Palun õnnelikuks

Оглавление

Mart Kivastik. Palun õnnelikuks

PALUN ÕNNELIKUKS

ÖÖ VALVUR

VALENTINI PÄEV

Отрывок из книги

Ma pean ennast kuidagi sisse juhatama, ma pean kuidagi alustama ja ma alustan kohast, mis on ebamäärane, mis ei ole veel lõpp, kuid on algusest möödas, sest lapsed magavad kõrvaltoas ja mul pole õigust midagi kõva häälega nõuda.

Ma ei ole veel vana, kuid ma ei ole noor, ka selles mõttes on võimalusi vähem. Mu isa on just töölt koju jõudnud, tema raudrüü vedeleb nurgas ja mu noorem vend püüab selle küljest üksikuid juppe korjata. Ma olen Tallinnas käinud tuhat korda enne seda, kui ma naise võtsin, ja paarkümmend korda ka hiljem. Need korrad on üheks halvaks mälestuseks segunenud, millest ma eriti ei tahaks rääkida, kuid esimene kord on mul meeles. Nagu oleks see olnud eile.

.....

„Halastust, härra!”

Ma ei suutnud seda mehikest lüüa, kuigi oleks tahtnud. Mehike oli käed silme ette tõstnud, ta ei julgenud vaadata, tema hirm oli sedavõrd suur, et ta oli valmis laskma end peksta, enda kaitseks kätt tõstmata! Viimasel hetkel nägin ma pimedusest midagi, mis mind tegelikult tagasi hoidis. See oli imekaunis noor tütarlaps, pika valge patsiga, kes tõusis pimedusest kui haldjas, ta tuli minu poole ja põlvitas mu ette, tõstis alandlikult silmad ja ütles: „Õilis härra, kui te peate vajalikuks kedagi karistada, siis karistage mind. Mees, keda te enda ees kägaras näete, on minu õnnetu isa. Ma ei elaks seda üle, kui te tema kallal praegu vägivalda tarvitate. Ennem suren mina.”

.....