning kõndida Laguna valla konstaabli Ivar Peetri poolt ette astutud jälgedes.

Edasi liikudes võsa küll hõrenes, aga see ei vähendanud Ira umbusku sammaldunud pinnasest väljaulatuvate männijuurte ja mahalangenud okste vastu. Linnas kasvanud inimesena nägi tema metsistunud looduses vaid vaenulikkust ja igas oksaraos või juurejupis väänlevat ussi. Ira meelset kubises mets isasugu võigastest satikatest ja vängetest lõhnadest, mis meenutasid talle pigem vanaema rohukappi kui värskendavat metsaõhku.

„… siin võiks vähemalt laudtee olla,” pomises ta, arvates, et eespool liikuv konstaabel ta sõnu ei kuulnud, kuid ta eksis, sest sel mehel oli väga hea kuulmine.

„Kur…rat! Ega me looduskaitsealal ela. See siin on ikka päris raba, mitte mingi rahvuspark,” kõneles ta seisma jäädes ja Irat järele oodates. „Kas lõhna tunned? See siin on ehtne sookail – puhta looduse hingus. Jumalik kaif. Iga päev hingaks, aga… aga kus sa sellega! Meie alevis lõhnab see suvi ainult asfaldi järele… peesse need Euroopa rahad. Miks peavad igal pool asfaltteed olema. See on juba peaaegu nagu kolhoosi ajal, kui iga lüpsilauda ette valati asfaldist platse, aga lehmad pasandasid ikka kõik kohad täis.”

Ira Teveri lõhnataju oli teistsugune, peaaegu sama terav kui konstaabli kuulminegi. Tema tundis eksimatult ära lõhna, mil polnud sookailude ja laukaveega mingit pistmist.

„Lõhna ma tõesti juba tunnen,” ühmas naisuurija konstaabli monoloogile vastuseks ja lisas oma versiooni: „Mis sel asfaldilõhnal siis viga on. Samasugune puhas loodus, linnaloodus, ja pead ei pane valutama. Vähemalt tunned, et astud, aga siin sambla sees ainult vajud. Kui palju maad veel minna on?”

„Linnaloodus!” hüüatas Ivar Peetri üllatunult. „Ma ei teadnudki, et linnas on loodus. Sündmuskoht paistab. Su kamraadid juba toimetavad seal.”

Ira sundis pilku maast lahti laskma ja nägi siis ka ise rabamändide vahel toimetavaid kolleege. Üllar Laks kõndis, fotoaparaat käes, ümber kärbestest sumiseva laiba ja Anti Saam seadis numbritega lipikud kohtadele.

„Ära nii kaugele pane,” kamandas Üllar, „see pole õige nurk. Vasakule! Veel rohkem vasakule… okei, väga hää!”

„Sa vaata, kes tuli!” rõõmustas Saam Irat nähes ja loobus fotograafi abistamisest, lausudes: „Pane ise oma kuradi numeratsioon paika. See pole minu töö. Mina olen uurija, mitte sinu assistent.”

Ira muigas. Need nääklemised olid talle tuttavad. Ta teadis, et tiimitöö vajaski mängulisi momente, eriti veel siis, kui töötati läppunud laibalõhna sisse hingates.

„Mis meil siis siin on?” küsis ta naisuurija malbel kombel ja tõmbas konstaabli pakutud maski nina ette.

Seda momenti oli Saam oodanudki. „Laip, nagu sa näed,” lausus ta oma maski lõua alla nihutades. „Haiseb nagu vanakurat. Ilm pole seda surma soosinud. Kõige rohkem kolm päeva, aga ehk isegi vähem. Öine äike ja kolmkümmend plusskraadi päeval on oma töö teinud.”

„Aga mina näen kahte laipa,” märkis Ira ja pidi salvrätiga silmanurki tupsutama, sest vänge soogaasi hais ei pannud mitte ainult kurgu, vaid ka silmad kipitama.

„Seda küll,” nõustus Saam, „aga see siin on inimene, mees neljakümnendates, kohalik talupidaja Mati Leesmets. Siinne konstaabel tundis ta ära. Tundub, et teda on tulistatud seljatagant. Ilmselt on tegu kartetšlaenguga, oletatavasti vanast kuueteistkaliibrilisest jahipüssist, aga eks seda pea ballistikud tõestama. Pelgalt minu oletus. Üllar oli meil täna ka parameediku kohustes ja tema väitel on üks kartetšikuul tabanud kopsu, teine õlga, aga kolmas vaenlane on lennanud otse läbi kaela ning purustanud unearteri. Surma põhjuseks siis verekaotus.”

„Aga see teine, kuidas temaga on?” päris Ira eemal sumisevas kärbsepilves lamavat keha silmas pidades.

„Ah temaga?” kordas Anti Saam küsivalt. „Tema sai vintpüssikuuliga pihta. Täppislask otse abaluude vahele ja südamest läbi. Silmapilkne surm, aga…”

„Aga relvad. Kas need on leitud?” katkestas naisuurija oma kolleegi küsimusega, mis talle hetkel olulisem tundus.

„Ei. Ja see ongi kummaline, et ühtegi relva pole sündmuspaigalt ega selle lähedusest leitud. Ja ei ainsatki jälge inimeselt. Tundub, nagu polekski see mees enda, vaid põdra jalgadel metsas ringi tatsanud. Ja veel sellisel ajal, mil igasugune jaht on keelatud…” püüdis Saam edasi kõnelda, kuid kohalik konstaabel, kes kutsumata nende vestlusse sekkus, pani kogu loo paari lausega paika.

„Nädal enne jaanipäeva on seda tüüpi jaht päris tavaline. See ju vanast ajast peale salaküttide aeg, aga toona ei küttinud talumehed paarikuust põdravasikat, vaid ikka vana jaanisokku ennast,” lausus ta ja viitas eemal lamava laiba poole. „Seal see meie meeste rahvusroog, šašlõkk, nüüd vedeleb.”

„Kes laiba leidis?” tundis Ira Tever huvi, ise oma nutitelefoni näppides.

„Keegi ei leidnud,” vastas kohalik konstaabel.

Ira tõstis imestunult pilgu tema küsimusele vastanud mehe peale. Laguna valla konstaabli mornivõitu näost oli võimatu midagi välja lugeda, kuid ta kehakeel väljendas nii mõndagi tema olemusest. Irale polnud kunagi meeldinud lokkispäised, lühikesed ja ümarad mehed, kes ülalt alla vaadates oma varbaidki ei näinud, kuid selles paksukeses oli midagi meeldivat, sest tema ei olnud libekeelne jutupaunik. Ta ei väänutanud rääkides oma keha ega vahtinud ebalevalt ja sihitult ringi, vaid ütles, mida teadis ja vaatas rääkides teisele inimesele julgelt silma.

„Kuidas nii? Meid ju kutsuti kohale. Keegi pidi siis need laibad ju ikkagi leidma,” selgitas Ira oma imestamise põhjust.

„No nii ja naa,” vastas konstaabel, vaadates otsa kord Irale ja siis jälle Saami Antile. „Lugu oli nii, et selle mehe, Mati Leesmetsa tütar oli naabrinaisele rääkinud, et isa pole paar ööd koju tulnud. Tüdruk ise muidugi nii väga ei muretsenud. Mul on ka kolmeteistaastane tütar ja need asjad, mille pärast selles vanuses muretsetakse, ei mahu minu mõõtkavas ühegi registri alla, aga see selleks. Naabrinaine muidugi hakkas muretsema ja helistas mulle valda. Tulin siis asja uurima ja kui rabaservas kasvava lepistiku ääres raipelõhna tundsin, muutusin ka mina murelikuks. Lootsin, et tegu on katku surnud metsseaga ning tõstsin kohaliku sektsiooni jahimehed jalule. Kuus meest kammis lõhna kannul raba läbi ja nii me ta siis leidsimegi või õigemini öeldes, lõhn leidis.”

„Väga hea… no see… on hea, et just jahimehed ta leidsid. Pane mulle nimed kirja. Tahan kõigiga rääkida, aga ennekõike muidugi naabrinaise ja selle mehe tütrega,” lausus Ira ja toksis talle olulisena tundunud info oma telefoni mällu, et see siis hiljem tahvelarvutisse kanda.

„Kas… kas proua uurija siis laipasid ei vaatagi?” küsis konstaabel siiralt imestades.

Saami Anti muigas ja vaatas vilksamisi Üllari poole, kes ikka veel laipa pildistas.

„Nähtud juba,” vastas Ira lühidalt ja kirtsutas kipitavat nina, teades, et maski all jääb see meestele märkamatuks.

„Tänapäeval töötavad prouad uurijad arvutis,” selgitas Saam ja lisas pooli hääli, nii et vaid Laguna konstaabel seda kuulma pidi, et arvutis lõhnas laip paremini ning uurimustöö tulemused olid teaduslikumad.

„Ma kuulsin!” hüüdis Ira maha jäänud meeste poole ja kiirustas tuldud teed tagasi. Enne lepistiku algust jõudis Ivar Peetri talle järele ja vabandas, et polnud naisuurijat saatmaks piisavalt kiiresti toiminud.

„Mul on rästikute ja puukidega eriarvamusi ning ma tõesti töötan parema meelega laua taga arvutis, kui satikatega samblasüles,” pidas Ira vajalikuks selgitada oma kiirustamise põhjust, kuid kohalik konstaabel osutus ka selles osas väga mõistvaks meheks.

„Loogiline see ju on, sest uurija töö ongi kogutud materjali läbitöötamine ning järelduste tegemine,” lausus ta. „Ja ma olen kuulnud, et te olete selles töös väga osav. Naabervalla mees kõneles ja ka Kahula konstaabel kiitis. Hea ikka, et maakonnas mõni ka meie tehtud tööst oskab tera leida.”

Ira ei osanud sellise kiitmise peale midagi kosta. Muidugi oli ta meelitatud, aga tol hetkel tiksus ta peas vaid mõte sellest, kuidas võimalikult ruttu metsast välja jõuda.

Taluhoov, kus kohaliku konstaabli juhitud erivärvides auto lõpuks pidama jäi, oli täiesti tavaline, kui mitte arvestada koha nime.

„Murumansk. Selline nimi talul,” tutvustas Ivar Peetri oma haldusala ja lisas: „Tüdruk peaks kodus olema. Ma hommikul rääkisin temaga ja ta lubas, et ei lähe kuhugi.”

„Kuidas ta oli?” päris Ira ja silmitses ümbrust.

„Mis mõttes?” küsis Ivar Peetri, avas pakiruumi luugi, istus selle servale ja asus kummikuid kingade vastu vahetama.

„No mis mulje sulle tüdrukust jäi? Oli ta närvis, kurb, hirmunud või mida?” selgitas uurija oma küsimuse mõtet.

„Ei noh, mis. Tavaline oli,” vastas Ivar, tõusis, seadis püksiviike, kohendas oma rinnasilti ja rääkis, mida arvas. „Kui minult küsida, siis oli ta suht ükskõikse olemisega nagu enamus tänapäeva teismelistest. Kinos filmi vaadates nutavad, aga kodus on kogu aeg hambad risti ja nägu viltu. Iga selline. Vist, ma arvan. Eks näe, mis edasi saab. Ehk on kümne aasta pärast jälle normaalsed inimesed, aga seni peab psühholoogi abi kasutama, kui tahad neist aru saada. Ma olen kindel, et ta peabki teid kellekski selliseks…”

„Lõpetaks selle teietamise ära. Ka mina olen inimene ja meil tuleb siin veel kaua koos töötada,” lausus Ira Tever konstaabli juttu katkestades.

„Okei! Aga nii imelik on kena ja tarka noorikut esimesel kohtamisel kohe sinatada,” vastas mees ja Irale tundus, et ta isegi punastas pisut.

„Pole hullu! Jutuhoos ja asjast rääkides läheb mööda,” jätkas Ira oma teemal. „Parem ütle mulle, kas ta kohe üldse kuidagi ei reageerinud, kui kuulis isa surmast. Sina ju viisid talle selle sõnumi, või jõudis keegi ette?”

„Nii ja naa. Naabrinaine võis ju öelda. Kuigi,” kõneles Ivar ja jäi siis vait, mõtles pisut ja lisas. „Mulle tundub siiski, et ta oli nutnud.”

„Millest sa seda järeldad?” tahtis Ira teada ning lisas muigega pooleks omapoolse versiooni: „Kas meik oli laiali läinud?”

„Ei. Otse vastupidi. Kolmeteistaastase kohta oli see liiga värske, paksult peale määritud. Tean oma kogemusest, et plikad teevad selle möksi abil igasugu trikke. Ta võis nutnud olla ja varjas seda meigiga. Jah! Ta oli kindlasti nutnud, kuigi minuga vesteldes teeskles külma. Ju siis oli naabrinaine see patune, kes lapse nutma pani,” arutles kohalik konstaabel ja viipas siis elumaja suunas. „Aga lähme sisse. Eks sa ise küsid ja saad aimu. Sina ehk mõistad nendega paremini suhelda. Kuulsin, et oled otsapidi ka psühholoogias sees. Eevali Leesmets. Sündinud juulis 2003, õpib kohaliku gümnaasiumi põhikooli seitsmendas klassis. Elab koos isaga. Ema töötab Soomes. Teisi lapsi ja ka vanurid peres pole,” jõudis Ivar Peetri enne maja läveni jõudmist Irale veel infot jagada.

Kui Eevali ukse avas, ei pidanud ükski uurija oletus paika, sest piiga, kes ta ees seisis, eiras kõiki ta ettekujutusi. Tüdruk lävel oli kleenuke ja kahvatu nagu anoreksik. Ta tuhkblondid juuksed olid triibuti lillad ning meik silmade ümber nii paks, et Iral juba üksnes selle nägemisest lapsest kahju hakkas.

„Tere, Eevali!” lausus ta välja peetud pieteeditundega. „Mina olen Ira Tever, politseitöötaja, kes hakkab su isa surmaasjaolusid uurima. Avaldan sulle kaastunnet…”

„Te olete siis uurija,” märkis piiga, laskmata Iral lauset lõpetada. „Päriselt ka või? Ma arvasin, et need on enamasti mehed, sest… sest Peetri juba uuris.”

„Jah, ta vestles sinuga, aga sellest ei piisa. Uurimine on pisut põhjalikum tegevus ja see polegi nii lihtne,” lausus Ira ning lasi pilgul ruumis ringi rännata. „Kas ma võin sulle mõned küsimused esitada?”

„Ikka. Kuigi ema ütles, et ilma temata ei tohi ma kellegagi rääkida,” vastas tüdruk.

„Õigus. Aga kus su ema praegu on?” päris Ira, sest ei märganud elamises ühtki märki sellest, et majas oleks ka perenaine või üldse mingi naine elanud.

„No ta tuleb varsti. Ma helistasin talle kohe, kui naabritädi ütles, aga ema peab veel kaks nädalat tööl olema, siis ta saab tulla. Ta ei tule enne, muidu saab sule sappa. Ma võin ka ilma temata rääkida, kui teie küsite.”

„Okei!” lausus Ira kergelt. „Su isa oli jahimees. Kas sa tead, kus ta oma püsse hoidis?”

Tüdruk mässas oma sõrmedega ega vaadanud uurijale otsa. Ira ei tahtnud äsja isa kaotanud last veel rohkem pingesse seada ning püüdis anda vestlusele kergust.

„Tavaliselt hoiavad jahimehed oma relvi kapis või seifis. Kas sinu isal on ka midagi sellist? “

Tüdruk noogutas ja Irale tundus, et kohe-kohe puhkeb ta nutma.

„Tädi ütles, et ma ei saa siin enam üksi edasi elada… et mind pannake lastekodusse,” pahvatas piiga äkki ja see ütlemine tuli juba koos pisaratega.

Ira kohkus samuti, aga hoopis muul põhjusel. Talle meenus üks teine umbes sama vana tüdruk, kes sellest hirmust lähtudes end lambalaudas üles poos.

„Sul on ju ema,” püüdis ta last lohutada, kuid tüdrukut see ei aidanud. Tema nuttis juba nõnda, et isegi meigist polnud enam abi.

„Mis kuradi kapitalistlik kord seal üle lahe siis valitseb, et isegi abikaasa surma korral töölt vabaks ei lasta,” sekkus Ivar, kes seni oli vaikides toalävel vahti pidanud.

„Okei!” lausus Ira, aga see oli vaid tühi sõna, sest mõrva uurijana polnud tal volitust aidata last, kes selle õnnetu loo tagajärjel oli rohkem hädas kui keegi teine.

„Kas sa tahaksid koos minuga jaoskonda tulla? Leiaksime sulle koos lastekaitsetöötajaga peavarju seniks, kuni su ema Soomest tagasi tuleb,” pakkus Ira, kuigi polnud oma sellealases kompetentsis päris kindel.

„Ei-ei! Ma ei saa!” vastas tüdruk kiiresti ja hõõrus silmi. „Ma ei saa. Mul on tibupojad hoolitseda ja ma lähen ööseks naabrite juurde. Tädi lubas… aga püssid on isal seifis. Võti on tema käes ja muud ei tea ma midagi. Mina ei laseks kedagi maha,” rääkis ta kiiresti ja haaras siis peegli järele.

„Sa armastad loomi,” märkis Ira ja otsis oma õlakotist välja paki niisutatud salvrätte.

„Võta ja tee end korda, muidu hirmutad oma tibud ära,” ütles ta ja ulatas paki tüdrukule, lisades: „Nendega saad ruttu oma silmaümbrused puhtaks. Ja seda meiki polegi vaja, sest sul on täielik õigus nutta. Usu mind, keegi ei hakka siin su väljanägemist kommenteerima.”

Eevali võttis salvrätid vastu ja surus paki endale vastu nina. Ta silmaiirised olid täis nii tumedat hirmu, et sinisele vikerkestale nende põhjatuna näivate avauste ümber polnudki ruumi.

„Puhka nüüd. Räägime hiljem. Mine oma tibude juurde ja räägi nendega. Me tuleme homme ja vaatame su isa asjad üle. Sobib?” kõneles Ira ning püüdis seda teha võimalikult malbel häälel ja sõnu rõhutamata.

Eevali noogutas ja nuuskis ninaga salvrätte, mis talle ilmselt väga meele järele olid, sest lõhnasid nagu lilled.

„Meil on läbiotsimisorderit vaja ja keegi peab Soome sõitma ning tüdruku emaga rääkima,” sõnas Ira, kui oli koos konstaabliga tagasi auto juurde jõudnud.

„Jah. Paraku peame me laibaga tegelema, kuigi oleks vaja hoopis elusaid inimesi aidata,” ühmas Ivar Peetri pahaselt.

„Meil tuleb mõlemaga tegelda ning lisaks veel ka metsloomaga,” sõnas naisuurija ja tõdes taas kord: „Üks viib teiseni. Me kõik sõltume üksteisest.”

„Kuidas saab nii olla, et naine ei saa tulla oma mehe juurde? Ja tütre juurde ka ei saa tulla. Kas vääramatu jõud ei tähenda siis midagi? Ei! Selles loos on midagi mäda,” kõneles konstaabel ja unustas jala gaasipedaalile.

„Pea nüüd hoogu!” hüüatas Ira, kui tundis, kuidas kiirus ta selja istme külge naelutas.

„Sorri!” mühatas konstaabel ja vahetas pedaali, nii et Ira taas oma keha üle kontrolli kaotas.

„Mida sa pendeldad,” oli Ira kord pahandada. „Naabertaluni pidi ju vaid viissada meetrit olema. Selle vahemaa võiks ikka normaalse kiirusega läbi sõita.”

Roolis istuja ise ei kommenteerinud oma sõidumaneeri, aga näha oli, et ta suhtles parema meelega oma auto kui kaasreisijaga.

Naabertalu perenaine Anna Tuuleke, nagu kohalik konstaabel oli teda tutvustanud, seisis uksel pea samal hetkel, kui konstaabli masin hoovivärava ette parkis. Näha oli, et majas külalisi oodati, sest perenaine oli varmas väravat avama veel enne, kui saabujad sõidukist välja jõudsid astuda.

„Oi, hirmus lugu ikka küll,” hädaldas tädike teretamise asemel. „Lapsekesest on nii kahju… aga sina, Peetri-poiss, oled vist linnast rahvast appi kutsunud. Kole lugu küll, aga mis teha, kui see oli Jumala tahtmine. Aga astuge edasi. Lähme tuppa. Mul on kohvi ja piirakat…”

Naabrinaise jutt jooksis kui ojake, milles peale sillerdava pinna muud näha polnudki ning Ira otsustas selle vulina resoluutse sekkumisega ära lõpetada, lausudes: „Tere. Ma olen maakonna vanemuurija Ira Tever. Mul oleks metsas juhtunud õnnetusega seoses vaja teile mõned küsimused esitada, kui te nüüd mahti saate.”

„Ah et kohe vanemuurija… ja maakonnast! Kas mina nüüd…” ahhetas tädike ja jätkas oma teemal. „Ma võin teed ka teha, kui kohvi ei sobi, aga piirakas on küll värske. Hommikul tegin ja Eevali sõi ka, nii et mürgitamist pole karta. Ma…”

„Ma tahaks teada, kuidas olid teie suhted naabrimehega?” sekkus Ira ja laskis silmadel enne majja astumist hoovi ümbritsevat hoonestust mällu salvestada.

„Issake! Mis suhted? Mul on omal mees. Ei olnud mul temaga mingeid suhteid. See puha külajutt,” vastas tädike ning oli otsesõnu sellisest küsimusest hämmastunud.

„No täpsemalt öeldes mõtlen ma taludevahelist läbisaamist,” selgitas uurija oma küsimust ja oli ka ise pisut üllatunud, et üle keskmise vana naine suhtlemise all midagi nii isiklikku mõtles.

„Ah seda! No mis meil jagada oli, see oli juba isaisade ajal ära tehtud. Eesveere talu jäi mu kaasale ja Tagaveere onulastele. Ei meil polnud Matiga midagi jageleda. Kupitsad olid ammu maas ja rist kivi peal, aga… aga see, et ta talu nime ära muutis, see polnud muidugi meie asi. Kui uus vabariik maad tagasi andis, siis võis igamees ise oma talul nime muuta ja see Mati, see tahtis oma talukohale selle linna nime anda, kust ta omale pruudi tõi, aga vallavalitsusest öeldi, et seda nime, mis juba on, enam panna ei saa. Nii ta siis nimetaski oma talu Murumanskiks. Ikka imelik inimene oli ta küll… olgu muld talle kerge, aga muidu oli ta aus ja õiglane mees. Ütles vahel sandisti ja tegi krutskeid, aga omasid ei reetnud.”

„Siis on Eevali ju teie sugulane. Aga perenaine, Eevali ema, kas tema oligi see Murmanskist toodud pruut?” päris Ira edasi.

„Jah. Tema see oli,” noogutas tädike ning jätkas oma juttu. „Svetlana oli siis noor ja väga ilus naine. Eesti keele õppis aastaga ära, aga nüüd räägib ainult soome keelt. Nii kui piirid lahti lasti, nõnda ta lendu läks. Ütles, et siin Eestis on liiga soe ja päikesepaisteline ning sõitis ära Lapimaale. Hakkas seal mingis muuseumis koristajaks ja pidi hästi teenima. Eevali lubas ka ära viia, kui plikal põhikool läbi saab, aga seni saadab talle aina igasugu vidinaid ja nänni. Mõlemad tütrega…”

„Aga ametlikult on nad ju abielus ja Svetlana peaks tulema tütre eest hoolitsema ning mehe maha matma,” kärgatas konstaabel kõuemürinana oma sõnavõtu tädikese jutuvulina vahele.

„Küll ta tuleb!” sai naabrinaine pahaseks. „Ega siis sealpool lahte pole mingi kolhoosikord, et tuled ja lähed, millal tahad. Seal on seadused ja kord. Mitte nagu meil. Eevali helistas kohe ja Sveta helistas mulle. See on meievaheline asi. Küll me selle korda saame. Te vaadake, kuidas surnu metsast kätte saate ja salaküttidega asjad joonde ajate, muidu kõmmutavad veel mõne omasuguse maha. Mis te trügite ausate inimeste ellu? Me pole milleski süüdi.”

Naabertalu tädike oleks oma ärevushoo vaigistamiseks rääkinud veel ja veel, aga Iral sai ta jutust villand. Püüdnud veel paar asjalikku küsimust esitada, mõistis uurija, et teda huvitavad vastused olid veel toored ning küsimine enneaegne.

Tagasi politseiautosse istudes ei saanud ta aga väita, et see käik oleks asjatu olnud.

„Mida sina sellest loost arvad?” päris Ira kohaliku politseimehe seisukohta.

„Kas selle muti jutu koha pealt või üldse?” täpsustas Ivar Peetri maakonnast kohale saabunud uurija küsimust.

„Ma pean ikka silmas seda, millega meil tegelda tuleb,” selgitas Ira oma küsimust ja pööras end lausa täies pikkuses kaaslase poole, et tema arvamust kuulata.

„Mina? Mis mina. Tead, mul on ammu kõik selge, aga huvitav oleks teada, mida üks kõrgelt koolitatud naisuurija asjast arvab…”

„Ma küsisin sinu arvamust,” sekkus Ira, laskmata Ivaril teemast kõrvale kalduda.

„Kur…rat küll! Mõtle nüüd ise, mida ma pean arvama? Sa tuled kohale, käid laibast kauge kaarega mööda, räägid orvuks jäänud lapsega meigi kasutamisest ja käid kahtlusaluses talus nagu kohvikus. Kas siis nii otsitakse tänapäeval mõrtsukat?”

Ira vaikis. Ta ootas kannatlikult hetke, mil mees oma arutlustes selle teemani jõudis, mis loo kriminaalsusega seostus.

„Nüüd küsid sa, mida mina arvan. Tead, ma elan päevast päeva koos nende inimestega. Ma tean, mida nad söövad, mida joovad ja kus sital käivad. Mati Leesmets oli üks vana sokk. Tal oli noorena naisi nagu liblikaid suvel. Sveta pani ta paika ja kui see naine Soome tööle läks, oli Mati omadega vanas pasas tagasi. Ma olen kindel, et soku pähe ta ka maha lasti. See võib muidugi olla ka salaküttide sepitsetud jahiõnnetus, aga vaevalt. Ma tean, et selles jahisektsioonis on enamus aumehed. Paar suli muidugi sekka, aga sellest vahel piisab, et terve kamp pahuksisse keerata. Jaht enne jaanipäeva on tegelikult tabuteema. Sellest mehed ei räägi, aga teevad. Seal võis mitu asja tuksi minna. Esiteks võis muidugi Mati ise eksida, aga päris kindlasti oli lastud põdravasikas Eesveere maa peal, aga Mati lebas oma piirides. Minu versioon ongi selline.”

„Täpsemalt, milline siis?” nõudis Ira Tever selgitust.

„Nagu ma ütlesin. Mati kargas Eesveere Annat ja sai selle eest naabrimehelt kuuli kerre. See põdravasikas võis neil mõlemal sihikul olla, aga Taavi otsus laskenurka muuta tuli vahetult enne päästikule vajutamist,” lisas Ivar ja oli enda versioonist väga sisse võetud.

„Sa arvad siis, et Mati oli nagu viimase hetke ost, õlle kuuspakk kassa juures,” lõpetas naisuurija meeskollegi versiooni, mille peale viimane solvunult vait jäi.

„Kui sa sokuks olemise all naistemeest mõtled, siis selles osas on sul õigus,” nõustus Ira ja pani kolleegi kulmu kergitama. „Mati Leesmetsa magamistuba oli kui soku sokisahtel, mis ka kõige vängema õhuvärskendaja ära kurnanuks. Seda lõhna oli isegi laiba juures tunda. Lisaks oli ta teksapükste tagataskus mitu kasutamata kondoomipakki. Eevali tegemisi peab veel uurima, aga mulle jäi mulje, et tüdruk oma isa tegemistest suurt ei hoolinud. Emast hoolis ta rohkem, aga kahjuks polnud ka nende vahel muud ühendust kui kallis ja kasutu kosmeetika.”

„Millal sa tema magamistoas käisid?” küsis konstaabel siiralt üllatunult. „Seda hetke mina küll ei märganud. Ja laiba teksataskud, kunas sa neid kobasid?”

„Ega alati peagi jalgadega käima,” vastas Ira muiates. „Mõnikord piisab pilgust ja lõhn tuleb ise ninna. Eesveere talu peremehega tahaks ma küll rääkida, aga siis parem juba koos kõigi Laguna valla jahisektsiooni meestega. Mis Eesveere perenaise sõnaohtrusse puutub, siis tema jutus oli vähe teri, aga see-eest olid need kõik viljakad. Perekonna saladused on teema, mida tasub meie töös alati motiivina kaaluda. Mina ei keskenduks niivõrd jahil juhtunud õnnetusele, vähemalt mitte enne, kui relvade koha pealt on mingi selgus tulemas.”

„Sa siis arvad, et Eesveere talu peremees Taavi Tuuleke polegi süüdi,” sõnas kohalik konstaabel pettunud toonil.

„Ma pole veel temaga rääkinud, aga taluhoonete lagunemisastet silmas pidades ja selle järgi otsustades, kui palju õlut see mees iga päev endale sisse kaanis, on see isend liiga laisk selleks, et metsas põdravasikat või naabrimeest passida,” arutles uurija ja toksis midagi oma nutitelefoni kuvarile.

„Ei noh – on sul aga arvamused! Laest võtad või?” sõnas konstaabel ja nõksutas rooliga, et oma eksistentsi reaalsemaks muuta.

„Ära jama!” sai Ira taas pahaseks.

„Ei jamagi… aga kui, siis mida see minu kohta näitab?” päris Ivar Peetri ja muutus korraga ootamatult tõsiseks.

„See, et mees rooliga mängib, näitab, et ta on liialt enesekindel,” vastas Ira ja lisas hetk hiljem: „Või siis lihtsalt… lihtsalt nõme.”

„Okei!” kommenteeris konstaabel kaassõitja suhtumist. „Las ma olen siis nõme, järelikult on mul veel arenguruumi.”

„Sinu sõnad,” märkis Ira justkui kusagil mujal olles ja küsis: „Kas jahisektsiooni meestel on mingi kogunemispunkt?”

„On. Nülgimismaja. See on vana väetisehoidla kahe valla piiril,” teadis Ivar rääkida ja imestas naisuurija kohavalikut. „Ega sa taha ometi seal jahimeestele kokkutulekut korraldada? Tule taevas appi! Kutsume need jahimehed parem valda. Relvad vaja üle vaadata. Mida sa seal nülgimismajas näha loodad? Tegelikult peaks nad kõik koos oma varustusega jaoskonda viima. Nagunii tuleb ballistiline ekspertiis teha ja…”

„… ja see on ekspertide rida. Mina olen uurija. Mind vii nüüd sinna nülgimismajja ja siis tagasi vallamaja juurde. Edasi saan ma juba ise hakkama,” tegi Ira oma valiku.

„Mõttetu,” pobises konstaabel tüdinult ning pööras auto esimesel võimalusel ringi, et tuldud teed tagasi sõita.

Põllu ja metsa piiril, valgest tellisest seinte ja samblamätastega kaetud katusega hoone juures pidas ta masina kinni ning teatas, et nad on sihtpunkti jõudnud, aga sellest sai Ira ka ise aru. Miks tal oli vaja just seda hoonet näha, sellest ei saanud ta algul veel aru, aga oma intuitsiooni ta uskus.