Читать книгу Jänesehaak - Marje Ernits - Страница 1

Piki magistraalteed Luhamaa poole sõites tegi Ira enne Köismäele näitavat teeviita peatuse, et uurida maastiku vastavust GPS-seadme ekraanil näidatud kaardile. Jänese küla, koht, kuhu ta jõudma pidi, asus umbes kolm kilomeetrit enne Köismäe vallakeskust ning sinna viis kruusakattega tee, mis oli täis kuppelmaastikust tingitud järske kurve. Ühes sellises z-kurvis, mida kohalikud Jänesehaagiks kutsusid, oli ennegi avariisid juhtunud, kuid mitte selliseid, mis nõudnuks kriminalisti sekkumist.

Avariist, mille kriminaalseks muutunud asjaolud olid Irale uurida antud, oli möödunud juba kaks nädalat, ning lootust sündmuskohalt midagi olulist leida oli vähetõenäoline. Ira Teveri praktika maakonna kriminaaluurijana töötades oli juba sedavõrd kosunud, et ta tühje lootusi enam ei heietanud, seega oli sündmuskohal käimine talle tähtis vaid end asjaga kurssi viimiseks, mitte täiendavate andmete leidmiseks. Ometi läks seekord kõik pisut teisiti.

Jänesehaagi kurvi sisse sõites võttis Ira jala gaasipedaalilt ära ja sellest väljudes lisas uuesti hoogu ning siis juhtus see, mis ehmatanuks igat autojuhti. GPS-seadme ekraanil näidatud z-kurvi teine suunamuutus osutus maastikul sootuks järsumaks ning Iral tuli kiiresti pidurdada. Tol hetkel tundis ta reaalselt, mil kombel jänesed joostes ja haake tehes oma elu päästsid. Põgeneva jänese aju mõistis teha kehaga midagi sellist, mida taga ajav kiskja teha ei suutnud ning viimane tormas põgeniku äkilist kõrvalehüpet tajumata otse edasi. See manööver tähendas tagaajajale nii pildi, jälgede kui ka aja kaotust. Antud olukorras mänginuks viimase rolli muidugi auto.

Ilmselt olid kohalikud autojuhid selle kurviga harjunud, kuid Ira pidi kahe käega roolist hoidma, et pehmele teevallile sattumist vältida. Saanud auto kontrolli alla, leidis ta end just sellelt kohalt, kust mitmed sõidukid enne teda alla orgu olid paiskunud. Sellest läbielamisest lähtuvalt tegi Ira esimese järelduse talle lahendada antud loost. Naine, kes sellel avariikohal oma elu kaotas, pidi siis ilmselgelt istuma kohalike olude suhtes võõra poolt juhitud autos, kuigi protokolli järgi oli masinat juhtinud Anneli Riinusk Köismäe valla elanik. Surma saanud naise isik oli aga ikka veel tuvastamata, autojuht koomas ning sellest väljatulek arstide sõnul määramata.

Järsust pidurdamisest saadud adrenaliinilaks oli sedavõrd tugev, et Ira sellest toibumiseks aega vajas. Esimesel hetkel ei suutnud ta endale toimunust isegi aru anda, mõistmata, kas ta oli põgenemise läbi elanud ellujäänu või teelt välja paiskunud tagaajaja. Tegelikult oli sellel tunnete skaala määramatusel oma iva, mida tasus edasi ajatada. Ta parkis oma auto pisut ohutumasse kohta, et siis jala ja selgelt mõtleva uurijana sündmuskohale naasta.

Taas kord oli osakonna boss, Erik Sulps, leidnud oma naisuurijale ülesande, mille lahend juba ette oli pandud riiulisse tolmu koguma. Lisaks sellele, et avariis surma saanud naine oli identiteedita ja juht koomas, polnud kahe nädala jooksul kogu riigis keegi ühtki naist taga otsinud ning see võis tähendada mida iganes. Koomas oleval juhil ei olnud samuti lähedasi, aga tema puhul oli vähemalt isik tuvastatud. Köismäe algkooli õppealajuhataja tunnistas Anneli Riinuski oma personali kuuluvaks, kuid ei osanud midagi kosta naise isikliku elu ega lähedaste kohta.

Selles, et avariina kirjas olnud juhtum kriminalistide kätte üle läks, oli oma osa juhusel. Nimelt oli surma saanud naist lahanud arst teinud oma magistritöö tarbeks ületunde ning avastanud, et tundmatu naise surma põhjuseks oli lämbumine, mitte traumad, mis olid avarii tagajärjel tekkinud, ja see tundus talle imelik. Tohtri praktikas oli see esimene taoline juhtum, ning ta uuris asja põhjalikumalt ja leidis oma oletusele kinnitust. See andis alust arvata, et too naine oli surnud juba enne avariid ning tegu võis olla mõrva varjamisega. Juhtum anti edasi kriminaalosakonnale ja nii jõudiski see toimik Ira Teveri lauale.

Avariipaigas teevalli kõrgest kaldast alla turnides kahetses Ira, et polnud oma trennitossusid masina pakiruumi jätnud, sest kontorikingadega oli 45-kraadise kaldega teetammi samblaseguses liivas pidama saamine üsna vaevanõudev. Polnud ka ime, et järsakust alla kihutanud autot ükski mööda sõitnud juht ei märganud. Teate avariist saatsid kohalikud noored, kes piirkonnas orienteerimismängu mängides põõsastesse takerdunud masinat märkasid ja sedagi alles järgmise päeva pärastlõunal. Ime oli ka see, et juhiistmel kinni olnud ja vigastatud naine peale nii pikka aega ikka veel elus püsis ja metsloomad autost välja lennanud ning hukkunud naise laiba puutumata olid jätnud.

Avariipaigast üles maantee poole vaadates tekkis Iral kummalist kõhedust tekitav tunne. Tundus, nagu seisnuks ta mingi sügava salapaja räpases põhjas, millele kohe-kohe kaas peale pannakse. Puud augu ümber olid justkui leinas, taevast varjas latvade tume müts ja ükski lind ei laulnud. Mitte miski selles ümbruses ei kõnetanud Irat, ometi oli sel kõigel midagi öelda ning nõnda ei jäänudki uurijal üle muud, kui lugeda märkide keelt. Tagasi teevallile roninud, tundis ta selja taga vaenulikkust ning vaatas abi otsival pilgul ootama jäänud auto poole. Istunud rooli taha, leidis Ira end äratundmiselt, et möödunud pooltunni jooksul polnud sel kruusateel sõitnud ainsatki teist masinat.

Köismäe vallamaja juurde jõudes oli plõks Ira peas juba ära käinud ning ta oli oma uude juhtumisse sisse logitud, ilma et oleks selleks näppugi liigutanud. Mõni hetk hiljem eraldus maja ees suitsu teinud meestekambast politsei vormipluusi kandev noormees ning tuli otsejoones Ira auto juurde.

„Konstaabel Sillu Tamman. Kas saan kuidagi aidata?” küsis ta ning viitas käega auto kapoti poole. „Parempoolne lähituli ei põlenud. Teate seda?”

Ira ei teadnud. „Ei! Ilmselt kustus see teel neid teie jänesehaake tehes,” vastas ta ja jäi autost välja astudes kahevahele, kas sirutada kadetiohtu konstaablile käsi või tutvustada end vaid nime öeldes.

„Ah Jänesehaagis! Siis oled sa siit kandist pärit inimene või… või uurija maakonnakeskusest, kes täna pidi ühte avariid uurima tulema,” pakkus noormees ja oli rõõmus, et ei pannud oma oletusega mööda.

Kui Ira oli end tutvustanud, tõmbus konstaabel pisut eemale ning viipas üht meest, kellega koos ta ennist suitsu teinud meestekambas seisis. „Harri! Mine sa too töökojast üks halogeen. Sellel siin on vaja parmpoolne lähituli põlema saada. Ja meie oleme minu kabinetis. Kas lähme?” pöördus ta lõpuks uuesti ka uurija poole.

Iral polnud mingit tahtmist ilusalt kevadpäeva kabinetis veeta. „Tegelikult oleksin ma tahtnud põhikooli õppealajuhatajaga Anneli Riinuskist rääkida,” sõnas ta.

„Juba räägitud!” vastas noormees ennast ületavalt. „Nii kui maakonnast selle avarii asjus helistati, koostasin kannatanu tööandjaga vestluseks küsimustiku ja käisin koolimajas ära. Kõik on salvestatud. Võite seda minu arvutist lugeda.”

„Ma ei taha lugeda!” vastas Ira endalegi ootamatult ärritudes. „Ma olen kriminaaluurija, mitte kindlustusseltsi kahjukäsitleja.”

„Just. Sellepärast ma tegingi põhjalikku eeltööd. Lugege see läbi ja siis vaatame, mida ta sulle räägib. On ju?” jäi noor konstaabel familiaarseks muutudes endale kindlaks.

Sina ja Sillu, mõtles Ira ning hoidis selle mõtte oma hammaste taga, sest oli ta ju ka ise kunagi kadett olnud ja mõnes mõttes sinisilmne senimaani. „Olgu! Aga minu eest pole vaja sul mingeid Exceli tabeleid koostada ja asju ära teha, sest mina lähtun algmaterjalist, mitte tõlgendustest. Selge?”

„Mina samuti,” jätkas noormees ja pidas seda omamoodi nõustumiseks. „Algallikas võib ju anda väga erinevat infi. Sõltub, kes küsib. Mulle räägivad siinkandi inimesed ühte, omavahel teist ja võõraste suhtes on nad lihtsalt vaenulikud. Ma olen siin varsti kaks aastat töötanud ja alles nüüd tunnen, mis asi on respekt, kui on!”

Ira kuulas noormehe juttu, kuid tema tehtud eeltööd läbi lugedes jättis ta mulje, et oli sellisel tasemel püüdlikkuse etapi oma elus ja töös juba läbinud. Oma seisukoha väljendamiseks jättis ta loetu kommenteerimata, kuigi noormees ilmselt just seda ootas.

Põhikool, kus Anneli Riinusk töötas, asus vallakeskusest mitu kilomeetrit eemal vanas hästi hoitud mõisakompleksis. Algava suvevaheajani oli veel paar nädalat aega ja vahetunniks õue lubatud lapsed mängisid hoovis palli või triblasid niisama ringi. Üks, mis Irale kohe silma, tegelikult küll kõrva jäi, oli see, et keegi neist lastest ei pidanud paljuks teda teretada ja seda veel avalal pilgul silma vaadates. Teine silmatorkav erinevus varem külastatud koolidega oli see, et keegi lastest ei istunud vahetunnil moblat näppides kusagil nurgas, kuid see ei tähendanud, et neil poleks nutitelefone olnud – need lihtsalt jäeti vahetunniks klassi.

„Kõik!” kostis majja sisenedes Ira kõrvu karm korraldus, millele lisati: „Sellest me rohkem ei räägi!” ning õppealajuhataja kabinetist jalutas välja ärevusest laigulise näoga poisiklutt, kelle „tere!” samuti tulemata ei jäänud.

Exceli tabeli üheski küsimustikus polnud kirjas vastuste varianti, mille Ira oma esimesele küsimusele sai, ning seda veel enne, kui ta selle vormistanud oli.

„Teid kuulatakse ja siin koolis on sõnal hinne!” lausus Ira ise oma küsimusele vastates ning sirutas koolijuhile terekäe, et end tutvustada.

„Tahtsin Anneli Riinuskist rääkida, et aimu saada, milline inimene ta oli,” lausus uurija, saanud juhatajalt vastu tugeva käepigistuse. „Sina, Sillu, mine mängi seni õues poistega palli. Mul ei lähe kaua,” lausus ta siis konstaabli poole pöördudes.

„Jah! Üks tass kohvi kuluks ära küll, aga siis algab meil tund,” lisas koolijuhataja ning kiirustas espressomasina juurde.

Ira ei soovinud kohvi, aga ta ei jõudnud seda veel lausudagi, kui tops tal nina ees auras ja jutt tuli samuti küsimata.

„Anneli oli, no ta on ikka, kuigi arstide sõnul pole ta veel teadvusele tulnud, aga ta on õpetajate seisukohalt väga vaikne. See on isegi huvitav, kui nii väljenduda. Algul ma ei saanud üldse aru, kas ta tunnis rääkis või mida ta tegi. Ukse taga kuulates oli klassis teinekord nii vaikne, et mul oli kange tahtmine seda paotada ning vaadata, mida nad seal teevad.”

„Ja mida ta siis tegi?” sekkus Ira suunava küsimusega. „Kõneles viipekeeles või?”

„No siis teate teie ju rohkem kui mina,” nentis koolijuhataja. „Ja lastele see meeldis. Täiesti uskumatu, kuidas ta sel moel lapsed tähelepanelikuks muutis. Meil pole juba pea aasta direktorit palgal ja nii olen mina lisaks õppealajuhataja tööle ka selle ameti peal, aga mina küll ei hakanud taolist meetodit ära keelama, sest asi toimis. Võtsin kurtidele mõeldud žestide kasutamist kui lisaväärtust, kuni keegi lapsevanematest tuli välja kaebusega, et kuidas puudega õpetaja terve mõistusega lapsi õpetab. Küsisin siis. Selgus, et Anneli ei ole ise vaegkuulja, aga keegi ta lähedastest oli olnud kurttumm, ja nii õppis ta ära viipekeele. Pedagoogilises instituudis oli ta seda ka ametliku lisaainena õppinud ja meie koolis kasutas vaid erandjuhtudel, nii-öelda meie vaikival kokkuleppel ja oma riisikol.”

„Kes tema lähedastest oli kurttumm?” küsis Ira. „Oli see mõni tema pereliige? Isa, ema, vend või kallim?”

„Mitte ei tea,” kinnitas õppealajuhataja. „Anneli hoidis omaette. Meie valla õpetajate elumajas oli tema kasutada kahetoaline korter, aga keegi meie omadest polnud seal külas käinud. Meest tal igatahes polnud, aga…” katkestas juhataja kellale pilku heites oma jutu ja lisas: „Kolm minutit veel. Aga üks asi oli küll imelik. Meil on ta töötanud alles aasta, aga pedagoogilise lõpetas nelja aasta eest ja ühtegi varasemat töökohta tema tööraamatus kirjas polnud. Nüüd peame küll lõpetama. Sillule ma juba rääkisin. Edasi küsige temalt. Vabandust!”

Ira tõusis ja tänas. Tema jaoks esialgu sellest infost piisas, et järgmine ette määratud samm teha. Ta otsis üles majandusjuhataja ruumi ning palus kohkunud ilmega vanaproual end preili Riinuski korterisse juhatada.

„Teie käes on ju õpetajate elumaja kõigi korterite varuvõtmed,” pakkus Ira, kuigi polnud selles päris kindel, aga tabaski märki, sest majandusjuht haaras telefoni järele, ent jäi pisut hiljaks, sest samal hetkel helises kell tundi ja see tähendas, et koolijuhatajale enam helistada ei tohtinud.

Ira otsis välja oma töötõendi, viitas õues ootavale konstaablile ning rääkis, miks oli tal vaja preili Riinuski tuppa kiigata.

„Ma ei puutu seal midagi. Ma ainult silman korraks. See pole seadusega keelatud. Anneli ise ei saa ju tulla ja ennast aidata – ikka meie peame seda tegema,” selgitas uurija valvsust uinutavalt monotoonsel häälel ning kooli majandusjuht jäi nõusse.

Anneli Riinuski elutuba oli just selline, nagu võis arvata – mittemidagiütlev, mis kõnetaski vaid uurijat. Samas oli väga sisukas vanaprouast majandusjuhataja lausutu, milles ta noore õpetaja kasinat eluviisi põhjendas.

„Anneli oli… on väga kasin ja kokkuhoidlik,” lausus ta Ira selja tagant tuppa piiludes. „Kõik aja kulutas ta laste peale, aga oma teenitud raha pani auto ostmiseks kõrvale. See oli ta eluunistus ja nägite, mis juhtus – sõitis esimese korraga nii masina kui enda sodiks. Mu mees ütleb ikka, et neil autojuhtidel, kellel avarii on saatusest ette nähtud, juhtub see kohe ära, sest mõnele inimesele see sõitmine kohe ei sobi.”

„Suur tänu, proua! Teist oli väga palju abi,” tänas Ira ning oli mõttes teel juba järgmise punkti.

Majandusjuht oli pisut üllatunud pikalt palutud visiidi kiirest lõpust, kuid taipas siis, et uks tuli ruttu lukku tagasi keerata ja kiirelt kaduda, sest oma südames tundis ta võõrasse elamisse loata sisse vaatamise pärast ikkagi endal süüd.

„Tänan, jah, ma kah,” pomises ta lisades: „loodan, et Anneli ei pahanda.”

Anneli ei pahandanud, seda Ira juba teadis, sest oli vaid päevade küsimus, mil tema kunstlik koomas hoidmine lõpetatakse, kuid selle info jättis uurija enda teada. Enne Köismäele sõitmist oli Ira põhjalikult tutvunud Anneli Riinuski meditsiinilise ekspertiisi ja tundmatu naise patoloogilise ekspertiisi aktidega ning lootis, et saab kohapeal rohkem teada. Kõigi teada saadud faktide jagamise ainuõigsuse kohalike elanike ja konstaabliga oli ta esialgu jätnud oma vaistu otsustada.

„Juba valmis? Poolt tundigi pole veel möödas,” imestas konstaabel, nähes uurijat oma masina poole tulemas.

„Valmis pole veel midagi,” vastas Ira kohaliku konstaabli teenistusautosse istudes. „Meil on 3D-d vaja, aga pole veel toorikutki, millest printida. Sõidame Köismäe vabatahtliku päästekomando juurde.”

„Mida sinna?” imestas mees ja oletas: „Kas nüüd hakatakse avariilisele autole uut ekspertiisi tegema? See anti ju ammu vabaks ning Harri hakkas otsast juba remontigi tegema. Kas ma olen midagi vahele jätnud?”

„Ilmselt küll,” lausus Ira rahulikuks jäädes.

Uurijana teadis ta üsna kindlalt, et selle aja peale, mille nemad vallamajas ja koolis veetsid, oli Anneli masin juba kohaliku päästeameti hoovilt treileri peale tõmmatud ja teel maakonna politseiparklasse. Iral oleks üksi läinud raskeks kõiki selle avarii tehnilisi üksikasju üle kontrollida ja nii oli ta masinaid puudutava osa juurdlusest jätnud oma paarimehe kanda ning sellele polnud isegi boss vastu vaielnud. Köismäe konstaabli teavitamise oli Anti Saam jätnud ilmselt meelega hilisemaks ja Ira ei sekkunud oma kolleegi taktikalistesse käikudesse. Saami-mees teadis, mida tegi ning selles polnud Ira kunagi kahelnud.

Hommikune pressikonverents Köismäe vallamaja hoovis jättis kohaliku konstaabli ilma viimasest infost ning seda oli päris valus taluda, millisel nördinud ilmel ta Irat silmitses, pomisedes: „Võinud siis öelda! Milleks mind lolliks teha?”

„Räägime nüüd nende meestega, kes Anneli auto Jänesehaagi kuristikust välja tõmbasid,” lausus Ira, noore mehe solvumist ära märkimata. „Vabatahtliku Päästekomando ülem Harri Käosalu on see mees, kellega mina tahan rääkida. Sina kõnele teistega ja vabas vormis. Pole siin mingeid Exceli tabeleid vaja silmas pidada – lihtsalt räägi inimestega ja pärast vahetame infot.”

Paar tundi hiljem istus Ira taas oma auto rooli, et tagasi jaoskonda sõita, siis aga märkas ta kõrvalistmel tumedaks tõmbunud klaasiga halogeenpirni, mille Sillu oli käskinud välja vahetada. Ta keeras pirni harjumuspärase liigutusega pabertaskuräti sisse ning poetas kindalaekase, nagu olnuks see oluline – ehk oligi, sest sundis Irat tagasi päästekomando töökotta sõitma.

Garaažikompleksis, kus veel mõne aja eest käis kibekiire töö, valitses täielik vaikus. Kellaaja järgi võis oletada, et oli saabunud lõunatund, aga kuna hoone uksed olid pärani valla, võis mõni mees veel kohal olla.

Töökoja tagumisest otsast, kus asusid meeste puhkeruumid, kostis norskamist, ent Ira ei kiirustanud seal maganud meest äratama. Teda tõmbas hoopis puhkeruumi see osa, kuhu teda enne polnud lubatud, nimelt duširuum ja saunaesik. Kiire pilk saunaruumi esiku nagile reetis meeste saladusi, sest seal ei rippunud mitte ainult kuivatuslinad ja töötunked, vaid ka üks tumeroosa ning karvase kapuutsiservaga pusa, mis ühelegi mehele poleks selga mahtunud. Pikemalt polnud Iral mahti ringi vaadata, sest selja tagant oli kuulda tulijate samme ning keegi püüdis magaja norskamise kulul rõvedat nalja teha. Märganud naisuurijat meeste duširuumi uksest välja astumas, lendas temagi suunas paras doos nilbusi.

„Harri vahetas mu auto lähitulede halogeenpirni ära,” vastas Ira roppustest välja tegemata, sest ei olnud olemas sõnu, mida ta meeste suust juba kuulnud polnud. „Ma ei taha võlgu jääda. Palju see pirnivahetus maksab?”

„Äkki siis teenuse eest tšekki ka vaja,” ilkus keegi meestest ja Ira kinnitas: „Just! Mulle on tšekki vaja.”

Kui Harri ka ise lõpuks töökotta tagasi jõudis, lõppes ilkumine ära. Kas põhjuseks oli komandoülema autoriteet või midagi muud, aga koos temaga saabus töökotta töine meeleolu, mis polnud muudeks sõnavõttudeks eriti innustav. Ira sai töö eest makstud ning soovitud tšeki, aga ka tema süda polnud sellest hoonest lahkudes rõõmus ega rahul. Töökojast kaasa saadud masendustunne kestis veel tükk aega ning haihtus alles siis, kui Ira oli oma autoga tagasi magistraalile pööranud ja see tee oli mõtete korrastamiseks piisavalt lai ja sirge.

Vara oli veel selle juhtumi puhul millestki kindlast mõelda, ometi keris Ira Teveri mõte aina ümber noore õpetajanna, kelle esimene sõit isikliku autoga kahele naisele saatuslikuks oli saanud. Tegelikult tulnuks tal uurida tolle teise naise tausta, aga peale fakti, et ta surnud oli, polnud millestki alustada. Koledavõitu ülesvõtte kallal, mille osakonna fotograaf Üllar Laks oli laiba näost teinud, tuli veel pisut tööd teha, enne kui seda kellelegi näidata võis. Lootus, et roolis olnud naine oma kaasreisija kohta sõna kostis, oli veel küsimärgi all, ometi tundus Irale, et loo võti oli just roolis olnu käes.

Anneli Riinuski toas polnud ühtegi viidet sellele, et tal oleks olnud mõni sõbranna. Tema eluruum oli jätnud Irale lineaarse mulje. See oli nagu lasteraamatu joonistus, mille ühte nurka oli sirgeldatud täispuhutud kummimadrats, põrandale raamatud ja öölamp ning aknale pott lillega, mida polnud veel aretatudki. Õpetaja Riinuski tolle õhtu kaasreisija polnud aga pilt sellisest raamatust, vaid pigem mõnest naisteajakirjast. Miski ei viidanud ka sellele, kus täpselt hukkunud naine tol õnnetuse hetkel istus või kas ta üldse istus. Mõte, et Anneli oma kaasreisijast ise teadlik polnud, hakkas Ira peas idanema veel enne, kui ta avariist tehtud rekonstruktsioon ilmet võttis.

IT-spetsialist Säga oli Irale juba mitu sõnumit saatnud ja nii kiirustaski uurija osakonda jõudes kohe tema juurde.

„See oli lihtsalt üks tavaline avarii juhtumise paik ja sündmuskoht ei ole piisavalt märgistatud, et saaksin mingit tõest rekonstruktsiooni üles ehitada,” alustas Säga, nii kui Ira oli tema ruumi astunud. „Seal mängib iga sentimeeter rolli. Selle avariipaiga maastik on lihtsalt nii eriline, aga satelliit ei näita muud kui metsa. Vaja oleks kohapeal mõõtmisi teha, siis saan ehk täpsemalt öelda.”

„Seda see koht tõesti on. Tulin just sealt,” nõustus Ira. „Aga ütle vähemalt…”

„Vähemalt seda ma ütlen,” jätkas Säga Ira lausest haarates, „et sinna kohta, kust laip leiti, ei saanud see küll kohe kuidagi auto istmelt lennata. Tegin ridamisi vastupidise liikumise rekonstruktsioone ja siis paigutus see objekt sootuks mujale. Minu meelest on kaks võimalust: ta sai teel kõndides löögi või lamaski seal, kust ta leiti.”

„Jah. Mõtlesin ka ise sellest. Neid võimalusi on tõesti palju, aga kuidas näopildiga on?” päris Ira.

„Koolilastele näitamiseks sobilikku fotot küll veel pole,” mõmises Säga ning pillutas ekraanil autot teevallilt alla ja üles. „Vaata, vaata nüüd ise! Kui ta oleks istunud juhi kõrval, lamanuks ta seal, kui tagaistmel, siis seal… muidugi võis iga oks, känd või mätas rullumise trajektoori muuta, aga selleks on mul vaja maastiku reljeefi kohta täpseid andmeid.”

„Olgu. Ma räägin bossiga. Ehk leiab ta mõne maakorraldaja, kes sellele jubedale metsaalusele salaaiale detailplaneeringu teeb,” kõneles Ira oma nutitelefoni näppides ja lisas siis: „Ma ei saa aru, miks inimesed selliseid õudseid kohti ööbikuorgudeks kutsuvad, aga olgu pealegi. Mina lähen nüüd Saami-meest pinnima. Loodan, et vähemalt sel avarii teinud autol on meile midagi konkreetset öelda.”

Anti Saam oli hommikust saati oma ekspertide grupiga Anneli Riinuski auto kallal askeldanud ega reageerinud Ira sõnumitele ja säutsudele. Alles siis, kui naisuurija oma meeskolleegile tagumikule patsutas, ronis too auto istmete vahelt välja ja polnud sugugi rõõmus.

„Mida!” urahtas ta segamisest häirituna. „ No ei saa rahulikult töötada, aga… aga üht-teist hakkab juba selguma.”

Ira ootas kannatlikult, sest teadis Saami-meheks hüütud kolleegi töömaneere. Selle mehe tagasundimine oleks jätnud uurija veel pikemalt ootele, kui ta juba oli olnud. Lihtsam viis kolleegi rääkima panna oli ise rääkida.

„Käisin avariikohal vaatamas,” alustas Ira ja edasi jätkas juba Saami-mees. „Tean! Seal on kõik juba nii segi tallatud, et mingitest jälgedest pole juttugi. Sa mõtle! Üle kahe nädala tagasi toimunud avarii ja nüüd siis peame meie tegema imet. Pea terve ööpäev laagerdas see auto metsa all, siis tuli kiirabi oma brigaadiga, kohalikud uudishimulikud muidugi ka ja lõpuks päästetööde vabatahtlikud. Mida sa sealt veel leida loodad? Autost on isegi makk ära varastatud, muudest asjadest rääkimata. Ja kõige viimane lihvija oli liivaprits! See mees sealt töökojast oli oma halli aruga asunud seda romu juba taastama ja pakiruumi ning veljed liivapritsiga puhtaks pühkinud. On ikka kiire neil kuradi amatööridel. Mis muud, kui vaja jälle üks avariiline auto liiklusse tagasi möllida – uskumatu!”

„Aga sina leidsid ikka midagi huvitavat,” sekkus Ira, sest tal oli kiire. „Räägi! Ma tahan veel täna linnas laibakuuris ja kesklaboris ära käia, et hukkunud naine üle vaadata ning tema riided ekspertiisi viia.”

„Mina muidugi leidsin midagi ja võin sulle öelda, et juhi kõrval küll kedagi ei istunud, sest seal oli toidukast, aga tagumisel reisijapoolsel istmel istus punaste pükstega naine, no ma oletan et naine, sest mehed ikka punaseid pükse ei kanna.”

„Oi, Anti, püksikandjate suhtes sa küll eksid, aga et naine, seda võib laiba järgi otsustada,” sõnas Ira, sest oli selle suve kiirmoega pisut rohkem kursis kui ta kolleeg.

„Olgu peale, aga ma võin sulle öelda veel, et leidsin esiistme alt litritega kaunistatud tossu number 36 ja seda ikka mehed ei kanna. Veel võin ma täpselt öelda, milline oli toidukasti sisu: juubelisai, sprotipasteet, kaerahelbed, lihatoode ja kaks pudelit vahuveini. Vaata, see on tšekil kirjas, aga pappkastist on vaid põhi alles. See preili ostis endale hommikul auto, võttis masina pärastlõunal arvele ja õhtuks oli sõidukist järel romu, mis tuleks maha kanda. Lõpp! Ei mingit šampanja joomist.”

„Jänesed ikka jõid,” resümeeris Ira kolleegi mõtte omamoodi ja kinnitas: „See on nii, sest teine taoline toss oli avariipaigast leitud asjade nimekirjas. Ehk veel midagi?”

„Jah. Veel jänestest. Tagaistmel oli tõesti mingeid karvu,” märkis Saam ja lisas: „Tagumise ukse aknaklaasi kildude küljes oli punase riide rebenemisest jäänud kiude ning neid oli ka istme peal ja igal pool mujal. Ma ütleks, et neid oli isegi liiga palju. Ah jaa! Üks punane räbal oli istme vahele justkui topitud ja sellest ei saa ma aru. Nii et saada riided kindlasti ekspertiisi, siis saan materjale võrrelda.”

„Ja turvarihm, sõrmejäljed või midagi?” uuris Ira.

„Rihm oli mõlemal tagaistmel kinnitatud, aga mitte ümber keha, vaid tühjalt ja tundub, et laip ei lennanud välja mitte oma uksest, vaid juhi seljatagant ja läbi akna, mis peale esimest saltot oli väljastpoolt sisse löödud. Ilmselt siis vastu kändu või midagi, aga seda punast kaltsu, juukseid ja verd on siin-seal ja kõige rohkem klaasidel. Tehniliselt tundub auto korras olevat, nii vähemalt mehhaanikud väitsid. Kiirus kurvi sisenemisel võis olla kuskil 70 km tunnis, sest sellel näidul oli tahhomeeter kinni kiilunud. Algaja juht, ehk ei märganud, aga ei saa välistada ka muid asjaolusid.”

„Milliseid nimelt?” päris Ira, ise pidevalt oma nutitelefoni infobaasi täiendades.

„No kui see töökoja jobu poleks auto tagumist poolt üle lihvinud, võiks arvata, et keegi võis sel noorikul kannul olla, sest tagumine stange oli mõlke täis ja minu arunatuke ütleb, et need pole üle katuse võssa rullumisest, vaid rammimisest. Võisid ju ka enne olla, aga vaevalt, et see noor daam endale selliste defektidaga auto ostis või mine sa neid naisi tea. Minu meelest on selle avarii uurimine meie aja raiskamine, sest nagunii ei saa keegi kunagi teada, mis seal tegelikult toimus.”

„Sul võib õigus olla,” nõustus Ira. „Avarii uurimine küll, aga matust omaenda nime all väärib iga inimene.”

Väsimus tööpäevast jõudis Irale kohale alles siis, kui ta hilisõhtul enda järel oma korteri ukse sulges ja külmkapi avas. Toidupoes käimine oli tal jälle sootuks meelest läinud ja bensiinijaama pitsa järele sõita oli samuti liiga hilja. Tuli leppida sellega, mis sügavkülmas oli. Kuni friikartulid ahjus üles soojenesid ja küpsesid, võis ta ise duši alt läbi käia. Tegelikult oli mõni selline õhtu üsna masendust tekitav, aga üle keha voolav vesi toimis peaaegu alati väga virgutavalt.

Töö, mida Ira Tever teha armastas, polnud talle karjääriamet ja sarnane lugu oli ka tema meessõpradega. Osakonna mittekoosseisuline sohver Maidu, kellega Ira mõnda aega oli semminud, hakkas talle isegi meeldima, kuid kokku kolimisest ei tulnud midagi välja, sest naise külmkapp oli peaaegu alati tühi. Väga raske oli selles eas veel kellegi teisega kokku kasvada, kolimisest rääkimata, eriti veel siis, kui naisel oli esikohal amet ja mehel isu. Kui Ira silmapiiril hakkas terendama lähenev keskiga oma kriiside ja buumidega, mõistis naine, et oleks ise pidanud meheks sündima, sest siis oleks ta täpselt teadnud, millist elukaaslast enda kõrvale valida. Lapse saamisest oli Ira mõelnud, aga seda ikka veel tuleviku ajavormis, kuid samas oli ta kahetsenud, et seda õnne toovat õnnetust temaga varem ära polnud juhtunud. Oleks ta toona osanud ette mõelda, siis oleks ta päev ilmselt sootuks teistsuguse lõpuga olnud. Nüüd ootas teda kodus ees vaid lillepott aknal, mis kunagi tähelepanust ilma ei jäänud, oli siis väsimus kui suur tahes või tuju hallimast hallim.