Lembitu
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Mart Helme. Lembitu
LEMBITU MAAILM
LEMBITU EESTI
KES OLI LEMBITU?
LEMBITU JA SÕDA
LEMBITU SÕJARETKED
LEMBITU SURM
PÄRAST LEMBITUT
UNISTATUD AJALUGU
Kasutatud kirjandus
Isikunimede register
Kohanimede register
Отрывок из книги
See raamat on Lembitust, muistse Eesti kõige kuulsamast vanemast. Mehest, kes on hilisematel aegadel rahvusliku suurmehena andnud nime küll allveelaevale, küll tänavale või õmblusvabrikule. Ometi, kui küsime endalt, mida me Lembitust õieti teame, peame kurvastusega tõdema, et õige vähe.
Siiski võime selle vähesegi juures päris kindlalt väita, et Lembitu on meie muistse vabadusvõitluse aegsetest juhtidest olnud vaieldamatult üks prominentsemaid, sest tema nimi esineb Läti Henriku kroonikas kokku lausa 14 korral, aga kui peaks paika pidama Sulev Vahtre oletus, et ka vanemanimi Vytamas (Võidumees) märgib kroonikas Lembitut, siis koguni 15 korral. Ülejäänud meile nimeliselt tuntud vanematest on kõiki teisi (Meme, Wottele, Maniwalde, Kyriavanus ja Lembitu vend Unnepewe) mainitud vaid korra. Üksnes Pudiviru vanemat Tabelinust mainib kroonik veel ühtekokku kolmel korral.[1.] Ka õnnistab Henrik just Lembitut sajatava epiteediga “perfidissimus” (kõige truudusetum), märkides sellega tahes või tahtmatult selle mehe tähtsust ristisõdijate vastasena.
.....
Iseenesest oli Pihkva pigem tunduvalt suurema ja võimsama Novgorodi mõjualune ega oleks sellise tagamaata keeruliste suhetega piirialal kuigi hästi toime tulnud. Rahvarikka, jõuka, välja kujunenud riikluse, kaubanduslikult ja poliitiliselt aktiivse Novgorodi ripatsina sai Pihkva oma rolliga läänesuunalise eelposti ja samasuunalise ekspansiooni platsdarmina aga suurepäraselt hakkama.
Samas, kuigi 12. sajandi II poolel venelaste rüüsteretked Karjalasse, Eestisse, Lätti ja mujale kaugeltki ei lakka, kaob nendest 11. sajandile omane teravus ning sihikindel püüdlus Läänemere idakaldal kindlalt kanda kinnitada. Ühesõnaga, see, mida taotlesid Jaroslav Tark ja tema vahetud järglased: allutada endale kohalikud hõimud, asutada vallutatud aladele kindlad oma garnisonidega mehitatud tugipunktid (Tartu, Otepää), võtta kontrolli alla siinsed kaubateed ja sadamad, rajada osastisvürstiriigid ning luua niiviisi läbi Eesti ja Läti otseühendus Rjurikovitšite emamaa Rootsiga – kõik need ambitsioossed püüdlused mandusid tasapisi vaid tavapäraste saagiretkede jadaks.
.....