Homme

Оглавление

Mart Kivastik. Homme

PLIKA

1979

SEMM

MEHED

HAZA

II-KAA-RUUS!

KOLMAN

E2 – E4

VÕÕRAS

HOMME

SÜGIS

ÕNNE, LEENA!

LEND

UNISTUS

Отрывок из книги

Plika lonkis mööda linna, kus ta oli sündinud, oli kasvanud. Kus teda oli kasvatatud. Ilm ajas plikal pea norgu, plika ohkas. Justkui võiks ta olla vana. Vana ja väsind. See viimane ei olnud õige, sest plika ei olnud veel kakskümmend. Ta oli teistkümne ja kahekümne vahel. Kuigi võib-olla oleks tahtnud. Mõnikord. Olla vanem. Sest see tundus. Kuigi plika aimas, et see on vale. Oma linn ei olnud sõbralik just sel päeval. Plika oleks tahtnud nurga taha minna ja mitte näha. Kuigi see kõlab üsna ebatõeliselt. Seda ei saa uskuda. Plikal oli viiul kaenlas, ja kasti serv kolksus vastu maad. Maas oli lumi. Hall määrdunud räitsakas lumi, poriseks tambitud. Ja kui plika astus, siis ta krudises. Vahepeal nägi plika tuttavaid. Kuigi ta hoidis nägu maas. Siis ütles tere, aga silmad tegi niisuguseks, et rääkima ei tuldaks. Ei olnud tuju. Nad läksid mööda ning tundsid end solvatuina. Arvas plika. Võib-olla ei tahtnud nemad ka. Aga ta oli juba kaubamaja kõrval, kus nügiti, ja pidi viiulist kõvasti kinni hoidma, sest inimeste vool tahtis seda endale. Plika hoidis viiulist jõuga kinni ja uppus inimeste sisse ära. Ja tuletas luuletusi meelde. Plikadele meeldivad luuletused. See oli tavaline plika. Ka selles mõttes. Sest mõnikord oleks tahtnud midagi sellist, mida ei oska öelda. Eriti siis, kui oled üksi inimeste keskel ja hoiad täiest jõust viiulist kinni. Et ära ei rebitaks. Et sind katki ei tõmmataks. Siis jääks plika katkisena tänavale vedelema ja keegi ei tunneks ära. Vahest mõni sõber ütleks — näed, plika on katki läinud. Kõik ülejäänud vaid läheksid, läheksid, läheksid. Plika istus ja vaatas aknast välja. Läbi klaasi. Klaas tegi inimesed kõveraks. Inimesed venisid välja ja kulusid kiitsakaiks. Inimesed olid naljakad. Sellised nagu nad seestpoolt välja nägid. Oma soovidega. Kõik vast tahavad midagi. Kusagil sügavas põhjas, kuhu keegi teine ei näe. Nagu plika. Aga ikkagi jooksid poodi, või bussi peale. Aga teadsid, et see pole see koht.

Plika küsis kohvi. Küsis kohvi ja pani suitsu ette. Puhus selle kaugele välja, lakke. Suits muutus pilveks.

.....

Ei tea, ütles mees.

Sa oleksid võinud praegu olla juba saja aastane või surnud või veel sündimata. Või elaksid Ameerikas, mulle meeldib nii kohutavalt Ameerika, või hoopis tuhat aastat tagasi. Ja oleks olnud seesama, ütles plika.

.....