Оглавление
Mart Kivastik. Presidendi lapsed : lugu kahes vaatuses, 17 pildis proloogi ja epiloogiga
I VAATUS
Proloog. Kunst
1. pilt. Surematud
2. pilt. Unt tuleb välja mõelda
3. pilt. Hinge ränd
4. pilt. Viimane mohikaanlane
5. pilt. Mees
6. pilt. Geeniuse elu
7. pilt. Lugusid Lembitust
8. pilt. Desperaado
9. pilt. Amarcord
II VAATUS
10. pilt. Teine kuningas
11. pilt. Liiga vana rock ’n’ rolli jaoks, liiga noor, et surra
12. pilt. X-files
13. pilt. Skorpion
14. pilt. Pisaraid ei usu
15. pilt. Prints ja kerjus
16. pilt. Saatana päevik
17. pilt. Presidendi lapsed
Epiloog. Vaim läheb üle
Отрывок из книги
Kui ma kooli läksin, võeti meid millegipärast kähku pioneeriks ja seoti kaelarätid kaela, hoolimata sellest, kas oli vanne peas või ei olnud. Vist sellepärast, et olime pioneerid, räägiti meile kogu aeg tuumasõjast ja varjenditest. Õpetaja ütles, et kui tuumasõda tuleb, siis poeme me kõik varjenditesse ja jääme ellu, kui kasutame gaasimaske ja kaitseriietust. Hiljem räägiti seda tsiviilkaitses ja sõjalise tunnis, siis kui me olime juba kommunistlikud noored. Siis muutus ka vaenlane selgemaks, see, kes meile pommi viskab.
Alguses räägiti hiinlastest ja ameeriklastest, pärast lihtsalt kapitalistidest, kes nimetavad end ameeriklasteks, kes kasvatavad gangstereid ja saadavad meile spioone ja valgeid laevu, et täpsemalt teada saada, kuhu aatompomm visata. Telekast näidati Hiroshimat ja Nagasakit. Kui oli tuumarünnaku aastapäev, tuletati seda meelde ja öeldi, et praegu on ainuüksi ameeriklastel miljon sellist pommi, millega need linnad hävitati. Kui me tahame tuumasõja ajal ellu jääda, siis tuleb meil ära õppida, kuidas ameeriklased on pommi ehitanud. Nõukogude teadlased ehitasid oma pommi ainult selleks, et ameeriklased ei julgeks meid rünnata.
.....
Peeter küsis talt musta topsi. See oli ainuke võimalus. Kui nad Türil väiksed olid, siis leidsid nad kraavist aja tagasipööramise masina, väikese tikutopsisuuruse musta karbi, mida võis kasutada ainult hetkel, kui midagi muud üle ei jää. Toomas andis Peetrile topsi ja Peeter jooksis tagasi. Õhtul said nad ühiselamus kokku. Peeter oligi aja tagasi keeranud, kuid ei olnud eriliselt rõõmus. Nad ostsid poest veini ja nägid välja nagu mitut värvi pätid, müüja vaatas neid umbusklikult, järjekorras olid must ja valge lõngus, kes tahtsid veini. Valge oli pikk ja põhjamaine, lühem oli must ja stepist. Toomas ja Peeter jõid öö läbi veini ning läksid hommikul hindeid vaatama. Nad seisid kuulutustetahvli ees ja püüdsid mitte kõikuda, käed taskus, silmad kinni kukkumas. Kui hinded toodi, vaarusid nad lugema. Pika otsimise järel leidsid nad sissesaajate hulgast Raudami ja lõpuks ka Urbla.
Toomase naine võttis telefoni. Poeg helistas. Ta rääkis emale, mis inglise keele tööst oli saanud ja et Toomasele oli helistatud. Naine palus Toomast hetkeks telefoni juurde. Teda pole kodus, ütles poeg. Ta ütles, et keegi mees oli helistanud, hääle järgi võis küll arvata, kes oli, aga oma nime ta ei öelnud. Poeg oli televiisorit edasi vaadanud, kuid Toomas ei olnud telefoni juurde tulnud. Kui ta tuppa vaatama läks, ei olnud seal kedagi. Arvuti oli lahti, selle kõrval oli „Alice imedemaal”. Järsku läks ta koeraga jalutama, küsis Toomase naine. Ei läinud. Koer on kodus. Ta võis tööle minna. Toomase poeg ei osanud rohkem midagi arvata. Ta ei pannud toru hargile, käis veel korra Toomase toas, kuid kõik oli endistviisi. Teda ei ole kodus, ma panen arvuti kinni, ütles poeg.
.....
