Читать книгу Paarishärjad - Mati Soonik - Страница 1

*

„Kas saate minema?.. Jätke mind rahule!.. Kaduge minu silmist!..

Minge kus seda ja teist!”

Raimu rabab kinga voodi alt pihku ja virutab vastu ust.

„Ärge korraga tulge!.. Tulge ükshaaval!.. Tulge vaid ükshaaval!.. Mis te minust tahate?”

Raimu haarab pea kohal asuvast nagist, milleks on põdrasarved, ja kisub selle seina küljest lahti. Keerutab seda veidi aega pea kohal ning paiskab mürtsuga vastu ust. Ometi märkab ta, et mustad mehikesed tungivad ikkagi uksest sisse. Üks paharet kargab lauale ja kukub seal tantsu vihtuma. Teine kontvõõras on lausa nii häbematu, et kipub Raimu püksisäärest sisse ronima.

Õnnetu ohver põrutab jalaga vastu maad.

„Ärge pange minu kannatust proovile!.. Mis te minust tahate?.. Jätke mind ometi ükskord rahule!.. Ma ei taha teiega rassida!”

Paharetid ei karda kisa. See pigem ergutab neid. Üksteise ümbert kinni hoides tantsivad nad sõjatantsu ümber sorakil juustega ohvri, kes kimbutajatest vabanemiseks vehib kätega.

See on lootusetu võitlus, pisikesed mustad mehed ei pane Raimu vastupanu millekski. Kõigele lisaks tuleb neid uksest korterisse üha juurde. Lausa ime, et kööktuba nii palju paharette mahutab!

Kutsumata külalised muutuvad järjest vägivaldsemaks. Üks neist tahab Raimu pöidlast hammastega kinni hakata.

Kurnatuna vajub Raimu kušetile pikali, kuid ka seal vehkleb ta kätega, et ründajatest natukenegi rahu saada.

„Välja! Välja!.. Jätke mind rahule! Kaduge ära! Jätke mind ükskord ometi rahule!” kähistab ta lõõtsutades.

Raimu naabrinaise pea ilmub ukse vahele.

„Ära mölla! Kui sa järele ei jäta, kutsun politsei!”

Raimu otsib eset, millega tülitajat visata. Saab pihku nagi pealt maha libisenud karbi Seduxeni tablettidega ja virutab ukse suunas. Neid tablette tarvitas ta õhtuti närviarsti soovitusel masenduse raviks.

Naise nägu kaob koridori. Paharetid ronivad aga mööda seinu üles. Võib-olla tahavad nad laest alla hüpata?

Raimu vahib enese ümber. Talle tundub, et ta ei saa kontvõõrastega hakkama. Tema pea otsib meeleheitlikult vastust küsimusele: mida teha? Kohe on tal ka vastus võtta: ma pean põgenema! Paharettide poolt vallutatud kodust on vaja võimalikult kaugele tormata! Uus küsimus otsib vastust: kas see õnnestub? Lahendus on käepärast: tuleb tegutseda. Esmalt on vaja kušetilt püsti saada. Ma ei tohi siia enam jääda! Tuleb põgeneda!

Vaevaliselt ajab Raimu enese püsti ja komberdab akna juurde. Kutsumata külalised ei jää temast maha.

„Mis te minust tahate?.. Kas pean teid omapead jätma?” toriseb õnnetu mees. Ta viskab pilgu aknast välja, lükkab selle lahti ja ronib aknalauale, kust pikemalt mõtlemata alla hüppab.

Ta maandub lillepeenras, kus jääb vaikselt oiates lamama. Tema ümber kogunevad majaelanikud.

„Mida teha?.. Miks Raimu küll majast väljumiseks ust ei kasutanud?.. Kas tal hakkas tõesti nii kiire?” kohmab pisike habemik. „Raimu on üsna reipa olekuga. Suurt viga ta ei saanud, vaid kerge põrutus. Mu naine on nüüd kindlasti väga õnnetu, sest tema hoolitseb põhiliselt nende lillede eest. Teised pole sellest tegevusest hoolinud.”

Laia näoga mees süütab sigareti ja arvab: „Kutsu kiirabi! Raimu tuleb haiglasse saata! Kuulsin oma tuppa, kuidas ta kurje vaime toast välja ajas ja asju loopis. Selgemast selge, et tal on joomahullus. Ta on ennegi deliiriumi käes kannatanud. Mul on selle kohta kindlad andmed.”

„Paistab, et erilist arstiabi ta ei vaja. Vahest paneme ta lihtsalt kuuri kinni? Pealegi võib tal töö juures pahandusi tulla, kui joomahulluse pärast talle kiirabi välja kutsuda,” tähendab veidi aega tagasi Raimu ukse vahelt pea sisse pistnud naabrinaine.

Raimu ümber seisvad mehed kiidavad selle ettepaneku mõmisedes heaks ja asuvad nii ruttu, kui saavad, lillepeenras lamavat joobnut püsti sikutama.

„Mitte ei anta rahu! Ka õues ei anta rahu!” pole Raimu asjade käiguga päri. „Laske mind puhata! Mu jalad valutavad.”

„Küll sa saad puhata! Su jalad said põrutada. Sellepärast valutavadki. Hea, et niigi läks!” seletab talle naabrinaine.

„Jätke mind rahule! Mis te minust tahate?” on Raimu nördinud, kui teda kätest rebitakse.

Laia näoga mees ja pisike habemik saavad ta siiski püsti, võtavad endi vahele ning talutavad kuuride suunas.

„Viige minu kuuri! Seal on ruumi!” hüüatab Raimu naabrinaine.

„Jätke järele! Jätke mind ometi rahule!” üritab Raimu majaelanike soovile vastu seista, ent see on lootusetu võitlus. Üsna varsti on ta kuurilobudikus, kus ta lükatakse puupakkude kõrvale külili.

Pisikeselt habemikult saab ta kerge jalahoobi vastu tagumikku.

„Homme hommikul kohtume! Saad enese korralikult välja magada. Maga ennast välja… Ära nukrutse!” toob laia näoga mees kuuldavale, vaadates Raimule uljalt otsa.

„Mul on sinu tarvis isegi vatitekk. Kuigi ööd on juba soojad, läheb sul seda siiski tarvis.” Raimu naabrinaine sikutab nurgas seisvast kartulikotist välja punase vatiteki. „Ma oleksin nagu teadnud, et keegi mu kuuris ööbib. Hea, et ma ei jõudnud seda ära visata.”

Raimu poriseb midagi, ent jääb endisse kohta lamama. Naabrinaine laotab talle teki peale. Nüüd jääb veel üle uks kinni lükata ja jämeda haagiga sulgeda.

„Mis te arvate, kui me laseme Raimu homme hommikul kell kümme välja? Siis peaks ta juba normis poiss olema ega luuluta kindlasti enam,” teeb laia näoga mees ettepaneku.

„Mina olen nõus!” teatab Raimu naabrinaine.

Pisike habemik laiutab käsi.

„Mis minulgi selle vastu võiks olla? Mitte midagi!”

Mõeldud, tehtud! Kokkulepitud ajal kohtuvad majaelanikud jälle ja avavad kuurilobudiku ukse.

Raimu ajab enese puuriida kõrval püsti.

„Kas sa üldse mõistad, kus oled?” mühatab laia näoga mees.

„Mis siin mõista! Hilja kuuris! Ole nagu vaene patune ja külmeta ennast kringliks! Mõtlesin just ukse õlaga lahti lükata!” teatab Raimu.

„Aga kas sa üldse tead, et sa aknast välja kargasid?” uurib Hilja.

Raimu rapsab käega vastu prahiseid pükse.

„Kui kargasin, siis kargasin! Tahtsin kaugust karata, aga tegin valearvestuse ja kargasin hoopis sügavust, mitte kaugust!”

Raimu hindab pilguga oma teise korruse köögiakna ja lillepeenra vahemaad.

„Kolm ja pool meetrit pole kindlasti eriline saavutus, kui tipptegijad on isegi kümnenda korruse aknast välja hüpanud ja tänu soodsatele asjaoludele ellu jäänud.”

„Sul oli pehme maandumine tänu mu naise lillepeenrale. Pead talle vähemalt aitäh ütlema,” seletab lühike habemik.

Raimu noogutab.

„Ära muretse! Seda teen ma kindlasti.”

„Sa olid ju luuludes! Kas sa seda mäletad?” Laia näoga mees põrnitseb Raimule otsa. „Me oleksime võinud su haiglasse saata, aga viga sa eriti ei saanud ja seepärast panime su lihtsalt kuuri maha rahunema.”

„Jätke pläägutamine ja lähme laiali. Meil pole mõtet rohkem mokalaata pidada,” otsustab Raimu ning rapsib ägedalt puukillukesi riietelt maha. „Pole ma nii vilets ühti, et haiglasse peaksin minema.”

Eelmisel õhtul oli pisikese habemiku naine sedavõrd palju toitu teinud, et jätkus ka järgmiseks päevaks. Mehike kibeleb tagasi tuppa, sest tal jäid viinerid, kartulipuder ja hapupiim lauale.

„Kuidas sa ennast ka tunned?” pöördub ta kärsitult Raimu poole.

See kohmab virila naeratusega: „Hästi loomulikult.”

„Sel juhul on ju kõik korras,” arvab Hilja. „Vaata, et sa enam lollust ei tee!”

Raimu lööb käega.

„Ah, mis lollust ma ikka teen!”

Tema kaaslased kaovad pooljoostes oma kodudesse tagasi.

Minuga on tobedad lood, mõtleb Raimu pikkamisi trepist üles astudes. Närvid on täitsa nässus. Pool aastat tagasi tulid paharetid mulle kallale, nüüd jälle. Siis läksin ise haiglasse. Natuke raviti, aga abi oli sellest vähe. Sandisti, et viletsa südame pärast viinaravi ei tehtud. Kahjuks olen praakmees. Väga kahju! Jõudu mul pole, et ennast normi sättida. Tegelikult polegi see võimalik, sest mis on läinud, see on läinud.

Nii on ka tervisega. Raske on hädisena eluga toime tulla, ent tuleb lohinal edasi minna, mis muud. Emale tuleb kiri kirjutada, sest ta on mulle ikkagi elu kinkinud, kuigi ta hiljem minu hülgas.

Toas kirjutab Raimu harilikult töö juures kasutatava märkmiku puhtale lehele kirja.

27. aprill

Kallis ema!

Olen Sinule kindlasti ebaõiglaselt etteheiteid teinud, et Sina mind ei kasvatanud. Mõistan, kui keerulises olukorras Sa olid, sest peale mind olid Rein ja Tiia kärmed sündima. Isa napsitas ja polnud üldse minu kasvatamisest huvitatud. Talle sobis, et ta isa ja ema minu eest hoolitsesid.

Ma olin tõesti kuri Sinu peale, ent nüüd on see aeg möödanik. Luban, et seda teemat üles ei võta, kui kohtume. Oled mulle elu andnud ja väärid minu lugupidamist.

Lindaks ma Sind enam ei kutsu, vaid emaks.

Sina ära ole minu peale pahane, vaid andesta mulle Sinuga häbematu käitumine minu poolt. Olen niigi õnnetu! Kui hunt vahin kuud ja ulun. Elan hundi elu, pealegi üksiku isase hundi elu.

Anna andeks, et pessimistlikult kirjutan. Kõik on kohutavalt mõttetu-mõttetu. Olen pinna jalge alt kaotanud.

Aga Sina ära pane minu jaburdust tähele. Mu enesetunne on lihtsalt vilets, tervis jukerdab. Tervis on nii vilets, et Sa ei oska seda enesele ettegi kujutada. Enese nahas ma olla ei taha.

Jõud on eluvõitlustes kuhugi kadunud. Enese arust pole kõva napsimees, aga enesetunne on kui raugastunud alkohoolikul. Samas mõistan, et halada pole mõtet, sest sellest pole ju mingit abi.

Midagi on väga viltu. Kahju!

Kõike head Sulle!

Kirjuta enese ja isa suvistest plaanidest! Ootan teid enese poole suvitama. Ehk tuleb päikseline suvi?

Tervitan ka Tiiat ja Reinu!

Raimu

Ema saab Raimult kirja, mille ta kibekähku läbi loeb ja sellele samas ka vastuse kirjutab.

31.04.1996

Kallis poeg!

Sa tule meile külla! Kogu aeg muudkui konutad üksi. Meie tahame ka Sind näha. Tiia ja Rein igatsevad Sinu järele.

Tule mulle külla! Kui oma tulekust teatad, kutsun ka Reinu ja Tiia koju! Ehk saab ka isa katlamajast kohale tulla? Pidevalt üksi konutades tulevad muidugi rasked mõtted pähe. Et kasvasid isa vanemate pool, ära ole mulle sellepärast pahane.

Rein oli sündimas, aga isa oli alalõpmata purjus. Viisime Sinu isaga maale ja sinna Sa jäidki, sest hiljem ei raatsinud vanaisa ja vanaema Sinust lahkuda.

Vanaisa ütles: „Vanaema sureb ära, kui Raimu väga kaua kodust eemal asub.” Kord olid linnas kauem, kui oli kokku lepitud ja tulemuseks oli, et vanaisa saatis sellise sõimukirja, et mul tekkis nurisünnitus, mille tagajärjel poisslaps, kes oli Sinust seitse aastat noorem, sündis surnuna.

Katsu mind mõista, minust aru saada. Nagu Sinu viimasest kirjast aru saan, püüad Sa mind mõista. Aitäh Sulle!

Mäletan väga elavalt, kui Sa maale ahastavalt nutma jäid, kui ma sealt koos isaga lahkusin. Vanaema ja vanaisa püüdsid Sind rahustada, ent see ei õnnestunud neil. Meil oli aga isaga kiire, sest laev ei oota hilinejaid. Lohutasin ennast, et me ju kohtume varsti ja Sa oled minu hoolitsevate käte vahel. Olid siis kahe ja poolene. See Sinu tookordne nutt on piinanud mind kogu elu. Sa ju vajasid mind, aga mina jätsin Su maha.

Kõik teised mu lähikondsed arvasid, et Sulle on nii kõige parem. Mina ei jaksanud neile vastu sõdida. Tagantjärele mõistan, et tookord poleks tohtinud ma Sind Hiiumaale jätta. Ma oleksin pidanud ennast kehtestama kui Sinu ema. Kui Sa olid seal juba harjunud elama ja teised olid ka sellega harjunud, oli väga raske olukorda pööret tuua. Pealegi soosis isa seda olukorda kõigiti.

Õnneks käisid Sa koolivaheaegadel meil. Sa olid meile alati oodatud, kuigi ruumi meil nappis. Samas on siiski selge, et meie suhted polnud nii lähedased, nagu on tavaliselt ema ja poja vahel. Vanaisa ja vanaema olid Sulle minust hoopis lähedasemad, sest ajapikku kasvasid Sa nendega kokku. Sa ei tundnud ennast venna ja õega samaväärsena. Ma ei mõista, miks Sa napsitama hakkasid? Vanaisa ja vanaema olid Sul tublid kristlased, sealjuures ka täiskarsklased. Kas Sul tahtejõudu üldse pole, et hundijalaveest loobuda?

Ja miks Sa naist ei võta? Küll naine korra majja lööb! Oled üksi küllalt kaua elanud. Sinuvanused on ammu enamasti abielus ja kasvatavad lapsi. Sügise poole tuleme isaga Sinu poole. Tal on siis puhkus. Vaja oleks tõsiselt rääkida, sest Sa vajad seda.

Kõike head!

Parimate tervitustega, ema

*

Pühade ajal Tallinna Meretehas ei tööta. Tuletõrje vahtkonnal pole erilist muret, igaüks saab teha, mis süda lustib. Kas loe raamatut või vaata telerit! Mis võib suure pere isal Rein Satsil, vahtkonnapealikul, mõnusamat olla kui omaette tegutseda ja elu üle järele mõelda. Lausa lust ja lillepidu!

Kodus teevad tüdrukutirtsud väljakannatamatut lärmi, kui hoogu satuvad. Naine aga nuriseb: „Mis sa vahid niisama? Paranda vähemalt kiikhobune ära, mille tüdrukud katki tegid!” Ent igasugused askeldamised kodus on Reinule vastumeelt. Ta tahab tööst vabal ajal hoopis ammutada enesesse kultuurivaramut, kõike, mis kirjasõna uute teadmiste näol pakub. Mõelda vaid, kui palju huvitavaid raamatuid on ilmunud! Rein armastab saunas vihelda ja õrnema soo esindajatega vallatleda.

Tal on ka kõrgkoolis õppimise plaanid peas mõlkunud ja mõttes on ta sinna dokumendidki sisse viinud. Keskkooli lõpueksamite nõrgad tulemused on aga hoidnud teda tagasi ja teoni pole ta jõudnud. Ikka on leidunud põhjus eksamite uuesti tegemine edasi lükata. Kuus aastat tagasi kohtus ta Marega. Järgnes abielu, mida on õnnistatud kolme tütrega, kelle nimed sündimise järjekorras on Mai, Margret ja Juuli. Ülikoolis õppimine kipub Reinul vaid unistuseks jääma.

Mare oli koos lastega maipühade eel Lagedile onu poole sõitnud. Ta oli lubanud, et nad tulevad esimesel mail koju tagasi. Rein oma naist tunneb ja on kindel, et nii ta ka teeb.

Eelmisel õhtul oli Rein koos naabrinaise Tiiuga kodus veini joonud ja abielu rikkunud. Tiiu oli ise Reinu uksele koputanud.

Rein oli naabrinaise julgelt tuppa kutsunud ja kuiva veini pudeli lauale toonud. Pudel sai ruttu tühjaks, järgnesid suudlused ja voodisse minek.

Armusuhted Tiiu ja Reinu vahel on kestnud juba kolm aastat. Tiiu on lahutatud naine ja kasvatab kaksikuid poegi. Tal on ka teisi austajaid peale Reinu, kes ennast vahel seetõttu ebamugavalt tun-neb.

Mare pole mehe armuvahekorrast teadlik. Tema mõtted liiguvad harva oma perest kõrvale, sest tal ei jätku lihtsalt energiat.

Eelmise õhtu lustipidu kriibib Reinu hinge: Mare tuleb Lagedilt koju toidumoonaga, mille tarbimises olen minagi osanik, ent mina ajan ainult oma lõbu taga. Naine hoolitseb kogu pere heaolu eest, aga mina rahuldan vaid oma sugutungi. See olukord on normaalsest väga kaugel!

Võib-olla oleks õige truuks abikaasaks hakata ja loobuda isikukeskse tungi maandamisest väljaspool abielu? Aga ma tunnen ennast ja mõistan, et see ei tule kõne allagi mitte, kui just Tiiu ise minust ära ei tüdine, mõtiskleb Rein ning haigutab.

Heliseb telefon.

„Räägin kõrvalmajast. Meie maja põleb! Koridoris on lausa leegid!.. Lapsed on minuga! Ukse panin kinni!” kuuleb Rein Mare ärevil häält.

„Kas tuletõrje on välja kutsutud?”

„On küll!”

„Võib-olla ei jõua tuli meie korterisse? Loodan, et sa kahmasid esikust väärtuslikud asjad sülle ja tõid tuppa või panid vähemalt kappi,” uurib Rein. „Igaks juhuks!”

„Mitte midagi ei suutnud ma kuhugi viia – surmahirm oli sedavõrd suur,” seletab Mare tujutult. „Vaatasin, et saaksin lastega majast välja. Koridor oli juba suitsu täis.”

„Selge! Meid pole igatahes välja kutsutud. Kui on võimalik, kohtume varsti! Ehk korrapidaja laseb.”

„Katsu ikka tulla! Loodan sinuga kohtuda.”

„Usun küll, et kohtume.”

Rein paneb telefonitoru käest.

No on alles lugu! Oma korter on tuleohus, aga mina olen tuletõrjevalves. Tuleb hoopis vaadata, mis kodus toimub, satub ta paanikasse.

„Lembit, minu kodu põleb!” teatab ta mõne hetke pärast oma vahetuse autojuhile.

„Tõsi või?” üllatub Lembit.

„Tõsi! Naine just praegu helistas.”

„Kas tahad kustutama sõita?”

„Usun, et juba kustutatakse. Võib-olla tuli minu korterini ei jõuagi?” on Reinus lootuseidu idanemas.

„Ütle korrapidajale!”

„Kas sa arvad, et ta laseb mind koju?”

„Loomulikult!” on Lembit endas täitsa kindel.

Rein helistab korrapidajale, selgitab olusid ja lubab tunni aja pärast tööpostil tagasi olla. Raskusteta saab hädaline kojuminekuks loa.

Mis kell on?.. Juba pool neli… Vaja on lausa tormata… Kui ma jõuan tempot hoida, olen kümne minuti pärast kohal… Vahel sörgin treeningu mõttes hommikul tööle, aga seekord tuleb hoopis vastassuunas ja koguni väga tõsise vajaduse pärast joosta, lausa tormata, häälestab ta ennast tegutsema.

Kui ta jõuab Küti tänava algusse, näeb ta oma maja juures nelja tuletõrjeautot.

Põhiliselt on kustutustööd lõppenud, vaid ühest joatorust lastakse vähehaaval vett suitseva katuse pragudesse. Mare koos tütardega on tänaval rahva hulgas. Oma ehmatuseks märkab Rein, et just tema korteri ühe purustatud akna kaudu on tuletõrjujad majja tunginud. Tuletõrjeredel tunnistab veel praegugi seda.

Rein vaatab Marele sõnatuna otsa, aga Mai pistab kisama: „Issi, meie maja põles suure leegiga! Sina ei tulnudki tuletõrjeautoga seda kustutama!”

Rein laiutab käsi.

„Ei kutsutud! Mis teha?”

Ta tahab oma korteri olukorraga tutvuda. Näitab maja uksel tuletõrjujale töötõendit.

„Mina olen tuletõrjepealiku abi. Vaatan isikliku korteri üle.”

Reinule vaid noogutatakse mõistvalt.

Trepid on osaliselt põlenud, aga üks trepp siiski kannatab teisele korrusele minekut. Reinu korteri uks on pärani lahti. Esiku põrandal vedelevad kõrbenud rõivad hunnikus.

Rein on nördinud: miks ma ometi kasukat kappi ei viinud? Ka nahkmantel ja nahkpintsak oleksid pidanud kapis olema. Muud kärsanud riided esikus pole eriti väärtuslikud.

Reinu korteri kaudu olid tuletõrjujad leekidele vastu läinud, sest sealt oli turvaline veejoad põlevasse koridori suunata. Fantastiline ebaõnn!

Raamatud on riiulil osaliselt ära põlenud. Köögis oli Mare pesu kuivama riputanud. Nüüd on nendest viimane kui hilp kõrbenuna Reinu jalge all. Enamiku asjadega pole midagi peale hakata.

Olukord päris lootusetu siiski ei tundu. Taldrikud, noad, kahvlid ja lusikad saab ju tahmast ära puhastada. Ehk kõlbavad saunavihadki, mis lae all ripuvad?

Reinu tuttav tuletõrjuja, lapsepõlve mängukaaslane, kes ta sama ameti peale tööle kutsus, longib kööki.

„Mis sina siin teed?”

„Elan,” ühmab Rein.

„Kas vara oli kindlustatud?”

„Ei!”

„Kahju. Puulobudikus peab vara kindlasti ära kindlustama, sest nad põlevad väga tihti. Nüüd saad ehk mugavustega korterisse elama? Ja suurema pinna saad kah, kui elamise eest maksta jaksad. Ühetoalises korteris viiekesi elada pole naljaasi.”

„Pole muidugi naljaasi, aga toime tulime ja kahju, et see tuleroaks läks.”

„Seda muidugi,” nõustub Reinu tuttav tuletõrjuja. Ta võtab käekella taskust välja. „Sattus mulle jala alla. See on vist sinu oma.”

Rein võtab käekella vastu.

„Aitäh! See on tõesti minu oma.”

Toas on kapid kõrbenud ja tahmased. Rein tõmbab riidekapi ukse lahti.

Riietel on mustad jutid peal.

Puhvetkapi sisu on enam-vähem korras. Rein paneb vanaisa kuldsõrmuse ja kaks tuhat krooni tasku. Puhvetkapi ukse keerab lukku ja võtme pistab samuti tasku.

Koridoris küsib ta endast mööduva tuletõrjuja käest: „Ega tules keegi ei hukkunud?”

„Hukkus küll! Üks noor naine.”

„Kust?” ehmub Rein.

Tuletõrjuja näitab Reinu kõrvalkorteri suunas.

„Sealt.”

Reinust käib valus nõksatus läbi. See veel puudus! Kas tõesti Tiiu? Ei! Ehk keegi teine?

Rein astub tuletõrjujaga Tiiu korterisse ja mühatab: „Kus ta on?”

„Puges esikus riiete vahele. Mees hüppas aknast välja, aga naine ei julgenud seda teha. Nüüd lämbuski suitsu sees.”

Hukkunu on ikkagi Tiiu! Kallikese juhututtav on aga elus! Seda poleks küll tohtinud juhtuda, et Tiiu surma sai, hakkab olukorra tõsidus Reinule pärale jõudma.

Tuletõrjuja valgustab taskulambiga esiku nurka. Paljas reis ja rind paistavad riiete seest välja. Nägu on palitusse peidetud. See surnud naine on kindlasti Tiiu. Ta ei saa lihtsalt keegi teine olla!

Rein pöörab pilgu naabrinaiselt ära. Vähem kui ööpäev tagasi suudles ta seda nägu, liibus nende jalgade vastu ja muljus neid rindu, mis tahmaste riiete seest osaliselt välja paistavad. Surmahirm ei lasknud Tiiut aknast välja hüpata. Ta lootis pääseda surmahirmu eneses ületamata, kuid kahjuks just seetõttu puudus tal võimalus ellu jääda. Kallikese juhututtav võitis eneses surmahirmu läbi leekide õue karates ja jäi ellu. Surmahirmu ületada on raske, aga mitte võimatu.

„Kust tulekahju lahti läks?” uurib Rein.

„Selle korteri alt, kus me oleme. Joodikud pidasid lapse sünnipäeva. Pereisa viskas põleva tuletiku prügikasti, milles oli palju paberiprahti. Sealt läks tuli aknakardinasse. Pereisa oli ütelnud: „Las litsimaja põleb! Asja saab mujalgi ajada!” Siiski küsis ta naabri käest vett, kes mõtles, et ta tahab juua, ja andis vaid kopsikutäie. Sellest erilist kasu polnud ja kogu pere põgenes põlevast majast. Seejuures jätsid nad nii korteri kui ka maja ukse pärani lahti. See aitas tule levikule kaasa.”

„Nojah, mis teha,” ühmab Rein. Aeg on nii kaugel, et ta peab tööle tagasi minema. Ehk saab mõne aja pärast veel loa tulekahjus kannatanud kodu külastada? Eriolukord ikkagi! Kindlasti tuleb veel täna siia tagasi tulla!

Tänaval tahab Rein näha vaid oma peret, Marele teatab ta: „Lähen tehasesse tagasi. Varsti kohtume jälle. Peaasi, et ellu jäite.”

*

„Noh, kuidas oli?” uudishimutseb Lembit, kui paarimeest näeb.

„Just minu korteri kaudu mindi tulele vastu, minu korter toodi ohvriks teisi kortereid päästes. See on küll ülim ebaõnn,” tähendab Rein. „See oleks nagu punase kuke kättemaks minule, et ma tuletõrjes töötan.”

„Mine tea, võib-olla ongi!”

„Pidin ma just täna tööl olema! Ma olen ju kolm ööpäeva pärast tööaega kodus. Paljukest ma väljas käin, kui saunakülastused välja arvata. Aga just nüüd konutan ma saatuse tahtel tööpostil! Oleksin saanud mõndagi kasulikku teha, et kahjud väiksemad oleksid. Uksed ja aknad olid pärani lahti. Inimesed olid hulga asju korteritest välja loopinud. Kõik tehti selleks, et tuli majas võimalikult kiiresti leviks. Kui ma oleksin kodus kas või oma korterit kaitsnud, poleks tuletõrjujad kindlasti minu korteri kaudu tuld kustutama hakanud. Selleks oli ka teisi võimalusi olemas. Aga läks nagu läks, ohkimine siin ei aita.” Rein lööb käega. „Lähen paari tunni pärast sinna veel korraks tagasi. Vaatan, mis teha annab. Korrapidaja kindlasti lubab.”

„Võta ennast täna töölt päris vabaks! Mine koju! Küll ma siin üksigi toime tulen!”

„Pole mõtet.” Reinul tekib kartus, et äkki võetakse tal selle tööpäeva eest tasu ära, kui ta jätab valve pooleli. Ja mis hävis, see hävis. Temast enam kodus erilist kasu pole.

Reinu närv on pingul. Tal on raske keskenduda, et raamatut lugeda: peaksin ikkagi koju minema. Missugune on seal olukord praegu? Tuletõrjeautodki jäid veel kohale. Võib-olla saab isegi auto, millega on võimalik mõningaid kõlblikke asju avariipinnale vedada, mis ametivõimude poolt arvatavasti leitakse?

Aga kui Rein mõtleb veel naabrinaisest, keda enam elus pole, kipub teda ahastus vallutama. Veel eile oli Tiiu tema süleluses. Kui kuumas pealegi! Voodis oli naabrinaine suurepärane, sest selle naise põhimõte oli, et tema peab selle kätte saama, mida soovib, ja kui ta selleks kõik teeb, pakub armumäng mehelegi elamuse.

Häbenemist pidas Tiiu voodis ülearuseks luksuseks, mis ainult segab armuelu.

Kuna Rein oli naisemees ega mõelnudki ennast Marest lahutada, ei olnud tal õigust Tiiule ette heita, kui see saabus vahel koju mõne meeskülalisega. Paar aastat tagasi üritas Rein Tiiule sellekohaseid märkusi teha, ent sai vastuseks: „Teiste meestega olen seepärast, et sa oma naisest ära ei lahuta. Sina ise oled kõiges süüdi!”

Reinu elu oli hiljuti täitsa korras. Tubli naine, seksikas armuke, kolm armsat tüdrukutirtsu, mõnus korter koos kõige vajalikuga olid tal olemas ja midagi rohkem ta ei vajanud. Nüüd tal korterit enam pole, asjadest on järel riismed, armuke on surnud. Kuid tema perega on kõik korras ja see andis edasiliikumiseks jõudu.

Mõtted kihutavad Reinu peas ringi: selles, et tulekahju järjega minu korterisse jõudis, pole mina muidugi süüdi. Abikaasat pole kah mõtet süüdistada, sest Mare tegi niigi, mis vaja. Tänu temale jäid lapsed ellu. Asjade päästmist tema olukorras nõuda oleks liiga palju tahetud.

Jäme viga oli, et ma oma korterisisustust ära ei kindlustanud. Arvasin ekslikult, et see on raha mahaviskamine. Minu vanemad pole kunagi midagi kindlustanud. Seda ei teinud ka minu vanaema. Uskusin, et minulgi pole midagi karta. Oh püha lihtsameelsust!

Ikka kerkivad mu silme ette surnud naabrinaise paljas rind ja reis. Need olid ihaldusväärse inimese omad, kui ta elas. Kuidagi ei taha minu pähe mahtuda mõte, et enam ei saagi ma neid hellitada ja silitada. Mõnikord, kui ma polnud juba nädal aega Tiiuga kohtunud, erutas mind ainuüksi kujutluspilt tema rindadest.

Kõigest vähem kui ööpäev tagasi oli Tiiu elus ja väga armas. Nüüdki tundub, et ta on endiselt elus ja väga armas. Mitte kuidagi ei taha mu mõistus omaks võtta seksika armukese kaotust. Mul on raske uskuda, et just-just mu käte vahel erutusest võbisenud inimene on maisest elust Toonela radadele lahkunud ega tule enam iialgi minu juurde tagasi.

Võib-olla ma oleksin pidanud Tiiuga hoopis tähelepanelikum, õrnem ja mõistvam olema? Aga mul oli seda endale väga raske lubada. Ka oma naise jaoks peab ju tähelepanu, õrnust ja mõistmist jätkuma. Pealegi oli Tiiu üpris leplik.

Mul ja Tiiul vedas, et me Marele vahele ei jäänud. Tõesti ime! Sellele aitas minu külm pea kaasa. Alati läksin ma Tiiust õigel ajal lahku, jättes ka varuaega ootamatusteks. Seekord oli mul samuti varuaega vaja. Võimatu oli ette näha, et Tiiut enam varsti elus pole. Seda polnud kellelgi võimalik ette näha.

Kahjutunne kipub meeli vallutama, sest tulekahju tõttu olen ma armsa ja seksika armukese kaotanud, millest on kohe väga kahju! Inimelu on habras, võib ootamatult katkeda. Hädavajalikud asjad saan pikkamisi endale jälle muretseda, kuigi lihtne see pole, aga Tiiu embusi ma enam tunda ei saa. Võib-olla jääb Tiiu mu elu kõige sobilikumaks suguiha rahuldajaks? Meie klappisime armuelus suurepäraselt – olime teineteise seksitungi maandamiseks kui loodud. Temperament meil armatsemises sobis ja kunagi ei tekkinud konflikti – mina tahan ja sina ei taha või vastupidi. Kui pare-mat võimalust polnud, leppis Tiiu isegi sellega, et rahuldasime oma kirge kas või keldris. Iharuse kõrgpunkti jõudsime isegi rongi WC-s ja killustikuga kaetud maanteel.

Viimati mainitud kohas armatsesime pikali, sest muidu ei jõudnud me tookord sagedase seksi tõttu viimase ööpäeva jooksul orgasmini. Pärast seda nõudis riiete korrastamine tükk tööd. Mare nurisemise peale tähendasin, et pätt hüppas mulle jalgadega selga ja kukkusin väga õnnetult kõhu peale. Nüüd Mare rõõmustas, sest mul jäid luud-liikmed terveks.

Muidugi oli suur õnn minu poolel, et mu perekond jäi ellu. Kuigi Mare on armuelus vähem osav kui Tiiu, oleks tema kaotus mulle korvamatum kui Tiiu kaotus. Mare on mu abikaasa ja kolme tütre ema. Naabrinaine elas pereelu oma kaksikutega. Talle olin ma ikkagi eelkõige vahend sugutungi rahuldamiseks. Mõelda vaid, kui mugav on kõrvalkorteris voodieluks sobivat kaaslast omada. Pealegi võis Tiiu üsnagi kindel olla, et ta ei saa minult suguhaigust. Ta tea-dis, et mina pole sedasorti haigust kunagi põdenud ja ilmselt olen terve ka edaspidi, sest olen võõraste neiudega armuelus tavaliselt väga ettevaatlik.

Halb ma kaksikutega polnud, aga eelistasin Tiiuga kahekesi olla. See oli täitsa mõistetav, sest nii saime ennast vabalt tunda.

Tiiu koht on nüüd minu armuelus vaba. Mare sugukihu aste ei tõuse, selles olen täitsa kindel. Kui tal rasestumise oht kaob, olukord muidugi muutub, aga see aeg on mägede taga.

Tiiu ei kartnud rasedaks jääda. Talle piisas emakasisesest spiraalist, et hirmumõtted eemal hoida. Ta oli eneses kindel ja mina olin temas kindel.

Mare on täielikult emakasisese spiraali vastane. Tema meelest on selle emakasse panek võrdne abordiga. Kuigi pean seda ilmseks liialduseks, ei suuda ma tema seisukohta muuta.

Paar korda jõi Tiiu end minu pool põhjalikult purju, kuid midagi hullu ta seepärast ei teinud: ei oksendanud nurka ega lõhkunud nõusid puruks.

Kas Tiiu oleks abikaasaks sama hästi sobinud kui armukeseks? Vaevalt küll! Tal oli vahel kuni õhtuni toidunõude virn kraanikausis. Mare aga peseb alati pärast sööki nõud puhtaks või laseb seda tütardel teha. Puhtus valitseb meie köögis.

Ent mis hinnaga? Kas selliselt saavutatud kord ikka tasub ennast ära? Kas ei ole karta, et Mare kulub minu kõrval kiiresti ära ning läheb rutem halliks ja kortsuliseks kui ennast hoidev naine?

Parasjagu rabelemist peaks tulema kasuks igale inimesele, sest see hoiab vormis. Kus on piir liialt vähese töötamise ja ületöötamise vahel? Kas inimene tunneb selle alati ära? Kui tunnebki, kas siis on alati võimalik õigesti toimida?

Tuletõrjuja, kes võitleb tulega, peab ennast kokku võtma ja tõesti pingutama. Tingimused on tihti rasked ja isegi eluohtlikud.

Ma ei taha mitte kuidagi nõustuda sellega, et ma olen laisk. Ma ei taha vaid tobedustega tegelda. Kui ma olen tõesti selleks sunnitud, raiskan selleks võimalikult vähe aega.

*

Kolmekümnenda aprilli õhtul tegi Mare koos onuga suure lõkke. Tuli lummas, aga samas tundus ketseri tuleriidana. See kujutlus kohutas Maret. Natuke aega olid ka Mai, Margret ja Juuli lõkke juures. Nemad vahtisid lõket suure uudishimuga.

„Küll on ilus suur lõke!” teatas Mai.

„Nii suur lõke paistab nii-nii kaugele, et meie ei näegi, kui kaugele meie lõke paistab. Emme ja onu Ruts ka ei näe,” seletas Margret.

Juuli ainult haigutas selle jutu peale.

Aga et lapsed olid päev läbi maal ringi rüdistanud, kippusid nende silmad kinni vajuma. Nende koht oli nüüd voodis. Onuga kahekesi oli Marel väga õdus lõket silmitseda.

Ruts on kristlane ning suur kodukootud filosoof. Ta võib lõputult targutada ja Piiblit tsiteerida. Õnneks ei muutu tema jutt kunagi teistele igavaks. Ruts pildistab ja luuletab, lisaks sellele möllab koduaias. Tema fotosid ja luulet avaldab ka ajaleht Harjumaa. Külmal ajal on ta katlakütja, suvel aga puhkab ametitööst.

Võimas lõke oli eelkõige Rutsi teene. „Mida suurem maituli, seda rohkem kutsub ta inimesi suvel tegutsema,” tähendas ta ja viskas toekat põletusmaterjali lõkkesse. Mare oli üllatunud, et lausa saunahalge.

„Mina ei mõista, miks sa selle laiskvorstiga abiellusid? Ta käib ju igal neljandal päeval töö juures magamas, kuid ka kodus noriseb edasi. Külitab diivanil ja loeb raamatut või vaatab telerit – niisugune on tema põhitegevus. Samas on teil kodus kolm tütart kasvamas. Sinu käed muudkui liiguvad, et lapsed söönud, joonud ja riides oleksid. Meie rahva vanasõna ütleb: Kes ei taha tööd teha, ei pea ka sööma. Paulus manitseb nii tessalooniklastele kirjutatud kirjas…”

Ruts lehitses Piiblit.

„Kohe leian Pauluse teise kirja tessalooniklastele üles!” Otsis natuke aega 3. peatükki, kus on käsk töötamiseks, ja seejärel luges: „Aga me käsime teid, vennad, meie Issanda Jeesuse nimel hoiduda igast vennast, kes elab korratumat elu ja mitte seda pärimust mööda, mille olete neilt saanud. Sest te teate ise, kuidas te peate meie eeskuju järgi elama, sest me ei ole elanud korratumalt teie keskel ega ole kellegi juures leiba muidu söönud, vaid oleme vaeva ja rängeldamisega ööd ja päevad teinud tööd, et mitte kedagi teie seast koormata; ei mitte, et meil poleks selleks meelevalda, vaid et me annaksime teile head eeskuju käia meie järel. Sest ka siis, kui olime teie juures, seadsime nii, et kes ei taha tööd teha, ärgu ka söögu. Me kuuleme ju, et mõned teie seast elavad korratumat elu ega tee tööd, vaid janditavad. Ent niisuguseid me käsime ja manitseme Issandas Jeesuses Kristuses, et nad vaikselt tööd tehes sööksid omaenese leiba!” Ruts ohkas ja vaatas Marele uurivalt otsa.

„Sa ju tead mu ema nõudmist – mina sünnitagu kindlasti tütar. Nüüd on mul tänu Reinule kolm tütart,” naeris Mare.

Tema ema oli pool aastat enne, kui Mare Reinuga tutvus, infarkti surnud. Mare oli aga paar aastat varem ühe meremehe pool avastanud, et tal on võimatu mehega sugulisse vahekorda astuda. Nad olid restoranis napsitanud ja meremees meelitas Mare enese poole. Seal olid nad šampust joonud ning võrgutaja hakkas teda musitama ja kallistama. Lõpuks olid meremehe sõrmed tema püksikutes ja Marelegi üllatuseks oli tema alakeha riietest paljaks riisutud. Mare oli mõelnud, et kellele ennast ikka hoida. Šampus oli ta nii võitlusvõimetuks teinud.

Ent nüüd said mõlemad seksialtid inimesed suure üllatuse osaliseks – üsna tupe alguses oli kõva neitsinahk ees ja seda ei suutnud nad kuidagi purustada.

Nad rassisid peaaegu öö läbi, ent tõkkest jagu ei saanud.

Meremees pahvatas hommikul: „Iga lipakas on sinusugusest meestenäljas neitsist etem!”

Mare aga põrutas talle vastu: „Nii vastikut juttu ära minuga räägi, igavene pudrulõug!”

Kui jänni jäänud võrgutaja kippus aga tema tagumikku patsutama, oli näitsik käratanud: „Ära mind käperda, ilane hoorjääger!”

Nad lahkusid vihastena ega soovinud enam kohtuda. Nüüd oli Marel teada, et miski on tema organismis korrast ära, ent ta ei kiirustanud sellele lahendust otsima. Võttis mitu aastat, enne kui ta pöördus oma murega naistearsti poole.

„Takistus tuleb operatsiooni teel kõrvaldada, sest muud võimalust pole. Teie neitsinahk on patoloogiliselt paks ja kõva,” tähendas noormehest günekoloog, kui oli pukis lebava Mare neitsinahka põhjalikult uurinud, kombanud ja muljunud.

Operatsioon tehtigi talle haiglas narkoosi all ja pärast öeldi kaasa naljatoonil õpetussõnad: „Peate ruttu mehega suguelu elama hakkama, sest muidu võib operatsioon kasutuks osutuda. Meie laiendatud ava tupe suudmes võib jälle kokku kasvada ja peenise liikumine tupes on uuesti takistatud. Seda te ometi ju ei taha! Oma tagasihoidliku sugutungiga te antud olukorras eriti arvestada ei saa.”

Kuigi Mare kahtles, kas arsti jutt ka õige on, läks ta ometi peole oma õnne otsima ja tutvus seal Reinuga.

Rein oli tragi. Juba tutvumisõhtul meelitas ta Mare enda poole koju. Kallistamise ja musitamise järel tassis Rein äreva kaaslase kušetile ning hakkas tal pükse maha sikutama.

Ootamatult puhkes Mare nutma ja teatas, et tal oli hiljuti operatsioon. Rein mõtles, et ju oli näitsikul pimesooleoperatsioon või tegi ta aborti, ja lohutas teda: „Olen sinuga hästi ettevaatlik. Ma ei tee sulle üldse valu. Sa peaaegu ei tunnegi, et ma sinu sees olen. Võid täitsa muretu olla. Sul hakkab nii hea kui ei kunagi varem. Olen selles täitsa kindel.”

Ja kindlus langes. „Kas sul oli valus? Ega ma ei teinud sulle liiga?” küsis rahulolev Rein tehtud püüdlikkusega, kui oli orgasmini jõudnud.

„Ära räägi mulle liiga tegemisest! Mul oli sinuga tõesti hea. Küll oled sina kange elumees! Kas sul oli sama hea kui tavaliselt?” uuris Mare.

„Muidugi! Väga hea!” pahvatas Rein õhinal. „Aga mis operatsioon sul oli? Kas aborditasid veidi?”

Nüüd rääkis Mare pikalt ja laialt operatsioonist, mis võimaldas tal Reinuga üldse sugulisse vahekorda astuda. Näpuotsaga joonistas ta skeemi seinale, et tema esimesel voodikaaslasel tekiks olukorrast õige pilt.

Reinu ja Mare saatus oli otsustatud. Mare oli nagu takjas Reinu küljes kinni. Ta ei andnud väljavalitule enam võimalust teiste tüdrukutega tulemusrikkalt tegutseda, sest asus tolle poissmehekorterisse elama. Rein oli küll kerges hämmingus, kuid rahul. Ta tundis ennast Mare heategijana ja eeldas, et talle ollakse igavesti tänulik.

Reinule sobis, et Mare oli töökas ja hoolas. Isegi koiliblikad hävitas ta korteris ära. Mare sünnitas aasta pärast Reinuga tutvumist Mai, kahe aasta pärast Margreti ja viie aasta pärast Juuli.

Mare armastas Reinu, heasüdamlikku ja rahulikku abikaasat, kes ei teinud kärbselegi liiga. Mees tahtis ainult, et ta ei peaks kodus majapidamistöödega tegelema. Palju huvitavam ja mõnusam kui nõusid pesta või kartuleid koorida on muidugi raamatut lugeda või saunalaval vihelda. Kui aga Mare palus Reinul keldrist kütet kööki tuua või poodi minna, täitis kangem pool korralduse, ent pärast võis tema näost lugeda, et ta oli ennast pere hüvanguks lausa ohverdanud.

*

„Kas sa kartsid tõesti, et saad tööka mehega poja?” katkestas Ruts õetütre mõtisklused.

„Ei või eales teada! Mis siis Mail, Margretil ja Juulil viga on? Tüdrukud on nagu ponksid,” naeris Mare. „Ju siis Rein on minu saatus.”

Ruts viskas veel halge tulle.

„Ära tulele rohkem valu anna – muidu peame öö läbi maituld tegema,” tähendas Mare ja vaatas kella. Südaööst puudus vaid kakskümmend minutit.

Ruts jäi mõttesse ja teatas muigvel suuga: „Jah, igaühel on oma saatus. Mina olen viiskümmend kaks aastat vana ja pole veel ühtki tüdrukut õnnetuks või õnnelikuks teinud, sest mind sugutung ei valitse…” Ruts lehitses Piiblit. „Paulus oli poissmees ja ta soovitas seda teistelegi, kes himudes ei põle ja suudavad oma lihahimu talitseda. Oma korintlastele kirjutatud esimese kirja seitsmendas peatükis, kus on abielu ja vallaspõlve küsimus päevakorras, kirjutas ta nii: „Aga mis puutub sellesse, millest kirjutasite, siis mehele on hea naist mitte puutuda. Kuid hooruspattude pärast olgu mehel oma naine ja igal naisel oma mees. Mees täitku oma kohust naise vastu ja nõndasamuti ka naine mehe vastu. Naisel ei ole meelevalda oma ihu üle, vaid mehel; ja nõndasamuti ei ole mehel meelevalda oma ihu üle, vaid naisel. Ärge tõmbuge eemale üksteisest muidu kui ehk mõlemate tahtes mõneks ajaks, et oleksite vabad palveks, ja tulge jälle ühte, et saatan teid ei kiusaks teie taltumatuse pärast. Ent seda tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu minagi; aga igaühel on oma armuanne Jumalalt, ühel nõnda, teisel teisiti. Ent ma ütlen vallalistele ja lesknaistele: neile on hea, kui nad jäävad nõnda nagu minagi. Aga kui nad ei suuda endid talitseda, siis nad abiellugu, sest parem on abielluda kui himudes põleda.””

„See on patuasi, et sinusugune mees poissmehepõlve peab! Oled väga tubli ja toimekas mees!” sõnas Mare.

„Nii arvad sina, aga minu armas õekene, sinu emme, olgu muld talle kerge, arvas teisiti. Mina olin tema jaoks tühi koht. Olgu sellega veel kuidas on, aga ta abiellus sinu isaga. Nii jumalakartmatut inimest on raske endale ette kujutada… Kord võttis Laine ta enesega meile kaasa ja sinu isa – niivõrd häbematut tegu on raske isegi meenutada – kasutas meie ema Piiblit peldikus tagumiku pühkimiseks. Nii suur pühaduseteotus viis minu su vanaemaga šokiseisundisse. Jumalasõnaga niiviisi ringi käia võib vaid paadunud ateist, sotsialismi nurisünnitus.” Ruts kohendas lõkkes puid. „Oma elu lõpuni ei andnud Laine mulle andeks, et minust kuulsat advokaati või prokuröri ei tulnud. Ja sellist olukorda pidas ta jaburaks, kui juristiharidusega inimene töötab katlakütjana. Minu fotokunsti- ja luuleharrastust ei pidanud ta millekski, ainult aja mahaviskamiseks. Kristusel on Matteuse evangeeliumi 24. peatükis tähendamissõna talentidest.” Ruts avas Piibli ja veidi aja pärast luges ta: „Sest see on nõnda, nagu üks inimene võõrale maale minnes kutsus oma sulased ja usaldas nende kätte oma vara. Ühele ta andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema jõudu mööda, ja läks võõrale maale. Kes viis talenti oli saanud, läks kohe ja kauples nendega ning saavutas teist viis lisaks. Nõndasamuti, kes oli saanud kaks, saavutas teist kaks lisaks. Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas selle maa sisse ja peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand tagasi ja hakkas nendega aru pidama. Siis astus esile see, kes oli saanud viis talenti ja lisas teist viis talenti juurde ja ütles: Isand, viis talenti sa usaldasid mu kätte; vaata, ma olen nendega saavutanud teist viis! Tema isand ütles talle: See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse! Esile astus ka see, kes oli saanud kaks talenti: Vaata, ma olen saanud teist kaks talenti! Tema isand ütles talle: See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse! Siis astus esile ka see, kes oli saanud ühe talendi ja ütles: Isand, ma teadsin, et sa oled kalk inimene. Sa lõikad, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin ning läksin ja matsin su talendi maha. Vaata, siin on su oma! Aga tema isand kostis ning ütles temale: Sa paha ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan, kuhu ma ei ole puistanud. Sa oleksid siis pidanud mu raha andma rahavahetajate kätte ja tulles ma oleksin saanud enese oma kasuga tagasi. Sellepärast võtke talent ära tema käest ja andke see sellele, kellel on kümme talenti.”

Ruts muudkui selgitas, põhjendas oma juttu ja tsiteeris Piiblit. Mare aga oli tule lummuses. Tal oli raske onu juttu süveneda.

Nüüd kodus, kui ta jälgib tuletõrjujate tegutsemist, on tal süütunne, et oli lõkke ääres istumist nautinud.

„Emme, meie kodu on koledaks põlenud. Kus me nüüd elama hakkame?” toob Mai hääl Mare maa peale tagasi.

„Ära muretse, puu all me elama ei pea. Võib-olla tehakse veel meie maja korda ja hakkame siin edasi elama.”

„Kus me seni elame?” uurib Mai edasi.

„Arvan, et tädi Endla juures, aga kui ilmad ilusaks lähevad, sõidame Hiiumaale onu Raimu juurde,” otsustab Mare.

Tulekahjus kannatada saanud maja pööning suitseb. Seal on tuletõrjujatel kustutustööd pooleli.

Mail ja Margretil on joped ja ema õmmeldud kittelkleidid seljas. Mare on elukutselt õmbleja. Ta teeb rõivaid kogu perele. Rein on kord tõdenud, et kui elukõrvane õmblustööd ei teeks, oleks neil nälg majas. „Aga kui sina nii palju ei sööks, siis meil seda ohtu poleks,” oli tähendanud Mare.

Rein on tõesti suur kõhuori. Ühel ööl, kui ta Juri Trifonovi jutustusi luges, sõi ta terve kilose leiva ära. Suutäite peale rüüpas klaasist ka teed.

Ta pistab tavaliselt kõhupauna kaks taldrikutäit suppi. Puder, leib, piim, supp ja keedetud kartulid on Satside igapäevane toit. Kõik pudrud keedetakse ainult veega. Pudru juurde joovad lapsed tavaliselt piima, täiskasvanud aga teed.

Kuidas edasi elada – see küsimus vaevab Maret. Seda, et Rein hakkaks ööd ja päevad tööle ning suurte kottidega raha koju tassiks, on lihtsameelne loota.

Uue elupaiga suhtes on Mare otsuse langetanud. Õde elab tal ju pojaga kolmetoalises mugavustega korteris, kus kunagi ka tema, ema ja isa on elanud. Aitab Endlal juba laiutamisest! Satsid viiekesi võtavad enda alla kaks väiksemat tuba, küll Endla pojaga ühes suures toas hakkama saab.

Peigmeestega on väga tülikas poja silmade all tegutseda! Suured tüdrukud peab ikka Urmasega ühte tuppa panema. Võib-olla ongi nii kõige parem – hoiab Mail ja Margretil silma peal! Kaheteistkümneaastasest poisipurakast peaks tõesti abi olema! Milline õnn siiski, et on esimene mai ja suvi on ees. Kindlasti on osa riideid kasutuskõlblikud, kuigi veidi rikutud.

Sinakashall musta triibuga auto hukkunud naise tarvis on kohal.

„Kas kellelgi on lina või tekki? Surnu äraviimiseks läheb vaja.”

Nüüd on Marel tekkinud võimalus oma korterisse pääseda.

Masendav on tulekahjust rikutud maja sisemust näha. Ettevaatlikult tuleb mööda tänavapoolset treppi teisele korrusele tõusta. Õuepoolne trepp on liikumiseks kõlbmatu.

Vett on praegugi Satside korteris. Aset katab tahmane tekk. Surnule ehk kõlbab? Kõlbab. Pealegi rohkem pakkumisi pole.

Mare kuuleb majaelanikelt hukkunu viimastest eluminutitest. Tiiu oli mingi mehega maganud, aga üles ärganud, kui tulelõõm juba maja seinu limpsis.

Koridor oli juba tuld täis. Sealtkaudu oli võimatu põgeneda.

Meesterahvas oli Tiiule öelnud, et karaku ta esimesena aknast välja, aga Tiiu oli surmahirmu võimuses ega julgenud läbi suitsu ja leekide hüpata.

Mees oli nõus seda esimesena tegema, kui Tiiu talle järgneb. Ja ebaleva lubaduse ta oma sõnul ka sai.

Riided olid mehenatukese seljas põlemas, ja akna alla maandudes oli ta jalaluu murdnud. Maas oli ta rõivaid kustutades mitu tiiru püherdanud.

Tiiu oli aknal seda kõike pealt vaadanud, käe silme ette pannud ja korteri sügavusse taandunud. Kiirabi oli tema tuttava haiglasse viinud. Surmahirmu võitja jäi ellu, surmahirmule alistuja kaotas aga elu.

Kui majavalitsuse esindaja tulekahjus kannatanutega arutab, kes avariipinda vajab, jõuab Rein jälle töölt põlenud kodu juurde.

Saabub veoauto. Rein ja Mare tassivad autokasti riideid, asjadega koormatud sahtleid, saunavihad ning köögist nõusid ja söögiriistu. Mööbel on kasutuskõlbmatu.

Rein läheb töö juurde tagasi. Järgnev öö tuleb Marel lastega suitsust ja tulest rikutud riiete otsas avariipinnal mööda saata. Küll olid tüdrukud tulekahju ajal vaprad! Kuigi nad olid väga kohkunud, ei hakanud ükski neist nutmagi.

Mare on nõutu: kuidas me nüüd hakkama saame? Suve elame muidugi kuidagi üle, ent mis edaspidi saab. Mu sõrmed peavad nobedasti liikuma, sest muud võimalust pole. Pere ei tohi nälga jääda – seda kindlasti mitte.

Reinuga saab koos elada – see on selge. Natuke lahtisemad võiksid tema käed siiski olla. Aga mis teha, kui tal need nii saamatud on? Sellega tuleb lihtsalt leppida.

Rein on oma olemuselt mõnus ja vastutulelik mees. Tal on kindlasti väga raske, sest ta oli tulekahjus kannatada saanud majaga juba lapsepõlvest peale kokku kasvanud. Rein oli ju oma vanaema sage külaline. Kui toredasti ta seda aega meenutab! Kahju, et mina tema vanaema ei tundnud.

Suur osa meie varandusest on Reinu vanaemalt päritud. Kogu mööbel oli kunagi vanaema jagu, välja arvatud lai kušett.

Olen oma loomult optimist. Õnnetus võib meie perekonda ühendada, sest koos tuleb raskused ületada. Uue kodu loomine seisab meil ees. Küll oleks tore, kui saaksime selle kiiresti! Praegu on mul oma perega täielik õigus Endla pool elada, kuni mõne tühja korteri EVP-de eest saame.

Muidugi ei lähe ma halades koos tütardega linna volikogusse perele korterit nõudma. Minu lootus on Reinu töökoha peal, sest seal on elamufond linnale üle andmata. Usun, et meid kolme lapsega ei jäeta kindlasti kauaks ajaks avariipinnale. Oleme ikkagi süütud tulekahju ohvrid! Meil on õigus paremale ja suuremale korterile kui avariipind ning sellega arvestatakse. Usun sellesse, kuigi elame karmis kapitalismiajastus!

Sellest hoolimata, et olen tugev inimene, kardan ikkagi katsumusi. Uute asjade ost minu ja Reinu sissetuleku juures on peaaegu võimatu. Kui lapsed veidigi rohkem kaela kandma hakkavad, võin aga kaks või isegi kolm tuhat krooni kuus teenida, kui senisest rohkem pingutan.

*

2. mail vaatavad Rein ja Mare oma kannatada saanud varanduse üle. Noad ja kahvlid on olemas, vaja ainult ära puhastada. Sellega hakkab Mare tegelema.

„Ega sinust siin abi pole! Mine käi meie tules kannatada saanud korteris!” saab Rein korralduse. „Võib-olla kõlbab veel midagi ära tuua?”

Pikkamisi astub Rein endise kodu poole. Tema pea valutab, sest magamata öö annab tunda. Kuigi ta oli lootnud, et saab töö juures vähemalt silma kinni lasta, seda ei juhtunud. Tema närvid olid selleks liiga pingul, nii et nuta või naera, aga und tal ei tulnud.

Rein on tehases töötamise ajal ka linnamaju kustutanud. Tõsi, seda juhtub harva. Tallinna Meretehase vahetusse lähedusse oleks võinud linna tuletõrje dispetšer neid hoopis sagedamini saata. Mõelda vaid, kui kiiresti oleksid nad kohale jõudnud.

Rein on nördinud, et kolmsada tuhat krooni vastu pükse sai: vähemalt nii suur on kahju, mille punane kukk tekitas. Ja mina olen vara kindlustamist mõttetuks pidanud! Hea vähemalt, et ma polnud veel korterit EVP-de eest erastanud, kuigi Mare mind selles suhtes aeg-ajalt tagant torkis.

Algul saame Mare õe juures hakkama. Aga sinna me ju ometi ei jää! Võib-olla juba sel aastal saame korraliku korteri? Juuni veedame ilmselt Raimu juures Hiiumaal, seal tuleme kenasti toime.

Kas tühjas korteris on võimalik elada? Ent kui see on võimatu, kust saada raha asjade ostmiseks? Kas hakata kahte töökohta pidama? Mõni tuletõrjuja lõpetas ühes kohas töö ja järgmise ööpäeva rühmeldas juba uues kohas. Võib-olla on kõige õigem üle päeva pritsimehe ametit pidada? Saab pärast vahetust kodus korralikult välja puhata.

Esialgu otsustab Rein tööl käia nagu seni.

Ta tunneb ängistust, kui oma kunagise koduni jõuab. Tänavalt tulekahjus kannatada saanud maja vaadates tundub, et just tema korterist pääses punane kukk valla. Aknaavadest mustab tema eluruumi sisemus.

Rein põikab oma endise kodu õue sisse. Miks ometi inimesed aknad ja uksed vara päästmiseks lahti lõid? Nii levis tuli majas väga kiiresti. Oleks tulekahju ajal vähegi arukamalt käitutud, poleks tema korter tuleroaks langenud.

Tiiu kaotus ei mahu mitte kuidagi Reinu pähe, sest paremat armukest kui naabrinaine on raske enesele ette kujutada. Kindlasti hakkab Tiiu lahutatud mees nüüd lapsi kasvatama. Ta elavat oma ema juures. Võtab uue naise, Taavile ja Tuuvele võõrasema.

Nüüd, mil Tiiu hukkus, saab poiste isa oma plaani ellu viia. Olen kuulnud, et ta oleks juba varem lapsi kasvatanud, kui võimalus oleks avanenud. Mingi aja mäletavad poisid muidugi ema. Tasapisi tulevad uued sündmused möödanikule peale. Kui satub veel hoolitsev ja toimekas võõrasema olema, ununeb pärisema lastel juba enne täisealiseks saamist.

Võib-olla oli Tiiu minu peale vihane ja seetõttu tõigi ta oma korterisse meesterahva? Vahest jäi Tiiul sugutung minu pool rahuldamata? Sellise naise enesetunne on kindlasti väga vilets. Kui lisandub veel piltlikult öeldes hoop tagumikku, siis halveneb iseteadvus veelgi.

Asjata hakkasin Mare ootamatut saabumist kartma. Tean ju teda piisavalt palju ja varasemad kogemused on näidanud, et ta ei tule onu poolt koju varem, kui on lubanud.

Tunnen ennast Tiiu surmas süüdlasena. Arvatavasti rahuldasid Tiiu ja tema kaaslane oma sugutungi öö läbi ja seepärast magasidki nad päeval. Tiiu kasutas ära olukorra, et pojad olid isa juures. Tahtis täie rinnaga oma kuueaastastest kaksikutest lõõgastuda.

Oleksin võinud väga hästi Tiiu kaisus ööbida ja kas või sealt tööle minna. Kui oleksime öösel kas või kaks korda armurõõme maitsenud, siis ülejäänud aja oleksime rahulikult maganud. Me poleks pummeldanud ja Tiiu poleks tulekahju ajal väljapääsmatusse olukorda sattunud.

Miks ma küll suutsin ööst Tiiu seltsis loobuda, kui selle kirgesid maandavas olemuses kahtlust polnud? Väga lihtsalt. Lisaks naise enneaegse kojutuleku kartusele otsustasin, et vilets on uimase peaga kahekümne neljaks tunniks tööle minna. Aitab ühest seksist küll!

Oleks on vilets poiss ja ajaratast tagasi ei pööra, nuta või naera. Rein uurib korterit, kust tulekahju sai alguse. Selle sisustus on veelgi troostitumas olukorras kui tema korteris. Kõrbenud asjad vedelevad põrandal. Riidekapi uks on pärani lahti. Külmkapp on kuumade leekide tõttu käkru tõmbunud. Katkise moosipurgi ja hernepurkide sisu on põrandal.

Pikkamisi tõuseb Rein teisele korrusele. Kõigi kojakappide sisemus on kannatada saanud, aga korteritesse tuli ei pääsenud, kui kolm neist välja arvata. Sellele vaatamata saavad kaks korteriomanikku üle kümne tuhande krooni kindlustusraha mööbli ja muu vara veekahjustuse eest.

Rein uurib naabrinaise korterit. Nurgas on veel praegugi tules kannatada saanud riidehunnik. Kas Tiiu tõesti lootis, et hilbud ta päästavad? Miks ta küll ei riskinud läbi akna voodikaaslasele järele hüpata? Kuidas ta küll seda ei mõistnud, et surmahirm võttis talt igasuguse ellujäämislootuse?

Küllap hakkas Tiiul tule ja suitsu tõttu paha. Vägisi kedagi tegutsema panna on võimatu. Aga ise eluohtlikust kohast lahkuda ja jätta õrnem sugupool sinna surema – see teguviis mehele igatahes ei sobi!

Rein ei märka naaberkorteris mingeid tarvitamiskõlblikke väärtusi. Suures rikkuses ei elanud selle elanikud kunagi. Oot-oot! Tiiu oli talle tuhat krooni võlgu.

Vähe usutav, et ta kallikese matusele läheb. Eks see raha jääb pärja eest. Võlg oli juba üle aasta vana. Küllap oli Tiiu selle tagasimaksmisest loobunud. Pikaajalised armukesed, nagu nad olid!

Rein uurib oma veel hiljuti armsana tundunud pesa. Juba on vargad jõudnud siin tegutseda. Pärsia vaip, mis oli tahmane, on kadunud. Ka kaks kotitäit taarat, mis oli esikusse maha jäänud, on pikanäpumeeste saagiks langenud. Oleksin pidanud juba eelmisel päeval need avariipinnale viima, aga need ei tundunud sedavõrd väärtuslikud olevat, mõtleb Rein.

Selge see, et vargad vaatavad, mis on veel kasutuskõlblik, ja tassivad minema. Vaiba oli Marele pärandanud ema. Muidugi oli see veest läbi vettinud ja vägagi räpane, kuid selle oleks saanud keemilisse puhastusse viia. Poleks maksnud abikaasat uskuda, et vaibast enam asja ei saa. Algselt olevat see ligi kaks arsti kuutasu maksnud.

Ka raadio ja grammofon, mis olid tules kannatada saanud ning enam ei mänginud, on laualt kadunud. Võib-olla saab mõni tehnikahuviline neilt osasid?

Siin ei saanud ainult poisikesed tegutseda. Veest vettinud vaiba pidi tugev mees ära viima. Pealegi ei huvita see poisikesi.

Tundub, et Reinul pole siit enam midagi oma avariipinnale viia, sest mööbel on ju kasutuskõlbmatu. Vanaaegsel puhvetkapil on keegi klaasid ära kiskunud.

Hea, et kõige väärtuslikumad asjad said eile veoautoga ära viidud. Öö läbi olevat küll politseinik maja juures valvanud, kuid hommikul oli ta lahkunud. Ju siis hakkasid vargad ka kohe tegutsema.

Rein vaatab käekella, mis näitab kolmveerand kaksteist. Ta tõmbab klaasideta aknaraamid kinni. Muidugi on tal õigus maja süütajad kohtulikule vastutusele võtta, aga tal puudub selleks ettevõtlikkus. Asjaajamine on tülikas ja keeruline, ent kahjutasu kättesaamine küsitav. Ainuüksi selle täpse suuruse kindlakstegemine on väga keeruline.

Eelmisel õhtul käis kindlustusest ametnik vaatamata riiklikule pühale siin, sest ta oli kahe esimesel korrusel kindlustust omava korteriperemehe tuttav. Loomulikult tundis ta huvi vaid nende kahju suuruse hindamise vastu. Küllap olid viimased ta kohale kutsunud.

Keldrisse Rein ei pääse. Praegu on vesi seal nii kõrge, et läheks kummikuid vaja. Need on aga kõrbenud!

Oma põlenud kojakapist leiab Rein imekombel purgi aedmaasikamoosi. Näe, saab tüdrukuid rõõmustada!

*

Mare aga üritab juba tulekahjus kannatada saanud lasterõivaid puhtaks pesta. Paraku on neil pruun jutt peal ja sinna see ka jääb. Puuvillased ja villased asjad võetakse ehk värvida?

Mare kibeleb lapsepõlvekoju.

Kui Rein jõuab koos moosipurgiga Salme tänava avariipinnale, võtab Mare ta lastega kaasa ja kogu pere kihutab Kuldnoka tänavale.

Satsidel on õnne, sest Endla on koos pojaga kodus.

„Tere! Siin me oleme ja teisiti ei saa!” pahvatab Mare.

„Tere, tere! Sa tulid sedapuhku terve oma perega meid tervitama. Mis tuuled teid minu poole tõid?” uurib Endla.

Mare asub lapsi riidest lahti võtma.

„Meie kodu hävis tulekahjus ja nüüd oleme peavarjuta. Kuni uue korteri hankimiseni elame sinu pool.”

„Vaat, kus lugu!” imestab Endla. „Peate kohe uue korteri saama! Olete ju eriolukorras! Teid on palju ja teil pole kuskil elada!.. Kuidas maja põlema läks?”

„Joodikud pidasid lapse sünnipäeva ja pereisa otsustas maituld teha. Viskas põleva tuletiku prügikasti ja tulekahju oligi lahti,” seletab Rein. „Korteri saame üsna ruttu minu töökoha majades, sest neist rändavad mõned muulased kodumaale. Nii arvati minu töökohas. Järgmisel tööpäeval kirjutan töö juures selleks vastava avalduse, annan tuletõrjepealiku kätte ja ta lubas selle tehase ülemale viia. Minu töökohal on oma elamufond, mis läheb lähiajal linna kätte. Tehas ehitas sotsialismi ajal väga palju ja meelitas muulasi siia. Järgmise kuu hakul läheme aga kuuks ajaks Hiiumaale minu venna poole pesitsema, nagu oleme ka eelmistel aastatel teinud.”

„Mina lähen Reinuga ja pisitütrega oma endisse tuppa, teised lapsed saavad lastetoa, kus Urmas on praegu üksi, oma käsutusse, sina jääd oma tuppa edasi,” otsustab Mare.

Kuigi Endla tahab õe pere ühte tuppa suruda, jääb Mare tahe peale.

Mare lahendus, et ta tuleb koos perega Endla juurde elama, on praegustes tingimustes parim kõikide võimaluste hulgas. Kas meeldib Endlale või mitte, aga Mare elab tema korteris ja jääb sinna, kuni oma pere saab uue korteri. Kaks meeldivat ja avarat tuba on Satside kasutada, kui mitte arvestada, et ühes neist elab ka Urmas. Satside eluruumid pole siin väiksemad kui nende Küti tänava korteris. Kui arvestada, et Endla perega on neil ühine WC, vannituba, köök ja esik, siis annab see lisaplusspunktid selles korteris elamisele juurde.

Rein on täis otsustavust: Endlaga tuleb enesekindlalt, rahulikult käituda, nägelust pole mõtet temaga otsida. Ma võin, käsi südamel, ütelda, et me pole teineteisele kõrri karanud. Oleme küll teravalt vestelnud, kuid siiski viisakuse piirides. Hoiame mingil määral teineteisest eemale ja see rahuldab meid. Tõsi, meie suhted on jahedavõitu, kuid sellest pole miskit häda.

Rein mõtleb: endine kodu on mul silme ees, nagu viibiksin ma pidevalt seal. Mitte kuidagi ei taha minuni jõuda, et mul pole enam oma pesa. Eelistasin nüüd tules hävinud korterit vanemate korterile, kus on mu lapsepõlv möödunud. Nii olen ma alati tundnud, sest tollane vanaema eluase oli lapsepõlve eluasemest avaram ja hubasem. Väga tähtis oli ka see, et seal polnud lutikaid.

Mäletan väga hästi, kuidas seitsmeteistkümnesena tulin Hiiumaalt koju ja lutikad ründasid mind öösel. Tookord ütlesin enesele: „Mulle aitab lutikate toitmisest!” Järgnevast ööst alates hakkasin Tallinnas ainult vanaema pool magama.

Kui sain kaheksateist aastat vanaks, registreerisin enese vanaema juurde kaasüüriliseks. Küll hoolitses ta minu eest hästi! Olin üksi ta hooldusalune, aga tema oli energiline pensionär, kes armastas mind väga. Ta teenis mind kogu oma jõuga! Pühendas kogu oma elu täielikult minule.

Arvatavasti mõjutab see kooselu mind ka praegu, sest ma ei taha kodus midagi teha. Mulle ei tule pähegi toidunõusid pesta ega tuba koristada. Oli iseenesest mõistetav, et vanaema toimetas kodus, aga mina külitasin diivanil, juturaamat ees, või vaatasin telekat.

Kui tähelepanelik ta oli ja kui suure igatsusega ta mind koju ootas – see läks mulle südamesse. Ma püüdsin võimalikult palju aega kodus olla. Kindlasti ka see takistas mind Tartu eesti fi loloogiat õppima minemast. Mu elu vanaema pool oli ju paradiis.

Oleksin võinud Tallinnas sama eriala õppida. Paraku kartsin õpetaja elukutset sedavõrd, et sinna kooli ma ei kippunud.

Vanaema põhinõue oli, et ütleksin, kui kaua ma kodunt ära olen. Tüdrukud ei tohtinud mind külastada. See oli ka arusaadav, sest vanainimene vajab eelkõige rahu.

Kõigest kahel korral ei pidanud ma sellest kokkuleppest kinni.

Esimesel korral oli mu Saaremaa sõbranna Eve linna tulnud. Vanaema oli Rahumäe kalmistul omaste haudu korrastamas. Olin kohtamisele minnes välja arvestanud, et kahe tunni jooksul on korter kindlasti minu käsutuses ja sellest piisab meeldivaks koosolemiseks.

Eve oli minu poole minekuga kohe päri. Tund aega kulus põhiliselt tee ja kuiva veini joomisele. Aeg-ajalt pigistasin sel ajal Eve suuri ligitõmbavaid rindu.

Kui olime diivanil pikali, tunnistas ta, et tal on pahad päevad ja punased lipud lehvivad. Olin nördinud, ent seletasin: „Meid see ei takista. Mõned naised on just sel ajal eriti kirglikud, sest sugutung hakkab neis möllama. Kui puhtust jälgida, ei tee seks ka siis naisele miskit paha.”

Põhjalik seletus andis loodetud tulemuse. Kuigi tegutsesime väga vaoshoitult, olid ikkagi mu särk, aluspüksid ja pluus verised. Ka diivan määrdus.

Ma ei lasknud ennast sellest häirida. Kui olin Eve uksest välja saatnud, pesin pluusi, pesu ja diivani enam-vähem puhtaks.

Vanaema oli õnneks üle viie tunni ära. Seletasin talle, et tahtsin oma võimeid pesupesemises kontrollida, diivanile läks aga teetass kogemata ümber.

Teisel korral külastas mind ootamatult Anne, kelle tutvumiskuulutuse peale olin kirjutanud. Seekord oli vanaema haige sõbranna pool, kus pidi ka ööbima.

Tahtsin kõigest hingest, et Anne peatuks minu pool järgmise hommikuni. Esmalt palusin tal aga kiiktoolile istuda ja asusin seda hoogsalt kiigutama.

Kiiga-kaaga kiikus tool, aga mina püüdsin samaaegselt Annet emmata, mis aeg-ajalt üsna hästi õnnestus.

Anne vastupanu rauges ja lõpuks andus ta mulle täielikult. Minu üllatuseks sättis ta nüüd enese riidesse ja soovis, et ma ta taksopeatusse saadaksin. Seda ma ka tegin. Õnneks tuli meil sõiduriista vaid paar minutit oodata. Anne andis õrna musi mu põsele, lehvitas taksost käega ja läinud ta minu elust oligi.