Читать книгу Tiivaripsutus - Mati Soonik - Страница 1

* * *

Ma ei rända maises elus enam üksi, vaid omaealise naisega, kellel on minuga kaks last. Paraku olen rahulolematu ja mulle tundub, et midagi on vaja ette võtta. Miks ometi?

Paberid on mul puhtad – ma pole kunagi abiellunud. Kalli, kellega koos elan, on vallasema ja saab meie mõlema tütre pealt toetusraha. Teadmata on, kas ma üldse temaga leivad ühte kappi panen, kuigi oleme juba kaheksa aastat ilma erilise riiuta koos eluteed tallanud. Kui ta on mind millegagi ära tüüdanud, olen mõne päeva vanemate pool pesitsenud.

Võib-olla me Kalliga isegi armastame teineteist?.. Truudust pole ma talle igatahes murdnud, sest temast on minule rohkem kui küllalt.

Kas on Kalli minu jaoks siiski see ainus ja õige abikaasa?.. Mul on ju sarved maha jooksmata ja tiivaripsutus kulub mulle kindlasti ära. Kahtluseuss närib mu sees ega mõtlegi järamist pooleli jätta.

Otsustan Tallinna tutvumisteenistuse abi kasutada ja loodan vähemalt oma halliks kippuvat elu senisest huvitavamaks muuta. Kirjade järel käimine raiskab mu aega ja raha, aga loodan sellest igal juhul kasu.

Annan perekonnanõuandlas üles endast sellised andmed ja soovid: Peeter, vallaline. 34 aastat vana, 175 cm pikk, 75 kg raske. Keskharidus. Tagasihoidlik, mõistev, huumorimeelne, seksikas, rahulik. Loodan hakata lapsi kasvatama, sest nad on armsad. Ei joo ega suitseta. Kohusetundlik, aus, rännuhuviline, laiad kultuurihuvid. Fotokunstnik. Soovin tutvuda seksika, meeldiva, saleda, tagasihoidliku, humanitaarsete, erootiliste, kultuuriliste huvidega kuni 33-aastase õrnema soo esindajaga. Elan Kärdlas.

Tegelikult on mu eesnimi Peet. „Peetri” võtsin varjunimeks. Las kirjasõbrad saadavad oma kirjad Vabaduse tänavale, kus kunagi elasin. Praegu asuvad mu lapsepõlvekodus vaid vanemad, ise pesitsen perega naise pool eramajas.

Kärdla on mu arm, sünnilinn ja kodukoht. Armastan väga ujuda Hiiumaad ümbritsevas meres ja selle kohinat kuulata, aga sellega suures osas piirdubki minu kiindumus võimsa veekogu vastu. Ma pole kalur ega purjesportlane, kes pidevalt oma paadiga lainetel hulbib. See ei tähenda muidugi, et ma merd veeteena üldse ei kasutaks. Igasuguseid lõbureise laidudele, aga ka mandril käimisi on mu elus küllaltki palju ette tulnud.

Nüüd on mu suurprobleemiks abikaasa leidmine. Mõtlen: kui ma tutvumisteenistuse abil sobivat naist ei leia, lepin täidlase Kalliga. Ju ta on siis mu saatus, aga saatuse eest ei pääse kuhugi! Vormistan isegi praeguse elukaaslasega abielu ära, kuigi, tõsi, ta kaotaks vallasema toetuse, aga raha polegi elus alati kõige tähtsam.

Olen oma rahuliku elu löögi alla pannud. Loodan siiski saatuse pailaps olla, mitte kaotajaks jääda. Soovin riskantsest ettevõtmisest eelkõige võita, sest lahingusse ei minda ju kaotusmõtetega.

Suuri lootusi ei saa ma oma üritusele siiski panna, sest igaüks ei taha Hiiumaale elama tulla. Muidugi võib tekkida ka olukord, et mul endal tuleb mujale rännata. Seda ei pea ma siiski eriti usutavaks, kuna olen selle saarega kokku kasvanud, sest siin elavad mu vanemad, lapsed, sugulased, sõbrad ja tuttavad. Ma ei raatsi siit lihtsalt kuhugi minna ja loodan, et seda ei juhtu ka tänu tutvumisteenistusele.

Minu kuulutus ilmub 24. oktoobri ajalehes Reklaam üllatavalt ruttu. Olen rahul, sest üsna mõnus on seda lugeda. Mina olen täies hiilguses ajalehes! Tore kindlasti! See kergitab mu enesetunnet kõvasti. Ju ma olen omajagu kerglane inimene. Seda aga ei taha ma enesele enamasti tunnistada.

Käin kaks nädalat pärast kuulutuse ilmumist Tallinnas kirjade järel. Selgub, et olen üllatavalt suure saagi saanud. Tervelt kakskümmend seitse! Mina küll ei jõua neile kõigile vastata, kirjutajatega kohtumistest rääkimata. Väga mõnus on aga oma saaki vanemate diivanil käsipõsakil pikutades lugeda. Lausa liigutav on tõdeda, et minuga soovitakse tutvuda ning oma järgnevat elu jagada. Mu enesetunne saab tugeva dopingusüsti. Muidu oli vaid teada, et Kalli on minuga rahul, ent see oli ka kõik.

Suur probleem on, kellele üldse kirjutada, kes väärib vastamist. Täitsa raske on mul selle üle otsustada, sest kiusatus on ikkagi kõigile minuga tutvumishuvilistele kas või mõni rida paberile panna, aga ma pole selleks võimeline ka kõige parema tahtmise juures.

Tuleb valida! Kui kiri äratab suurt huvi, siis ma seda kõrvale ei heida ja vähemalt püüan vastata. Eriti lummavad mind kirglikud kirjad.

26.10.85

Peeter!

Te ei oska ette kujutada, kui meeldiv on mul hiidlasele kirjutada. Kahjuks on mul väga vähe kirjutamispraktikat. Kuid lugesin Reklaami ja otsustasin Teile kirjutada. Samas on imelik alustada kirja kirjutamist täiesti võõrale inimesele.

Loomulikult saate Teie neid kirju sadu ja ma pole kindel, et Te just minu kirjale vastate. Aga ma siiski proovin õnne veel kord.

Minu nimi on Rita Rägastik. Olen sündinud 19. veebruaril 1954. aastal Tallinnas. Mu pikkus on 166 cm, kaal on 60 kg, keskharidus, lahutatud, elan koos oma 7-aastase pojaga Paide rajoonis, Järva-Jaani alevis. Töötan Ajakirjanduslevis.

Mõni sõna endast. Kiitma ma end ei hakka, aga pean siiski teatama, et olen tagasihoidlik, töökas, puhas, armastan käsitööd nii otseses kui ka kaudses mõttes. Nimelt olen niivõrd seksapiilne, et hellitan üle päeva ennast orgasmi saamiseks. Kirjutan sellest vaid seetõttu, et olete seksikas ja otsite samasugust naist. Mul on erootilised huvid – seda kindlasti. Armastan kino, teatrit ja reisimist. Nüüd olen „kodukanaks” hakanud. Ma ei suitseta ega tarvita alkoholi.

Soovin leida enesele samuti seksikat ja oma pojale head sõpra. Isiklik elu pole mul siiani laabunud, sest tahan, et võiksin eelkõige usaldada teist inimest ja samas oleks meeldiv, kui vastataks samaga. Pean tähtsaks ka ausust.

Kui teil tekib väikenegi huvi minu vastu, siis palun, olen Teie käsutuses! Tahan tunda ennast Teie käte vahel!

Sellega siis lõpetan oma avameelse kirja. Milliseks Teie otsus ka ei kujuneks, püüdke leida mõni vaba hetk, et panna paar rida paberile. Parem valus tõde kui piinav teadmatus…

Ootan vastust aadressil:

Paide rajoon 202823

Pikk 10–3

Järva-Jaani seelikukandjasse on tõesti koondunud väga hinnatavad omadused: tagasihoidlikkus, puhtusearmastus, töökus, seksikus. Kas on võimalik veel tublimat kaasat leida?.. Poeg on tal kaasavaraks, aga see häirib mind vähe. Võin loota, et laps käib ema jälgedes ja nad nõustuvad minuga elama.

Lugupeetud Peeter!

Leidsin teie nime 24.10. Reklaamist. Mulle ütles sõbranna lasteaiast, et hiidlasi võib usaldada. Ka tema on hiidlane.

Minu nimi on Erika Kaamel. Rahvuselt olen sakslane, 30-aastane, pikkus – 151 cm, keskharidus – maastikukujundaja, töötan Tallinna16. Lasteaias. Olen lesk, seetõttu oman seksapiilsuse tõttu vibraatorit. Mul on kaks tütart: Liisa on 11-aastane ja Miina on 8-aastane.

Jah, muidugi panevad lapsed nii mõnegi tõsise mehe mõtlema, seda enam, kui neid veel mitu on. Laste probleem võib teid ära hirmutada, aga nii ta on.

Austan teie iseloomujooni, hindan kõrgelt ka seksikust ja kuna olen samuti soovinud leida omale sellist sõpra, otsustasin teile kirjutada. Kui soovite minuga tutvuda – palun kirjutage mulle aadressil:

Tallinn 200036

Lasnamäe Veimeri 10–32 Kaamel, Erika

Lugupidamisega Erika

Ettevõtlikule sakslannale ei saa ma kuidagi vastamata jätta. Olen lausa vaimustatud, et ta minu vastu huvi tundis. Kas mul teise rahvuse esindajaga abielu tuleb?.. Kahtlen selles sügavasti, kuigi lootusetu see pole, sest Erika valdab eesti keelt suurepäraselt.

28.10.85

Lp. Peeter (7653)!

Teie, Hiiu saare kodaniku tutvumiskuulutusele vastab Leelo (32/162/60) Viljandist ja soovib Teiega mõtteid vahetada.

Huvitav oleks tutvuda meesterahvaga, kes nõuab naiselt ainult humanitaarset laadi huvisid.

Kahjuks etendab hea tutvuse juures rolli ka vastuvõetav välimus (nii mehe kui ka naise puhul), mida perekonnanõuandla ei avalda.

Seepärast julgen avaldada oma arvamuse: kui olete blond või ülespoole, see tähendab ülespidi ninaga mees, siis pole minuga mõtet Teil tutvuda.

Kui Te pole ükskõikselt rahulik natuur ja püüate olla abivalmis, siis meie karakterid sobivad, sest mina olen selline. Töötan lasteaednikuna. Endal lapsi veel ei ole, aga plaanis on. Vallaline. Medikamente ega dekoratiivse kosmeetika abi kunagi tarvitanud ma ei ole. Nendetagi olen terve ja niigi kena küllalt: avar laup, kõrged kulmud, sirge nina, väike suu, lahke ilme. Juuste värvuse poolest olen rohkem brünett kui blond, ent mitte ka päris brünett. Juuksed on lühikesed ja lokkimata, ise olen muidugi värvimata. Suvel olen tublisti päevitunud, mida teen võimaluse korral alasti.

Mu huvideks on maailma probleemid, ajalugu, tervisesport (talvel suusatamine), kodu- ning aiatöö.

Olen kindla moraali ja korra armastusega, seetõttu süütu. Sihikindel, temperamentne, seksapiilne. Kasutan põhimõtet: õppida tuleb kuni elad (aga mitte tuupida), loomulikult ka erootika valdkonnas.

Soovin tutvuda terve (muuseas alkoholist mitte kunagi haisva, tubakatõve all mittekannatava ning mitte prille kandva) mehega, kesoleks võimeline end korralikult esitlema, enne kui hakkab kohtumist manguma.

Kohtumine tuleb päevakorda alles siis, kui teineteist on kirjalikult avastatud teatud sobivuseni.

Võib-olla Te ei pahanda, kui oma paljude kirjade hulgast leiate ka sellise? Ja miks ma Teile kirjutasin? Ju on siis Teie andmetes midagi, mis köitsid mind. Vajan meessõpra.

Kirjutage aadressil:

202900 Viljandi Tartu mnt 50–4

L. Padak Kirjutage kindlasti!

Ajaviite eesmärgil ei tegutse.

See kiri on mulle tõeline suursündmus. Neiu kirjutas nii ülistava kirja endast, et tekkis küsimus, kas ta on napakas või tõesti supernaine. Tal pole last, ta on kena, seksapiilne ja süütu. Sellist pruuti ihkaks enesele iga tubli mees. Ma pean talle kirjutama, sest niivõrd hästi ennast iseloomustanud näitsikule ei suuda ma vastamata jätta.

Igatahes võtan enese nii palju kokku, kui suudan ja otsustan kirjalikult kaheksale naishingele vastata. Kellegi energiavarud pole lõputud.

24. oktoober

Tere!

Kirjutan Teile, hiidlasele, sest Teie Reklaami kuulutus põhjustas seda naabersaarelt Saaremaalt tegema.

Minu nimi on Veera Talaste, olen 30-aastane, vallaline, 160 cm pikk ja kaalun 48 kg. Brünett, hallid silmad, kannan prille. Oma külgetõmbejõudu on endal raske objektiivselt hinnata. Erootilisi huvisid endas ei eita – need on igas normaalses inimeses.

Olen hariduselt inglise keele õpetaja ja annan koolis tunde. Kingissepas elan 1975. aastast alates. Nagu näete, pole mul ametiks just selline ala ja paigaks selline koht, kus tutvumisvõimalusi meestega oma veetluse kontrollimiseks oleks külluses. Kindlasti aitab sellele kaasa ka mu loomus.

Iseloomult olen tagasihoidlik, enda arvates töökas, mulle meeldib puhas ja korras kodu. Ei suitseta ega joo.

Armastan lugeda, ka käsitööd teha. Käin meeleldi kinos ja teatris. Põhiliselt veedan õhtud siiski kodus, suurt seltskonda ma ei armasta.

Olen käinud paar korda Hiiumaal. Väga meeldib mulle sealne Saaremaale sarnane loodus ja Kärdla aedlinn. Olen käinud paljudes liiduvabariikides, aga ka Soomes. Olen oma aega kulutanud autojuhikursustel, käsitööringis, naiskooris ja nii edasi. Selliselt see aeg on ka lennanud, aga enda isikliku elu peale mõtlemiseks olen ajarattas vähe sekundeid, minuteid ja tunde jätnud, mis võib-olla oleks pidanud esikohal olema.

Viimasel ajal olen tõesti aktiivsest seltsielust tagasi tõmbunud ja kodurahu hindama hakanud.

Inimestes aga hindan ausust, abivalmidust, siirust, soovi ja tahet teisi mõista. Mind häirivad ükskõiksus ja jõhkrus inimestevahelistes suhetes. Mehe ja naise vahelistes suhetes on vastastikune mõistmine ja soojus väga olulised, et Eros võiks nad üheks liita.

Kui tahate mulle kirjutada, siis aadressil:

303300 Kingissepa

M.Gorki 1–5

Soovin Teile edu õige valiku tegemisel.

Saarlase kiri ei jätaks ilmselt ükskõikseks kedagi, kes kaasat otsib. Nii on ka minuga. Tasapisi hellitan isegi lootust temaga kohtuda. Omajagu peibutab mu meeli, et ta asub naabersaarel.

Esmaspäeval 28. oktoobril, 1985. a.

Tere, hiidlane!

saarlane Ülle

27-aastane (kannan prille)

Tallinn

Töötan kaardifondis van. insenerina. (Lõpetasin TRÜ-s geograafi a osakonna.) Kirglikkust jätkub ja jääb ülegi.

Loen tihti Reklaami ja ka seda nurka, kus on tutvumisteenus. Vahel ajab see mind naerma. Seal on küllaltki lõbusaid iseloomustusi iseenda kohta.

Mu pilk jäi peatuma Sinu nimel. Ega Sul midagi selle vastu pole, et ma Sind sinatan? Mul on nii lihtsam kirjutada.

Meeldib see, et oled 34-aastane, et Sa ei joo ega suitseta. Vihkan joomist kohutavalt. Ka see meeldib, et oled kohusetundlik, aus, seksikas. Elus on see väga tähtis. Imetlen, et suudad olla rahuliku iseloomuga, nagu lugeda võib.

Olen täitsa harilik saarlane, kes pärast Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamist mandrile elama asus. Mul on 5-aastane tütar. Hoiame väga oma kodu. Arvan, et olen küllaltki rahulik, aus. Üksinda last kasvatades ei julge konkreetselt mingit huviala nimetada: olen matkadel käinud, kunagise sporditegemise „jäljena” käin jooksmas; meeldib lugeda. Meeldivad lilled ja meeldib ka, kui keegi lilli kingib.

Lisan töökoha aadressi:

200001 Tallinn

Mustamäe tee 51

Eesti Põllumajandusprojekt

Ülle Kindermaa

Endine sportlane, kes on aus ja kohusetundlik, köidab mu meeli. Pealegi on ta harilik mandrile elama asunud seksikas saarlane. Talle vastan kindlasti.

25.10.1985

Tere, Peeter!

Lugesin just äsja Reklaami ja tulin mõttele proovida oma õnne ning kirjutada Teile, kuigi elate nii kaugel – Hiiumaal ja meie paikade vahel loksub vesi. See on ju õnn, kasvõi väikenegi, kui Te esialgu mu väiksele kirjakesele vastate. Hiljem, palju hiljem selgub, kes on see õnnelik, kes võidab täielikult Teie südame!

Iseasi on see, kas Te mulle soovitegi kirjutada. Mina pole ju ainuke, kes Teie kuulutusele vastab. Kahjuks!

Natuke endast, teatamaks, kellele Te kirjutate. Olen 31-aastane, lasteta, 172 cm pikk ja 67 kg raske. Elan Valklas, töötan tehases Estron, mis kuulub Kuusalu kolhoosile. Tööst vabal ajal teen peaaegu kõiki töid, mida maal teha saab. Pikkadel ja pimedatel sügis-talvistel õhtutel teen käsitööd, kuulan muusikat, vaatan televiisorit ja kino. Muidugi, eks igal inimesel ole huvialasid palju ja neid kõiki on võimatu üles lugeda. Meeldivad veel loodus ja aiandusega seotud tegemised ja kui võimalik, käin ka kindlasti reisimas. Toiduvalmistamine ei tee raskusi. Armastan küpsetada ja torte teha.

Iseloomult olen lihtne, vahel jutukas – oleneb muidugi suurel määral kaasvestlejast, üldiselt vähese jutuga, aus ja otsekohene.

Lisan veel juurde, et olen lahutatud naine. Temperamendilt olime mehega erinevad ja sobimatud. Küllap olin tema jaoks liiga tuline. Teie aga olete seksikas ja soovite samasugust naist. Äkki olen just mina see, keda soovite?

Loodan, et leian Teis endale sõbra, kes oleks vahel rasketel hetkedel toeks ja lohutaks ja mõistaks mind kui naist, kes vajab mehe tuge. Ja kes teab?.. Tulevikus võime ehk armsaid tunde koos voodiski mööda saata.

Mulle võite kirjutada aadressil:

203012 Harju raj

Kiiu sjsk

Valkla

Tiina Loog

Kõige paremate soovidega Teid tervitades! Lootus sureb viimasena! Tiina

Sellele lahedale kirjale vastan kindlasti. Loodan, et selle autor võidab tõesti mu südame ja meist tuleb õnnelik paar.

Tere!

Võib-olla sellepärast kirjutan Teile, et elame teineteisest väga kaugel – mina Tartus ja Teie teisel pool vett?.. Võib-olla?

Püüan siis ennast lühidalt tutvustada. Minu nimi on Merle, olen 31-aastane, 174 cm pikk ja kaalun 61 kg. Meeldivalt ümar ma ei ole. Elan Tartu äärelinnas, töötan Tartu raj. Veterinaariaravilas desinfektorina. Töö on mul põhiliselt maal, seotud loomade-, lindudega – desinfitseerin hooneid, kus peetakse loomi. Mul on keskharidus. Olen lesk – 5 aastat tagasi kaotasin abikaasa ja elasin seda väga raskelt üle. Pärast seda pole ma mehega voodit jaganud ja raske on oma seksapiilsust hinnata. Aga et ma külmkapiks pole muutunud, intiimset elu vajan nagu iga pereelu elanud normaalne naine – selles olen täiesti kindel kasvõi unenägude põhjal.

Iseloom? Enese kohta polegi nii kerge iseloomustust anda. Arvan, et olen üldiselt rõõmsameelne, küllalt rahulik, armastan luulet ja kirjandust. Kuigi olen sündinud ja elanud linnas, olen küll hingelt rohkem maainimene ja hindan ka neid rohkem. Koos mehega elasin ka viis aastat maal, kus mulle väga meeldis. Igatsen eluseltsilist või siis vähemalt sõpra. Erilisi suuri nõudeid sellele inimesele ei püstita, sest olen isegi küllalt tavaline. Eelkõige sooviksin meest, kes oleks hea ja mõistev kristlane või vähemalt neid tunnustav inimene ning muidugi ei liialdaks viinaga. Inimestes hindan üldse südameheadust kõige rohkem. Arvan, et oskaksin tänu üleelatud kaotusvalule ja üksindusraskustele olla ka ise mõistev ja hoida perekonda.

Isiklikult olen veidi pessimistlik sellise tutvumise võimalikkuse üle, kuna ise ma ei riskiks perekonnanõuandlasse minema hakata.

Käin Tartus Salemi Baptistikoguduse teenistustel. Kuidas usku suhtute? Kas olete kristlane?

Jumal armastab mind ja Teid!

„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”

Loodan, et olete vähemalt normaalne inimene, keda ateistlik propaganda pole jõudnud rikkuda.

Kui mulle üldse vastate, siis palun kirjutage enesest pikemalt.

Jään ootama Teie kirja.

Kõike head!

Minu aadress on:

202400 Tartu

Põllu 2

Veterinaariaravila

Merle Ehmla

Mul pole midagi selle vastu, kui mulle veidi usulisi probleeme valgustatakse, sest olen nendes küsimustes vähe arenenud. Selle kirja taga tundub hingeline inimene olevat, kelle sõbraks loodan saada.

Veel on mul viie kirjaga tutvuda, kus puuduvad telefoninumbrid. Valin nendest välja kaheksanda mõnusa kirja, millele vastata, ja teen südame kõvaks. Mulle jätkub nendest kirjasõpradest rohkem kui küllalt. Inimvõimetel on kõigi jaoks piir maha pandud ja mina seda enda puhul vaistlikult tunnetan.

Lp. Peeter!

Öeldakse, et õnneliku juhuse kaal võib ulatuda nullist kuni lõpmatuseni…

…Ei tea ainult, kuidas alustada. Vanasõnad julge pealehakkamise, julge hundi karvase rinna jne, jne kohta on muidugi palju lubavad, aga endast üle ka ei hüppa.

Nimi on mul LIIS (kui väike olin ja juuksed olid kahlus, siis Siil), olen 28 a vana, 165 cm pikk ja raskust on mul kanda 53 kg. Elan Tallinnas sündimisest saati, kuigi hinges on loodus. Annan Tallinna Pedagoogilises Instituudis tudengitele klaveritunde. Olete ehk kuulnud ütlust: „Kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab.” No vot, see „kivi” on minu kapsaaias kindlalt sees.

Iseloomult: töökas, perekondlik, ilu- ja kunstilembene, huumori- ja rõõmsameelne, emotsionaalne, seksapiilne, seltskondlik.

Loodan, et Teid see sõnaderodu ära ei ehmatanud; nende taga on ainult üks inimene, kes just praegu endale reklaamilehe iseloomustuse koostas ja need samad sõnad ritta pani.

Hinges on mul esialgu peale oma toreda viieaastase Sergo (olen lahutatud) veel loodus ja rännakud, muusika, laulmine, tantsimine, õmblemine, kokakunsti SURI-MURI, erootika ja muidugi KODU.

Käisime segakooriga Tuljak möödunud suvel Hiiumaal. Olime kutsutud Kärdlasse Hiiumaa laulupäevale. Kuigi mul pole Hiiumaal ei sugulasi ega tuttavaid (v.a üks rühmakaaslane), on minu arvates Hiiumaa igale eestlasele ÜKS ÜTLEMATA KODUNE MAA ja kui jalad seal astuvad, siis tunned kohe, et ümberringi on kõik OMAD! See paar päeva Hiiumaal puhastas ja raputas läbi, andis tuld ja värskust ja jõudu. Leian, et natukestki Hiiumaast, kui vaid võimalik, ei tohiks keegi kasvõi terve Tallinna vastu vahetada.

Oi-oi-oi, mu mõte on hakanud juba „tantsu lööma” ka seal, kus pole minu maa. Vast aitab seks korraks MINU JUTUST.

Kui soovite mind lähedalt ja põhjalikult tundma õppida, siis oma pojaga elan aadressil:

Tallinn 200001

Jakobi 10–5

Liis Anima

Hüva pärituult Teile!.. kuna lootus jääb, et meie vahel ei puudu külgetõmbejõud, siis peatse kohtumiseni esialgu vaid kirja teel!

Suured tervitused! Pühapäeval, 27. oktoobril 1985. aastal Liis

Liisi kirjast kumab välja lustilist meelt ja heatahtlikkust. Kindlasti on selle eevatütrega koos väga mõnus teineteist põhjalikult tundma õppida. Hirmutab veidi – äkki on ta paljude meestega valmis üks-kaks-kolm soojad tunded saavutama.

* * *

Kümnes kirjas on telefoninumbrid ja ma valin nendest pooled välja. Sel juhul on mu lävimissõelale jäänud huvipakkuvaid reklaami tuttavaid tervelt kolmteist ja minule jätkub nende lummusest täielikult. Suur tükk ajab suu lõhki!

26. oktoober

Lugupeetud Peeter!

Tere õhtust, naljatujuline hiidlane! Esmalt tahaksin Teile soovida mõnusat lugemis-, otsimis- ja leidmisrõõmu! Loodan, et leiate korrespondentsi hulgast kirja neiult, keda olete otsinud, kellega on meeldiv pidada hakatuseks kirjavahetust, vahetevahel kokku saada ja käia seal, kus süda lustib. Mine tea, äkki saab tänu tutvumisteenistusele alguse ühine eluteegi. Sellel otsinguteel Teile, Peeter, ikka õnne ja ainult õnne ning soovide täitumist!

Ja kui lubate, püüan järgnevates kirjaridades pisut valgustada oma töid-tegemisi.

LIIA 27/160/53.

Olen üks kõrgelt haritud (TPI) vallalistest lasteta Maarjamaa piigadest, kes ei suitseta. Elan ja töötan Tallinnas. Nukraks teeb teadmine, et Teie poolt on pandud humanitaarsed huvid esikohale. Humanitaarset laadi harrastused asetan oma huviringis teisele kohale. Esikohal on harrastused, mis mahuvad sõnadesse „loodus” ja „tervisesport”, orienteerumine, sportlik matkamine – mis on teineteisest lahutamatud, loodus-, seene- ja marjaretked. Sellele kõigele suvised nädala vahetused ja puhkus suures osas kulubki. Mulle meeldib luusida nurmedel, niitudel, rabas, metsas. Seal on alati uudistada rohukõrrel ukerdavat putukat, teerajal askeldavaid sipelgaid. Kui seene (marja) saak on kesine, pole ma nördinud. Tunnen rõõmu toredast päevast,päikese lõõmast, mõnest uuest slaidist, tundma õpitud taimest, materjalist ikebana tarvis, mis aga peamine – ununeb üksindus. Kurb, kui „tänu” vanematevahelisele arveteklaarimisele võib kõik hetkega puruneda. Paraku pole ma suutnud selle vastu rohtu leida.

Suvepuhkuse olen veetnud lihtsamatel 1.–2. kategooria süsta- või jalgsimatkadel. Tõsi, viimastel aastatel on enam hakanud köitma veematkad. Huvitav, mis on siin „süüdi”: kas Kala tähtkuju, milles ilmavalgust nägin, või hoopis mu perekonnanimi.

Jõudumööda püüan osa saada kunsti-, foto- ja lillenäitustest. Olen nendelt leidnud enda jaoks mõndagi õpetlikku, mida kõrva taha panna.

Pühapäevapiltnikuna (seegi palju öeldud) on mul rännuteedel fotoaparaat kaasas olnud ning seetõttu huvitab mind näitustel peamiselt objekti ja hetke valik, mis on matkal pildistades minu arvates üsna oluline.

Kiek in de Kökis olen fotonäitustel elamusi saanud. Kunstinäitustel meeldivad mulle graafika ja tarbekunst kõige enam. Tarbekunsti välja panekutest saab ideekesi, mida hea tahtmise ja julge pealehakkamise korral võiks kasutada oma toa muutmisel hubasemaks ja veidi vallatuks. Tore on uudistada käsitööalbumeid. Sealtki võib leida midagi, mida võiks proovida. Ühtteist saab pika hoovõtmise ja nokitsemise tulemusel ka valmis. Paraku piirduvad mu oskused vaid kudumise, heegeldamise ja tikkimisega. Juhul, kui harutamine muutub põhitegevuseks, kaob viivuks tegutsemislust. Seni pole vardaid, lõngakerasid veel põõsasse visanud.

Mis mulle veel meeldib? Vahetevahel nokitsen köögis, et proovida, kuidas õnnestub enda retseptide järgi valmistatud pirukas, salat jne. Tahaksin tungida kulinaaria saladustesse. Kõigest, mis puudutab roogade serveerimist, püüan teadmisi omandada. Kas aga saan sellega hakkama ja jätkub püsivust? Olen iseloomult veidi kärsitu ja kipun kiirustama, sest tulemused ei anna asu.

Armastan lapsi, mis on omane pea igale naisele, neiule.

Leian, et lapsed on need, kes toovad peresse tõelise kodukoldesoojuse ja helluse. Väsinud hullamisest mööblitükkide vahel, ronivad rüblikud ema-isa põlvedele või sikutavad kuuevarrukast ja põllesiilust, nõudmaks vastust enda eluprobleemidele ja teistelegi küsimustele. Üsnavarakult tuleks nad haarata kaasa pereprobleemidesse, nendega arvestada – seda kõike selleks, et ka nendel on kunagi ees oma pere loomise probleem. Tore oleks nendele rüblikutele kududa, heegeldada. Nende kinda- ja sokipaare võib üsna lihtsate vahenditega muuta lõbusateks tiigrikutsudeks ja nurrulöövateks kiisudeks.

Olen unistava natuuriga tüdruk, seetõttu olen ennast üsna tihti tabanud oma kätega loodud väikese pesa mõtetest. Seal peab olema hellust, soojust, mõni vallatu marakratt, üksteise mõistmist ja usaldust.

Teatrikülastused on mul üldiselt harvad, üksinda minemisest nagu suurt ei hooli. Teatrietendustest, kontsertidest on kõige elamusterohkemad need, kus laval toimuvale lisab hõngu etenduspaik. Selliseid paiku on: Dominiiklaste klooster, Kiek in de Kök, Pirita klooster, Raekoja saal. Enam köidavad Tallinna Kammerkoori ja Hortus Musicuse kontserdid.

Kõige raskem on Teile, Peeter, paika panna oma iseloomu. Enda arvates olen abivalmis, sõbralik ja aus. Mis puutub mu seksapiilsusesse, siis selle ärataja ja hindaja on eelkõige vastassugupoole esindaja. Kes ta on? Võib-olla olete selleks Teie?

Suurimaks puuduseks pean seda, et olen aeglane, liialt endasse tõmbunud ja kinnine. Armastan seltskonda, aga ise vajan seltskonnaga kohanemiseks aega. Püüdlen selle poole, et säilitada elurõõm ja tegutsemislust. Kuidas see õnnestub, selle üle otsustavad teised. Nüüd on küll ülim aeg kiri lõpetada, kell tiksub kesköö tundi. Ehk said need kirjaread liialt pikad või hoopis napid? Kas tulevad need kasuks või kahjuks? Sellele annab vastuse aeg.

Mind köitis Teie suur huvidering, selle mitmekesisus – sest just selline parasjagu huumorimeelne kangem pool, kes soovib lapsi kasvatama hakata, on olnud minu ideaalilähedane ehk isegi ideaalne mehe kandidaat.

Kui Te leiate, et minuga tasuks lähemalt tuttavaks saada, siis mulle võib helistada Tallinna telefonil 43-99-62.

Mis seal salata, telefonikõnet – olgu või kurvamaigulist – jään ootama.

Hüva päeva jätku, Peeter!

Suured tervitused!

Liia Kapten

Väga põhjalik ja huvitav kiri köidab mind ja ma langetan otsuse tallinlanna kasuks.

Tallinnas, 26. november 85

Tere, hiidlane!

Lugedes viimasest Reklaamist Teie kuulutust, otsustasin Teile kirjutada. Hiidlaste vastu on mul suur lugupidamine. Ka minu soontes voolab hiidlase verd – isa on mul hiidlane. Hiljem viisid kauged mereteed tema kodusaarest eemale. Poisina õppis Kuressaare Merekoolis. Lähemad sugulased elavad mul praegu kodusaarel ja peaaegu igal suvel käin neid vaatamas. Vahel kadestan neid – nad on lõbusad, rahulikud, töökad ning eemal sellest koledast ja närvesöövast linna sagimisest. Nüüd peaksin vist enda isikut veidi lähemalt valgustama.

Olen 31-aastane, äsja lahutatud. Suur osa ajast läheb laste kasvatamisele. Olen seksikas, elavaloomuline, toimekas, armastan toredaid inimesi. Pikkus 173 cm, normaalses kehakaalus blond (suvel pruuni nahaga). Haridus on kesk-eri. Olen kergesti seltsiv (heas mõttes), avameelne, otsekohene. Vihkan teesklust, kadedust. Mulle ei meeldi igavad, hallid inimesed. Nende seltskonda ma ei kipu. Vihkan joomist ja liiderlikkust ning vastassoo esindajalt pean hinnatavaks jooneks truudust (kuigi öeldakse, et truudus on juhuse puudus?!). Mulle ei meeldi armukadedad mehed (minu endine mees oli seda lausa põhjendamatult). Nalja pärast meeldiva partneriga natuke vallatleda pole ju truudusetus, ainult seks temaga on truuduse murdmine. Usun, et mõtlete samuti nagu mina. Kuna ise olen seltskonnas lõbus ja jutukas, siis mulle meeldiks, et partner ei oleks nagu „tukunui”. Inimeses peab särtsu sees olema ja igasugusteks viguriteks peab ta alati valmis olema. Meeldivad elurõõmsad inimesed, sisemise kultuuriga. Vaimselt peavad inimesed samuti sobima, muidu võib seksist küllastuda!

Armastan väga looduses viibida. Puhkuse veedan oma metsikus onnis, kus puudub isegi elekter, rääkimata muudest mugavustest. Elumõte seisneb minu arvates mitte ainult endale elamises. Selle põhimõtte järgi olen püüdnud ka elada. Abivalmidus (sageli päris võõraste inimeste suhtes), samuti ükskõiksuse vältimine kaunistavad inimest rohkem kui mõni hinnaline ehe. Viimasel ajal olen tulnud sellisele mõttele, et me ei taha head näha (suuremas linnas, rahvamasside hulgas lööb see eriti välja). Kahju on, kui see kõik ainult rohkem süveneb.

Aga siiski pead norgu ei tohi lasta, kuigi mõnikord võtavad tumedad meeleolud võimust. „Elu mõte seisneb elus eneses.” Ja ega siis muud kui elame edasi ja püüame näha head enda ümber ja ka endas ainult head ja ilusat. Sageli on selleks vaja oskust vaadata.

Nüüd küll lõpetan, muidu kirjutan veel teab mis maast ja ilmast kokku!

Igatahes praegu kujutlen end Kärdla rannas Rannapaargu ees mere poole vaatamas ja täpselt niisugune tunne on, et nüüd on see maailma veeremise aeg käes.

Elan eramajas looduslikult kaunis ja vaikses kohas koos vanematega. Aga mul on oma tuba, kus meid keegi ei sega.

Jään Teilt vastust ootama ja meeldiv oleks, kui saadaksite kirjaga ka oma foto, mille pärast tagastan.

Järgmises kirjas saadan ka Teile endast pildi. Aga võime kohtuda ja teineteist näha.

Kodutelefon: 522-002

Tallinn 200016

Rajametsa 21

Mai Niidumaa

Mina olen igasugusteks viguriteks valmis ja seepärast helistan selle kirja saatjale kindlasti.

Lp. Peeter!

Teile kirjutama ajendas mind eelkõige see, et olete seksikas hiidlane. Olen ammu tahtnud tutvuda ehtsa hiidlasega, sest minu meelest on nad kuidagi erilised, ehk olete ka Teie eriline inimene.

Ka mina armastan kodusoojust, kuid kõik on läinud teisiti. Muidugi ei ole ma kogu selle aja päris üksik olnud. Lapsetegu nõuab meest kah naise kõrvale – see on iseenesest mõistagi.

Olen Tallinnast. Mul on kolm last, kolm toredat poisipõnni, vanem on 7 a, siis 5 a, väike peamuna on 2 a.

Olen kirglik, vallaline, töökas, tormakas ja lembeluuleline. Armastan nagu Teie rännata. Kuna kirjutate, et Teile meeldib lastega tegelda, siis sobiks Teile minu variant nagu rusikas silmaauku (nii ju öeldakse). Tuleksin meeleldi Hiiumaale elama, kuna armastan hiidlasi, nende tublidust. Praegu elan ühe sõbratari pool, kellel on isegi kitsas elamine, ilmselt tahab minu lastekarjast kiiremini lahti saada. Pealegi pole ma juba ammu mehe lähedust tundnud – siin pole mingeid tingimusi selleks, kuid mujale minekuks pole praegu hakkamist olnud. Aga Teie, võimeka mehe pool loodan meheta elu stressi maandada. Vabandan, et Teile siin avameelselt kirjutan, kuid arvan, et Teie olete just see, keda mina ja mu lapsed vajavad. Kui saate mu kirja kätte, siis vastake mu sõbranna telefonil 433-261.

Lapsed on mul praegugi õnnelikud ja suurim poiss ütles: „Kas nüüd lõpuks saame ikka õige papa?” Mõelge, milline rõõm!

Lapsed on mul tõesti vahvad! Suurim poiss hakkab mul järgmisel sügisel koolis käima. Kirjutage mulle täpselt, kus Te seal Hiiumaal olete. Kas on kool seal lähedal jne? Ega Teil minu tulemisega raskusi ei tule. Mul on üks kohvritäis lastekaltse ja 3 last… See on kogu mu vara. Olengi tüdinenud sellest rändamisest ja lausa unistan paiksest eluviisist. Kindlasti olen ka kodu armastav õrn olevus, kuna aga mul kodu pole õieti olnudki, siis ei saa ma sel teemal pikemalt peatuda.

Nüüd siis endast!

Olen 177 cm pikk. Punapea. Meeldivalt tedretähniline, kaalun 60 kg.

Vabandage, et mul polnud paremat paberit kui autobaasi blankett. Poisid, sindrinahad, on kõik kirjapaberid täis sodinud.

Austusega Teie tulevane elukaaslane Heidi Kuusik.

Kas see kiri on nali? Väga lihtne on helistades seda teada saada.

27.10.85

Lp. Peeter!

Lugesin Reklaamist Teie kuulutust ja otsustasin Teile kirjutada.

Olen elanud Tallinnas 13 aastat, aga ehtsaks tallinlannaks ma end ei pea. Tallinlanna peab minu arvates Tallinnas sündima, kasvama, kogu elu Tallinnas elama. Mina sõidan vabadel päevadel väga tihti maale ema juurde oma pisikesse kodukülla. Kuigi ta on kolkaküla, bussipeatusest on koju veel seitse kilomeetrit jalgsi vaja minna, on ta mulle ikkagi koduks jäänud hoolimata sellest, et elan ja töötan aastaid Tallinnas. Koduküla asub kaunis kohas Lahemaal.

Hiiumaale pole ma oma elu jooksul veel jõudnud, lugenud olen Hiiumaa kohta natuke, pean hiidlasi väga tublideks inimesteks, eriti naisi.

Palun kirjutage oma elust Hiiumaal lähemalt. Kirjeldage oma tööd, mida teete. Kas elate vanemate juures, olete põline hiidlane? On Teil õdesid, vendi?

Mina töötan Pirita raamatukogus laste osakonnas van. raamatukoguhoidjana. Huvid on humanitaarset laadi. Suurema osa oma vabast ajast istun kodus ja loen raamatuid. Kui on kena, mugav korter, on nii mõnus seal olla. Kas Teile meeldib lugeda ja millist kirjandust eelistate?

Olen mõned jutukesed ka ise kirja pannud. Sellel suvel võtsin julguse kätte ja saatsin paar juttu pisikesele jutuvõistlusele… Ja mind kutsuti sellest sügisest Tombi nim. Kultuuripalee kirjandusringi. Tööaeg on mul natuke halb – kella üheteistkümnest kuni üheksateistkümneni. Alati mul seal kirjandusringis käia pole võimalik. Töökaaslane on küll tore inimene, aga ka tema vastutulelikkusel on piirid. Väga palju töölt puududa ei saa, on vaja ju veel ka teatris käia, kuid etendused algavad juba kell 19.00 ja Piritalt linna sõitmine võtab ka oma aja.

Mulle meeldivad lihtsad ja kaunid asjad, alustades inimestest ja lõpetades koduga. Mulle meeldib veel käsitöö. Olen endale ja vanatädile, kelle juures elan, natukene kudunud ja heegeldanud. Õmblemine läheb viletsalt, emal läheb see töö kiiresti ja hästi, sellepärast tundub nii.

Käin ka kunstinäitustel, loen kõige parema meelega kunstnike elulugusid. Õde on Tartus kunsti õppinud ja maalib päris kenasti. Omal ajal, kui ma veel keskkoolis käisin, ostis ta mulle Oskar Raunami raamatu „Joonistamise ja maalimise õpik”, võttis mind kaasa, kui maalima läks, õpetas värve tähele panema looduses ja lubas ka minul oma värvidega plätserdada. Hiljem ei ole ma enam suurt joonistanud, ainult, kui on vaja teha lastele mõni temaatiline luuleõhtu, näiteks „Tere, kevad!”, siis olen ajakirjadest ja lasteraamatutest maha joonistanud lastepäraseid pilte dekoratsioonideks.

Mulle meeldib luulet lugeda, mõned viletsakesed olen ka ise kirja pannud. Kõige lähedasemad on mulle Juhan Liivi ja Sergei Jessenini luuletused. Neid loen ikka uuesti. Fotonäitustel olen vähe käinud. Meeldivad Gustav Germani fotod; on värvikad. Peeter Toominga fotod on omanäolised. Millistel teemadel Teie pilte teete? Kirjutage oma huvialadest lähemalt, palun!

Kehakultuuriga pole ma kunagi tegelnud, keskkoolis püüdsin ikka just võimlemistundidest puududa.

Teil olid väga toredad iseloomujooned kirja pandud. Enda kohta ei oska midagi erilist öelda. Tavaline, keskpärane, siiski mitte tuim inimene, huumorimeelest jääb vahel vajaka, mulle ei meeldi tihti naljad, mis minu arvates on natuke taktitud. Peenetundelistest huumorimeelega inimestest pean aga lugu.

Olen väga tagasihoidlik, mitte seltskondlik, karsklane, ei suitseta. Olen vähese jutuga võõraste hulgas. Võõra inimesega harjumine võtab aega. Lähedase inimesega võin aga tüütult lobiseda. Oma seksapiilsusest pole mul aimugi, aga ma loodan, et ma pole veel lootusetult hiljaks selle tundma õppimiseks jäänud.

Pilti mul ei ole käepärast, mida võiksin saata. Aga ise ma ennast inetuks ei pea.

Olen sündinud Lõvi tähtkujus.

Kui Te olete minu pika kirja läbi lugenud, Teil oli nii tore iseloomu joon kirja pandud, mõistev, ja veel soovite minuga tutvuda, siis palun kirjutage järgmisel aadressil:

Tallinn 200010

Faehlmanni 10–2

E. Kadak

Või helistage koju

Telefonil 42-38-11

Loodan, et kirjutate või helistate. Eriti siis, kui olete Sõnn. Seniks kõike head Teile elukaaslase leidmisel. Eha

Nii mõnusale kirjasaatjale tuleb mul kindlasti helistada.

30.10.85

Tere, naljahammas hiidlane!

Mina, Ülle, olen blond. Olen sündinud Skorpion. Lapsi pole, kahju. Kõik vaev on tühja läinud. Viis aastat tagasi matsin mehe, kellega pidin abielluma.

Olen doonor. Veri on väga hea.

Meeldivad meri, kino, teater. Sporti teen, sest harrastan metsajooksu. Töötan 1. toidukaubastus koristajana.

Haritus: alg.

Olen olnud peaaegu viis aastat üksi. Pole õiget sõpra, kellega voodit jagada ja last teha. Restoran pole õige koht. Tantsupeole üksi ei lähe.

Ema elab Sauel. Isa on surnud. Elan õega koos, sest tal sündis tütar, kuid abikaasa jättis ta maha. Mees läks pikka rubla tal teenima ja teisi naisi magatama. Nüüd meie elame kolmekesi. Vend elab Toilas. Meeldib autoralli.

Tean, et kirju tuleb Sulle palju. Ehk on minul lootust Sinuga kohtuda, tass kohvi juua, mehenälga kustutada. Tahaksin Sind näha, Su lähedust kogeda. Sinu andmed on sobivad, sest paistad olevat heameesterahvas, tiirane mees ja otsid samasugust naist. Eks Sulle tuleb palju kirju, sest reklaam on kallis. Tahtsin ise ka sinna minna. Nüüd jääb ehk ära. Raha kulub kiiresti. Kui meil õnneks läheb, võime endale selle raha prassimiseks kulutada.

Ega elu kerge ole, mälestused on ikka. Peab ju naisel mees olema, mehel naine. See on looduse seadus, et pingeid tuleb voodis maandada. Muidu võib lolliks minna.

Möödunud kuu lõpp oli nukker. Suri sõbranna ema. Ma olin temaga juba 5. klassist koos. Jagasime oma rõõme ja muresid. Eks meie peame elama. Mis lastesse puutub, siis on vaja voodielu elada ja loota. Küll nad tulevad. Noh, kõik.

Minu aadress:

200009 Tallinn

Pärnu mnt 520–2

Ülle Peitel

Palk on 90 rbl. Helista töö juurde 521-063. Parim aeg on enne 15.00.

Ülle

Selles olen kindel, et Ülle on vähe arenenud ja see häirib mind, aga kuna ta on seksikas, võib meie suhtlemine olla lustakas vahepala minu eluteel.

Tormata pole mul kuhugi vaja. Juba see on nõudnud minult suurt otsustavust, et liisku langetada kirjade osas, kellele vastata ja helistada. Kuivõrd helistamine on hoopis lihtsam ettevõtmine kui kirjutamine, alustan pärast väikest viivitust sellest.

Mul tuleb hakata kaugekõnesid võtma. Esmalt helistan kiimalisele ja lollakale Üllele, nagu ma teda ette kujutan.

Kirjatuttav kutsutakse telefonile.

Teatan: „Ma olen tutvumiseks reklaami ajalehte pannud hiidlane.”

Ülle seletab: „Mul on väga hea meel, et sa mulle helistad. Kah juks pean sulle ütlema, et minu pool sa esialgu ööbida ei saa, sest õde elab ikka veel tütrega siin. Sa saada mulle paber, millega saan miilitsast tõendi kätte ja sinu juurde Hiiumaale pidu panema sõita.”

Ülle hääl on üllatavalt räme naisterahva kohta. Mul kaob ära igasugune tahtmine temaga kohtuda.

Lõpetan telefonikõne siiski viisakalt: „Ma pean su ahvatleva ettepaneku üle tõsiselt järele mõtlema, sest sain ometi ligi viiskümmend pakkumist ja tahan kõigi minust huvitatud naisterahvastega ühendust võtta. See võtab üsna palju aega.”

Ülle toriseb: „Kui sa mulle kahe kuu jooksul ei helista, siis tuleb mul ikkagi reklaamikontorisse minna.”

„Palju edu sulle!” ütlen reipalt ja mu esimene tutvumiskatse on lõppenud.

Ka inimese hääles on tema väärtus peidus. Ülle hääl on ebameeldiv. Ma ei soovi avameelse räige kirja autoriga suhelda, kuigi esimese sammu selles suunas astusin.

Olen hoos ja helistan kohe Heidi sõbranna telefonil. Jälle on mul õnne – ma saan kohe soovitud numbril ühenduse.

Tähendan: „Palun Heidi telefoni juurde kutsuda, sest olen ta reklaamituttav Peet.”

Pahane naisehääl teatab: „Keegi on teiega rumalat nalja teinud, sest minu juures ei ela mingit Heidit ja palun mulle mitte enam helistada. Ma ise olen õnnelikus abielus ja kahe lapse ema.”

Mu reklaamituttavate arv muudkui kahaneb.

Valin jälle telefoninumbrit. Seekord on mu eesmärk Eha kätte saada. See ka õnnestub.

Eha ütleb: „Mulle teie kiire tegutsemine meeldib. Homme on pühapäev. Sõitke hommikuse lennukiga Tallinna ja ma oleksin väga õnnelik, kui kohtuksime Tammsaare ausamba juures.”

Hääl on tal meeldiv.

Otsustan: „Tõesti võin Tallinnas ära käia. Saan ju õhtuse lennukiga koju tagasi sõita. Kohtume pealegi kell üksteist Tammsaare kuju juures. Kas sobib?”

„Sobib.”

Kui telefonikõne on juba lõppenud, taipan, et ma ei teagi, kas üldse lennukipileti saan.

Helistan lennujaama kassasse.

„Kas homme hommikul on mul võimalik Tallinna sõita?”

„On küll,” vastab õrn naisehääl.

„Pange Peet Vilu nimele üks pilet kinni. Samuti võtan homme õhtuks tagasisõidupileti.”

„Teeme nii!”

Ehaga kohtumise mure on murtud. Kodus jääb mul veel ära seletada oma kiire lennureisi põhjused.

Kallile luiskan: „Mu onupoeg helistas Tallinnast ja palus mind appi mingit kiireloomulist tööd tegema, pealegi lubas ta mulle lennukipiletid välja maksta.”

Kalli on nördinud.

„Ma ei mõista sind, miks ta linnast enesele töömehi ei otsi. Sa pead Hiiumaalt sõitma teda aitama – see ei lähe mitte!”

„Omainimesed nagu me oleme – mulle ei pea ta ju raha maksma. Kui töömees kutsuda, siis tema võtab ju hingehinda.”

„Sina pole mingi tubli töömees, et teda aidata. Sul pole kuldsed käed, nagu minu isal olid. Kui tema midagi tegi, siis oli see korralikult tehtud, aga sul pole esiteks tööks hakkamist ja kui sundimise peale midagi teed, siis kukub see kehvasti välja.”

„Küsimus on selles, et ma aitan onupoega. Tema on see, kes olulist tööd teeb, mina olen vaid abijõud, aga üksi ei saa ta lihtsalt hakkama.”

Kalli vangutab pead.

„Mul on plaanis kodus suurpuhastus teha ja sinu abi on hädavajalik. Kui sa pead aga kindlasti Tallinna minema, võta lapsed kaasa.”

Ka mina vangutan pead.

„Kallis Kalli, lapsed võivad ju minu vanemate pool olla. Neid Tallinna kaasa võtta on liiga kulukas ja tülikas.”

„Mina küll sinu vanemaid paluma ei lähe!”

„Nemad hoiavad meie lapsi heal meelel. Mäletad, et ema käis lausa iga päev meil, kui lapsed väiksed olid.”

„Ta tuli liiga vara vahel. Meie lausa magasime mõnikord, kui ta tuli. Mina teda küll nii vara meile ei kutsunud.”

„Ta on väga kohusetundlik inimene ega tulnud selle pealegi, et me pühapäeval pikemalt põõname kui tavaliselt.”

Kalli ohkab.

„Sina ise ajad selle asja oma vanematega korda!”

„Loomulikult, kallis!”

„Issi, kas sa homme hommikul ei mängi meiega?” uurib kuuene Katrin ja ronib mu sülle.

Vaatan tütrele kurvalt otsa.

„Mul tuleb Tallinnas ära käia. Homme õhtul mängime jälle.”

Viiene Kersti vudib mu juurde.

„Issi, mängime praegu!”

Paitan ta pead ja küsin mõtlikult: „Mida me mängime?”

„Mängime pallimängu „Siga”! Me loobime palli üksteisele ja kes palli maha pillab, see saab algul tähe „s” omanikuks. Kes pillab neli korda palli maha, tema ongi „siga”,” seletab Kersti.

„Mängime pealegi „Siga”. Otsi pall üles ja võime alustada!” Pööran pea Katrini poole. „Kas oled nõus meiega mängima?”

Mu vanem tütar noogutab, aga juba on ka Kersti palliga kohal.

„Te peate väga õrnalt üksteisele palli viskama, sest muidu loo-bite toas midagi katki!” sekkub Kalli meie tegemistesse.

Muhelen.

„Ole mureta! Oleme seda mängu ennegi toas mänginud ja pole siin midagi katki teinud.”

„Te vaadake mul ette – muidu saate kõik sugeda!” hoiatab Kalli meid veel ja suundub ise kööki.

Katrin ronib mu põlvedelt maha ja me moodustame kolmnurga. Esimesena viskab Kersti palli minu suunas, mille ma ka kinni püüan ja saadan selle lendu Katrini poole, kes tuleb samuti edukalt oma ülesandega toime. Jälle läheb pall lendu minu suunas, aga seekord pudistan ma selle maha.

„Ess!” kilkavad tüdrukud vaimustunult, aga mina vaid naeratan ning juba lendab pall aeglaselt ja täpselt mu noorema tütre suunas, kellel pole raskusi seda kinni püüda.

Tüdrukute rõõmuhõisetel pole piire, kui olen neli korda palli maha pillanud ja nime „siga” saanud. Nüüd on Kalli aga jälle platsis ja kamandab lapsed magama heitmiseks ettevalmistusi tegema.

Tütred on siiski väga õnnelikud, sest järjekordselt kaotasin just

mina mängu.

„Meie oleme osavamad kui issi!” otsustab Kersti.

„Jah, issi meie vastu ei saa!” tõendab Katrin teda takka.

Noogutan.

„See on loomulik, et mina teie vastu ei saa. Te mängite palli väga tihti ja olete seetõttu profid, aga mina mängin palli harva ja olen seetõttu algaja. Harjutamine teeb meistriks!”

„Aitab jutust!” kipub Kalli kannatust kaotama ja pöördub tüdrukute poole: „Esmalt pesete ennast puhtaks ja seejärel marss magama!”

Ma toetan Kallit ja häälestan samuti tütreid uneriiki rändama: „Olite väga tublid, aga nüüd on tõesti õige aeg magama minna. Kindlasti tuleb teil pärast magusat võitu hea uni.”

Tüdrukud sibavad minu juurde ja ma kallistan neid.

„Head ööd, issi!” kilkab Katrin.

„Head ööd, issi!” kilkab ka Kersti.

„Head ööd, lapsukesed!” ütlen reipalt ja lehvitan tütardele järele, kui nad vannituppa suunduvad.

Minu kaissu voodisse tuleb Kalli juba üsna leplikuna, sest mu ema on ka seekord hea meelega nõus oma lapselastega tegelema, kui olen talle telefoni teel teatanud, et pean lennukiga Tallinna lendama.

Varakult jõuan kokkulepitud ajaks mälestusmärgi juurde. Mul tuleb isegi üle poole tunni oodata, enne kui pruunis mantlis habras naine mu kõrval peatub. Tema kehaehitus on mulle vastuvõetav, ent näost on ta hallivõitu.

Eha vabandab: „Andke andeks, et hilinesin. Pean veel lisama, et mu õde tuli mulle ootamatult külla ja ma pean teiega põhjaliku tutvumise edasi lükkama.”

Olen nördinud.

„Kas teil minu jaoks täna üldse aega pole?”

„Vaid nii palju on mul praegu aega, kui pikk on tee mu koduni. Mul on tõesti piinlik, et seekord sedasi läks. Ma pole kellegagi tõsi selt kurameerinud. Kogenematusest võtangi priuh-prauh otsuseid vastu, mis ei tarvitse sugugi õiged olla ja teevad meestele tüli nagu seegi kord.”

Löön enesele vastu rinda ja teatan: „Mina pole ka suur kurameerija – seepärast ma kuulutuse ajalehte paningi ja olen alles poissmees. Abielus ma tõesti pole.”

Eha seletab: „Ma ei mõista oma õde, et ta niiviisi tegutseb, aga kui ta juba kord minu juurde tuli, siis ei saa ma teda tähele panuta jätta. Ta lihtsalt pakatab uudistest ega taha neid vaid enesele jätta. Tunnen ennast teie ees suure süüdlasena, et teid asjata Tallinna kutsusin. Loodan, et leiate siin meeldivat tegevust ka ilma minuta.”

„Võib-olla ongi nii kõige parem, sest me nägime teineteise ära ja see on ka midagi. Tulevikus võtan teiega ühendust ja siis on meil ehk rohkem õnne.”

Enam pole meil millestki rääkida. Kõnnime vaikides Eha kodu poole, aeg-ajalt teineteisele pilke heites.

Mul tekib mõte, et võiksin ju veel mõne kirjasõbraga kohtuda. Läheme Ehaga lahku, aga oma hingepõhjas olen siiski väga solvunud. Kas siis Eha tõesti ei saanud midagi välja nuputada, et vaatamata õe kohaletulekule minuga aega veeta?.. Mu kirjasõber oleks pidanud igal juhul minuga kauem koos olema kui viisteist minutit. Pealegi just tema kutsus minu Tallinna.

Kui aus olla, siis on selge, et Eha pole minu maitse, sest ta on väga ilmetu. Küllap seetõttu ta mehi endale ligi ei tõmba ja on veel ligi kolmekümnesena ilmselt süütu. Ma ei tundnud kohtumise ajal tema suhtes mingit külgetõmbejõudu ja mu erutusaste oli nullis, kui teineteise kõrval kõndisime. Ma ei kibelenud teda suudlema ja kallistama.

Arvatavasti oli ka Eha mind nähes veidi pettunud, sest ta ei üritanud meie kohtumisaega pikendada. Me oleksime võinud ju kõik koos olla: mina, Eha, Eha õde. Mis tema õel selle vastu oleks võinud olla?.. Ka oleks mu kirjasõber saanud aega veeta just minuga, kui õde poleks nõustunud meie ühise koosolemisega.

Tõmban mõttes Ehale kriipsu peale ja mu pruudikandidaate on veel kümme järele jäänud, sest kolmest olen ruttu lahti saanud.

Otsustan Maile külla minna, kuigi mul on ka tema telefoninumber. Ilmselt viivad telefoniga ebaõnnestunud kõnede tulemused mu sellele teele, aga tal olid kirja pandud nii aadress kui ka telefoninumber.

Bussiga sõidan üsna reklaamituttava maja lähedale ja näen, et tema pesa asub tõesti kaunis kohas, sest seda ümbritseb männimets.

Kodus on peale minu kirjasõbra veel tema vanaema ja kaks poega. Kaks tütart mängivad metsas, nagu üks poistest mulle teatab. Mai igatahes rõõmustab minu ootamatu küllatuleku üle, aga mind lööb muidugi tummaks tema laste arvukus. Pealegi polnud ta mulle kirjas osutanud, et tal on nii palju lapsi. Kui mõelda ja meenutada, siis tuleb meelde küll, et Mai kirjutas: ma tegelen laste kasvatusega. Järglasi võib tal tõesti kas või kümme olla! Miskipärast oli mulle jäänud mulje, et Mail on kaks last. Ju see oli mu soovunelm, mida ma võtsin tegelikkusena.

Muidu ma võin Maiga tõesti rahule jääda, sest ta on kena ja armas inimene. Võib-olla on ta minu jaoks pikavõitu?.. Ta tun-dub minust isegi pikem olevat, millele aitab kaasa kõrge soeng. Püüan küll ennast nii sirgu ajada kui võimalik, ent ikkagi tunnen ennast temast lühem olevat.

Kui ma tõsiselt oma tulevikule lähenen, siis on mulle selge, et Maist ma enesele abikaasat ei saa, kuigi mul on temaga õdus olla. Ta räägib mulle oma perekonnast, näitab fotosid ja kohati tunnen ennast sedavõrd mõnusalt, et ei tahagi eriti hästi tema juurest lahkuda. Mulle pakutakse kohvi ja küpsiseid, ise olin kompvekikarbi Assortii kaasa võtnud.

Tõesti, meil on erutav teineteise kõrval istuda. Kohati lebavad mu sõrmed Mai põlvedel. Seelikukandja naeratab kütkestavalt, ta hingamine kiireneb ja hea meelega võtaksin ta oma käte vahele. Võib-olla on mingi võimalus kirele lahendust leida?

Mina seda paraku ei suuda, sest poisid sagivad ju kõikjal, vanaema heietab elutarkusi ja kahekesi saame vähe aega teineteisest rõõmu tunda. Mai ei püüagi olukorda muuta ja mulle tundub, et ta ei soovi mulle esimesel kohtumisel anduda.

Raiun oma pähe, et meie kurameerimisel pole mõtet, sest minust pole ju tema poole kolijat. Kuigi süda kisub Mai poole, võin ka neljanda pruudikandidaadi maha kanda.

Mul tuleb lennukile kiirustada. Olen jälle kogemuse võrra rikkam ning tunnen, et ma pole reisi asjata ette võtnud. Mõneti olen rõõmus oma kirjasõprade nimekirja kahanemise üle, sest ma pole harjunud mitme naisega ühteaegu tiivaripsu lööma. Pealegi on üheksa kah veel küllaltki suur arv.

* * *

Koju jõudnud, sukeldun tavaellu, kuigi mõistan, et peaksin kohe sõbrannadele vastama, ent mind pidurdab viletsate tulemustega kogemus seniste tutvumiste põhjal. Ikka leian põhjust oma väljavalitutele pühendumist edasi lükata. Jõulude ajal võtan enese aga kokku, vastan reklaamituttavatele, saadan kirjad teele ja nüüd on minu kord ootusärevust tunda.

Kolme nädala jooksul jõuavad kõigi mu pruudikandidaatide kirjad minuni, Ritalt ka rannas pildistatud foto.

10.01.86

Armas Peet!

See oli tõesti väga ammu, kui ma Hiiumaale kirjutasin. Sellest on nii palju aega möödas, et ma olin Teid täielikult unustanud. Selle ajalehe, kust ma Teie kohta andmeid lugesin, olen ammugi ära visanud. Andestage, palun!

Suur tänu kirja eest. Ainult üks väga paha asi on see, et Teie käekiri on kohati mitteloetav ja ma näen siin suurt vaeva, et sellest aru saada ja palju jääb mulle ikkagi arusaamatuks.

Kui seksapiilne ma olen, seda on raske öelda, aga kirglik olen kindlasti. Ega ma muidu käsitööga intiimselt ei tegeleks. Kuidas, tunnete huvi. Hellitan ennast ja nii saangi oma kätte. See on väga intiimne tegu, armas Peet, ja praegu ei taha ma sellest täpsemalt kirjutada. Isegi ime, et ma Teile, armas Peet, sellest kirjutan.

Saadan Teile endast foto suvisel ajal. See on tehtud mõni aasta tagasi. Kas olen sellel veetlev?

Kas ma just praegu selline olen, on raske öelda, aga enam-vähem. Seda, mida Teie minu nimest arvate, ei saa ma üldse aru, aga võin lisada nii palju, et minu nimi Rita on tulenenud Margaritast.

Ma vähemalt jään lootma, et kui Te mu kirjale vastate, siis selleksei lähe enam vaja kaht kuud ja kaht päeva! Ma palun Teid väga, kui see Teile suurt raskust ei valmista, siis kirjutage uuesti endast lähemalt. Ma olen lihtsalt unustanud.

Armas Peet, Teid huvitas minu töö. Mina töötan 19. veebruarist 1985. aastast Paide Ajakirjanduslevis Järva-Jaanis kiosköörina. Varem 13 aastat töötasin vanem inventeerimisinstruktorina. 1975. a õppisin ma Tallinna Kooperatiivkoolis, mille ma lõpetasin sellel erialal. Nüüd võite ise otsustada, kas vastate mulle enam või mitte.

Ma jään ootama, sest lootma peab alati.

Rita

Mulle tundub, et Järva-Jaani neiu tahab minuga iga hinna eest suhelda. Foto jätab temast igati meeldiva mulje: kitsas nägu, mustad juuksed, sirge nina – tõesti on ta nägu kaunis. Saleda keha kohta üllatavalt suured rinnad tõstavad veelgi tema mainet minu silmis. Arvatavasti pole tal praegu kavaleri, kellega kohtuda. Mina olen ju vaid kaugel asuv kirjasõber. Igatahes kõditab see kiri mu enesetunnet meeldivalt.

11.01.86

Lugupeetud Peet!

Vabandage, kui ma teile vigaselt ehk kogemata kirjutan. Ma elan lastega ainult 1 aasta Eestis.

Teie kirja sain ma 10.01.86. aastal Hiiumaalt ja tahan kohe vastata teile.

Tänan teid õnnesoovide eest. Me mõtleme – teie samuti võtsite uue aasta hästi vastu.

Teie kirjast sain ma teada, et te nii hästi minust teate, et mina peaaegu mitte midagi ei pea vist endast enam kirjutama. Küllap oli mu esimene kiri väga põhjalik. Tunnete huvi mu vibraatori vastu. Ostsin selle Saksamaalt ja kasutan seda mehe asemel. Olen lesk. Mis mul muud üle jääb? Usun, et seda ei pea ma kirjeldama, kuidas vibraatorit kasutatakse. Pole mu tegevuses midagi imelikku. Oleks mul mees, seda mul teha vaja poleks.

Noh, ma olen väga õnnelik, et teie tahate minuga tutvuda, ainult palun kirjutage mulle oma andmed.

Aga kogu see aeg mõtlesin, kuidas teile vastata. Oli ju minu kiri adresseeritud Peetrile, ent sain vastuse Peedilt. Või keegi andis teile minu kirja? Kuidas seda mõista? Palun vastata minu küsimustele. Seetõttu olen ma kuidagi kimbatuses.

Aga mis puutub kohtumisse, siis leian ma, et me võime kohtuda, milleks seda edasi lükata! Meie teiega oleme täiskasvanud inimesed. Ja kõik on võimalik, mis mulle ja teile meeldib. Ning kui miski ei meeldi, siis jääb see toimumata ja selle peale pahandada pole vaja. Siiski loodan, et saan varsti vibraatorist loobuda.

Aga kui teie kardate meie kohtumisi, võime nad edasi lükata. Kuidas me võime kohtuda, peate otsustama teie. Teie olete ju mees! Mina ja mu lapsed soovime teile kõike head isiklikus elus ja töös 1986. aastal. Ma olen väga rõõmus, kui teie mulle vastate ja teid ei sega, et ma pole eestlane. Kõike head!

Lugupidamisega E. Kaamel

Mind köidab tõesti eriliselt, et Erika on sakslanna. Täitsa põnev on kunagi temaga kohtuda. Ta ei salatse, vaid on avameelne naine, mis mulle väga meeldib.

06. jaanuaril, 1986

Lp. Peet Vilu!

Tervitusi alanud aastal! Jaanuari esimesel dekaadil saabus Teilt kiri (kaardikene), mille eest aitäh. Kool või koolid on Teie käekirja ära rikkunud. Püüdke mulle natuke loetavamalt kirjutada! Teie kaardikesel andis mõnda sõna lugeda kolme moodi. Ma ei ole kritikaan, vaid parajas ulatuses korrektne piiga, kellele meeldib ilu.

Tahaksin Teie pilku juhtida veel väljendustele, mis on läinud liiva ja on isegi riivatud! Kas tuleb see hoolimatusest, teadmatusest või on kohtumismõtted Teie pea segi ajanud, et Te sirgjooneline olla ei suuda?

Kas juba kujutate ette, et olen Teie käte vahel ja mu süütus on ohus? Igal inimesel on kriitikameel ja seega ka arvustusõigus. Isiksust arvestades saame seda kasutada taktitundeliselt.

Nüüd siis Teie kirjast lähemalt Teile enesele seda tsiteerides ja analüüsides.

„Samas andmete põhjal olete tipp-topp naine, kes vaat igaühes äratab enese vastu huvi. Vaat, et võib nimetada supinaine.” (Kas ikka võib?)

Supinaine – kust kandist selline labane ja riivav väljendus pärineb? Ega ometi Hiiumaalt? Kusagil nimetati kodu ja perekonda armastavat inimest köögikataks.

Tänapäeva mees oskab ise suppi keeta ja tuleb köögimajanduses toime, kui tal kõht tühi on. Kauplustes on pooltooteid ning konservsuppe küllalt, mis säästavad valmistamisel tööinimese aega. Kohati on köökides mugavad gaasi- või elektripliidid, mõnel pool voolab soe vesi piiramatus koguses…

Daatum kirjakese serval (30.12.85) tekitab mõningase kahtluse Teie lauseid lugedes: „Hea, et ma Teie poolt esitatud küsimuste vastu suudan seista.” Miks vastu, aga mitte poolt? Pealegi ei ole ma Teiega sõjajalale astunud. Oli ju minu kiri Teile ainult tutvumiskuulutusele vastamine – täpsemalt esitluskiri. Mõttevahetuse eesmärgiks oli sõprus, aga mitte vaen.

Kaardikese kolmandal poolel olete juba mõndagi taibanud, Teie pea on jahtunud. Indiviidi avastamisel olete Te aga tugevasti märgist mööda lasknud: „Teis on midagi aristokraatlikku!” Nii kirjutate, imestate ega jõua selgusele.

Minus on, jah, midagi Teile seletamatut! Aristokraatlikkusest olen ma vist kaugel. Aga viimati ma ehk olen aristokraat…? Juurelge uuesti! „Õnn on ju targa inimese külaline”, mida tuleb püüda ja hoida. Õnne mõiste on aga igaühel väga erinev. Meil on kevadeni aega teineteist tundma õppida ja sobivuseks mõõta. Teie nõudeisse peaksin julgesti sobima. Aga hobid? Mulle tundub, et Teil on neid paljuvõitu. Kahju, sest see killustab inimest ju väga.

Te avaldate oma eelviimast arvamust ja kirjutate: „Inimesel on sessinatses maailmas missioon täita.” Jah, see on äärmiselt rikas ülesanne nii rõõmu kui ka vastutuse poolest, mille puhul tuleb teostada palju otsinguid. Enne, kui sihile jõuame, rohkem pettume…

Kust Te pärinete? Kas olete sündinud ja kasvanud Hiiumaal või mandril või koguni väljaspool Eestit? Kirjutage enesest, siis oskan Teid paremini mõista ja kohtumiseks julgust koguda. Kui see otsustav samm astuda, on väga palju vaja teada, et mitte pettununa taganeda. Loodan, et tulete oma vastusütlusega toime ning jään Teilt ootama eelmisest pikemat kirja. Kõike head!

Suured tervitused!

Leelo

Kindlasti on Leelo väga põhjalik naine. Käekiri on tal sirge ja selge, nagu on korralikule neiule kohane. Võib-olla on ta üksi elamise käigus tähenärijaks muutunud?

Tema andmed on väga kütkestavad. Lausa võimatu on jätta talle ka seekord vastamata. Muidugi tuleb nüüd hoopis loetavamalt paberit määrida kui viimati, sest „supernaine” asemel luges Leelo välja „supinaine”. Väga raske on ennast üldse häälestada kaheksale täiesti võõrale inimesele kirjutamiseks. Sellele vaatamata pean püüdma senisest selgemalt enesele võetud kohustust täita.

Loodan pruudikandidaatide vähenemisele. Selge on see, et mida väiksem arv kirju nõuab vastamist, seda lihtsam on ennast selgesti paberil väljendada, sest iga kirja jaoks jääb ju nii rohkem aega!

11. jaan.

Tere, hiidlane!

Aitäh heade soovide eest! Soovin Teilegi – kuigi hilinemisega – õnnelikku ja edukat uut aastat!

Olen saarlane, sündisin Orissaares ja seal lõpetasin ka keskkooli. 1975. aastal pärast ülikooli tulin sünnikohta õpetajaks. Olen töötanud mitmes koolis ja praeguseks on mu põhikoht Kingissepa linna keskkoolis, kus annan inglise keele tunde. Omandatud erialaga olen väga rahul, kuid töö koolis mind küll ei rahulda. Mulle endale ei ole õppimine kunagi vastik olnud, seepärast tundub mulle arusaamatu, miks paljud tänapäeva noored on kõige vastu nii ükskõiksed.

Tallinnas käin küllaltki tihti, nii komandeeringus kui ka lihtsaltvahelduseks. Usun, et ka Teie saate Hiiumaalt sinna sõita. Mul on Tallinnas paar head sõbrannat, kellega koos mõnusalt aega veeta. Ma vajan väga neid kohtumisi. Meeste suhtes olen üsna ükskõikne. Meeleldi käin ka teatris.

Teie kiri tuli mulle üllatusena. Pean tunnistama, et olen Teie saadetud kirja juba peaaegu unustanud. Seetõttu paluksin Teid (muidugi, kui kavatsete mulle veel kirjutada) end pisut lähemalt tutvustada. Millega tegelete, mida elus hindate? Kokkusaamisega raskusi ei ole, kuid arvan, et enne tasuks siiski pisut uurida, kas sel on üldse mõtet.

Ma pean vabandama, et ei saanud päris hästi aru, kas Teie perekonnanimi on Vilu või Kilu? Äkki on hoopis Kitu?

Veera

Viisakas ja heatahtlik kiri ahvatleb mind muidugi Saaremaa eevatütrega kirjavahetust jätkama.

Neljapäeval, 86.01.09

Dear Peet!

Aga ma ei oodanudki enam vastust?!

Kuna esmaspäeval oli töö juures väga kiire – õhtul lapse nääripidu ja selle möllu „sisse” sinu n pluss head soovi – ajasid mu pea päris sassi.

Täna olen juba täitsa mõistlik inimene.

Kui kristalselt aus olla, siis praegu on tööaeg, joonistan, koostan mingit skeemi. Mõtlemist võiks minu töö juures rohkem olla. Selle eest pean lollilt täpne olema. No, aga arvan, et ma ei ole päris „kuivikuks” muutunud veel.

Mulle ei meeldi, õigemini – ma ei oska kirja kirjutada.

Mäletad, kirjutasin, et olen lahutatud (paar aastat peale abiellumist hakkas mees jooma), enne seda mina õppisin, elasin lapsega Tartus ja tema töötas Tallinnas. Õige pea märkasin, et tal ei ole mingit tahtmist end pere peale „raisata”, st mulle stipile lisa anda jne. Kõige lõpuks joomine ja kõik need inetused, mis sellega kaasnevad. Ainultminu keha himustas ta ja seda eelkõige purjus peaga. Lausa une pealt vägistas ta mu ära.

Siis ma olin kõigest sellest nii väsinud ja nördinud, kõige rohkem solvunud. Mina oma arvates oskan teist inimest hoida, temast lugu pidada.

Vahepeal pean viisakalt töökaaslastega vestlema, seepärast hüppan ühelt teemalt teisele.

Sina oled kaval – peale nime ei reetnud midagi!

„Puistan” edasi. Olen täitsa kompleksivaba, seda loomulikult ka intiimse elu suhtes. Kasvatan rahulikult last. See ei ole muidugi niiöelda normaalne seis. Muidugi soovin kellegagi suhelda, ka intiimselt, aga… see teema sobib rohkem rääkimiseks.

Objektiivsetel põhjustel pean lõpetama.

Tead, tead – ma saan ka linnaloa, kui olen varem õega lapse hoidmise suhtes kokku leppinud. Neil ei ole lapsi ja hoiavad mehega mõlemad minu oma; harva kasutan seda võimalust.

Mina olen „partisan”, st mul ei ole sissekirjutust (mees viskas mu välja, order oli tema nimel), kus tegelikult elan, seepärast ei saa ma seda aadressi kasutada.

Hei – ootan (kirja).

Head uut aastat!

Ülle

Särtsakas ja avameelses vaimus kirjutatud kiri annab mulle lootust, et selle saatja on julge ja otsustava käitumisega, kelle kaissu võin juba esimesel kohtumisel pugeda.

06.01.86

Tere, Peet!

Suur aitäh Teile kirja ja heade soovide eest!

Mu üllatus oli väga suur, kui Hiiumaalt kirjakese sain. Ma olin Teile kirjutamise juba täielikult unustanud. Nüüd on üllatus seda suurem ja mõistatuslikum, sest ma ei oska enam mitte sugugi meenutada, kellele ja millal kirjutasin. Võib-olla ehk kirjutate või siiskunagi, kui kohtume, tutvustate ennast paari sõnaga. Mul ei ole meie kohtumise vastu midagi, aga… kui, siis mõnel laupäeval.

Selles kuus on 11. ja 18. vabad. 25. on mul arvatavasti tööpäev, nii öelda „patuste laupäev”. Meil nimelt on tööl väga kõva kord. Kui juhtud, see tähendab, et pead mõnel päeval ära käima, näiteks: kas või arstil, siis nii palju tunde, kui ära olid, need tunnid peab kõik minuti pealt tagasi tegema. Tagasi saab teha ainult ühel laupäeval kuus maksimaalselt 8 tundi.

Juhtub, et oled rohkem tunde ära käinud, siis need on vaja järele teha järgmisel kuul ja nii edasi kvartalite kaupa. Ja kui tagasi tegemata tunnid kvartalisse ei mahu, siis need arvestatakse hiljem mu töökohas küll preemiast ja puhkusetasust maha. See näitab seda, et tööline ei tohi haige olla. Ta peab nagu robot või masin laua taga tööd tegema. Seda ülemused ei arvesta, et inimene ei ole masin, tõsi, ükskord läheb ju masin ka rikki ja seda on samuti vaja parandada.

No, näete, nüüd patran siin ei tea mida, vaevalt, et see Teid üldse huvitab. Igal inimesel on oma muresid küllalt, hakka nüüd veel teiste muresid jagama.

Te ju hoopis küsisite, kas ma elan iseseisvalt või koos vanematega. Kahjuks koos vanematega, nad on küll juba parajalt vanad ja ammu pensionil. Ema saab sel aastal 66 ja isa 75. Peale isa-ema on mul veel vend, kes on 40aastane, ta elab oma perega 2. korrusel, see tähendab, et meil on oma maja. Kunagi, kui isa noorem oli (23 aastat tagasi), ise ehitas. Mina, vend ja ta naine töötame Estronis.

Lugesin kirjast välja, et Teil jäi minu kirja põhjal selline mulje, et olen küllalt enesekindel. Pean aga Teid kurvastama, sest ise ma seda ei arva. Lihtsam ja parem oleks muidugi omada suurt enesekindlust ja otsustusvõimet.

Mis puutub naise temperamenti, siis usun, et kõik on mehe teha. Mees on see, kes naises seksikuse äratab, ta „põlema süütab”. Täpsemalt öeldes on mehe seksuaalne külgetõmbejõud see, mis ka naise „unest” äratab. Kui aga mees on mingi tossike, siis sure igavuse kätte ära. Loomulikult on raske pihta saada, missugune mees oma potentsilt on, kui ta midagi ette ei võta.

Ma praegu ei oskagi midagi muud lisada. Kui Teid veel peaks miski huvitama, küsige.

No nüüd venis see kiri lihtsalt tühjast-tähjast na pikaks.

Öeldakse küll, et peale Kolmekuninga päeva ei tohi enam uue aasta õnnitlusi jagada, aga mis teha, kui neid kõiki lihtsalt ei jõua või lihtsalt unustad õigel ajal ära saata, nii minagi.

Kõike, kõike head Teile 1986. aastal ja soovin, et Teie lootused, ootused ja unistused kõik täituksid! Seniks nägemiseni!

Tervitab Tiina

See mõnus kiri rahustab mind ja saan selle põhjal isegi tulevikuplaane teha. Tossikeseks ma ennast ei pea, kuigi kohati olen kohmakas. Loodan, et Tiina on nägus naine, kellega pole kuhugi piinlik minna.

Tere õhtust, hiidlane!

Aitäh kirja ja heade soovide eest! Soovin ka Teile rahulikku ja õnnelikku aastat! Soovin, et Jumal hoiab ja kaitseb Teid alanud aastal! Teie vastust ei osanud enam ammu oodata, seepärast oli see kirjake mulle toredaks üllatuseks. Kahjuks olen kaotanud või ära visanud lehe, kus oli Teie lühike iseloomustus.

Palun mitte solvuda, et küsin seepärast uuesti – kui vana Te olete? Kellena Te töötate? Mis on Teie huvialad? Kirjutage enesest veidi pike-malt, oleks hea meel!

Tunnete huvi, kuidas ma armueluta elada suudan. Kerge see muidugi pole. Aga ma näen unes erootilisi stseene, jõuan orgasmi ja see aitab.

Mõnikord on lausa piinlik unenäo pärast, ent orgasm maandab pinget ja oma ülesande ta täidab. Küllap on see mu kaitsemehhanism, et mitte ennast või seinu kraapima hakata. Olin ju enne lesestumist abielunaine, kes elas korrapärast voodielu.

Enese kohta ei oska suurt midagi rohkem lisada, kui et käin ikka palvelas. Varsti algab seal ristimiskool. Kas Teie soovitate mul selles osaleda? Järjest rohkem olen mõistnud Jumala armastust inimese vastu.

„Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime.”

Piinlik on mõelda, et alles hiljuti polnud ma Piiblit käes hoidnud. Hea aga on, et ma nüüdki jõudsin selleni. Parem hilja kui mitte kunagi, ütleb ka meie rahva vanasõna.

Veelkord – on hea meel, et mulle vastasite. Ma eriti ei lootnudki seda, sest küllap kirjutasid Teile ju paljud. Loodan, et ka meie edaspidine tutvus kujuneb meeldivaks.

Tervitades Merle

Suur teadmatus on mulle, miks tartlanna leseks on jäänud. Kristlus ja erootilised unenäod pakuvad mulle samuti huvi.

Tervitused Tallinnast!

Tänan üllatuse eest, sest juba hiiglama palju vett on merre voolanud sest ajast, kui Hiiumaale kirjutasin… Nojah.

Kirjade kirjutamine – see töö pole mulle „mokka mööda”. Ja et sellest pääseda, pakun välja võimaluse: juba järgmisel laupäeval (!?!)

25. jaanuaril ootan Teid umbes 18.00 endale külla. Ma arvan, et see lahendus on õigeim, sest muidu läheb äratundmine raskeks, tänavanurgad on praegu aga härmas ja külmad…

Et tulek oleks lihtsam, lisan, et Jakobi on Keskturu ja bussijaama vaheline tänav – Liivalaia ja Lastekodu vaheline paralleel.

Kui see aeg ei sobi Teile, pakkuge palun kirja teel välja uus võimalus.

Seniks soovin kõike head! Kohtumiseni!

18. jaan. 86. a

Liis

* * *

Liis pakkus mulle välja hea võimaluse ja ma kasutan seda. Pealegi oli just Liis see, kes meenutas eelmises kirjas vanasõna, et julge hundi rind on rasvane.

Enne võtan Liiaga telefoni teel ühendust. Ta on ju veel ainuke, kellele saan helistada.

Kahjuks valmistab kõne mulle pettumuse, sest Liia pidi juba mingi ukrainlasega kihlatud olema. Mu pruudikandidaatide arv kahaneb kaheksale. Aga eks sedagi on liiga palju ühe mehe tarvis. Pealegi on teada, et saan vaid ühega neist abielu sõlmida.

Nüüd tuleb mul veel Kallile sõidust teatada.

„Vaat, onupoeg tahab minuga laupäeval loomaaeda minna, sest soovib oma võlga tasuda, et kord teda aitasin,” kohman, sest mu pea on sedavõrd tühi, et ma ei oska midagi targemat välja mõelda.

„Tule taevas appi!” hüüatab Kalli. „Talvel ju mitmed loomad magavad. Mingit mõtet pole teil praegu loomaaeda külastada!”

„Ega ikka kõik loomad ei maga talveund ühti!” kaitsen ennast. „Kes magab, see magab, aga enamus loomi on üleval ja neid me külastamegi. Loomaaias käisin ma viimati, kui olin veel kooliõpilane ja seetõttu on mul ka talvel seda huvitav külastada. Pealegi olen ära vaid ühe öö. Lennukiga lähen ja lennukiga tulen. Kõik toimub onupoja rahakoti peal. Ma usun, et suudad ka ilma minuta uinuda.”

„Sina muudkui rändad, aga mina passin lastega kodus. See pole õiglane! Teeme nii, et mina sõidan seekord Tallinna ja lähen su onupojaga loomaaeda. Kuidas see sulle meeldib?”

Silitan naise pead.

„Teeme nii, et vahel lähed ka sina Tallinna, aga seekord lähen siiski mina. Pealegi kutsus ju onupoeg mind, mitte sind loomaaeda. Kui keegi sind kutsub, mine Tallinna või ükskõik kuhu – mina sellele vastu ei sõdi!”

Kalli ohkab.

„Sa tead ju küll, et ma ei lähe kuhugi – lapsed on väikesed ja vajavad mind. Sina oled see, kes ilma mööda ringi ratsutab. Võiksime kunagi kõik koos kuhugi sõita – me moodustame ju perekonna.”

„Selle peale tuleb mõelda. Kõige lihtsam oleks seda Hiiumaal korraldada. Sõidame Käina ja lähme sealt Kassarisse, aga see reis sobiks eelkõige suvel ette võtta. Praegu on paraku talv ja sellel pole sügavat mõtet.”

„Suvel võime kas või oma randa minna. Möödunud suvel ei käinud ma kordagi ujumas.”

Kehitan õlgu.

„Ma ei tea, mille taha see sul jäi. Mina igatahes käisin. Võibolla oleksin pidanud sulle rohkem peale käima, et ka sina minuga randa tuleksid?.. Ma ei tulnud selle peale, et sind kaasa kutsuda. Ka lapsed saame ju sinna ühes võtta.”

„Sinu viga ongi see, et sa mõtled ainult enda peale. Peaksid mõtlema meie kõigi peale, mitte ainult enese huvidele.”

Naeratan.

„Püüan oma viga parandada, aga loodan, et sedapuhku pole sa enam pahane, et Tallinna sõidan.”

Kalli lööb käega.

„Sõida pealegi! Mis sinuga ikka peale hakata, kui oled juba sellel kursil.”

Natukese aja pärast lippab Katrin minu juurde.

„Emme ütles, et sa sõidad üle mere. Miks?”

Vaatan tütrele mõtlikult otsa.

„Ma sõidan sinna viuhti! lennukiga ja tulen tagasi samuti viuhti! lennukiga. Kõigest ühe öö olen Tallinnas ja pärast seda olen Hiiumaal tagasi.”

„Miks?”

„Mul on onupoja pool tegemist. Lähme ka loomaaeda.”

Katrin silmitseb mind kurvalt.

„Võta mind kaasa!”

Kersti, kes on seni rahulikult klotsidest maja ehitanud, kargab püsti ja vudib minu poole.

„Võta mind ka kaasa!”

Noogutan, aga seejärel ohkan.

„Armsad lapsukesed, ma võtaksin teid hea meelega ühes, aga minul tuleb onupoja juures ööbida. Ta on vanapoiss, kes elab väikses korteris ja pole harjunud lastega tegelema.”