Читать книгу Tüdruk mäelt - Marje Ernits - Страница 1

Ühel külmal novembrihommikul märkas Ira Tever kortermajast väljudes välistrepil istumas naist. Esmapilgul oli pilt tavaline, sest see naine konutas seal suitsu kimudes tihti, kuid enamasti oli tal ka mõni soojem hilp õlgadel, seekord mitte. Ira oleks tahtnud trepil tukkuma jäänud naist õlast puudutada, kuid märkas siis bussi peatusse lähenemas. Kartus loengule hilineda sundis teda mitte viivitama, sammu kiirendama ja bussi peale hüppama. Pilt poolpaljaste õlgadega naisest talvisel välistrepil jäi aga ta süütunnet painama. Ülikooli peahoonesse jõudis Ira õigeks ajaks ja kuna päeva loengugraafik oli tihe, unus ka hommikune vahejuhtum. Hilisõhtul korterisse naastes meenus see lugu talle taas, ent seekord juba sootuks uues valguses. Nimelt rääkis ta filoloogist toanaaber, et hiljuti oli maja eest lahkunud kiirabiauto, sest ülakorrusel oli ühest korterist leitud alajahtunud naine. Kiirabi oli üsna ruttu lahkunud, sest naine oli surnud. Nende korterelamus oli juba oktoobri algusest saati toasoe sees ja ühistu esinaise sõnul polnud majas ühtegi võlgnikku, kel oleks vee või küttearve maksmata. Tagantjärele mõeldes võis see trepil istunud naine juba hommikul surnud olla, sest õues oli ikka väga külm, kuid kuidas ta siis oma korterisse sai? Ehk oli tal siiski eluvaim sees ning ta läks tuppa tagasi. Võimalik, et keegi ikkagi puudutas teda õlast, aitas tõusta ja korterisse kõndida. Iral oli toona piinlik, et see polnud tema. Kiirustamine oli patt, meenus talle ema väide ja ta kahetses, et polnud tol varahommikul seda naist õlast puudutanud, siis ehk poleks kiirabi asjata kohale sõitnud ja üks elu oleks olnud päästetud. Süütunnet patukahetsus ei kahandanud, aga stiimuliks, mis kannustas Ira Teverit valitud erialal edasi õppima, ülikooli lõpetama ja tulevikus mitte kiirustama, sai see vahejuhtum siiski.

Neid kahetsemisi, olekseid ja valesid valikuid võinuks Ira elus üldse vähem olla. Tehtud vead eksitasid ja viitsid tema kallist aega, ometi oli neist ajapikku omamoodi abigi. Kõik, mis noore naise elus aset leidis, toimus ta enda arvates tema tahtel. Ta oli veendunud, et sepistas ise oma õnne. Kahtlused ja eksimused olid ta tegemistes samuti oma kohal ja salvestusid mällu kogemuste sildi alla. Ülikoolis õpitust oli kasu vaid seni, kuni ta algaja assistendina juurdlusorganite kontoritoolil istus, internetilehtedel surfas ja kaustadesse köidetud arhiivitoimikuid korrastas. Kuid ühel päeval pöördus õnneks kõik ja temast sai nooremuurija vanade kalade meeskonnas. Kala Sulev, Lõuna-Eesti prefektuuri kriminaaltalituse boss lihtsalt ei suutnud ega viitsinud enam igasse maanurka isiklikult kohale sõita ja valis selleks tööks noore ning tüütu olemisega naisterahva oma kontorist.

„Las see blondiin läheb, siis saavad ka akvaariumikalad oma lipsu lõdvemaks lasta ja pisut rohkem hapnikku, muidu lämbuvad veel ära,” lausus ta Irale mõistmatu vihje ja saatis noore uurija kontorikostüümis selle regiooni kaugeimasse maakonda oma alluva alluvusse.

Esimese asi, mis Irat uues töökohas ees ootas, polnud sugugi mitte tool ja laud, vaid sõit sündmuskohale. Kusagilt oli tulnud väljakutse, mida noor naisuurija oli tegelikult juba ammu ja pikisilmi oodanud. Tema kohalesaabumisest ei tehtud erilist numbrit, aga oodati küll, sest niipea kui ta majja sisenes, võeti ta kohe rajalt maha.

Teisi naissoo esindajaid Irale maakonna politseimajas silma ei hakanud. Teda oodanud meestekamp naeris nagu ikka blondiini nähes naerdakse, vähemalt tundus Irale nii ja ta oletas, miks naerdi. Ta teadis end blondi olevat, kuid ei hakanud kellelegi otsesõnu seletama, et blond ja blondiin pole samatähenduslikud sõnad. Tema läks pärast väljasõidukorraldust kohaliku laomehe juurde ja laskis endale välitööde vormi ning talvesaapad välja kirjutada. Vähe sellest! Ta pani need kohe sealsamas ka selga ega teinud laomehe juuresolekust väljagi. Vaene mees ei teadnud, kuhu silmi peita, aga ega ta peitnudki. Tema tegi nähtust oma järeldused. See riietusruum lao eesruumis oli ju ainuke ja kõigile ühine. Tubli naine, mõtles mees, ei ta pirtsutanud ega nõudnud sirmi ja oli ka, mida vaadata. Selliseid siin majas iga päev ei näe, isegi mõned mehed paistavad niruma kehaehitusega olevat kui see naine.

Ira ei mõelnud ruumist, riietest ega laomehest. Tema tegeles oma hirmude mahasurumisega, sest see välitööle minek oli ikkagi ta esimene päris sõit sündmuskohale ning sellest võis sõltuda tema ametikoht ja edasine saatus.

„Andu, kappi ka on või?” küsis ta, kui oli ümberriietumisega valmis saanud ja laos olnud mehe rinnasildilt nime lugenud.

Andu ei tabanud kohe küsimuse tuuma, kuna oli oma mõttes ikka veel atleetiliselt kauni naisekeha kütkes, ja kuigi ta tegelikult ümberriietujat ei vaadanudki, nägi ta teda ometi.

„Kappi? Ah kappi! Maanuse kapp on vaba, aga sel pole veel uut lukku ees,” kobises ta ja lubas õhtuks uue luku paigaldada.

„Siin on ju asjadki sees veel!” imestas Ira ja jäi oma edasise tegutsemismõttega kahevahele, aga mitte kauaks, sest hüüd avanenud ukselt sundis teda kiirustama.

„Kuule tibi! Kaua me su järele ootame!” sõnas vastne kolleeg pahuralt ja kirus naist, kes oli aja justkui meikimiseks maha võtnud.

„Ma teen ise kapi tühjaks ja panen su asjad ära. Mine aga!” lausus Andu.

Ira jättiski oma kontorikostüümi ning kingakesed tema hoolde ja suundus kutsuja järel korrus kõrgemale. Boss luges seal oma meeskonnale manitsussõnu ja mehed isegi ei märganud, et üks neist oli naine.

Autos oli kohti viiele ja kes kuhu istus, oli valikukiiruse küsimus. Ira oli mõistagi nobe ja esiiste oli tema päralt enne, kui keegi meestest sellele mõeldagi jõudis. Tavaharjumus rooli taga olla tuli tal seekord kõrvale jätta. Peagi selgus, et tehtud kiirvalik polnudki parim, sest rajalugeja kohale istunul tuli ka pardaarvuti enda hoolde võtta ja tagaistujate kommentaare ning käsklusi taluda.

„Vaata kaarti!” nõudis mees roolis, kel ilmselt oli peale auto teelhoidmise veel teisigi kohustusi.

„Uuri järele, miks kumbki kohalikest konstaablitest ise sündmuskohale minemast keeldus!” käskis tagaistmel istuv boss, ainus, kes end Irale tutvustanud oli.

Parameedikust fotograaf sirutas käe üle Ira õla, et arvutit üleüldse enda valdusse haarata.

Seda mõistagi ei juhtunud, sest Ira lihtsalt ei lasknud sel juhtuda. Sündmuskoha koordinaadid leidis ta kiiresti, aga kohaliku konstaabli andmed jäid kättesaamatuks, vähemalt selles osas, mis küsimust puudutas.

„Sündmuskoht on kahe valla piiril. Konstaableid kaks. Kumma valime?” leidis Ira võimaluse esitatud küsimust põrgatada.

„Kes teatas?” küsis end ennist Erik Suplsiks nimetanud vanemuurija, aga vastust ei oodanud, sest vastas ise. „Kumbki pole teatanud. Mõlemad said info meilt. Kurat küll! Võtame siis esmalt selle, kes teele jääb, Kahula mehe. Riivot tean ma kooliajast. Las tema tuleb,” lausus ta ja haaras rinnataskust mobiiltelefoni.

„Kes siis ikkagi teatas?” tundis Ira huvi.

„Kes? Noh, jah! Sa hüppasid siia tõesti ju rongi pealt,” ühmas Sulps ja mida ta edasi ütles, ütles ta juba telefoni ja nii sai ka Ira infost osa.

Ta sai teada, et oletuslikult oli tegu mingit laadi enesetapuga ja et teate edastas helikopteri piloot, kes Lõuna-Eesti talverallit ülelennul filminud telemehi kohast kohta liigutas. Hommikul ralli stardipaika lennates oli piloot märganud keset metsi tühjal põllumaal inimest ja kui ta õhtul ralli lõppedes tagasi lendas, istus see inimene ikka seal. Ka telemeestele tundus asi kummaline, sest lähikonnas ei paistnud ühtegi majapidamist, ainult mingid varemed ja vaevalt et mõni jahimeeski keset tühermaad hommikust õhtuni oma saaki passiks, aga ega see neid huvitanudki, sest nemad said hea pildi ja olid selle üle rõõmsad.

„Vauu! See punane pleed valges lumes on kui reetur Bondi filmis… tõesti hea pilt! Sellega võib isegi pressifoto aastagalal nomineerida,” kiitis parameedikust fotograaf.

„Kandideerige aga!” lausus Sulps. „Kust sa tead, et see on päris, ah? Äkki on jälle mõni mulaaž või mõne tõsieluseriaali produtsendi kommertslavastus? See võib olla kelle tahes mingi x-peformance. Neetud diletandid. Neid on nüüd kõik kohad täis ja igaüks arvab, et on kõva tegija.”

„Ära sa ütle! Andekatel pole staariks saamiseks haridust vajagi,” lisas kolmas mees.

Ira tundis, et oli tõesti rongilt hüpanud ega teadnud välitööst ja sündmuskoha menetlemisest rohkemat, kui stuudiumi pakutud videod aimata lubasid, aga ta ei näidanud oma nõrkust, vaid varjas seda.

„Kahula valla konstaabel on Riivo Vask,” asus ta agaralt leitud infot jagama, „Politseiakadeemia lõpetanud. Töötab…”

„Ma tean, mis mees Riivo on,” katkestas Sulps Ira ponnistused ennist esitatud küsimusele vastata ja käskis autojuhil marsruuti muuta, et Kahula vallamajast läbi sõita. „Las mees tuleb ise kohale ja näitab asja ette!”

Ira jäi vait, aga mitte solvumisest, vaid selleks, et oma silmapaistmatul kombel uue töö ja kohaliku ametnikkonnaga sulanduda. Sulps oli teda rongilt hüppajaks tituleerinud ning seda ta ju hetkel oligi, aga mitte enda süül, küll aga salasoovil ja just selle viimase pärast andis Ira uuele bossile kiire sildistamise andeks.

Kui autosoe kamp kriminaliste kohaliku valla konstaabli juhtimisel sündmuskohale jõudis, ootas neid ees talviselt tühi maastik.

„Siin lõpeb tee ära,” lausus Riivo Vask ja viitas lumme mattunud kõrkjasoo taga kõrguva nõlvaku suunas. „See koht on siis vist seal!”

„Seal? Seal on põrsad,” kommenteeris Sulps suuna näitamist labase naljaga, „aga kus kohas on laip ja kus sündmuskoht, kuhu meie peame laekuma? Kas sukeldume lumme või lendame?”

„Minu käsutuses pole muud tehnikat kui auto ja mu enda kondimootor. Fakt! See on siinkandis ka viimane teeots, kus keegi üldse veel liikleb ja sedagi vaid jaanipäeval ning jõulude ajal. Ruusu valla piirini on siit vaid mingi sada meetrit, nii et võta või jäta!” lausus kohalik konstaabel ja tegi kubemeni vajudes ise esimesed jäljed lumme.

Sulps astus talle kannule ja neil oli millest rääkida, tegelikult küll karjuda, sest muidu poleks kuulnud esimene lumes sumpaja, mida ta taga kõndija kõneles. Ira jäi targu viimaseks, sest nii oli rada laiem ja ta kuulis kogu meeskonna kõnekatkeid, et need siis oma infoga kokku sobitada. Irat huvitas kõik, ka meeskonna reaalelulised suhted, mitte ainult nende isikuandmed, ametinimetused või toimiku lehed. Elukestvad õpingud olid talle tõestanud, kui sootundliku elukutse ta endale valinud oli ning seda enam püüdis ta oma uuel töökohal sellega seostuvaid kommentaare juba eos eirata. Mehed, kes ta ees kõndisid, ei rääkinudki naistest, aga ka mitte tööst, mis neil käsil oli. Nad isegi ei ropendanud ega rõvetsenud, nagu Ira oli linnas kuulma harjunud, vaid kõnelesid asjust, mida nad pärast tööd teha kavatsesid. Isegi Sulps ei piinanud kohalikku ametimeest sündmuskohal toimunut puudutavate küsimustega, vaid päris, kui kaugel too oma majaehitusega oli ja mida laps tegi. Ira pähe siginesid samuti eraelulised mõtted. Talle meenus ta enda advokaadist isa ja tema soovitus järgida elukutse valikul pigem arstist ema kui teda, kuid nii ei läinud. Ira asus ikkagi juurat õppima, aga meditsiin huvitas teda ka ning nii lootiski neiu, et temast saab kunagi tubli krimi-inimene, kes ravib ühiskonna haigusi ja äratab ellu tõe ja õiguse enne, kui keegi selle tappa suudab. Vähemalt ta ise uskus, et saaks sellega hakkama, kui leiaks selle õige, ühe ja ainsa soovitud ametikoha.

Korraga kõndijate rodu peatus ning Ira astus eessammunu kandadele. Üle lumise lagendiku oli kuulda vaid meeste hingamist ja jälgedesse vajuva lume sahinat. Päike oli kusagil talvise udu taga peidus ja tuuleke olematu. Ira oli valmis astuma kõrvale, et näha, miks mehed peatusid, kuid vaikus keelas teda. Tekkis tunne, nagu seisaks ta kutsikana saaki seirava hundirea lõpus, kus iga kõrvalsamm oleks olnud vale otsus. See polnud koht silmapaistmiseks ja õnneks taipas Ira seda enne, kui jõudis eksida.

„Nii lihtne see siis ongi,” lausus Riivo, esimene sündmuskohale jõudnu.

„Sel kombel tappa oleks lihtne. Aga surra? See oleks küll väga keeruline, eriti veel siis, kui inimene seda vabatahtlikult teeks. Nõnda küll oma elutahte vastu ei saaks,” lisas Sulps ja astus konstaabli jälgedelt kõrvale.

Hetk hiljem seisid nad kõik poolkaares ümber osaliselt lumme mattunud tooli, millel punaseruudulisse pleedi kaisus istus noor naine. Tal oli peas silmini tõmmatud härmas suusamüts, pikad lokkis juuksed serva alt välja ulatumas. Valge kahuna katsid need kogu ta ülakeha. Naise nägu oli rinnale kallutatud, nagu vaataks ta ikka veel tihedalt ruudulise pleedi sisse mähitud sülle. Ta paljad käsivarred rippusid otsapidi lumes, aga pleedi serva alt paistvaid sääri varjasid retuusid See kõik oli nii päris, et enam realistlikum olla ei saanudki. Iral jäi nähtust hing kinni, aga mitte pildi ehedusest, vaid pahast aimdusest, et ta oli midagi taolist oma elus juba näinud. Isegi pleed selle naise süles oli selline nagu mälestuses. Kõik see kokku sundis Irat tegema midagi, mida ta toona tegemata jättis, kuid nüüd enam teha ei tohtinud. Oma mõttes astus ta ometi kaks sammu läbi jäljetu lume ja puudutas naist õlast.

„Täiesti jäljetu ümbrus. Ei loomi ega inimesi. Mis koht see on? Kuidas ta siia sai? Ja kunas, see on küsimus,” pomises Sulps, nimetas siis valjul häälel toimingute järjekorra ja jagas kohalolijaile ülesanded välja. „Sellest tuleb meile veel palju jama!” lisas ta elutargalt ja asus telefonitsi oma rida ajama. „Hallo, Mark! Saada mulle laibaauto. No siis buss. Jah, jah! Meil läheb siin oma paar tundi ehk isegi pimedani.”

„Kell on 13.09,” fikseeris fotograaf aja ja asus teisi tagant kiirustama, „liigutage end! Kolme ajal läheb juba pimedaks. Sina, Tever, sa pane sildid paika. Sa oled noorem ja kärmem. Las Saam ütleb, millises järjekorras ma situatsiooni pildistan.”

„Mulle sobib!” kiitis teine uurija, keda fotograaf oli Saamiks nimetanud veel enne, kui Ira jõudis oma lause „aga Sulp ütles…” lõpetada.

Ometi jäi ta meeste pakutud tööjaotusega nõusse, sest nii tekkis tal reaalne võimalus naist õlast puudutada.

„Nii! Läheb lahti. Nr. 1. Jäljetu piirkond,” kamandas Saam ja seadis end mugavalt lumme seisma, „2,3,4 võta neljast küljest ja siis teeme rakursi.”

Ira hüppas kohalt kohale osavalt nagu jänes ja paigaldas silte, aga ta silmad piidlesid aina külmunud tüdrukut. Ta oli küll noor uurija ja oma uuel ametikohal algaja, aga see-eest kogenud vaistuga. Tema oli veendunud, et moest läinud suvisel lamamistoolil, mis oli seatud istumisasendisse, istus tüdruk, kes polnud veel kaheksateistki täis. Lõpuks leidis ta sellele arvamusele ka kinnituse.

„Lükka juuksed kõrvale ja hoia!” ähkis fotograaf ja roomas tooli ees lumes nagu mõni fanaatikust paparatso. „Ilus! Hoia nüüd teisalt. Võtan profiili paremalt. Hoia, hoia! Vasakult. Ilus!”

Tüdruk oli tõesti väga noor, ilus muidugi ka. Ta justkui magas, pilk sülle langetatud ja laud härmatunud ripsmetega suletud. Silmini tõmmatud müts ja näo ette vajunud juuksed olid selle ilu säästnud. Koolnu käte kohta seda öelda ei saanud. Ta paljastel õlgadel oli linnusitta ja nokkimisjälgedest paakunud verd. Kui Ira lumme ulatuvate labakäteni jõudis, selgus, et neid polnudki. Lumest tulid nähtavale vaid pruuni verekorbaga lõppevad köndid.

„Sellist asja pole ma enne näinud! Õudne!” kommenteeris Saam ja hüüdis Sulpsi.

Boss jättis telefoni rahule ja astus ligi. „Noh! Enesetapp. Mis muud see olla saab. Riivo! Tule vaata, kas sa tunned seda nägu. On teil vallast mõni selline kadunud?”

Riivo seisis sõnatult. Keegi polnud teda tähele pannud, aga tema oli kogu aja teiste tegemisi jälginud.

„See on Eleri,” lausus kohalik konstaabel kuivalt, kuid ta külmast tuulest vesine pilk andis öeldule masendava alatooni.

„Eleri? Milline Eleri? On teil mõni sellenimeline kadunud või?” pahvis Sulps. „Räägi siis!”

„Eleri Tulp. Tean teda kaudselt. Nägin teda vallamajas, kui meie noorsootöötaja temaga vestlemiseks mult kabinetti laenuks palus. Kooliga olid tal probleemid. Kiusati vist ja puudus palju. Sellest sügisest jäi üldse põhikoolist ära. Räägiti, et läks mingisse talusse tööle. Pidi kaugeõppes käima hakkama. Aga kas hakkas, seda peab vallast küsima.”

„Kadunud?” küsis Sulps ja uuris tüdrukut lähemalt.

„Kadunuks pole meil kedagi kuulutatud,” jätkas Riivo, „aga ega sel plikal vist polnud ka normaalseid vanemaid, kes oleksid muretsenud.”

„Või nii! Siis on enesetapp reaalne. Vanus sobib, sotsiaalne staatus ka. Nähtavaid vägivallatunnuseid kehal pole,” sõnas Sulps takseerivalt.

„Aga käelabad!” hüüatas Ira, andes nõnda märku nii endast kui silmaga nähtavatest vägivallatunnustest.

„Jälgede, õigemini nende puudumise järgi otsustades oli tüdruk siin juba enne lume tulekut. Millal meil tuli esimene lumi maha? Sina, Tever, uuri see välja. Ja võta rallit filminud meestega ühendust. Las annavad kõik ülelennufotod meile. Tuleb uurida,” sõnas boss ja jäi laiba rippuvaid käekönte silmitsema. „Ma ei imesta, kui mõne kohaliku koera kuudist käelaba või siis vähemalt paar sõrme leiame. Riivo! Sinu töö on välja uurida, kelle koerad hulguvad. Rebased jätame esialgu kõrvale, kuigi ka nemad pole süütud. Lahkamise ekspertiis annab täpsema vastuse, aga mina siin inimese poolt tehtud vägivalda ei näe.”

„Metsloomad pole kunagi nii näljased, et inimest järama hakkavad. Pigem on see hulkuva koerakarja töö, sest see vilets jahiliste seltskond on oma oskused ammu minetanud ning laip on neile poelett, kust tasuta liha jagatakse. Neetud… aga mul pole siin enam vist midagi teha,” lausus Riivo ja seadis end minekule, „võtan siis lähikonna talud ette. Kolm neid siin on.”

„Olgu. Aga võta ka meie uus uurija kaasa. Las harjutab. Ta meil täna esimest päeva väljas,” sõnas Sulps ja pöördus Ira poole, „Tever, lähed kohaliku konstaabliga kaasa.”

„Aga, boss,” tahtis Ira vastu vaielda, kuid taipas ruttu, et see pole see koht, kus vastu vaieldakse, pealegi võis kohalikult konstaablilt palju infot hankida.

„Hoolitse ta eest!” ühmas boss suunurka ülespoole kergitades.

Ira märkas Sulpsi näomiimikat ja tegi oma järeldused. Teda pandi täna proovile, nii ta arvas, aga ta ei mõelnud selle pärast rohkem pingutada, sest oli loomult püüdlik ja kui ülemus käskis, tuli minna.

„Mis su nimi on? Sorri, aga enne läks see mul kõrvust mööda,” alustas konstaabel vestlust, kui nad olid autoni jõudnud.

Ira tajus küsimuses kamraadlikkust ja vastas samaga. Ei läinud viit minutitki, kui nendevaheline vestlus aktiivseks infojagamiseks muutus. Peagi selgus, et nad olid eakaaslased ja mõlemad samu koolipinke kulutanud, ainult eri aegadel. Ira läks kohe peale keskkooli ülikooli ja siis akadeemias magistriõppe. Riivo võeti armeeteenistusse kohe peale keskkooli ja astus seejärel politseiakadeemiasse. Ülikooli juurateaduskonna proovis ta ka ära, aga see jäi tal pere rahamurede tõttu lõpetamata.

„Eks kunagi jätkan! Aga räägime nüüd asjast,” lõpetas Riivo isiklikud teemad ja läks üle konkreetsete lühilausete peale. „Talu, kuhu kõigepealt läheme, on Lillepä lüpsifarm. 160 hektarit maad. Palju tehnikat, palju sulaseid. Valla suurim üksus. Arvan, et Eleri töötas farmis, aga kas ka ametlikult, pole hetkel veel teada. Mina küsin. Sina teed seiret. Edasi vaatame. Sõltub infost. Okei?”

„Okei!” vastas Ira.

Ta oli teismelisena unistanud, et saab kunagi superkriminalistiks nagu mõni hittfilmi kangelane. Nüüd siis oligi see koht, mil ta nooremuurijana jala oma unistuste ukse vahele oli saanud, aga tunne, mida see teadmine temas äratas, oli kõhedust tekitav. Sel unistuste kangelasel pidi endastmõistetavalt olema kõhedate olukordade ärahoidmiseks superhea paarimees ja soojast autost taluhoovi räpasesse lumme astudes tunduski Irale, et Riivo oli hetkel ideaalne kandidaat just selliseks paarimeheks.

„Oota,” sõnas superhea paarimees, „ma helistan. Siin talus ei tea sa iial, millisest uksest sisse astuda. Ehk Rain on levis… halloo! Jah. Kus sa oled? Ei. Ma mõtlen, millises hoones, sest mina seisan su hoovis. Selge. No kuule, näeme siis hetke pärast. Lõpp!”

„Kohal jah?” nentis Ira ja silmas alles siis, et oli sattunud tõeliselt eklektilisse asumisse.

Kohalikus mõistes suurlinnas kasvanuna oli Ira kujutluses talu maal midagi muinasjutulist, nagu neid lasteraamatutes või multifilmides kujutati. Ühte sellist teadis ta ka päriselust. See oli emapoolsest vanaemast jäänud maamaja, mida tegelikult üliharva külastati, sest kõigil oli alati kiire. Peale vanemate surma jäi see kant Irale lõplikult võõraks. Ta pani vanaema talumaja müüki ning kolis vanamatelt samuti päranduseks saadud pealinnaelamise lõplikult üle Tartusse. Aastaid hiljem tekkis küll pisuke nostalgia, aga nostalgiaks see jäigi, sest aeg kulus õpingutele ja tööle ning polnud aega pikalt rahutu olla.

Lillepä farm polnudki justkui talu. See koht ei kannatanud mingit võrdlust mitte ühegi varem nähtud maakohaga. Lillepäl kasvas üks maja teise seest välja ja hoonel ning hoonetel polnud vahet. Punase katusega palkmaja katusest turritasid konnasilmadena välja rohelised aknamullid ja korsten nende vahel oli ümmargusest raudtorust nagu aurikul. Palkmaja külge oli kasvatatud haljast plekist kaarhall ja kaarhalli tagaotsast kõrgus taevasse laudadest kokku klopsitud torn. Rodu suuremaid ja väiksemaid ehitisi vaheldus tarade ja lobudikega, mis võisid veel kolhoosiajast pärit olla. Üks hoone eristus teistest aga sedavõrd, et Ira lausa naeratas seda vaadates ning astus juba sammugi märgitud suunas.

„Ära sinna mine!” hüüatas Riivo ja haaras Irat õlast. „Selles kuudis elab kaukaaslase, rottweileri ja hundi segu koer ja mina tema tegude eest ei vastuta.”

„Mulle meeldivad koerad!” lausus Ira ja oli meeldivalt puudutatud kaaslase hoolivast tähelepanust.

Ammu polnud keegi teda ohu eest hoiatanud, veel vähem lausa kätt ette pannud. See viis Ira mõtted mujale ja hetk enne peremehe hoovi jõudmist suutis naine veel mitmest heast asjast mõelda. Talle meenus merisiga, kelle isa talle oodatud koerakutsika asemel kinkinud oli ja hundikoerapildiga T-särk emalt, mille ta ribadeks kandis. Päris koeri polnud Ira elus olnudki, oli ainult koeraarmastus.

„Kuut nagu kuningaloss,” ei jätnud ta siiski oma kommentaari välja ütlemata.

„Jajah! Üks kohalik vend vorbib neid. Sommid ostavad. Aga pärast uurime. Las Rain tuleb, siis… tulebki!” seletas Riivo rutakalt ja läks saabujat kättpidi tervitama.

„Uurija Ira Tever, Lõuna prefektuurist,” tutvustas Ira end kärmesti, kartes, et paarimees semutsemise käigus seda teha unustab.

„Ja mida te siis siin kandis uurite?” päris peremees, naeris rämeda häälega ja kutsus külalisi kohvile. „Minu majapidamise läbi uurimiseks oleks teil tervet uurijate meeskonda ja K-komandot vaja. Pullimullikad lähevad hulluks, kui blondiini näevad… äh-äh-häää!”

„Ei, sisse me ei tule. Ainult paar küsimust,” lausus Riivo ja Ira tänas mõttes jumalat, et ta kaaslane temaga samal arvamusel oli. „Tulp Eleri? Kas…”

„Jah? Mis temaga on?” haaras peremees kohalikuna juhtimise oma kätte ega lasknud Riivol küsimust lõpuni välja öeldagi. „Töötas jah. Aga enam ei tööta. Kaks septembri nädalat pidas vastu. Lehtsaba! Lendas järgmise juurde ja kui see asi maksuametit huvitab, siis ümbrikupalka mina oma sulastele ei maksa, aga see plika ei teinud isegi katseaega läbi. Sai oma õpilastasu, sülitas meile kaevu ja läks.”

„Mis sa tast siis võtsid?” jätkas Riivo ja näppis oma telefoni.

„Salvestad või? Selleks on sul luba vaja, mees,” muutus peremees veidi agressiivsemaks, „aga ega mul pole midagi varjata. Üks lauda lüpsja läks titepuhkusele ja asendajat oli vaja. Kust neid võtta? Üks on joodik ja teine loll. Noored oma käsi enam udarasitaga ei määri ja kui virtuaalselt lüpsta ei saa, tõmbavad nina kirtsu või sootuks uttu. Mu taat töötas kunagi kolhoosis koos Eleri mutiga. Vaat too eit oli lüpsja, brigaadi parim, no ja mina siis oma lolli aruga arvasin, et tütrest saab ka asja…”

„… aga ei saanud,” tõmbas Riivo mehe jutule pidurit. „Kas sa tead ka, kuhu ta siit edasi läks?”

„Kust mina tean! Eks ta Küpara juurde läinud, kuhu siis veel,” vastas peremees ja oli valmis teda väljavihastanud seltskonnast lahkuma. „Kah mul asi, mille peale kallist aega raisata. Eks Liina lüpsa nüüd ise tema eest, aga see on liig mis liig. Perenaise rida oleks ikka raamatupidamist teha ja laenusid välja ajada. Ei tea kohe, mis kevadel edasi saab? Aga eks siis näe, kas õnnestub PRIA-lt toetus saada või tõmbavad vee peale. Kui saab, annab ehk lüpsiplatsi välja ehitada. Siis tuleb vast mõni IT-poisski farmi tööle. Oma poegki tuleks, aga tal on alles põhikooli viies klass käsil ja ma ei taha last liig vara rakkesse panna. Jõuab terve elu orjata. Las aga mängib oma arvutimänge – paugutab nurgas nii mis kole! Hakka või ise kah vanuigi laste asju õppima, raisk, nii ägedad ikka ja… ja mäng ongi ju väikese inimese töö. Las mängib. Noh, jah, eks näe. Kui muid küsimusi pole, siis ma läheks viskaks sitta edasi.”

„Oota! Miks Küpara juurde?” päris Riivo.

„Miks? No see ju meie küla kõige väetimate turvahäll. Peremees on valla volikogu esimees ja koolis vanemate hoolekogu hoidja, pealegi on seal üks noor isane ka. Eks ta sellepärast läks!” viskas peremees viimase jutu juba üle õla ja hakkas astuma.

„Kas teil koer on?” ei suutnud Ira enam vaikida ja pommitas lahkuvat meest oma küsimusega.

Riivo vaatas teda etteheitvalt ja tegi küsimusse paranduse. „Hulkuvaid penisid on külla tekkinud. Ega sa oma lahti ei lase?”

„On või? Ei ole kuulnud. Ja kui mina oma Rotikese lahti laseksin, oleks küla kõigist koertest tühi,” sõnas Lillepä talu peremees ja läks juba omaette pobisedes ennist tuldud teed tagasi.

„Kui küsitletu saab teada, mida me otsime, hakkab ta kohe vassima,” seletas Riivo pooli hääli, „nagunii teab varsti kogu küla Eleri surmast ja siis hakkab igast august infot laekuma. Siis on juba raske midagi objektiivset leida. No, sorri, see lihtsalt on minu kogemus.”

Ira vajus mõttesse. Temal polnud sellist kogemust. Temal oli haridus ja hetkel ei suutnud ta otsustada, kumba varianti kasutada, kas kogemust või haridust.

Kui peremees oli hoone uksest sisse jõudnud, astus Riivo paar sammu koera kuudi poole ja uuris maapinda. Iral polnud aimugi, mida mees maast otsis, aga ta oletas, et see võis olla mõni mäel külmunud tükike tüdrukust.

„Ma vaatasin, kui kaugele kett ulatab,” lausus Riivo, kui nad olid autosse istunud.

„Noh, ja kaugele siis ulatas? Äkki me ei saagi ümber pöörata!” lisas Ira oma poolpiduse kommentaari ja jäi sõna pealt vait, kui suur must ketikoer pool meetrit auto küljeaknast eemal end tagajalgadele ajas.

„Issand, kui suur. Kas see ei haugugi?” neelatas ta oma sõnad koos hirmuga alla.

„Ei. Rotike ei haugugi. Tema hammustab kohe pea otsast ära. Haukumiseks on Rainil laikad ja karjakoerad. Neid sinisilmi sa ei näinudki. Tõelised iludused. Ja et sa teaksid, siis me käime selle talu peremehega koos jahil. Kohalik jahiselts on Raini käpa all. Ikkagi suurmaaomanik.”

„Poed talle või!” sõnas Ira, aga mitte küsides, pigem ilkudes.

Riivo vaatas teda. Ira tundis seda kui puudutust. Konstaabli pilk oligi kompav. Ta justkui uuris, mida see noorik nõnda lausudes tegelikult mõtles. Ira ei mõelnudki midagi. Ta lihtsalt viskas sõnaga, arvates, et umbes nii visatakse laudas ka sõnnikut.

„Ära loobi sõnu. Me oleme vaid kolm-neli tundi koos töötanud ja sa teed juba järeldusi ning paned silte. Ma ei poe. Lihtsalt asjad on nii seatud. Kui piiripostid on maasse pandud, siis tuleb nende vahel liikuda, mitte puusse joosta… pekki! Nägid, kus metssead panid üle tee! Oleks nüüd… ohsaa, peaaegu pihta saanud.”

Üle külatee tormas musta tuulispasana kari mingeid karvaseid elukaid. Iral jäi imestusest hääl kurku kinni ja see pani ta südame tükiks ajaks ärevalt põksuma.

„Kuidas nad nii kiiresti liiguvad?” lausus ta mõne hetke pärast. „Ma olen neid ainult metsseakaamera lehel näinud. Me isaga vaatasime.”

„Jah? Siga liigub kuni 70 km tunnis ja kuuleb kilomeetrite tagant su hingamise ära, aga huvitav, kes nad nüüd valgel ajal liikvele ajas? Läheme siis juba Küpara juurest ka läbi. Need talud on siin paarikilomeetriste vahedega. Soesoo ka. Tõeline Bermuda kolmnurk. Siia võib kes tahes ära kaduda.”

„Sorri! Ma ei tahtnud ülbe olla. Ausalt,” vabandas Ira ja vaatas Riivole esimest korda silma sisse.

„Ausalt,” naeris Riivo, „tead sa ka, et ausus on meie elukutset arvestades kõige vähem usutav isikuomadus.”

„Tean. Mu isa väitis sama,” vastas Ira ja silmitses vastu auto esiklaasi keerlevaid lumekribulaid.

„Hakkab vist tuiskama,” nentis Riivo ja pööras taas külateelt kõrvale hargnevast teeotsast ühe talu hoovi.

See majapidamine oli eelmisest sootuks erinev. Õu oli tühjavõitu ja mis oli, see oli kohe nähtav. Ei traktoreid, kuure ega isegi mitte koerakuuti. Ainult üks elumaja, üks kõrvalhoone ja viis meetrit kuusehekki. Riivo ei hüpanud kohe autost välja, vaid avas kindalaeka ja soris selles, kuni leidis vana märkmiku. Siis ta lehitses seda ja vaatas Ira poole.

„Tahad ise rääkida?” küsis ta ja lisas vastust ootamata, „Leo Küpar kandideeris eelmisse riigikogusse. Üksikkandidaadina. Ei saanud hääli kokku. Nüüd istub kogu vaba aja vallamajas ja mängib rahvakontrolli. Tegelikult on ta pensionär. Majapidamine neli hektarit. Kasvatab astelpaju ja mesilasi. Lesk. Kaks poega. Üks lõpetab kevadel gümnaasiumi, teine… teisest ei tea. Räägitakse, et ehitab Soomes või midagi sellist. Tahad siis või?”