Отрывок из книги
Jälle pakane, jälle hingemattev külm. Täpselt nagu aasta tagasi, kui lõhkes, pragunes ja oigas miinuskraadide pealetungi ees iga elus ja elutu asi. Elavhõbe loobus reaalsuse kajastamisest ning taas võis ainult piirituse peale loota – nii selle, mis oli vangistatud termomeetritesse, kui ka selle, mida endale kõrist alla valati, et külm liigestest taganeks ning tajud taas elavneksid. Kõige rohkem tundis proua Kukk puudust värvidest – jaanuari päevad ja õhtud olid nagu hallisegused nõukogude filmid, ilma ühegi viiteta toonidele, mis sündisid kas loodusest või inimese tunnetest.
Ent kui aasta tagasi oli külma üle naljatatud ja pakast trotsitud, võeti seda nüüd vastu orjaliku alandlikkuse ja leppimisega. Iga eestlane oli selle aasta jooksul endale vähemalt korra kinnitanud, et katsumused, mõnitused ja alandused tuleb üle elada; täpselt nii, kui elatakse üle talved, mis aeg-ajalt tulevad inimesi murdma nagu jäätanud hammastega hundid. Aga talve vastu ju rusikatega ei lähe: talv tuleb lõpuni kössitada, isegi siis, kui tema külm kese on su enda südames. Selleks üleelamiseks valmistuti süngelt; koos rõõmu ja muretusega maeti endasse, sügavale sõnatu kalestumise ja külmuse alla, aina rohkem seda, mille üle varem oli uhkust tuntud ja mida inimese väärtuslikemateks omadusteks hinnatud. Maeti nii, nagu teeb koer, kes on veendunud, et kunagi tuleb ta oma peidiku manu, kaevab kondi taas välja ning leiab selle niisama värske ja mahlakana, kui see oli aastate eest.
.....
Oli veider, et vaevu aasta tagusest ajast mõeldi nagu sellest, mis oli „vanasti”.
Õmblusmasinad ja kangad tõsteti varjule; mõned fotod, punavimplid ja Viviani joonistatud Vares-Barbaruse portree, mis riiklike külaliste visiitide ajal prominentselt valgustatud oli, koristati kõigi kergenduseks panipaika. Majas lõhnas taas hea kohvi ja küpsetiste järele. Raadio häälestati Londonile, kust tuli alati parimat tantsumuusikat.
.....
