„Venemaa: valguses ja varjus“ annab ülevaate viimase kolmekümne aasta pöördelistest sündmustest Venemaal. Mõistmaks paremini tänaseid sündmusi, leiab lugeja viiteid poliitiliste traditsioonide kujunemisloole Venemaal. Autor Marko Mihkelson on Riigikogu liige, kes aastatel 1994-97 oli Postimehe Moskva korrespondent ning hiljem Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht. Ta on raamatusse sulandanud oma vaatenurga Venemaa mõistmiseks, kasutades selleks ka arvukaid intervjuusid naaberriigi elu mõjutanud inimestega. Raamatule on kirjutanud eessõna Vene dokumentalist Andrei Nekrassov, kelle filmograafia tuntumaid filme on Vene-Gruusia sõjast rääkiv “Vene õppetunnid”.
Оглавление
Marko Mihkelson. Venemaa: valguses ja varjus
Kaardid
Saateks
Eessõna
I PEATÜKK. IMPEERIUM KUKUB KOKKU
Sajandeid tugevnenud inerts
1979 – murdepunkt
Salajane majandussõda
Võit hirmu üle
II PEATÜKK. VABADUSE UUS VÕIMALUS
Vabaduse õhuke pinnas
Uus vabaduselootus
Vene süsteem võtab jälle võimust
Identiteedi otsinguil
III PEATÜKK. TŠETŠEENIA LÕKS
Hirm võimu ees
Jeltsini suurim viga
Surnud räägivad
Tšetšeeniata poleks Putinit
IV PEATÜKK. VASTULÖÖK
Unistus impeeriumi piiridest
KGB on tagasi
Tasalülitamine
Balti riigid kui lakmustest
Lõppsõna
Kasutatud kirjandus
Отрывок из книги
Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda suhtes tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel.
Just need äärmused ja sajandeid pikk värvitihe ajalugu on pannud Venemaast kirjutama või lihtsalt arvama tuhandeid teadlasi, ajakirjanikke ja seiklejaid mõlemal pool piiri. Võiks eeldada, et Venemaa on kui avatud raamat, mida asjast huvitatud peaksid detailideni tundma.
.....
See raamat poleks kindlasti sündinud paljude inimeste toe ja nõuanneteta. Tahan tänada oma juhendajat ülikoolis professor Jüri Anti, kes õpetas mulle paremini ajalugu nägema ja sellest kirjutama.
Minu Venemaa-huvi julgem avalik väljendus poleks ehk teoks saanud, kui poleks olnud hea sõbra ja ülikoolikaaslase Eerik Marmei soovitust võtta kätte ja hakata kirjutama kommentaare Postimehele – see avas minu ajakirjanikutee Eesti nimekaimas päevalehes. Ilma Mart Kadastiku ja Vahur Kalmre otsuseta rajada 1994. aastal Postimehe Moskva korrespondendipunkt jäänuks raamat märksa värvitumaks või üldse sündimata. Ka oleks minu töö Moskvas olnud keerulisem, kui poleks olnud tublide Postimehe-kolleegide abi ja tuge. Eriti tahan tänada välisuudiste toimetajat Rein Kärnerit.
