Читать книгу Eesti varustaja ja Vene värk - Marti Uibo - Страница 1

Eesti varustaja

ja

Vene värk

Pildikesi tavainimese elust nõukaajal

Marti Uibo

Eesti varustaja ja Vene värk

Tekst: Marti Uibo

Illustratsioonid: Egert Uibo

Toimetanud: Margit Mikk-Sokk

Kujundus: Ragnar Sokk

Kirjastaja: © Tulip OÜ

email: tulip@tulip.ee

ISBN 978-9949-9648-6-4

SISSEJUHATUS Varustamise „peen kunst“

Kui varustaja mõnes Venemaa tehases sealsesse kontorisse jõudis, olid alati koosolekud juba alanud ja vastuvõttu ei toimunud.

Nii võiks alustada jutustades Eesti varustaja tööst „suure kodumaa“ avarustes, parafraseerides ühe, igale eestlasele, tuntud raamatu algust.

Suuremalt osalt ajas see jama naerma, aga oli ka hetki, kus võisid ennast n-ö „seaks“ vihastada. Üks sarnane seis oli mul vägevas metalltorude tehases, mis asus Ukrainas. Selle „pisikese“ tehase kontor oli ise juba neljakordne kivikobakas. No võite siis arvata, milline see tehas veel oli. Sellises kontoris sõnaõiguse saamine oli päris tükk tegemist. Pidevalt käis üks koosolek, nagu ma juba varem mainisin ja ei mingit segamist. Tavaliselt toimus see ikka mõnes suures saalis, et jääks tähtsam mulje.

Kuna varustajaid hüüti „valgeteks juutideks“, mida see küll iganes tähendab, siis läksid nad läbi paksu ja vedela, et „oma“ kätte saada. Ma siis marssisin nende „väiksemate ninade“ vahelt tähtsa näoga läbi „suuremate ninade“ ette, kes istusid pika laua taga saali ees.

Oleks te nende nägusid näinud, kui nad paberitele, mis ma neile laua peale sokutasin, pilgu peale viskasid. Nad vist arvasid, et selle seltsimehega (siis olid kõik seltsimehed) küll kõik päris korras ei ole, kui ta tuleb mõne toru pärast nende tähtsat nõupidamist segama. Igatahes üks „suurem nina“ andis ühele „väiksemale ninale“ käsu kätte see imelik vend siit saalist välja juhatada. See tegelane siis viskas mind viisakalt ukse taha ja käskis oodata. Ootasin tunnikese ja läksin jälle sisse. Visati muidugi uuesti välja. Aga ega te ometi ei arva, et varustaja on nii vilets vend ja jätab järele. Torukesed oli ju vaja kätte saada. Kui sind uksest välja visatakse, siis tuleb aknast sisse ronida, sest ainult nii oli sealsetel „avarustel“ võimalik asju ajada.

Et neid torukesi, mis varustaja välja ajas, ka kenasti armsale kodukamarale saaks kohale toimetada, tuli alati saata järele suur veoauto. Tavaliselt olid nende masinate rooli taga minu vanad sõbrad.

Hiljem üks sõpradest, kes mind tol korral ukse taga ootas, ütles, et ma olin „õrnalt“ vihane, kui mind juba kolmandat korda ukse taha löödi. Igatahes olevat ma hüüdnud: „Anna mulle automaat, lähen tõmban nad seal kõik siruli.“ Hea muidugi, et mingit kuulipritsi käepärast ei olnud ja kui tõele au anda, ega siis midagi poleks juhtunud ka.

See oli veel päris alguse asi ja minusugune „roheline vend“ ei tundnud seda õiget Vene värki.

Hiljem sai mulle täiesti selgeks, et automaadist palju tõhusam ja kasulikum „relv“ on üks teine vidin, mis meie „suurel kodumaal“ täie ette läheb. See oli muidugi käraka pudel. Noorem rahvas tänapäeval ei kujuta vist ette, kui suur võim ühel tühisel kangema joogi pudelil võiks olla, aga oli, ja veel eriti vägev. See kärakas oli ka üks eriline jook nimega Vana Tallinn, mida teadis terve Venemaa.

Vahelepõikena pean selle joogi iseloomustamiseks veel midagi mainima. Nimelt samal ajal kui ma töötasin varustajana, tudeerisin ma ka õhtuses teaduskonnas „kõrges koolis“ majandust. Kooli lõpetamisel pidin ma eksamikomisjoni ees kaitsma oma diplomitööd, mis käsitles varustuse töö parandamist.

Äkki komisjoni esimees professor Raoul Üksvärav, kes oli toona Tallinna Polütehnilise Instituudi (nüüd TTÜ) Rahvamajanduse planeerimise kateedri juhataja, küsis: „ See kõik, mida te meile siin ette kandsite, on teoorias täiesti arusaadav. Aga kuna te töötate ise praegu varustuse alal, siis kas te võite näiteks tuua midagi, mis praktikas ka eriti efektiivselt toimiks?“ Ma muidugi teadsin kohe, mis see eriti efektiivne vahend võiks olla. Küsimus oli ainult selles, kas sobib saalitäie tudengite ja kõrge komisjoni ees seda välja prahvatada. Nalja nabani. Samas mõtlesin, aga milles küsimus ja ütlesin: „Parim abimees varustajale on konkurentsitult Vana Tallinna liköör.“ Oligi nalja nabani. Tuleb välja, et kõik toimis siiski hiilgavalt. Hiljem selgus diplomitöö hinne, mis oli viis. Mida sa hing veel tahad.

Tänapäeval räägitakse äritegevuses korruptsioonist ja altkäemaksudest ning suurtest rahadest, mis kõik kuhugi kaovad. Tundub, et näed kui lihtne oli siis oma tööjobi ajada, ainult pudel ja kõik jookseb nagu õlitatult.

Päris nii see ka ei olnud. Esiteks sa pidid Vene hinge hästi tundma ja nende elukorraldusse sisse elama. Teiseks pidid sa alati rahulikuks jääma ja endale aega andma iga olukorra lahendamiseks. Mitte nii, nagu ülalmainitud loos, kus korralikult üle viskas ja lahendus hiljem viletsavõitu oli. Kui nüüd püüda seletada üldisemalt seda, miks need tuhanded ja tuhanded varustajad mööda seda suurt maalahmakat, mida Venemaaks nimetati, ringi tuiskasid, siis paneb see päris pead murdma.

Võib-olla saab seda teha nii, nagu ma selgitasin oma tööd tädipojale, kes oli sündinud ja kasvanud „roiskuvas kapitalismis“ ehk Prantsusmaal.

Kui ta siis esimest korda „helgele sotsialismimaale“ jõudis ja huvi tundis, millega kallis sugulane ka tegeleb, pani see mind algul mõtlema. Kõigepealt ma ütlesin talle: „Sa pead teadma, et meil on plaanimajandus.“ Mida see tegelikult nõuka ajal tähendas, teadis võib-olla ainult vanajumal taevas. Kõige lihtlabasemalt oleks see vast nii, et kõik peaks nagu täpselt paika pandud olema. Tootmine, tarbimine; nõudlus, pakkumine ja ei tea mida veel. Oli kuidas oli, aga igatahes nõudmine ja pakkumine olid kapitaalselt paigast ära. Vähegi paremat kaupa said ainult tutvuse kaudu ja lisatasu eest.

Sellele tehasele, kus mina oma varustaja jobiga alustasin, jagati kõik materjalid ja muud suuremad ning väiksemad vidinad otse tarkade peade poolt Moskva linnast endast. No mida sa hing veel oskad tahta. Kõik peaks ju hiilgavalt klappima. Aga millegipärast ei klappinud. No ja nüüd tulebki varustaja vaatevälja. Need tuhanded ja tuhanded, nagu juba varem öeldud, võtavad „jalad selga“ ja liduvad läbi „pisikese“ Nõukogudemaa, et seda materjali, mida näiteks nende tehasele on esimeseks kvartaliks ettenähtud, vähemalt teiseks kvartaliks kätte saaks. Kui nii läks, siis olid veel kõva poiss, tähendab kõva töömees. Kui esimese kvartali materjal aga alles kolmandas kvartalis kohale jõudis, siis oli töö nagu ikka veidi nigelalt tehtud. Aga Nõukogude plaanimajanduse „hiilgavates tingimustes“ läks kuidagi peale kah. Pole hullu, küll saame hakkama, ütles tavaliselt meie tehase direktor, kui ma järjekordselt komandeeringult saabusin. Üldiselt käis kõigis tehastes üle suure Venemaa kuu ja kvartali lõpus üks hirmus tormamine. Plaan pidi täis saama, kas või nui neljaks. Muidu hakkasid pead lendama. Kõige naljakam, saadigi. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Ma ei tea, kas see on eesti või mõne teise rahva vanasõna, aga igatahes nõuka plaanimajanduse tingimustes pidas hästi paika. Alati leiti sõna otseses mõttes viimasel minutil puuduv materjal või vidin. Need plaanid, mis Moskva ministeeriumites kõik kokku keerutati, olid ikka suurelt jaolt rohkem kui imelikud.

Meie aparaaditehas vajas oma toodanguks lisaks loendamatutele materjalidele ka ühte kindlat kaablit. Ministeeriumis pandi meile selle kaabli tarnijaks mingi vabrik Podolski linnas, mis asub Moskva külje all. Sama kaablit valmistas ka meie enda Tallinna tehas Eesti Kaabel. Selles tehases töötas ka minu õeraasuke pearaamatupidajana ja me oleks mõned kaablirullikesed sealt kindlasti saanud ka endale nihverdada, kuna aga neid rullikesi oli pidevalt vaja, siis püüdsime asja ikka ametlikult ajada.

Seletasime Moskva „suurtele ninadele“, et meie kahe tehase vahemaa on Tallinnas umbes viis kilomeetrit, aga Podolski vabrikuga on meie vahekaugus „tsipakene“ rohkem, nii umbes tuhat kilomeetrit ja oleks vist lihtsam ning meie riigikesele tüki maad odavam, kui me asja omavahel korda ajame. Vastus oli, et see võib kõik ju väga tore olla ja võib-olla isegi parem ning odavam, aga kahjuks on kõik juba varem paika pandud ja nagu te ise ka ju väga hästi teate, siis meie korraliku plaanimajandusega riigis nii lihtsalt neid asju küll muuta ei saa ja jutul lõpp.

Niisuguse jama peale ütleks eestlane tavaliselt, et ah see on ju see kuradi Vene värk, mis seal ikka imestada.

Aga minu kalli kapitalistist sugulase silmad läksid seda kõike kuuldes ikka päris suureks ja ta imestas, et miks siis pole võimalik kahel ettevõttel omavahel juba varem kõik asjad kokku leppida, enne kui neid vägevaid plaane kusagil kaugel tehakse. Siis poleks ju neid varustajaid ka vaja, kes seda plaanitud materjali mööda Venemaad taga ajavad. Iga tarnija vastutaks ise, et soovitud kaup kenasti sihtmärki jõuab. Mõtle kui palju riik raha kokku hoiaks.

Vastasin talle, et no see võib ju teie kapitalistide juures nii olla, kõik tegutsevad omapead. Kui midagi peaks viltu minema, siis rabele ise välja või mine pankrotti ja inimesed ongi tänaval. Meil aga kõrged riigiisad hoolitsevad, et ükski asutus, kes ise kuidagi välja ei vea, kokku ei kukuks.

Vaat siis milline tore süsteem on meil ja kui kole teil. See oli must huumor muidugi, nagu te vist ise olete juba aru saanud. Ja kellelgi pole ei sooja ega külma, kuidas tema ettevõttel läheb. Palgaraasuke, nii paljukest kui seda on, tuleb kindlalt kätte. Tänavale ka ei lenda, kui just mõnda väga suurt jama kokku ei keera. Töötegemine on arusaadavalt teisejärguline asi ja sellega koos ka muidugi see nn tööviljakus.

Mõisa köis las lohiseb. See vana talumeeste ütlemine sobis ka nõuka süsteemi, nagu „rusikas silmaauku“. See mentaliteet on tänapäevani suurel osal inimestel veel väga kõvasti sees. Kui ise hakkama ei saa, siis riik tulgu aga appi. Eriti on seda näha Ida-Virumaal. Eestlastel on veel vist mõni kapitalistlik geen alles jäänud, kuna nende nõukoguliku kasvatuse aeg on tüki maad lühem kui venelastel. Igatahes hakkasid aktiivsemad tegelased kohe mingi äriga tegelema, kui selleks võimalus tekkis. Venelastel võttis see ikka tiba rohkem aega. No riik tuleb ju muidugi kindlasti appi, aga sellel on ka oma piirid.

Venemaal toimus see riiklik aitamine ikka päris palju aastaid ja abikäsi ulatati ka oma sotsialistlikele sõpradele. Mis seda viga teha kui endal käes on tohutu maalahmakas koos hirmus suurte maavaradega.

Ei jõudnud minu välismaine sugulane ära imestada, et kuidas see meie riigikene selle hirmsa raiskamise peale pole veel kokku kukkunud.

Nagu me nüüd teame, siis lõpuks ikka kukkus kokku, aga sel ajal igatahes veel mitte.

Mina aga põrutasin Venemaale ja tagasi kümme aastat järjest sama tihedalt nagu trammiga sõites. Hiljem veel üks kümme aastat, aga jumal tänatud juba palju harvemini.

Nagu võite arvata sain sellest nn „Vene värgist“ päris korraliku ülevaate.

1. PEATÜKK Ühisköök

Kuna vennalike rahvaste sõbralikust perest hakkas peale meie „vabastamist“ järjest rohkem igasuguseid indiviide juurde voolama, siis tuli nad ju kõik kenasti kuhugi ära paigutada. Hiljem hakkasid nad endale suuri kivilinnakuid ehitama selliseid nagu näiteks eestlaste hulgas kurikuulus Lasnamäe, mida isegi üks isamaaline laul käsib peatada. Alguses aga topiti neid „vennasrahva“ esindajaid sinna, kuhu veel vähegi mahtus. Tekkiski niisugune tore mõiste nagu ühisköök. Jama oli selles, et hellitatud eesti rahvas ei tahtnud sellega kuidagi leppida ja oligi palju paksu pahandust käes.

Aga ega ikka jõu vastu ei saa ja tuli uued kombed tasapisi omaks võtta. Mida te virisete, „ise te palusite“ ennast vastu võtta sinna vennalike rahvaste perre. Kuna isa rääkis vabalt vene keelt, siis läks meil veidikene paremini. Sama keeleoskuse tõttu pandi meie juurde elama ainult ohvitsere. Ikka soliidsem seltskond…

Meil oli kolme toaga korter ja ära võeti üks tuba. Ju siis leiti, et pere kolme lapsega saab ka kahe toaga lahedalt hakkama. Muidugi saime, see ei olnud küll mingi probleem, võrreldes suuremate jamadega, mis eesti rahval tuli läbi teha peale „vabastajate“ tulekut.

Kui eelnev lugu kaablirullikestega tundus ikka parajalt tobe, siis see, mis isa mulle rääkis ühest ohvitserist, kes järjekordselt meile elama oli pandud, ületas kõik varustuse jamad mäekõrguselt.

Ühel ilusal päeval läks isa meie üürilise tuppa ja nägi, et mees on käpuli põrandal ning tõstab ajalehtedest kokkukleebitud ruudukujulist nelinurka enda ees. Isa küsis: „Kuule mees, mida sa siin ometi teed?“ Ohvitser vastas väga vihaselt: „Need kuradi bürokraadid seal staabis tahavad teada, kui suur see tuba on kus ma elan. No mis mul muud üle jäi kui mõõtma hakata. Kleepisin ühe ruutmeetri suuruse tüki ajalehte kokku ja nüüd siis näengi nende lollide pärast vaeva.“ Isa ütles selle peale: „Võta mõõdulint, mõõda pikkus ja laius ära ning siis korruta ja ongi käes.“ Ohvitser lõi endale käega otsmiku pihta ja ütles: „No kuramus täitsa õige. Nüüd tuli meelde küll, koolis ju õpetati neid asju, aga ega kõik need lollid valemid ei tule alati kohe meelde.“

See lugu peaks vist küll tõsi olema, sest seda ei oska iga nägu välja mõelda. Olid alles „Vene värgi“ algusajad.

Hiljem kui tuli sadade kaupa neid nn ühiskortereid, siis sai seal nalja nabani. Sajad korterid, aga tuhanded jamad, mis seal toimusid.

Eesti ja vene mutid kaklesid ühisköökides vahest nii, et karvatuustid lendasid. Minu ema oli üks esikakleja. Oli kange Eesti proua ja lubas, et näeb ära kuidas venelased ida poole tagasi liduvad. Kahjuks seda ta ei näinud ja ei näe seda vist meiegi, aga ära nägi ta Eesti lipu tõusmise Pika Hermanni torni. Ja minu arvates polegi seda vaja, et me näeks venelaste lidumist ida suunas. Ma usun, et asi läheb, visalt küll, ikka paremuse poole. Järjest rohkem venelasi hakkab aru saama, et kõik see nende suurelt kodumaalt tulev poliitiline plära pole puhas kuld.

Palju tähtsam, et meil ei tuleks enam selliseid Eesti poliitikuid nagu Keskerakonna esimees ja Tallinna Linnapea Edgar Savisaar, kelle erakond võimu ja venelaste häälte nimel on valmis kokku leppima isegi niisuguse Venemaa juhtiva parteiga, kes just seda ülalmainitud poliitilist plära siia saadab.

Aga nüüd aitab tänapäevast.

No ühisköögi kaklus kakluseks, asi see ära ei ole. Maha vist ikka kedagi ei löödud, igatahes mina küll ei kuulnud. Äiapapal tõmbasid mutid särgi seljas lõhki. Elu igavaks ei läinud, mida sa hing veel tahad. Pandi üksteisele supi sisse kamaluga soola või midagi muud sellesarnast, kui poti pliidi peale jätsid ja ise korraks tuppa jooksid. Need olid süütud jamad, aga peaasi, et sai naabrile käkki keerata. Las pärast viskab oma supi minema. Rõõm jälle missugune.

Vannitoad ja peldikud oli muidugi omaette teema. Kui WC-pott oli vanniga samas ruumis ja keegi parajasti vannis, siis lase või püksi. Ega see tegelane sealt enne välja ei tulnud, kui kõik „kallid“ naabrid olid juba vihast lõhki minemas. Vaat siis kui tore kuidas meid õpetati koos kenasti elama.

Oli ka muidugi väga viisakat seltskonda nendes ühiskorterites. Mina näiteks sattusin kuuekümnendate alguses elama ühte suurde Eestiaegsesse kivimajja Kentmanni tänaval (nõuka ajal Kreuksi tänav), kus nüüd Eesti Vabariigi ajal asub USA saatkond. Selles majas olid igavesti vägevad korterid. Vanasti enne sõda „neetud kapitalistide“ ajal olid seal elanud need „töörahva rõhujad“, kellel raha jalaga segada.

Nüüd elasid seal tavalised nõukogude inimesed. Selles korteris oli seitse tuba ja igale perele oli antud üks kasutamiseks. Nii ongi ju kõik täiesti õiglane. Mida need rikkad siin vanasti laamendasid. Nüüd oli kõigil võrdselt ja polnud kellelgi põhjust teise peale kade olla. Võib küll julgelt öelda, et selles korteris elasid kõik sõbralikult koos, jagasid viisakalt kööki ja pesemisruume. Tublid nõukaaegsed inimesed. Ütle veel, et süsteem ei õpeta korralikult elama, eriti sotsialistlik süsteem.

Kui nüüd päris aus olla, siis peamine põhjus rahu tagamisel seisnes selles, et kõik olid meil eesti pered. Ei olnud neid rahvuste vahelisi probleeme, mida tavaliselt sel ajal igal sammul näha võis. Tänapäeval öeldakse: „Eestlase kõige parem toit on teine eestlane.” Siis oli aga aeg, kus suuremas osas kõik eestlased hoidsid kokku, kuna ida poolt tulnud „vabastaja”, oli meil ühiselt kukil.

Minule tuli see ühiskorter ühisköögiga eriliselt kasuks. Nimelt elas seal oma naisega ühes toas ka keegi vend, kes oli selle aja kohta ikka väga kõva ärikas ja vinge suhtleja. Ta oskas kivist ka vee välja rääkida. Kui see mees oleks läänes elanud, siis oleks seal kohe üks miljonär juures olnud. Aga ega ta ka „helges sotsialismis“ viletsalt ei elanud. Mul ei ole meeles, kas tal mingi ametlik töö ka oli, aga igasuguste äride peale, mis raha sisse tõid, oli ta meister.

Oma hea ninaga leidis ta näiteks üles niisuguseid inimesi, kellel oli veel alles tsaariaegseid kuldrublasid, rääkis nad pehmeks ja müüs siis need mündikesed korraliku vaheltkasuga maha. Mõnikord nägi ka kõva vaeva, et raha saada, aga siis tuli ka korralikult. Üks niisugune ots oli lõunavabariikidest puuviljade toomine. Kuna tal oli terve Eesti tutvusi täis, siis ei olnud raske ka suurt külmutusautot välja ajada. Istus ise rooli ja põrutas aga lõuna suunas minema.

Julge vend igatahes, kuna tal ei olnud ju ühtegi ametlikku paberit. Ja kui mõnikord oligi, siis olid need mõnes asutuses, millel ei olnud puuviljadega mingit pistmist, masinal valmis trükitud. Lootus jäi alati, et Vene miilits ei jaga nendest paberitest mitte mõhkugi. Ja kui mõnikord jagaski või ei olnud pabereid olemaski, siis aitas alati üks kindel abimees. Võite kaks korda arvata, mis see oli. Venemaal oli veel tore, et sai peale selle „krabiseva“ kasutada ka seda va kanget vedelikku. Olenes ainult asja „raskusest“, kui palju neid pudelikesi vaja oli.

Suuremal osal kordadel leidis ta ikka mõne kauba, mida lõuna poole vedada, et mitte terve tee tühjalt sõita. Aga juhtus ka nii, et polnud kusagilt midagi võtta. Ükskord jõudnud ta tühja külmutusfurgooniga kusagile steppi ja näinud, et üks päris suur kamp mehi ja naisi vehib kätega. Pidas auto kinni ja küsis: „Mis mure ka seltsimehi vaevab?“ Terve seltskond olnud parajalt purjus, pudelid käes ja ühel seltsimehel lõõtsmoonik ka kaasas.

Suurem osa tegelasi poleks vist julgenud autot keset lagedat steppi kinnigi pidada, veel vähem, et hakata purjus kohalike venelastega kaupa tegema. Terve see vägi tahtis sõita järgmisse külla pulmapeole. Järgmine küla muidugi hästi „ligidal“, nii umbes sada kilomeetrit. Minu naabrimees, nagu ma juba varem mainisin, julge vend, ütles: „Milles küsimus? Ronige aga kõik peale.“ Hiljem ta rääkis mulle, et ta tundis kohe raha lõhna ja kui juba raha mängus, siis tuleb alati kiirelt tegutseda. Muidugi oli risk, et see tore seltskond saadab ta peale kohalejõudmist pikalt. Aga kui ei riski, siis šampust ei joo. Kõik olid nagu silgud pütis, aga häda polnud midagi. Kohe läks laul ja pillimäng lahti. Pudelid hakkasid ka muidugi kiirelt ringlema. Sellel furgoonil oli katuses luuk, nii et õhupuudust ei olnud. Muidu vaata, et mõni annab veel tee peal otsad. Ütles seltskonnale: „Kui ma peaks seisma jääma, ärge siis häält tehke. Kindlasti on miilits platsis ja ma arvan, et ega ta nalja ei mõista.“ Pidaski miilits nad mõne aja pärast kinni. Furgoonis käib niisugune mürts, et seinad põruvad. Võmm küsib: „Kuule mees, mida kuradit sa seal vead?“ Minu naabrimees polnud suu peale kukkunud ja vastas: „ Tiigrid. Jumala pärast ärge ainult uksi lahti tehke. Saavad veel lahti ja siis on kõigil elu armas.“ Sellepeale ütles Vene miilits: „Esimest korda elus kuulen kuidas tiigrid pilli mängivad.“ Aga ise juba muheles, naljamehe vastus läks talle peale. „Tee aga uksed lahti, vaatame mis nägu need sinu tiigrid ka on.“ Kus sa võimu vastu saad. Tegigi mees uksed lahti, sees käis niisugune pidu ja pillerkaar, et lase aga olla. Ega seal pikka juttu ei olnud. Võmmile korralik raha pihku ja pudel pealekauba.

Peamine oligi „suurel kodumaal“, et oskasid õigel kohal rattaid määrida. Sõit läks kenasti edasi kuni sihtkohta välja. Võib-olla, et võmm teatas juba kolleegidele ette, aga igatahes mingeid vahejuhtumeid enam ei olnud.

Minu naabrimees teenis selle jamaga korraliku kopika. Hiljem ütles, et oleks võinud peale nii peent „äri“ rahulikult kolm kuud kodus magada. Ütle veel, et Venemaal oli paha elada, kui aga ainult endal pea lõikas.

Nõukaajal oli iga ost-müük, mille pealt sa teenisid, spekulatsioon ja inimene ise spekulant ning tuli „Rootsi kardinate“ (vangimaja) taha saata. Õige ka, mis korralik nõukaaja tööinimene see on, kes tahab aga kergelt raha teenida. Sotsialistlikku süsteemi niisugune indiviid ei sobi. Nii see Nõukogude kord inimesi aga õpetas ja õpetas kuidas „korralikuks“ saada. Asi aga jäi kahjuks pooleli, kuna riik lagunes enne ära. Ja nii kui lagunes, hakkasid kõik kiiresti äri tegema.

Halb oli ainult, et kuna keegi õieti äri teha ei osanud ja kõik tahtsid kiiresti, n-ö ratsa rikkaks saada ning pingutasid paljude asjadega üle, siis olidki pankrotid kiired tulema. Aga see on juba teine lugu.

See naabrimees oli minust kümme aastat vanem ja oskas mind ka oma „äridesse“ hästi kaasa tõmmata. Mina, kui üks korralik nõuka süsteemi kasvandik, klappisin kohe selle härraga kokku. Ma panin kõik kenasti kõrva taha ja kuna mul oli ka teismelisena „lõnguse“ karastus, siis tuli minust hiljem ehtne sotsialistliku süsteemi varustaja. Sellest, kes need lõngused olid, kirjutan ma peagi pikemalt. Läänes (vist peamiselt USAs) nimetati neid „hipsteriteks” ja Venemaal „steljagadeks”. Jumal nendega. Aga siis ma veel kahjuks varustaja ei olnud ja tuli tegutseda koos naabrimehega, et natukenegi pappi saada lisaks oma ametlikele tööjobidele.

Ma hakkasin kohe agaralt uurima kustkohast võiks neid tsaariaegseid kullatükikesi saada. Koos oma sõbrakestega, kes olid ka kõik hakkajad vennad, me neid kollaseid kettakesi ikka välja ajasime. See minu korterinaaber parseldas siis need maha. Saime meie ja sai tema. Eks ta muidugi tõmbas meil ka naha üle kõrvade, aga meid see ei loksutanud, peaasi et midagi teenis. Kus me ise ikka neid oleks realiseerinud. Jääd veel vahele. Sel ajal nalja ei tehtud. Pisteti pokri ja jutul lõpp.

Selle mehega juhtus veel üks vinge lugu, mis näitab, kuidas hea suhtleja saab igas süsteemis vägevalt hakkama. Naabrihärra õrnem pool praadis ühel ilusal päeval meie ühisköögis kartuleid ja äkki avastas, et leiba ei ole. Hüüdis siis oma kallile mehekesele: „Mine too kõrvalt poest leiba ja tule ruttu tagasi, muidu kartulid jahtuvad ära.“ Mees läkski. Tagasi tuli nii umbes kahe nädala pärast. Aga, et ta üks õige mees oli, siis tõi ka leiva kaasa. Korralik inimene ikka. Tuli nii kiiresti tagasi kui sai. Pood oli ju ka päris „kaugel“, nii umbes sada meetrit. Naine ei osanud enam ei a-d ega o-d öelda, kui kallis abikaasa talle tere ütles ja leiva ulatas. Vend oli muidugi kõva huumorisoonega mees ka. Küsis: „Ega ometi kartulid veel külmaks ei ole läinud?“ Niisuguse jama peale ei tulnud naisel pähe isegi vihast nägu teha. Eks ta muidugi tundis oma kallist teistpoolt, aga ma arvan, et nii pikka poeskäiku ei juhtunud vist isegi nende peres väga tihti.

Terve ühiskorteri rahvas kuulis seda „pulli“ ju muidugi pealt ja sai naerda veel vist küll mitu aastat tagantjärele. Nii et ühisköögil olid ka omad head küljed, igavaks igatahes ei läinud, nagu ma juba varem olen maininud. Suuremalt jaolt aga said sa oma igavusest lahti ikka mingi halva jamaga. Aga sellega see leiva toomise lugu veel ei lõppenud.

Kui naabrinaisel juba esimene ehmatus oli üle läinud, siis kutsus kallis mehekene ta akna juurde ja ütles: „Vaata korraks tänavale.“ Meie korter asus teisel korrusel. Proua vaatas siis alla ja mida ta näeb. Tänaval on auto. Moskvitš ja täitsa uus, nagu ühes nõukaaegses laulukeses. Ainult laulus oli autokene sinine, see aga valge. Noh on ilus auto küll, aga mis see meisse puutub. Mehekene ütles siis, et vaata see kena neljarattaline on nüüd meie oma. Alguses ehmatas proua päris korralikult ära. Kes teab, mis jama kallis kaasa seekord kokku vusserdas. Tuli aga välja, et kõik oli täiesti seadusega kooskõlas. Vend siis seletas, kuidas ta selle kena masina omanikuks sai. Nagu hiljem selgus, mitte just päris omanikuks, aga väikese mööndusega võis kindlasti nii öelda. Lugu ise näitas, et „suurel kodumaal“ on kõik võimalik.

Kui ta sinna, meie kõrvalkauplusse, leiva järele läks, juhtus seal üks soliidne Vene seltsimees tema käest mingi objekti juurde teed küsima. Minu naabrimehel, nagu ma juba varem mainisin, oli hea nina. Vaatas, et tähtis mees, kasukas seljas ja maneerid tavalise venelase kohta natukene liiga viisakad. Ütles talle, et pole probleemi ma tulen näitan, kus see objekt asub. Mul aega küll ja saan kauget külalist ka aidata, jutu käigus oli juba selgunud, et härra on Moskvast.

Härrasid küll sel ajal ei olnud, nagu vist paljud peaksid teadma, kuid mõned tegelased andsid kindlasti härra mõõdu välja. Siis see viisakas härra ütles muidugi, et oi ei, ärge tehke endale tüli. Mul on veel veidikene aega ja ma ei taha varem kohal olla, sest nagu te ütlesite, see koht asub siin ligidal. Muide eelpool mainitud kivikobakas, kus me elasime, asus südalinnas. Kõik tähtsamad asutused olid käe-jala juures. Kauplusest, kus see jutuajamine toimus, oli selleaegsele Võiduväljakule ehk siis nüüd Vabaduse väljakule kiviga visata.

Minu naabrimees leidis kohe hea lahenduse. Võttis samast poest pudeli veini ja pakkus välja paar klaasikest koos ära juua. Ajame veidi juttu ja kui paras aeg kätte jõuab, siis ma näitan, kus see objekt asub.

Nõukaajal oli mitmetes kauplustes väike lauakene ja paar tooli, kus sai näiteks kohvitassi taga aega parajaks teha. Mul ei ole täpselt meeles, kas seal võis ka veinikest pruukida, aga kes sellest välja tegi. Kui olid viisakas mees ja vaikselt tegutsesid, ei löönud sind keegi uksest välja. Öeldud tehtud. Istusid siis veinikese taha ja lasid jutul veereda. Venelastel on komme, et kui võtad koos väikese napsu ja ta näeb, et sa oled õige mees, siis ta räägib sulle pool elulugu ära.

Hiljem varustajana oli sellest tihti päris palju kasu. Mitte nii, et kasutasid mingit olukorda kurjasti ära, vaid tihti tekkis niimoodi usalduslik õhkkond ja koostöö laabus siis juba kenasti.

Ju see minu naabrimees oli ka õige mehe nägu, sest igatahes Vene härral läksid keelepaelad lahti. Selgus, et ta on Moskva väikeautode tehase üks asedirektoritest ja on Tallinnas komandeeringus ehk siis ärireisil nagu nüüd öeldakse. Jutt hakkas järjest paremini jooksma ja härra tegi ettepaneku peale tema töökohustuse täitmist minna temaga hotelli. Vaja ju toredat tutvust edasi arendada.

Kuna töö sai kiirelt korda, siis alustati ka juba kohe korraliku peoga hotelli restoranis. Hiljem jätkati muidugi hotellitoas koos noorte daamidega, kes olid ennast härradele külge haakinud, kui nägid, et nendel vendadel seda va „krabisevat“ paistab jätkuvat. Moskva tegelasele meeldis kõik see Eesti värk nii hirmsat moodi, et lõpptulemusena kutsus ta minu naabrimehe meie „suure kodumaa“ pealinna kaasa. Tahtis ta ju vastutasuks oma kodus külakosti pakkuda.

Üks korralik Vene hing ei saa pärast nii lahket vastuvõttu ometi võlgu jääda. Naabrimees muidugi kohe nõus. Ja täiesti arusaadav ka. Läks ju see tutvumine talle „kalliks maksma“. Ta ostis nimelt oma raha eest selle esimese veinipudeli. Mis sellest, et hiljem käristas juba uus sõber välja. Kui Moskvas oli juba kaks nädalat korralikult pidu peetud, leidis naabrimees, et peaks vist hakkama kodu poole tüürima.

Milles küsimus, mees teab, mis mees teeb. Uus sõber aga ei saanud ometi nii toredat kambajõmmi tühjade kätega ära lasta. Kuidas see tal kõik õnnestus, aga igatahes oskas ta valmis nihverdada niisugused paberid, mille järgi üks uus „mosse“ läheb proovisõidule ja proovisõitja on vaat sellenimeline mees Tallinnast. Pole vist raske arvata, kes see mees oli. Proovisõit kestis nii umbes kolm aastakest. Lõpuks viis naabrimees selle neljarattalise Moskva tehasesse tagasi ja ei mingit mokakobinat.

No oli ju üks tore süsteem see nõuka süsteem. Ärge ainult puhta kullana seda võtke, kui ma nii ütlen. Üks kuradi nihverdamine ja varastamine käis igal pool.

2. PEATÜKK „Vana kala“

Nii siis olin igasuguste ootamatuste vastu, mis Venemaal juhtuda võivad, hästi kindlustatud. Mul oli tihti tunne, et ega see inimene, kes elas sellises suures linnas nagu Moskva või Leningrad (nüüd Peterburi) ei teadnud pooli asju, mis tema suurel kodumaal toimusid. Esimene komandeering (tänapäeval on vist õigem nimetada ärireis) varustajana oli mul Leningradi ühte suurde kontorisse, kus jagati tähtsate plaanide alusel värvilist metalli tervele Loode-Venemaale. Sinna kuulus muidugi ka meie pisikene Eesti.

Kuna sotsialistlikus riigis ei tohtinud olla tööpuudust, siis oli määratud kümme inimest sama töö peale, kus „neetud kapitalistide“ juures oli võib-olla üks või kaks inimest. Sama põhimõtte järgi oli ka muidugi meie aparaaditehases töö jaotatud. Varustusega tegeles kaks osakonda. Ühes olid daamid, kes muretsesid igasuguseid vidinaid nende aparaatide sisse, mida meie tehas valmistas. Teises jälle olid seltsimehed ja „seltsinaised“, kes seisid hea selle eest, et nendel aparaatidel ka kest ümber oleks ja oleks ka mille külge neid vidinaid kinnitada. No selles teises osakonnas töötasin ka mina.

Nagu juba mainisin, oleks selle töö läänes ära teinud mõne inimesega. Meil oli neid tegelasi seal, kahe varustuse toa peale kokku, nii tosina ringis. Aga see oli muidugi ka igavesti tore. Mõelge kui palju sünnipäevasid aasta jooksul sai ära pidada. Öelgu veel keegi, et Vene riigis ei olnud lõbu laialt.

Meie olime küll muidugi oma kallis Eestis, aga mis see meie maagi sel ajal muud oli kui üks suur Venemaa, kuigi seda keegi tunnistada ei tahtnud. Näete siis kuidas Nõukogude riik hoolitses oma rahva eest. Peaasi, et keegi ennast tööga ära ei tapaks. Kuidas selle nn tööviljakusega suures riigis asjalood on, oli juba teisejärguline.

Oli siin meil kuidas oli, aga no Venemaal olid igatahes mastaabid palju vägevamad. Rahvast ja ruumi jätkus. Mis siis nüüd see vaene varustaja pidi tegema, kui ta otsis seal, tohutu suurtes ruumides sadade töölaudade vahel, seda n-ö õiget inimest, kes tema probleemiga tegeleks.

Sa olid seal nagu mingi tüütu putukas, kes kogu aeg nende „tähtsat tööd“ tegevate kontoriinimeste kõrva ääres piriseb ja nende tööd segab. Kui nüüd keegi arvab, et miks see varustaja nii loll oli ja infost ei küsinud, siis ta ei kujuta Nõukogude süsteemi ette. Muidu oli inimesi jalaga segada, aga nõuka malli järgi niisuguse „tobeda“ jobi peale, nagu seda oli mingi info jagamine asutuses, polnud küll vaja inimesi raisata.

Hakkasin siis vapralt ühe laua juurest teise juurde käima ja uurima, kes võiks tegeleda selle ja selle küsimusega. Minu puhul mingi värvilise metalliga, mis oli meie tehasele nende Moskvas tehtud plaanidega ette nähtud. No nüüd oli siis vaja n-ö tagant tõugata, et see ülalmainitud plaan ka ikka toimima hakkaks.

Muide Venemaal hüütigi varustajaid tolkatšikuteks ehk kui eesti keelde ära tõlkida, siis taganttõukajateks. Tabavalt öeldud ju, kas pole. Naised istusid seal laudade taga kahe suure virna toimikute vahel, mis olid kuhjatud laua mõlema nurga peale. Kõik olid seda nägu, et tähtsamat tööd kui neil just praegu käsil on, ei ole terves maailmas. Katsu veel siis midagi küsida ja ka teada saada.

See jama oli kõikjal täiesti sarnane, üle terve suure Nõukogudemaa, kus ma ringi liikusin. Ikka sajad lauad ja naised suurte toimikuvirnade vahelt tähtsate nägudega välja vaatamas. Ärge jumala pärast meid segage, muidu võib terve maa majandus uppi minna!

Esimestel kordadel, kui kogemused puudusid, kuidas Venemaal asju korda ajada, ma lihtsalt astusin tuppa ja viisakalt küsisin esimese laua juures, kas oskab keegi öelda, kes seda probleemi võiks lahendada. Tõsteti pilk ja vaadati niisuguse näoga, et mida see järjekordne putukas siin jälle piriseb. Saadeti järgmise laua juurde ja siis järgmise jne, kuni lõpuks tuli välja, et on õige laud küll, aga täna seda teie asja kahjuks kuidagi lahendada ei saa. Tulge homme tagasi, siis vaatame, mida teha annab. Tihti kestis see homme nädal või kaks. Mul oli ka komandeeringuid, mis venisid isegi kuu pikkuseks. Üle kuu ei lastud, vähemalt varustajatel mitte, kuna siis oleks pidanud uued paberid tegema ja mingi bürokraatlik jama veel sinna juurde. Sellest hoiduti ja anti vähemalt osa nõutud kogusest varustajale kätte. Küll ta tuleb varsti uuesti ja saab jälle midagi.

Millised rahad selleks kulusid, et need varustajad ja osade kaupa välja aetud materjalid liiguksid kogu aeg ühest punktist teise, ei huvitanud vist kedagi. Peamine oli, et töö käis ja kõik ikka nagu õigustaksid oma olemasolu. Oli alles „vägev“ süsteem.

Hiljem, kui ma olin juba varustajana n-ö vana kala, läks asi palju lihtsamaks. Kui ma kusagil kontoris tuppa astusin, tuli esiteks kõige lähema laua peal toimikuvirn kõrvale lükata ja ise asemele istuda. Järgmisena ütlesin kõva häälega üle suure ruumi tere ja hakkasin kohe kiruma, mis kuradi linn teil siin ometi on. Ei ole siin korralikku söögikohta. Mina tulin just rongi või lennuki pealt ja nälg võtab silmanägemise ära. Ei ole teil siin ka õiget öömaja, aga mina muidugi olen surmani väsinud, nagu võite arvata. Kuhu ma nüüd ometi oma kondid saan puhkama visata? Oi, kuidas see mõjus! Igatahes on täiesti õige, et Vene hing tunneb kohe hädasolijale südamest kaasa.

Ei olnud enam mingit ülitähtsat tööd. Kõik naised kogunesid nagu nõiaväel minu ümber ja hakkasid üksteise võidu nõuandeid jagama. Kusagilt toodi kiirelt kohv või tee ja võileivad. Muidu kukub vaene väsinud varustaja veel äkki jala pealt maha. Jumal hoia selle eest. Siis hakati öömaja juhatama. Umbes nii, et siit kohe ümber nurga on täitsa normaalne koht ja mis kõige tähtsam, odav. No ja kui sinna äkki ei saa, siis ära sellepärast veel oma peakest hakka vaevama. Mõni naisterahvas leidis kindlasti, et tema naabril või siis sõbral on suur korter ja sinna saab igal juhul.

Kui see hoolitsemine oli juba mõnda aega kestnud, siis mõni nendest küsis, kust kandist sa tuled ja milles probleem on. No ma siis nagu muuseas näitasin oma pabereid, kus oli kõik kirjas, mida ja kui palju mul mingit materjali vaja läheb. Naised ütlesid kohe, et jäta nüüd need paberid siia. Ise mine söö kõht korralikult täis ja peale seda puhka ennast kenasti välja ning tule homme tagasi. Küll meie siin kõik järgi uurime, mida teha annab. Sul pole sellega vaja vaeva näha. Nii oli seal, kus varustaja kontorisse sisse pääses.

Suuremas osas tehastes, oli aga võimalik oma „tähtsat“ varustaja jobi ajama hakata kõigepealt alles sisetelefoniga, mis oli ettenähtud iga vähegi arvestatava vabriku või tehase väravasse.

Aga neid järjekordi selle telefoni juures ei kujuta tänapäeval keegi kindlasti enam ette. Tavaliselt oli väravas väike majake, kus siis need varustajad kõik trügisid ühe telefoni ümber.

Oli ju vaja turustusosakonnaga ühendust saada, maksku mis maksab. See ei ole niisama jutu jätkuks öeldud. Vana Tallinna liköör läks turustuse „muttidele“ alati kenasti peale, aga mõnikord oli ka vaja suuremaid tehinguid.

Ma mäletan juhust, kus tuli ühe suure tehase turustuse „bossile“ terve korteri mööbel välja ajada. Muidugi ta enda raha eest. Eesti mööbel oli Venemaal kõrges hinnas. Nüüd ütlete, et asi see siis teha oli. Ostad need lauakesed ja kapikesed aga mööblipoest ära ja paned Venemaa poole teele.

Aga ega ikka nii lihtsalt ei ostnud küll. Esiteks pidi sul olema poes tuttav, kes jagas infot defitsiitsema mööbli liikumise kohta. Teiseks, kui sul juba oli teada, et väärt kaup on laos ja järgmine päev läheb müügiks, tuli terve oma pere kokku ajada. Peret oli vaja selleks, et oleks kergem, vahetustega, terve öö poe ukse taga järjekorras seista. Kuna rahvast oli palju, siis hakkajamad pidasid korda. Jagati välja pisikesed paberitükikesed numbritega, et keegi „pätt“ ometi hommikul, kui kauplus avatakse, vahele ei trügiks. Öelge veel, et Vene värk ei ole korralik.

Aga nüüd tagasi Venemaa tehase väravasse. Varustajate telefonijärjekord oli vahest kolm tiiru ümber selle eelpoolmainitud majakese. Eriti „tore“ oli muidugi talvel oodata, kusagil keset „suurt ja laia maad, mis on mu kodu ja kus nii vabalt hingata võib rind“. Kui keegi veel ei tea, siis niisugused olid laulusõnad, mida meile koolis pähe tambiti. Meie laulsime kooli saalis seda aga nii: „Suur ja lai on saabas, mis mul jalas, kus nii vabalt hingata võib jalg“.

Kui olid juba mitu päeva seal telefoni juures teiste tolkatšikutega maadelnud ja lõpuks oskasid turustuses mõne daamikese pehmeks rääkida, siis kirjutati sulle välja luba. Seda kuni luba väravasse jõuab, tuli ka ikka mõni tunnikene oodata. Kui nüüd olid õnneseen ja juba tehase territooriumil asusid, siis polnud muud kui hakka aga tegutsema. Need Venemaa tehased, kus mul oli au viibida, olid suurem osa kõik „imepisikesed“. Kui mul nüüd väravast oli vaja mõnda tootmishoonesse jõuda, siis tuli vantsida kolm või vahest veel rohkem kilomeetrit. No nagu näete vähemalt sportliku poole pealt oli elu täiesti korras. Eelpool mainitud torutehases oli näiteks viis tootmishoonet ja selles, kuhu minu sammud viisid, töötas viisteist tuhat inimest. Tehase territooriumil oli kolm raudteejaama ja seitse autobaasi. Meie tehase vajadus oli võib-olla mõni sajandik või tuhandik selle „pisikese“ ettevõtte toodangust. Võite siis arvata kui „tähtis mees“ oli seal Tallinna varustaja, minu isikus. Ilma „määrdeta“ seal muidugi kaugele ei jõudnud. Oli siis see määre ainult meie tuntud liköörikene või midagi vägevamat, aga vaja teda igatahes oli. Varustajate kiituseks peab ütlema, et nad suhtlesid nagu „valged juudid“, kuigi ma ei tea tänapäevani, mida see peaks tähendama, nagu ma juba ka varem olen maininud. Jumal sellega. Kaup toodi lõpuks igatahes alati ära.

3. PEATÜKK Vene talvega maadlemas

Nendest Venemaa kurikuulsatest talvedest on juba niigi pakse raamatuid kirjutatud, nii et pole enam mõtet üle korrata. Läänes arvati muidugi, et teiselpool Moskvat on ainult üks suur lumetuisk ja karud jooksevad ringi. Eks sellel on ka oma tõetera sees.

Mul oli igasuguseid imelikke juhtumisi nende lumetormidega. Mõned naljakamad, mõned tõsisemad, aga kokkuvõttes hullu ei midagi. Ega siis kanget Eesti varustajat ei saa ometi mingi Napoleoni sõduriga võrrelda.

Üks nali oli raudteel, kusagil siinpool Uurali mägesid. Rong jäi keset ööd suure lume tõttu seisma. Millal edasi saame, ei õrna aimugi. Kuna rahvast oli palju, siis õhk oli parajalt umbne ja viisakalt öeldes halvalõhnaline. Ronisin vagunist välja värsket õhku hingama. Vaatan, seisab mingi kena väike jaamahooneke. Astusin sisse ja selgus, et igavesti tore kohakene. Ahi küdes ja ei ühtegi hingelist. Viskasin pingi peale pikali, panin oma koti pea alla ja jäin rahulikult magama. Hea, et olin koti kaasa võtnud, sest seda rongi ma enam ei näinud. Küll on ikka noorel inimesel mugav elada. Hing on muretu sees ja ei mingit hirmu, mis saab edasi. Ärkasin raputamise peale üles. Algul arvasin, et kindlasti jaamakorraldaja tuleb ütlema, et rong hakkab liikuma, aga rong oli juba läinud. Jaamakorraldaja asemel olid hoopis kolm vatijopedes kuju.

Kõige naljakam oli see, et ühel kutil oli silma peal must lapp ja mul tulid kohe esimese reaktsioonina meelde mereröövlid. Kuna aga meri oli mitme tuhande kilomeetri kaugusel, siis vist ikka ei olnud. Siiski tundus asi päris kahtlane. Minu poole pealt oli olukord igatahes väga nadi, kui asi oleks halva pöörde võtnud. Kuna olin pingi peal pikali, siis ei oleks ma saanud just väga kergelt vastutegevust alustada, kui nad näiteks minu koti oleks ära tõmmanud. Aga ära ikka mõtle kohe seda kõige halvemat. See vend, kes mind äratas, küsis: „ Kuule, kas sul suitsu on?“ Ma ei osanud sellepeale muud öelda: „Kahjuks ei ole suitsumees.“ Kutid siis viisakalt vabandasid, et mul magada ei lasknud, pöörasid ringi ja marssisid uksest välja. Kadusid sinna lumetuisku, kust nad olid tulnudki. Vaat siis kui kenad seltsimehed. Minule vajalikus suunas rong tuli alles järgmisel päeval. Vana pilet kehtis ja oligi kõik jälle okei.

Pisemaid jamasid juhtus varustajal kogu aeg ja millegipärast ikka talvel. Aga eks need jäid lihtsalt paremini meelde.

Ühel korral oli küll nii, et palju ei puudunud kopsupõletikust. Tavaliselt saadeti mulle materjali veoks oma tehasest suur veoauto järgi. Kui ma siis järjekordselt kusagil Leningradi kandis selle suure „käruga“ kodu poole veeresin, juhtus üks päris naljakas lugu. Kuna oli öö, siis ma lasin soojas kabiinis rahulikult silma looja. Äkki jäi auto seisma ja juht ütles, et tahab loomulikke vajadusi rahuldada. Küsis, kas mul ka on vaja? Ma ütlesin, et ei viitsi soojast kabiinist välja ronida, õiget häda ka veel nagu ei ole. Kargas siis vend välja ja mina tukkusin edasi. Siis aga mõtlesin, et peaks vist ikka ära käima, muidu hakka mõne aja pärast jälle autot kinni pidama. Hüppasin siis ka oma külje poolt välja. Ajan oma asja nagu peab, kui auto hakkab äkki liikuma. Algul mõtlesin, et vend teeb veidikene „pulli“ ja tõmbab autot mõned meetrid edasi. Siis aga vaatan, no mis kurat see nüüd on, panebki minema. Punased tagatuled lähevad aga kaugemale ja kaugemale. Mina olin särgiväel ja palja peaga. Väljas oli nii kusagil kahekümne kraadi ümber külma. Nii tore ju, et isegi vanduda ei oska. Vastutulevad autod peavad kinni. Saavad aru, et see mees siin öösel vist ikka ennast karastama ei tulnud. Ma näitan käega, et sõitke aga edasi. Mõtlesin, et kui nüüd minu autojuht seal pimedas kabiinis avastab varustaja kadumise ja otsa ringi keerab ning siis mind tee pealt ka enam eest ei leia, on tal mini-infarkt kindlustatud. Panin mööda teed edasi punuma. Muidu oleks vist varsti kringliks külmunud. Ime, et keegi alla ei ajanud. Siis veel niisugused vajalikud vidinad nagu helkurid puudusid. Läks päris jupp aega enne, kui minu auto kohale ilmus. Ja oleks veel rohkem läinud, kui poleks olnud liiklusmärki - tee remont.

Need Vene veokid, millega meie kaupa vedasime, olid pika kuuemeetrise järelhaagisega. Meie nimetasime neid pullmanideks, nagu nüüd on kõik suured masinad rekkad, kuigi mõlemal nimetusel ei ole vist eesti keelega erilist pistmist. Kabiinid olid neil autodel mõeldud kolmele inimesele. Minu ja juhi vahel oli alati mingi hulk meie üleriideid ja ka igasuguseid muid kodinaid. Kui nüüd juht peale liiklusmärkki tahtis mind hoiatada tugeva rappumise eest ja käe sirutas, oli ehmatus suur. Seal kus pidi varustaja vaikselt tukkuma, oli ainult kuhi riideid. Kõik lõppes hästi. Igatahes seekord talvisel ajal „vee laskmine“ kopsupõletikku kaasa ei toonud.