Читать книгу Mees puukastis - Marje Ernits - Страница 1

Lill aknalaual oli ära õitsenud. Ratsuritähe kaunist punasest trompetikimbust oli järel vaid vars ja mõned kõveraks kuivanud kroonlehed. Kas see oli vegetatsiooniprotsessi loomulik lõpp või oli Ira neljanädalane eemalolek kodust lille kuivamist kiirendanud, see jäi selgusetuks. Komandeeringusse sõites mõtles ta küll korra, et kui tema lemmik oleks olnud näiteks koer või kass, oleks ta looma viinud ajutisse varjupaika. Aga kuhu viia lemmiklill? Kas politseijaoskonda oma kabinetti? Ei. Seal oleksid kõik teda kastnud või hoopis ära unustanud. Potti kuivanud lillevart silmitsedes meenusid Irale Kahula konstaabli õpetussõnad, et ratsuritähe sibul tuli kohe peale õitsemist ümber istutada. Selle meenutuse peale vaatas ta oma peeneid sõrmi ja küüsi ning mõtles summale, mille oli pealinna elitaarses maniküürisalongis välja käinud. Perifeerias töötavatele nooreminspektoritele mõeldud täiendkoolitusest ei mõelnud ta eriti palju, sest neil loengutel polnud ta midagi vapustavalt uut juurde õppinud. Ka tuttava maniküürija salongis polnud erilisi arenguid toimunud, aga midagi ikka. Kas viimase moe manniküür ka lille ümberistutamisega kaasnevad mullatööd üle elas, seda Ira Tever ei teadnud, sest taolist kogemust tal polnud.

Pikalt käekotis häälitsenud mobiiltelefon nõudis tähelepanu ja nii jättis naine mullased mõtted kõrvale ja vastas kõnele. Helistas jaoskonna teine uurija Anti Saam ja tundis huvi, kus Ira parasjagu viibis.

„Just jõudsin koju. Mul on tänane päev veel vaba. Milles küsimus?” vastas Ira.

„Ei milleski,” teatas Saam. „Tahtsin vaid teada, et kui sa oled, kas sa tuled, või võtan kellegi teise?”

„Mis lause see oli?” imestas Ira.

„See oli selline lause,” selgitas Saam, „et pean praegu üksi Perispä alevisse sõitma ühte laipa vaatama. Laksi Üllar on haige ja Sulps ise Tartus prefekti juures.”

„No ja kelle sa siis võtaks, kui kedagi pole?” küsis Ira üle ja tundis, et ehk oligi tervislikum peale koolitust ja enne istutustööd pisut värskes kevadõhus viibida. „Kelle, kui mind ka ei ole?”

„Ei ole või? No ma mõtlesin, et IT-mees tuleks jalutama,” pakkus Saam huupi. „Või võtaks Andust laomehe kaasa.”

„Kas sa istutada oskad?” küsis Ira.

„Mida?” kostis teise uurija suust küsimus ja kohe tuli ka lisa. „Ei, meie jaoskond ei pea sel kevadel metsa istutama, sest meil on RMK-ga tänavu teine sehvt. Las koolilapsed istutavad. Meie teeme seiret.”

Ira ei teadnud sellest seire-sehvtist midagi. „Olgu. Ma tulen. Aga sina aita mul ratsuritäht ümber istutada. Ja veel, sõida minu poolt läbi, sest ma pole oma autos kindel. Kuu aega pole liigutanud, ehk ei sõidagi enam. Ja kas see alev on ikka alev? Või pean ma kummikud kaasa võtma?”

Läks pool tundi, enne kui Anti Saam kolleegi maja ette parkis ja talle oma saabumisest telefoneeris. Ira väljus majast üsna kohe peale saadud kõnet. Ta polnud hakanud linnariideid tööriiete vastu vahetama, sest sõitsid nad ju mingisse korralikku alevisse ja ega need sealsed teed ja tänavad saanud pealinna tänavatest hullemad olla.

„Läks sul aga kaua!” märkis Ira ja seadis end mugavalt esiistmele. „Mul tekkis vahepeal küsimusi.”

„Ausalt?” märkis Saam. „Mul ka, aga küsi sina esmalt, sa ikkagi naisinimene… noh ja nii edasi!”

„Soovõrdõiguslikkuse printsiipi arvestades on selline suhtumine alandav,” ironiseeris Ira.

„Ei, ega ma seda!” parandas Saam oma sõnakasutust. „Ma mõtlesin, et ehk sa ei tulegi enam me matsimaale, aga kuna sa ikka tulid, siis pole ime, et sul küsimusi on tekkinud. Küsi!”

Ira Tever maigutas suud ja vaatas oma kolleegist kaaslast imestunult. Ta ei saanud kunagi aru, millal Saami-mees nalja tegi, või ei teinud. Kuu aega oli taas ümberkohanemiseks täiesti piisav, sest suur linn oli Ira keskkond ning seal polnud tal probleeme, aga nüüd oli ta tagasi maakonna pealinnas ja see nõudis uut harjumist. Lill aknal oli teda oodates kuivanud, kas ka kolleegid? See oli jahmatav äratundmine ja tekitas Iras piinlikkust.

„Mis ajast peale me laipu vaatamas käime?” küsis ta vahepeal tekkinud küsimusi vahele jättes. „Kas seal, mis koht see oli?”

„Perispä,” ütles Saam ja vastas Ira poolikuks jäänud küsimuse ette ära. „Perispäl on konstaablipunkt ka ning sealt helistatigi. Kohalikul konstaablil on kahtlusi. Tegu võib olla tapmisega, sest laibal oli nöör kaelas.”

„Siis enesetapp! Sellega võiks ju kohalik mees küll ise tegeleda,” nentis Ira.

Kuid see, mida ta lausus, polnud päris see, millest ta mõtles. Tema ajus hakkasid sedamaid korduma versioonid, mis talle ta esimese keerulise uurimisloo meelde tõid. Ka Kahula vallast leitud külmunud tüdruku surma peeti algul enesetapuks, aga hiljem selgus ikkagi, et see oli mäng surmaga ehk lihtsalt tapmine ettevaatamatuse läbi. See esimene uurimine oli Ira Teverile hinge läinud, aga hingega uurijatööd ei tee, selles oli ta advokaadist isal õigus olnud. Isal oli alati õigus. Ka siis, kui see õigus polnud õige, leidis Tever seenior matemaatilise võimaluse teha kahest negatiivsest üks positiivse lahend. Irale selline lähenemine ei sobinud, tema püüdis tõde tõe etaloni abil leida, kuid hoidis ka isa ütlemisi au sees. Isa tarkuste pärandvara oli see viimane õlekõrs, millest haarata, see-eest oli see Iral alati olemas. Mingi õnneliku kokkusattumuse läbi oli teine uurija Anti Saam Iraga samast mastireast, ainult et tema taatles tõde kogemuse abil ja see pagas oli tal võimas.

„Kohalik mees on naine,” selgitas Saam. „Enesetapp? Ei usu! Mul on ka lips kaelas, aga duši alla ma sellega ei lähe.”

„Mida see peaks tähendama?” küsis Ira ja pöördus oma paarimeest vaatama. „Küsimus on: kas ma tegin midagi valesti?”

„Jah. Sa olid kuu aega ära ja mina pidin üksi rabama. Nüüd tuled tagasi ja ei mõista oma potilillegi ümber istutada, sest sul on küüned nagu Lady Gagal. Nali! Perispä konstaabel on naine, Polina Anni. Ja laibal oli nöör ümber kaela, aga ta ei rippunud laes, vaid lamas kuuris kasti põhjas puuklotside all. Kuuri uued omanikud tundsid ruumis raipehaisu ja leidsid laiba. Arvestades eelnenud külma aastaaega, võis see koolnu seal puukastis juba piisavalt kaua olla. Kevad sulatab kõik talvel kaduma jäänute laibad üles, ainult et Perispäl pole kedagi kadunuks kuulutatud,” selgitas Saam juba asjaliku tooniga ja lisas vabanduse. „Sorri! Veiderdamine hoiab meeleolu üleval. Viimased nädalad on olnud nii kiired, et kõik peale aja muutub mõttetuks. Kohe oleme kohal. Polina ootab meid vallamajas.”

Ira vaikis. Tema mõtlemine kohalikul tasandil hakkas alles taastuma. Kuu aega polnud ta teinud muud, kui loengul istunud ja konspekti arvutisse klõbistanud. Maakonnas oli vähe neid, kes oleks sellise teoorialaksu välja kannatanud, aga Ira Tever suutis, sest see koolitus kaotas ta ametinimetuse ees sõna noorem.

„Kas Sulps mulle siis asendajat ei määranud?” küsis Ira ja jätkas vastust ootamata. „Siis võib see ju mõni kodutu olla. Või kellelegi külla tulnud isik,” pakkus ta välja kadumise kuulutamata jätmiseks põhjusi.

„Võis,” kinnitas Saam. „Võis olla üle piiri hiilinud dissident, sõjapõgenik, naabervallast eksinud abielumees, aga ka sügisel kaduma läinud seeneline kes teab kust Eesti otsast. Rahvas liigub ja kõik pole üle loetud. Statistika väitel on üks tuhandest lugemata ja ehk see oli just see isik, keda pole olemas ja keda keegi ei otsi.”

„Ja Perispä konstaabel, mis mees tema on?” päris Ira ja oletas edasi. „Kui ta oma alevi rahvast tunneb ja keegi pole kadunud, tuleks otsida üleriigiliselt. Kas Sulps võtab selle üldse töösse?”

„Konstaabel on naine, Polina, Vastseliina juurtega piiga, nagu ma juba ütlesin. Temaga on meil ühiseid tegemisi olnud. Ta on arukas ning tegus naisterahvas,” lausus Saam ja võttis autol kiiruse viiekümne peale. „Näed teda ise ka kohe, sest seal ta erivärvides auto seisabki, otse vallamaja ees. Sulpsi eest mina sõna ei võta, aga oma maakonna valdade konstaablite väljakutseid tuleks võtta väga tõsiselt. Linnaruum ongi ärakaranud maarahvast haljas ja kui vaesusele lisaks ka kuritegevus rahvast hirmutab, siis kõnnib varsti viimanegi laps linna. Ja mis siis järele jääb? ”

Ira jäi Saami küsimusele vastuse võlgu, sest tema teadmised vaesusest olid napid, aga kuritegevus oli kuritegevus ja uurijana polnud ju vahet, kas see vohas linnas või maal.

Polina Anni oli täitesti oma nime nägu noorik, pontsakas ja armas, aga mitte blond – Teveri kätt surus ta mehisemalt kui enamik meeskolleege, vallamajja kohvile ei kutsunud, aga kodutöö oli tehtud. Tseremoonia järel palus ta uurijatel linnamasin vallamaja juurde jätta ja pakkus küüti. Sõita mõistis ta ka ja rooli keeras oma kodualevis nagu vana rallimees kunagi.

„Perispä alevit on ürikutes mainitud juba Saksa ordu ajast,” alustas Polina kiirkõnes valla tutvustamist, et sõiduks kuluvat aega võimalikult sisutihedaks muuta. „Ka ordulossi ja linnuse varemed on veel alles, vaata paremale, ja vana kaev, kuusteist raket sügav. Mõisahoone, vaata vasakule, on rekonstrueeritud ja uute juurdeehitustega, kõik Euroopa tasemel. Selles kompleksis asub meie alevi au ja uhkus – Perispä Kutsekool. Põllumajandustehnika, maaturism ja kokandus. Kohti on paarisajale õpilasele. Täituvus 75 %. Edasi, vasakul, mõisaaegsed tallid ja ratsaspordibaas ning selle taga tenniseväljakud. Kasutus 100 %. Uhke värk, eks ole ju! Vallas on kokku 2842 elanikku. Perispä alevis elab neist pidevalt 284. Nüüd! Läinud aastal surnuid 28 ja sünde 24. Teadmata kadunuid pole. Soomes ja mujal välismaal töötajate üle pean ka arvestust ja see kõigub hooajaliselt. Vägivallatunnustega koolnu, millest jutt, asub Mesika 16 ridaelamu neljanda boksi juurde kuuluvas puukuuris. Korter oli läinud kevadest saati müügis. Endine omanik, vanem mees, suri ja abikaasa kolis linna laste juurde. Maakler laskis arendajal korteri renoveerida ja uued omanikud pole veel päriselt sisse kolinud. Eluruum pole veel lõpuni valmis. Puukuurid…”

„Pea nüüd hoogu!” hõikas Saam vahele.

„Jah!” vastas Polina ja jätkas Ira poole vaadates. „Kumb teist meditsiiniekspert on? Sina vist. Sind pole ma varem näinud.”

Tever jäi üllatusest vait ja Saam võttis selgitustöö enda peale. „Eksperti pole. Meie parameedikust fotograaf Üllar Laks on haige ja tohter Toivo Talvik saadeti pensionile. Uut eksperti ei ole ega tule. Maakonna labor pandi kinni, külmikud esialgu jäid, aga morgiteenust pakub kohalik kabel. Ilmsete vägivallatunnustega laibad tuleb Tartusse kohtumeditsiinilise ekspertiisi laborisse saata. Meie…”

„Teie? Mida teie siis üldse siia tulite,” lausus Polina uurija juttu nördinult katkestades .

„Sina kutsusid ja me tulime. Hindame olukorda, pildistame ja kui vaja, kutsume Tartust laibaauto järele. Menetlust võid ise alustada või õigemini oledki sa seda alustanud. Tubli tüdruk!”

Ira muigas, aga selles polnud midagi sarkastilist. Talle lihtsalt meenus midagi. See oli uppumistunne, hetk hirmu, kui sind lükatakse vette, aga sa pole tuuker. Polina võis menetlust alustama sunnitult sama aduda, sest tema oli ju vaid konstaabel, mitte uurija.

„Siin!” mühatas Polina Anni peale pisukest mõttepausi ja pööras külatänavalt ridamaja sisehoovi.

See hoov oli aprillikuu poris suplev madal õueala, kus ridaelamu korterite ja kuuride vahet sai kõndida vaid mööda kõnniteest välja tõusnud kive ja elanike poolt lisatud lauajuppe.

„Su kummikud jäid meie autosse,” märkis Saam Teveri peene kontsaga nahksaapaid silmitsedes. „Ma võtsin igaks juhuks Andu käest ühe paari kaasa, aga kindad ja maski saame ehk Polina käest,” lisas ta ja astus puukuuri poole, mille esist ala piiras politseivärvides lint.

Mõne elamise aknasiinid liikusid ja ühel korteril paotati ka välisust.

„Asta!” hüüdis kohalik konstaabel. „Tule sa siia! Uurijad tahavad ehk midagi küsida. Ega Veikot ja Kerlit niikuinii pole. Teised majaelanikud on vast ka kõik tööl.”

„Ei, ei ole jah kedagi!” vastas vanatädist pensionär ja oli varmas hoovi tulema. „Kerli on kutsekoolis ja Veiko sõitis Tartusse, aga maakler oli küll siin. Ta läks just koos ehitajatega korterisse.”

Tever ukerdas veelompe vältides Saami kannul puukuuri juurde ja kuulas selja taga toimuvat vestlust. Konstaabel ilmselt tundis majarahvast. Ta päris pensionärist mutikeselt ta abikaasa tervise järele ja kuulas tema kõnelemise ära. Üle puukuuri lävepaku astudes tundis Ira spetsiifilist laibalõhna, aga ruum oli seest puhas ja kuiv. Aastatega oli puukuuri põhi hoovist kõrgemaks kasvanud ja niiskus ei pääsenud enam muldpõrandat leotama. Varjualust oli hoolega koristatud ja ainus allesjäetud asi oligi suur kaanega kaetud puukast, milles varematel aegadel hoiti kütteks mõeldud turbabriketti. Kui Saam kaant kergitas, hoovas sellest lehka, mis sundis mõlemat uurijat maski kasutama. Laip oli kasti põhja hoolikalt ära mahutud ning lamas küliliasendisse kägardatult nagu loode emaüsas. Ta kaela ümber oli punutud nöör ja peas hall viltkaabu, mille alt paistsid värvuse kaotanud ja krässus juuksed. Seljas oli mehel tumehall peenvillane ülikond, mis lõhnas lisaks hallitusele ka kaltsupoe Armanide järele. Jalas olid koolnul vaid sokid ja needki aukudega.

„Juba see, kui hoolikalt ta kokkupakitud on, tekitab küsimusi,” märkis Ira moblaga kasti sisemust valgustades. „Ja miks on saepuru ta riietel?”

„See jäi kütteks mõeldud kloppidest, mis laipa katsid. Neid müüb kohalik puidutöökoda oma inimestele,” selgitas Polina kuuri uksel seistes, aga vana naine õues teadis, et enam neid ei müüda.

„Nüüd tehakse kõik jäägid graanuliteks ja töötajad ei saa enam juppigi,” kõneles tema.

„Ja kuhu need klopid jäid?” küsis Ira, kuid teadis isegi, et ju need siis ära köeti, aga ikkagi: „Millise korteri ahjus need ära põletati?”

„Mis ajast peale neid enam ei müüda ja millal see töökoda tööd alustas?” päris Saam, enne kui keegi Ira küsimusele vastata jõudis.

„Vast pool aastat ei müüda ja loodi millal? Kust mina seda enam mäletan. Ammu aega tagasi,” seletas tädi Asta ja piidles üle kuuri sisenemist takistava Polina käsivarre.

„Okei! Ma helistan Tartusse kesklabori meestele ja Sulpsile ka. Tulevad järele ja teevad kohapeal ka ekspertiisi,” lausus Saam ja sulges kasti kaane. „Kasti tuleb ka uurida. Teibime seniks kõik kinni. Te ei tohi siin midagi puutuda. Okei?”

„Okei!” kordas Tever teise uurija lõppsõna ja lisas, et tema läheb räägib selle kuuri ja korteri müünud maakleriga.

Naisametnik, keda Ira neljanda korteri kojas kohtas, oli silmnähtavalt närvis. Ta kõneles, et elamispinna broneerinud noorpere oli ehitajate peale kaevanud ja remondi kvaliteedi üle nurisenud.

„Tulevad Tartust siis odavat eluruumi tahtma ja arvavad, et arendamine on samuti odav. Kusjuures ei ole!” kõneles keskealine kontoristiilis riietatud naine valjult ja vaatas siis siseneja poole. „Mida te tahate? Siin pole väljanäitus ja selliste kontsadega rikute parketi ära. Välja siit, muidu tekib jälle probleem!”

Ira asus varmalt oma taskusse pistetud töötõendit otsima, sest seda tüüpi daamid poleks teda ilma selleta jutule võtnud. Nii oligi. Noor naistuurija lükati koridorist hoovi veel enne, kui ta oma nimekaardi kätte leidis. Seda nähes proua toon muutus.

„Ah te tulite selle kodutu pärast, kes end kuuri üles poos,” lausus ta läbematult ja kippus majast välja. „Ja mis see meisse puutub. Kuur oli eelmiste elanike kola täis. Selle koristasid ja laiba leidsid uued omanikud. Meie ei tea vähimatki.”

„Te vähemalt teate, kellelt selle eluruumi ostsite. Meil oleks vaja eelmise omaniku andmeid,” kõneles Ira rahulikult ja jäi nõudlikus poosis teda tõuganud naisterahva ette seisma.

Selleks et mööduda, pidi üks naistest vette või porri astuma. Veel üks tõuklemine oleks peale töötõendi esitamist juba kurjast olnud ja sellest andis isegi närviline maakler-arendaja endale aru.

„Okei-okei! Ma saadan teile faksi, millalgi! Mul on tõesti kiire. Tähtajad,” muutis ärinaine jälle kord suhtumist ning paitas väga sõbralikult Ira palitu õlga, et teda eest ära möllida.

„Teil on ju sülearvuti käekotis. Vaatame kohe järele, kui teil nii kiire on. Või sõidame jaoskonda ja vaatame seal,” pakkus Tever oma versiooni tähtaegadest.

„No olete teie ikka!” vibutas äsja kiirustanu näppu ja pöördus korterisse tagasi.

Siis võis Iragi oma saabastega lihvimisjärgus põrandale astuda ja tööriistadest kaetud laua ääres istet võtta. Tõrges küsitletav sulas rääkivaks vaid sel juhul, kui tal oli midagi varjata, see oli Tever seeniori tõde ning pidas paika ka Tever juuniori ülekuulamistaktika rubriigis.

„Linda Nutt, kinnisvarafirma Kodu ja Maja arendusmaakler,” leidis proua lõpuks ka kohase olevat end tutvustada. „Meie, meie… me ostsime selle pinna juba aasta tagasi. Mäeta Kalev oli endine omanik, aga tema suri ära ja pärijad panid korteri müüki. Kas teate, kui räpane elamine see oli. Täiesti uskumatu. See vanapaar polnud midagi ära visanud, isegi plastikaatkotte oli siis juba terve konteineri jagu ja milline hais. Jumal tänatud, et see noor õpetajatest abielupaar selle lõpuks ikkagi ära osta otsustas.”

Proua maakler rääkis kõigest, ainult mitte puukuurist, kuigi ka see oli kaminahjuga korteri müügi juures väga oluline faktor.

„Tehingu tegite te ju elusate inimestega. Palun öelge nende aadress,” ütles Tever rääkija hingamispausi ära kasutades ning oma nutitelefoni näppides.

Mida paksema möla alla maakler varjatava iva mattis, seda reljeefsemalt see eristus.

„Puukuurist ei tea mina midagi. Küsige noorpaari käest,” vastas ta uurija pärimise peale ja nii jäigi küsimus puukuurist kõige eenduvamaks kohaks madam maakleri jutus.

Irat ei huvitanud naise skeemitamine ehitusmaterjalide ja töö hindadega. Tema eelistas kaevata sealt, kus laip leiti – puukuurist.

Kui laibaauto oli kadunukese ära viinud, kesklabori mehed puukasti üle kontrollinud ning vajalikud proovid võtnud, oligi õhtu käes. Tagasiteel oli Saam vaikiv, aga vaevalt et ta puukasti pakitud mehest mõtles. Ira ise mõtles oma surnud lillest, õigemini selle uinunud sibula ümberistutamisest. Äsja puukastimeheks nimetatud laibast oli veel vara mõelda. Temast hakkas Ira Tever mõtlema siis, kui saabusid esmase ekspertiisi tulemused ning boss selle juhtumi töösse võttis.

Õppepuhkus oli Ira Teveri päevakavasse oma jälje jätnud ja tal tuli maakonna töörutiini uuesti sisse elada. Osakonna boss Erik Sulps oli seda ilmselt ette näinud, sest kohe hommikul leidis naisuurija oma laualt pataka toimikuid, mis kiiret käsitlemist ja arvutisse sisestamist nõudsid. Üks asi tundus küll imelik, aga seda võttis tööle naasnu kui tavalist tähelepanuavaldust. Ira Teveri kabineti aknalaual oli koha sisse võtnud valge õiega orhideepott, mille najal külitas sedel kollektiivse tervitusega nooremuurijast uurijaks saamise puhul.

„Nii armas!” oleks pidanud ta kingitud lille kohta ütlema, aga ta ei öelnud, sest see polnud tema lemmik. Miks arvatakse, et inimene armastab kõiki koeri, kui ta lemmikloom on näiteks husky või siis taksitõugu koer? See polnud ju sugugi nii. Irale meeldis ülemuse juures see, et too oli olnud heasoovlik, aga talle ei meeldinud orhideed, eriti veel valged. Need õied olid olnud ta vanemate peos, kui nad kõrvuti kirstudes lamasid. Seda Erik Sulps ei teadnud ja temale need õied ilmselt meeldisid. Kui kabineti uks paotus, võpatas Ira oma mõtetest välja ja naeratas Sägale.

„Uh-huu-tuurilt tagasi!” tervitas IT-mees teda. „Sinuta oli nii igav.”

Ka see oli tunnustus ja isegi meeldivam kui valge orhidee. Kui Säga oli läinud, tuli Sulpsi assistent ja siis veel valvelaua korrapidaja ning isegi laomees Andu ei pidanud paljuks pealinnast naasnud naisuurijat kommiga kostitama tulla.

„All ruumis on üks uus trenažöör. Saab lindil joosta ja rõhku mõõta, kui tahad,” pakkus tema välja omamoodi tervituse.

Päeva lõpuks oli pealinna õppepuhkus minevik. Kui Ira tööpäeva lõpetas, et koju minna, avastas ta, et orhidee aknalaual oli värvi muutnud. Tema lumivalged kroonlehed olid roosa jume võtnud.

„Kes ütles, et lilled ei punasta,” lausus naisuurija, mõtles pisut ja vabandas lille ees, lausudes: „See polnud sinu süü. Need olid minu halvad mälestused.”

Perispä alevist leitud surnukeha lahkamisaruanne tuli alles kahe nädala möödudes. Selleks ajaks oli Ira juhtumi unustanud, ajutiselt muidugi, sest muud tööd oli palju. Kui Sulps ühel hommikul ta kabinetis istet võttis ja selle loo kohta aru päris, tuli see uurijale taas meelde.

„Selge! Sina käisid kohapeal, sina ka lahendad,” venitas boss ekspertiisiaruannet lugedes ja pani siis kausta Teveri lauale. „Võta sina. Saam on maakonnakeskuse asjadega jännis. See sularahaautomaadi röövi käigus hukkunud mees on palju vanu laipu üles kaevanud ja Antil pole aega. Tee see Perispä asi kohaliku konstaabliga kahasse. Temal on rohkem aega ja võimalusi.”

Seejärel ülemus tõusis ja läks. Iral oli veel mitu lõpetamata juurdlust laual ja telefon helises aina. Üks tahtis ühte, teine teist asja teada ja mõnel tuli lihtsalt tuju lobiseda.

„Kõik!” tegi uurija Tever otsuse, vajutas mobla hääletu peale ja otsis käekotist oma isikliku tahvelarvuti välja.

Seda oma blogiraamatut polnud ta pea kuu aega kasutanud. Koolituskonspekti kirjutamine oli kogu aja ja tuju võtnud, nii et päeviku pidamine ei tulnud enam mõttessegi. Puukastimehe kaust lauanurgal tundus ahvatlev. Irat valdas rahu, mis andis märku, et ta oli maakonna elu- ja töörutiinis tagasi. Ta lükkas laua puhtaks, avas kausta ning hakkas selles peituvaid olulisi momente oma tahvelarvutisse sisestama, sest nii oli tal endal kõige parem sellest segasevõitu loost selgust saada.

Sündmuskohal käies oli Teverile jäänud asjast üsna ebamäärane esmamulje ja ega seal palju arvata olnudki. Tegu võis olla lihtsalt ühe tavalise kodutu mehega, kes võõras puukuuris sooja otsides mingil põhjusel suri. Hilisem lahkamisaruanne andis sellest loost aga sootuks uue pildi. Aruande põhjal oli puukasti surnud meest pikema perioodi vältel mürgitatud, aga surma põhjuseks oli meedik märkinud alajahtumise. Seda fakti tõestas elusrakkude külmumine. Võis oletada ka seda, et vaene mees oli enne puukasti ronimist elus ja otsis tõesti paika, kuhu peitu ronida. Enesetapu võimalus jäi, aga see oli imetilluke. Köit mehe kaela ümber võidi kasutada lohistamiseks, aga mitte poomiseks. Vägivaldsele surmale viitas siiski rohkem fakte, ka laiba näo hävitamine. Labori andmetel oli mehe näole tehtud peale surma aniisivõidest mask, mis igat liiki närilisi ligi meelitas. Laiba riiete seest leitud rotipesas oli samuti jälgi aniisist ning ka rotid olid surnud. Labori andmetel oli nende surma põhjustanud mürgine alkaloid akonitiin, mida leidus nii puukastimehe kui ka teda järanud rottide veres. See pidi hirmus surm olema, sest väikestes kogustes manustatuna ei tapnud see mürk inimesi ega loomi kohe, vaid tekitas enne koolmist tohutuid valusid ja kannatusi. Sellist agooniat oli lausa raske reaalelus ette kujutada, polnud siis ime, kui inimene sellises seisundis hullus või ettearvamatult käitus.

„Miks pidi keegi kodutu mehe mürgitama?” küsis Ira Tever endalt ja laotas toimiku mapis olnud fotod lauale laiali.

„Kop-kop!” kostis ukselt, aga juba avatud ukselt. „Tsau! Kuulsin, et oled tagasi. Meil räägiti, et sa enam ei tule,” kõneles Üllar Laks ja sirutas Ira poole terekäe.

„Kes seda rääkis?” imestas naisuurija silmi fotodelt pööramata.

„Kurjad keeled ja kohalikud ilkujad,” vastas parameedikust fotograaf ja tuli laua äärde, et ka fotosid silmata. „Saam ei oska pildistada. Miks ta alati kõike mingi nurga alt vaatab. Tõendeid tuleb pildistada anfass. Aga tema teeb seda ikka mingi rakursi alt. Nii jääb ju vari vale sügavusega. Rakurss moonutab infot.”

„Sind ju polnud,” õiendas Ira vastu. „Ja temal on oma vaatenurk.”

„Muidugi!” soostus Üllar. „Nagu meil kõigil. Igaühel on oma vaatenurk ja sõnavabadus. Kõik võivad ilkuda kõigi kallal ja miski pole enam püha.”

„Sa oled muutunud. Millest sarkasm?” märkis Ira ise ikka veel pilte vaadates. „Kas naine jättis maha või? Vaata seda. See pole ju välgust tekkinud vari? Mis see on?”

Üllar mühatas ja kummardus fotot uurima. „See on vari varjus ehk siis reaalselt oleks sellise tumedusega auk ruumis.”

„Siis polnud rotid kaasa pandud, vaid said ise puukasti sisse,” mõtles Ira valjult. „Aga miks nad siis ise välja ei läinud, kui ise sisse said?”

„Aga sina pole muutunud,” tegi fotograaf Irale õlale patsutades oma järelduse. „Uurimine ikka esikohal.”

Kui Üllar oli oma visiidi lõpetanud, süvenes Ira veelgi enam fotode vaatlemisse. Laboris tehtud piltidel oli tõesti rohkem infot kui Saami kunstfotodel. Esimene samm, mida Tever selles uurimisloos teha tahtis, oli isiku tuvastamine. Nii läks ta lootusrikkalt Sägalt arvutiabi otsima. Ehk oli kesklaboris tehtud piltidest näo rekonstrueerimisel abi. DNA uurimise tulemustele ei saanud nii vana inimese surma puhul eriti panustada ja tolle analüüsiga läks niikuinii kauem aega. Esialgsetel andmetel oli juhtum vähetähtis ning kiiremad asjad nõudsid enesest mõista kiiremaid lahendusi.

Järgmisel hommikul helistas Ira Perispä konstaablile ja leppis kohtumise aja kokku. Polina ootas teda vallamaja ees autos ja kui maakonnast saabunud uurija arvas, et saab oma küsimustele tema kabinetis vastused, siis ta eksis.

„Sisse? Ei, ei kutsu. Milleks? Räägime autos,” teatas Polina ja pani oma sülearvuti kinni. „No mul on küll kabinet, kui sa seda mõtled, aga see on meil veterinaari ja erametsainstruktoriga kolme peale. Igal on oma vastuvõtuaeg ja praegu pole see minu käsutuses.”

„Tõesti või? Aga sõidame siis Mesika tänavale. Ehk keegi kutsub tuppa. Tahan selle puukasti ka veelkord üle vaadata,” pakkus Ira ja imestas. „Sul on siis päris kehv seis.”

„Ei ole midagi. Autos ongi parem, ei pea seisma,” sõnas Polina ja võttis kohalt.

Vallamaja ette jäi maha sinivalge suitsupilv ja see oli märk, et polnud see autos istumine midagi nii hea, kui ta kabinetis istujatele tossu aknasse puhus. Mesika tänaval olid hooviolud paranenud. Mõne akna all õitsesid juba lumikellukesed ja astumise alla olid ilmunud poriloikudest pea välja pistnud kõnniteeplaadid. Ridaelamu neljanda korteri kuuriboksi ees lipendas endiselt markeeringuga lint, aga ust pitseeriv templipaber oli pooleks rebitud.

„Keegi on seal sees käinud,” märkis uurija ja konstaabel noogutas.

Kohe oli hoovis ka seaduserikkuja ise ja põhjendas oma tegu konstaablile, kes noormeest ilmselgelt tundis.

„Kas ma pidin siis kuivad küttepuud porilompi viskama. Te panete oma lipaka ukse peale ja mõtlete, et see kedagi peab. Juhhei! Ma panin ikka tabaluku, siis ei saa vähemalt hulgused sinna surema ronida,” kõneles mees ja keeras kuuriukse lukust lahti. „Vaadake ise! Ehitajad hakkasid parketti lakkima, ja kui korter on kütmata, ei kuiva see iial ära. Mida ma siis tegema pidin? Kas veel kuu aega ootama, kuni te oma kleepsu maha võtate?”

„Küsima oleks pidanud,” lausus Tever ja pistis oma töötõendi noormehele nina alla. „Uurija Ira Tever. Ma vaataks selle puukasti uuesti üle ja siis räägiks teiega ka juttu, kui sobib?”

„Sobib. Mulle sobib kõik, kui ainult ehitusmehi ei segata,” lausus noormees pettunud häälel. „Mul on ka nende tegemistest juba kõrini. Kõik muudkui venib ja venib!”

Kui Ira puukuuri astus ja tühja kasti uurima hakkas, kuulis ta hoovi jäänud konstaablit veel kellegagi kõnelemas. Ilmselt oli see toosama pensionär, kes eelmiselgi korral. Iral endal oli plaan kõigi ridamaja elanikega vestelda. Puukasti põrand oli üsna pehkinud ja fotol jäädvustunud kohas mustendas tõesti auk. Üllaril oli õigus olnud.

„Polina!” kutsus Ira konstaablit.

Too jättis tädi Asta hoovi toimetama ja kiirustas kohale. „Siin, proua uurija! Mida teha käsid?”

„Ära kuuriust kinni plommi, aga puukast võiks veel paar nädalat puutumatu olla,” ütles Ira.

„Okei! Siis ma plommin selle kasti kinni ja tõmban lindi ette,” oli konstaabel nõus ja asus kohe tegutsema. „Tädi Asta rääkis, et Veiko, no see uus omanik, oli talve hakul siia kuuri mitu hästi suurt prügikotti toonud, aga need polnud sugugi küttepuudega täidetud kottide moodi, vaid väga vedelad ja rasked kotid. Nii ta ütles: vedelad ja rasked.”

Ira muigas. „Tundub väga filmilik süžee. Uus mees kolis sisse ning tõi ämma ja äia laibakotid ka kaasa. Nii või?”

Polina solvus. „Kas just nii, aga see vanainimene on väga tragi ja korralik. Mõni teine ei näe kohe midagi, aga räägib. Tädi Asta vähemalt räägib seda, mida näeb.”

„Muidugi-muidugi! Tahan ka temaga rääkida, aga lähme kõneleme kõigepealt selle Veikoga,” pakkus Tever lohutavalt.

Neljanda korteri uksele koputamisest polnud kasu, sest ruumis undas lihvimismasin ja uks oligi poolenisti lahti. Jäi vaid oodata, kuni töömees sisenejaid märkas ning masina seisma pani. Veiko saatis lihvija suitsu tegema ja keeras termosel korgi maha.

„Kohvi?” küsis ta ja konstaabel noogutas.

Iral oli ükskõik, aga kui pakuti, võttis vastu, näppis oma telefoni ja esitas küsimusi. Noormees oli varmas vastaja ja uurija kibe kirjutaja, nii sai neljandast korterist päris palju infot kokku, aga kui palju sellest juurdluse tarbeks läks, see oli omaette küsimus. Laboriandmetest oli selgunud, et puukastimees oli surnud detsembrikuu lõpus ning ta keha jahtunud väga kiiresti. See pidi siis olema üks väga külm nädal, mil laip kuuri toimetati. Veiko jutust selgus, et tema oli mustade prügikottidega kütet pea iga nädal kuuri juurde vedanud, sest muidu oleksid remondimehed töö seisma jätnud.

„Külm oli ju!” nõustus noormees uurija ilmajutuga. „Tõesti, aastavahetus oli superkülm ja ma käisin iga päev kütmas. Sõidutasin Kerli tööle ja ise tulin siia. Arendajat ei kottinud miski ja töömehed polnud kohustatud kütma. Ikka ise! Mis pärast sai? Pärast sõitsin tagasi Tartusse ja läksin tööle. Kerli tuli linnast koju bussiga ja minu päev lõppes alles kell kümme õhtul. Tegelikult olen ma autoelektrik, aga olude sunnil töötan kaubakeskuses. Koduväi ka tagatipuks. Kaua ma elu koos ämmaga vastu ei pea, sellepärast me siia kolida tahtsimegi. Lootust on, et saan sügisest kutsekoolis erialast tööd.”

„Ja kuidas ämma ja äiaga suhted on?” küsis Ira, enne kui uuris, millega noormees korterit küttis.