Читать книгу Seelikukütt - Mati Soonik - Страница 1

Tulevikus tuleb Mailaga mõningad taktikalised käigud teha – muidu läheb ta liiga ennast täis. Hiljuti oli ta mu igale ettepanekule risti vastu. Kui tahtsin teda suudelda, keeras ta mulle selja ja mu lootused lendasid vastu taevast. Kõigest südamest soovin, et abielus midagi taolist ei juhtuks. Praegu mängib Maila minuga, kuidas heaks arvab. Tekib selline tunne, et proovib, kas saan vihaseks või ei. Tujukas neiu tahab näha, mida teen. Küll talle varsti mõnegi ninanipsu mängin! Kas või näiteks vägistan ta magamise ajal ära, sest naise kätte võim anda – see on kurjast!

Mu pruut kõnnib abielu suunas nagu peata kana, aga tee peal kipub siksakke tegema. Kallistamisel pigistasin teda liiga kõvasti, tema aga virutas mulle vastu kõrvu! Võta või jäta, ta on jõuline tüdruk, ent eelkõige on ta seda siiski vaid väliselt. Oma kangust ei tohi ka mina jätta – muidu tantsin ta pilli järgi.

Püüan armastatut ajuti unustada, et endal kergem oleks, aga mitte kuidagi ei taha see õnnestuda, sest nagu magnetiga kisub tema poole. Teised tüdrukud, olgu nad ei tea kui kenad ja armsad, on mulle nullid. Jah, sõbrustada ju saan nendega, kuid see on ka kõik. Mu hing on hõivatud ja teha pole midagi. Mõtted on seotud mõrsjaga, kes paneb ennast täielikult minu üle maksma. Ta puudutused erutavad mind alati, olgu ma kui väsinud tahes.

Kolm kuud tagasi tõmbasin kogemata Maila mantlil nööbi eest ära ja me läksime seda mu ühiselamusse ette õmblema. Meie vahel leidis aset väga avameelne jutuajamine. Abielu suhtes sain algul jaatava vastuse, kuigi hiljem põikles ta sellest kõrvale.

Küll ma rassisin temaga, aga ta hoidis mind oma kõige varjatumatest kohtadest eemal ja selgitas: „Ma olen tugev kui kalju. Sa ära loodagi mind ära võrgutada. Pealegi olen süütu ja ei kavatse seda sulle täna loovutada. Kiirabi verejooksu peatamiseks on sul kah välja kutsumata.”

„Kui läheb kiirabi vaja, kohe kutsun!” laususin uljalt.

Maila naeratas.

„Ma tegin nalja. Nagunii ma sulle täna ei andu.”

„Mind see rahuldab.”

Kallim seletas: „Sinu pärast sõitsin ma varem Tartusse, aga ühiselamus poiste toas pole ma harjunud viibima ja tantsinud olen vähe.”

„See on ju suurepärane.”

Natuke aega oli Maila vait, siis jätkas: „Mul pole seni üle ükskõiksuse ühegi poisi vastu tundeid jätkunud. Nüüd kipub teisiti olema, sest olen väga rahutu.”

Mina vangutasin pead ja pobisesin: „Pole paha, pole paha. Varsti teen sulle abieluettepaneku.”

„See on mulle ootamatus. Ma pole abielust veel mõelnud,” sädistas Maila.

Järgmisel päeval olime uimased, sest olime mõlemad öösel vähe maganud. Pingeline seisund kipub uneaega napiks tegema.

Maila ütles: „Mu kangus on sinu omast nõrgem ja ma tunnetan sulle allajäämist, aga ikkagi puiklen vastu.”

„Kanna nüüd passi ühes! Milleks – seda sa tead!”

Istusime Raadi kalmistu pingil ja vagunis, millega Maila koju sõitis. Suudlesime ja kallistasime väga põhjalikult. Lahkudes teinetei sest olime mõlemad õnnetud. Kõndisin mööda tänavat ja nut-sin, sõin sööklas ja ka seal ei saanud ma pisarate voolu mööda põski tagasi hoida. Oma ühiselamu toas töinasin lausa valjusti, sest seal polnud mind keegi segamas. Valu oli rinnus, pea oli uimane.

Kui uuesti kohtusime, olime murtud inimesed ja vestlesime kannatustest. Jutt oli Mailal küllalt ebaloomulik algul, hiljem saavutas ta rahu. Käisime Tartu perekonnaseisuameti ukse taga, meil olid passid kaasas, ent see asutus oli kinni.

Täna lähme Jõgeva perekonnaseisuametisse avaldusi sisse viima, sest seal jõuab see päev varem kätte kui Tartus. Värin on südames. Peaks ikka kõik hästi minema! Abielus olles ei piparda Maila kindlasti selliselt nagu praegu. See on tal ajutine nähtus. Me peame sobima! Armunud inimesed lubavad endale hoopis huvitavamat elu kui tavaseisundis inimesed, sest kõrgendatud meeleolu võimaldab seda.

Maila ütles: „Kaks kuud olen sinuga siiras olnud ja seetõttu tola mänginud. Praegu umbusaldan sind,” aga hiljem lisas: „Oleme liiga arad.”

„Kas tõesti?” mühatasin.

Oleme ju õrnutsenud küll minu kodus, küll tema kodus, küll Hiiumaal, kuid kõiki võimalusi pole me tõesti alati ära kasutanud.

Võib-olla Mailaga vägivallapoliitikast loobuda?.. Vaatan, missugused on tagajärjed. Vähem ajada temaga ümbernurgajuttu! Tuleb välja, et ise piineldes piinasin pruuti. Ka nii võib juhtuda. Äkki on 16. november meie abiellumispäev?.. Minust ei ole enam tegusat inimest ilma Mailata. Kui temakese ükskõik mis sugune plaan toimib, rõõmustan ka mina, aga kõik meie vahel oleks juba ammu võinud teisiti olla. Abielulisel pinnal on suhted midagi muud kui praegused, sest igal tasandil on omad mängureeglid. Meie suhe liigub paremuse poole, aga väga aeglaselt, kuna oleme tõepoolest liiga ettevaatlikud. Minu ja Maila vahekord peab täieliku siiruse pinnale minema.

Olen armunud, kuid veel on teadmata, kas õnnelikult või õnnetult. Tundub, et meil on toimunud nihe läbisaamises, aga kas pare-muse suunas, seda näitab aeg. Abieluinimesena pean õigeks truudust. Usun, et Maila on seda. Kui naine on abielurikkuja ja ma seisan selle tõsiasjaga silmitsi, on vaja lahku minna, sest petmine on liiga alatu tegu, et seda andestada. Õnneliku kooselu aluseks on jäägitu andumine abikaasale.

Pean ennast teostama. Mul tuleb enese toimetustesse parandusi teha, et mu elu tühikargaja omaks ei kujuneks. Aeg võib näppude vahelt ära pudeneda, nii et alles elu lõpumeetritel taipad, mis peaks tegema, aga siis pole enam jõudu midagi ette võtta. Muidugi olgu tervis raudne, kuigi, tõsi, selles on puudujääke mul juba praegu, sest ega muidu poleks meditsiiniline komisjon mind sõjalisest õppest välja praakinud. Teaduses proovin märgi maha panna. Pedagoogika jääb mu põhihuviväljalt kõrvale, aga sellest tuleb samuti kõik oluline praktika käigus ammutada.

Olen ülikooli kirjanduse ja rahvaluule teadusühingu juhatusse valitud. See ei ole sugugi paha – annab jällegi kogemuse. Üli kooli komsomolikomitee oli jätnud mind üliõpilaste nimekirja, kes Soome konverentsile sõidavad. Kuna mul oli kutse kirjan dusmuuseumi, käisin kohal. Käsikirjade osakond saadab Moskvasse nõudmise vanemteaduri kohale ja mulle pakuti seda kohta. Räägiti väljavaatest, milles teaduslik töö on erilisel kohal. Korteri võin saada umbes kolm aastat peale ülikooli lõpetamist. Abikaasa jääb sel juhul muidugi Tartusse, kui ka tema pärast mind ülikooli lõpetab. Kõik on kena, aga mul on Tallinnas ema ja korter, kogu suguselts peale venna. Mailaga pean oma töölesuunamist arutama, kuid arvan, et talle mu teenistus muuseumis sobib. Tallinnas tuleb uurida, missugune on lootus sinna tööd saada.

Viimasel ajal on mul nii kohutavalt hästi läinud, et pea käib ringi.

* * *

Mu süda on raske. Teen mis teen, ent raskus rõhub endiselt südant. Kõik oli ju minu ja Maila vahel korras, aga et kangust näitasin ja rongile kihutasin, kuigi ta mind keelas, rikkus meie suhted lõplikult.

Pealegi ütlesin: „Lahkun sinu juurest ka siis, kui rongile ei jõua!”

Maila hüüatas: „Sa näitad praegu oma santi iseloomu välja!”

Läksin tigedaks seetõttu, et ta nähvas enne seda mind riivavad laused: „Mina ei saa õppida, kui sa mind pidevalt näpid! Ära kraabi mu kintsu ja ära pigista mu tissi!”

Juba päeval oli meie vahel vaidlus minu lahkumise suhtes, sest perekonnaseisuameti töötaja oli külapulmas ja meil polnud tema poole asja. Samas otsustasime, et avaldused viime perekonnaseisuametniku kätte järgmise nädala lõpul, aga abiellume veebruari esimesel poolel. Kolimine majja Suur-Kaare 5 on teadmatus kauguses, kuigi Maila juba kraamis seal, aga enne avalduste perekonnaseisuametisse viimist ei saa me sinna mingil juhul. Meie armusuhted jätkuvad endiselt kindla elamispinnata ja igal päeval räägime ka sellest, et võib-olla me ei abiellugi.

Ah et Maila ei saa tulemuslikult õppida, kui mina teda näpin! Kui ta väga sooviks, võiks ta väga hästi oma õpitükke lugeda ajal, mil ma ta keha hellitan lootuses, et see on ettevalmistus millekski enamaks. Vahel tuleks ka nii õrnutseda, kuigi kõige paremast armuelust on see kaugel. Palju hullem oleks, kui me teineteise suh tes külmad ja ükskõiksed oleksime, sest tahame ainult koolitar kust enestesse ahmida. Mu närvid peavad Mailaga suheldes tõesti traadist olema, kuna ta on liiga kange, kuigi ükskõikne ta muidugi minu vastu pole. Olen nii lapsik, nii loll, nii seksikas, niisugune idioot, et tohman pole ka peast nii segane kui mina. Olen lihtsa meelne saabas ja umbusaldav äbariku vari. Maila ei tunne mind – see on tõsi, aga ma ei tunne ennast isegi.

Piinan pruuti ja kannatan, ent olen lootusetult ta mõju all. Kui aus olla, ega ainult mina süüdi pole, et meie vahel on lahkhelid. Tema ei taha vaidlusi, tema sõna peab igal juhul peale jääma, aga see, et meie vahel puudub suurepärane klapp, mis oleks praegu igati loomulik, teeb närviliseks. Oi, kuidas see ärritab ja paneb tõmblema!

Üldse ei tulnud mul öösel und, sest ikka libisesid mõtted Mailale. Muretsesin roosid ja otsustasin hommikul talle raudteejaama vastu minna. Kujutelmas hoidsin ta keha oma käte vahel ja hellitasin seda, kuidas vaid oskasin. Pidasin aru, mismoodi edaspidi käituda. Üritan rõhuasetuse armastatuga panna eelkõige vastastikustele tunnetele. Vaidlustesse temaga ma enam ei lasku ja püüan loomulik olla.

Täna hommikul olingi raudteejaamas. Mailal oli aga sõbranna Ülle käevangus, kes lõi mu plaanid sassi. Äkki on pruudil samasoolisi armastav kaaslane? Viimati on mõrsjagi veres tung niisuguse armatsemise järele kui ta sõbrannal?

Veidi aega nende järel kõndinud, võtsin väljavalitu kandekoti enese kanda. Ega eriti ei vaielnud me seekord küll ja Maila suhtumine minusse oli kena. Lahkudes lehvitas ta nagu kevadel meie armumise päevadel.

Ühiselamus magasin veidi, pea laual. Ma pole enam nii närvis kui eile õhtul, sest tegelikult pole ju minu ja Maila vahel midagi sandisti. Homme õhtul olen temakese pool ja püüan jälgida, et see mul üle poole tunni aega ei võtaks. Selle aja sees jõuame õrnutsedagi, kui olud lubavad.

Ma ei mõista, miks ma nii loksutatud olen, kui mind miski Mailaga kohtamisel riivab. Eriti tähtis on just lahkumishetk, aga piisab põgusast suudlusest, et ennast seitsmendas taevas tunda, kuigi pisikesed ütlemised võivad ju alati ette tulla. Kui näen, et meie jutt kiiva kisub, tuleb kohe teemat vahetada.

Mis praegu minu ja Maila vahel toimub, on arusaamatus. Julm arusaamatus! Veel natuke aega enne Jõgevalt lahkumist polnud meie vahekorras katki midagi, nüüd on aga kõigele kriips peale tõmmatud.

Mind kummitavad ta laused: „Mina ei saa õppida, kui sinamind pidevalt näpid. Ära kraabi mu kintsu ja ära pigista mu tissi!”

Kas meie suhtest kujuneb selline traagika nagu ühe mu tuttava ämma ja selle venna vahel?.. Pidev pinge valitses nende vahel ja teineteise ületrumpamine oli sagedane, kuni õe närvid üles ütlesid ja ta vabatahtlikult elust lahkus.

Enesetapp pole vaid närvihaige temp. Kallis, miks tahad musurma? Ütlesin ju, et sinuta ei suuda ma elada.

Rasketes, kohati ülirasketes tingimustes kulgenud armuromaan on liiga palju mu jõudu kulutanud. Kui ma öösel magada ei saa, pole minust järgmisel päeval millekski asja. Isegi alasti neidude nägemine jätab mu ükskõikseks. Kogesin seda täna, kui sattusin uimase pea tõttu ühiselamu tüdrukute duširuumi. Üks neiu seebitas oma ülakeha, teine aga mõnules, silmad poolpilukil, duši all. Eriti ilusad olid seebitaja rinnad, mis võbelesid liigutuste rütmis. Tegin, et ruttu minekut sain. Õppimisele tuleb valu anda – ehk aitab Mailast vähem mõelda. Saksa ja tänapäeva eesti keele pean käsile võtma. Pealegi ei anna mõtted, et pean teaduslikus töös midagi saavutama, rahu.

* * *

Surmamõtted on peas. Ma ei jaksa loengulgi jahmuse peaga istuda, saati siis veel õppida. Ma ei suuda midagi asjalikku mõelda, sest olen kohutavalt väsinud. Mu pea on väga uimane ja peaksin magama, aga und ei ole. Olen lausa haige. Võimatu on teha kahenädalast vaheaega Mailaga kohtumistes, nagu ta soovib. Vähemalt korra ööpäeva jooksul tahan teda enese vastu suruda. Oleme harjunud viimasel ajal iga päev kohtuma ja see kosutab mu hinge, kui oleme kas või natuke aega koos veetnud – muidu olen ärevuses, sest teadmatus sünnitab hirmutavaid mõtteid.

Maila, ole inimene ja ära nõua minult võimatut! Pean sinu poole tulema, sinuga rääkima, sest ma ei suuda praeguses seisundis midagi mõistlikku teha. Sinuta tahan ma surra! Sa oled minust väsinud, mina sinust samuti, kuid ma ei jaksa sinuta elada. Kui kellegagi räägin, siis tundub, et räägin sinuga.

Kuidas ma küll närveerin tuleviku pärast! Lihtsalt võimatu näib edaspidine elu olevat, kui Mailat enam mu kõrval pole. Närvisüsteem on mul tundlik – sellel mängida ei saa, sest ma pole puutükk. Mu kallima tundeelu ja mõistus pole tasakaalus, tal on esiplaanil mõistus, aga tundeelu on tagaplaanil. Ta arvab, et ei tunne mind ja kardab ennast ohvriks tuua, ent minuga kooselu pole enesesalgamine. Toimub hoopis suur armupidu, kus me suurte loojatena mõtleme tüdinematuseni välja uusi õrnutsemisvõimalusi.

Ta sülitagu mulle näkku, alandagu mind kuidas oskab, lepin sellega. Kas sellest on kasu?.. Vajan teda, sest oleme tervikuks kokku sulanud ka siis, kui me teineteise kehasid ei hellita. Tunded tema suhtes on läinud liiga sügavale mu hinge, et priuh-prauh meie vahekorda lõpetada. Võin jääda põdema ja ei tarvitse kunagi sellest toibuda.

Talle kirja saatmise ja temaga rääkimise peale ei saa ma enam kindel olla, kuna ta võib neid mitte millekski pidada. Ma ei tea, mis teha. Üritasin pinge alandamiseks ajalehte lugeda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Raske on teksti süveneda, kui tahe selleks puudub.

Olen õnnetu, maailma kõige õnnetum inimene. Õnne äärelt kukkusin kuristikku ja ma ei taha elada. Armastan praegu Mailat nii tugevasti, et sellest armupalangust jätkub meile kahele, aga tal tulevad edaspidi samuti tunded tuha alt välja ja kõik on meie vahel suurepärane. Ka tema januneb siis mu keha kokkupuute järele. Ma ei soovi teist tüdrukut enese kõrval näha ja ma ei suuda teda armastada. Ma ei taha teda kallistada ega suudelda. Maila kardab, et jäängi talumatult käituma ja väsitan teda üleliia. Kallis, anna mulle veel esinemisvõimalus, sest siirast inimest on kerge tundma õppida. Mu silma laud on rasked, aga teha oleks palju. Ma ei suuda sellega leppida, et me teineteisele võõraks jääme… Võtsin uued seisu kohad vastu. Hakkan enda eest võitlema, loobun loiust käitumisest pruudi suhtes ja muutun energiliseks. Kuidas see lõpeb?.. Raske arvata.

Eile õhtul läksin armsama poole. Ta oli vannis, aga just vanni toaga on mu armurõõmud selles korteris seotud. Kui Maila onu ja ta naine telerist filmi või „Aktuaalset kaamerat” vaatasid, kadusin armastatuga vannituppa ja sulgesime ukse riiviga. Saime seal mure tult pool tundi armatseda, pesime vastastikku teineteist sooja veega ja käisime ka duši all. Säravi silmi väljusime vannitoast ja suundu sime tagasi telerit vaatama. Seekord palus pruudi onunaine mind oodata.

Maila tuli vannitoast välja, mossitas mind nähes ja asus õppima. Eriti me ei rääkinud, kuigi istusin ta pool ligi tunni. Mõttes riietasin ta lahti, mida lihtsustas kerge kittelkleit ta seljas. Olen seda küllalt sageli aidanud tal lahti nööpida. Ka seekord polnud rinnahoidjat kleidi all. Prinkis rinnad kord vajusid hingamise rütmis, siis aga kerkisid. Suure jõuga hoidsin ennast tagasi, et neid mitte hellitada. Südamedaam saatma mind ei tulnud, aga nagu väga viga polnudki tema pool, kui välja arvata jahedus ta silmades.

Täna hommikul kihutasin unisena jälle samasse paika tagasi, ent kohmitsesin liiga mõtlematult ta ukse taga. Ta kuulis seda ja saatis onunaise enne korterist väljumist kontrollima, kes seal on. Jooksin tänavale ja kui Maila oli veidi kodunt eemaldunud, lähenesin talle.

Algul ütles ta mulle mõne täiesti sobiliku sõna, siis pahvatas: „Ma lähen väljasõidule!”

„Kuhu? Kellega?” uurisin.

„See pole sinu asi,” lausus ta nipsakalt.

Pole sugugi võimatu, et ta tahab seal mulle kätte maksta ja andub kellelegi, mis häirib mind muidugi väga. Mitte kuidagi ei mahu mu pähe, et mingi mees armatseb Mailaga, kes isegi ei tarvitse armumängu nautida. Ta võib rõõmu tunda asjaolu üle, et teeb seda, mis mind häirib. Võib-olla aga ta luiskas mulle väljasõidust või äärmisel juhul teeb seda vaid sõbrannaga?

Täna õhtul lähen jälle pruudi poole. Kas sellel on kehvad tagajärjed?.. Ei või üldse aimata, kuidas mind vastu võetakse, aga pole võimatu, et uks lüüakse mu nina ees kinni. Äkki lubatakse mind tuppa! Kõik võib oleneda minu jaoks ka sellest, kes uksel seisab. Maila onu ja onunaine vist ei aima, et meie vahekord on hukas.

Laupäeval sõidan Jõgevale ja sealt edasi Tallinna. Kuidas küll see reis õnnestub?.. Praegu ei oska midagi tuleviku kohta öelda – niivõrd ähmane on see. Temake tundub mu vastu ükskõikne olevat, ent võib-olla hoopis vihkab mind. Ta hing täielikus rahus minu suhtes kindlasti pole.

Küll on ta tujukas tüdruk! Kui tal veel midagi ees seisab, siis kõik arvestagu teda, tugeva iseloomuga inimest! Väga kurb oleksin, kui lahku läheksime – meist saaks vahva paar. Pealegi ihalevad meie kehad teineteise järele, aga see on abielus väga tähtis.

Peas rabelevad mõtted, mis ei anna asu ja painavad. Asja ees, teist taga ennast tappa oleks siiski suur rumalus.

Samas mõtlen: peaksin armastatu tähelepanuga üle külvama. Miks tegin küll oma olukorra väga raskeks?

* * *

Ostsin väikese mängukuke ja tahtsin Mailale viia. Talle üle anda seda ei õnnestunud. Võib-olla ei ööbinudki ta Tartus?.. Südamedaam ju põgeneb praegu minu eest. Onu ja onunaine ei paista temast midagi teadvat.

Ootamatult kohtasin Liinat, oma ehitusmaleva rühma kallimat, kes on pikasääreline kaunis piiga. Põrutasime restorani Kaseke, sest tal pidi kahekümne kolmas sünnipäev olema. Meenutasime lustilist aega Leie rühmas. Tantsida oli endise armsamaga vahva ja erutav, sest ta liibus tihedalt minu vastu. Kuna ta suitsetas, panin minagi mitmed sigaretid hammaste vahele, mis oli muidugi lollus. Kui ma viibin suitsu tossutava neiu seltsis, kipun ikka nii tegema. Saatsin Liina sugulase poole, kus ta pidi peatuma.

„Kus sa muidu elad?” uurisin.

„Jõgeval. Tule mulle külla!” vadistas särtsakas kaaslane.

„Ma ei tea su aadressi.”

„Selle saad!” sädistas endine armastatu ja kähku oli see mu kalendermärkmiku kõige tagumisel lehel kirjas.

Liina sugulase maja väravas suudlesime põgusalt, kallistasime tugevalt ja otsustasime ka järgmisel õhtul Kasekesse minna.. Seekord siiberdasime põhiliselt tantsupõrandal, kuid tegime ka väikesed napsud ja pahvisime suitsu. Restoranist lahkumise järel jalutasime Toomel, kus kallistasime ja musitasime. Kohati tundus mulle, et läheb seksiks nagu malevapäevadel.

„Ma tahan sind samuti, aga see on võimatu – ments on haripunktis,” ütles Liina ja lükkas mind enesest eemale. „Jõgeva pole Tartust liiga kaugel. Tule mulle külla ja meenutame vanu aegu!”

„Võid kindel olla, et tulen, aga millal – seda ma täna küll ei tea. Praegu on mul väga kiire, aga sel aastal kohtume kindlasti,” otsustasin ja meie kallistused, aga ka suudlused teisenesid hoopis vaoshoitumateks kui varem.

Saatsin Liina sugulase poole lõbusa vestluse saatel, aga järgmisel hommikul sõitsin Tallinna, et saada veidigi lohutust piinavatest mõtetest. Sellele aitab ehk Matildegi, mu vana sõbranna, kaasa. Ta töötab nukuteatris valvurina nagu ta emagi. Valveruumis on suur peegel, millest näen kõike, mida me Matildega armumängu ajal teeme. Igatahes lisab see minusse krapsakust.

Sõbratar on lopsakate kehavormidega naine, kelle suurtel rindadel on üsna mõnus ka lihtsalt lamada, milleks pikalt aega ei anta, sest ta armastab ütelda: „Ei maksa aega tühja-tähja peale raisata, magada võid kodus kah.”

„Loomulikult,” on minu vastus.

Ta avameelsus rabab, kuid sobib mulle ülihästi, et ta valvekorra ajal armatseme. Tean ta töögraafikut, aga igaks juhuks on mul ka ootamatuste ärahoidmiseks nukuteatri valvuri telefoninumber.

Järgmine nädal mul kerge ei tule, ent pean vastu pidama. Teisipäeval on pikk koolipäev, kolmapäeval toimub esmakursuslaste rebaseks löömine ja tasapisi tuleb nädala lõpp, millele järgneb uus nädal, mil saab mu saatus otsustatud. Kui Maila kohtamisele ei tule, lähen nädala lõpul ta onu poolt läbi ja kuuldes, et ta Jõgevale sõitis, kihutan sinna. Saanud sealt meie tuleviku suhtes eitava vastuse, püüan novembris pooljuhuslikke kohtumisi temaga korraldada. Tundes aga, et mu olukord on päris lootusetu, lahkun muidugi ta teelt.

Mulle meeldivad saledad tüdrukud. Ehk läheb pruut mu peast minema, kui tutvun mõne saleda ja ilusa neiuga?.. Muidugi oleks suurepärane, kui meie suhted armuelamuslikule tasandile välja areneksid. Sage õrnutsemine eri paigus aitaks mind väga Maila-lummusest vabaneda. Uus armastus on kõige parem rohi vana armastuse vastu. Tappa ma ennast küll ei taha, sest soovin elus midagi korda saata. Oleks veel, et sureksin kauni neiu rüpes, siis ehk oleks selles midagi ilusat, aga teda pole ja ei saa olema. Praegu tuleb mul võidelda, et mõrsja uuesti enesele tagasi võita.

Kodus arutasin emaga kujunenud olukorda. Tõesti jätsin viimati Jõgeval endast väga inetu mulje, nagu ei tahaks ma Mailat enam nähagi, sest ta ei lubanud ennast käperdada õppimise ajal. Nüüd oleneb kõik edasine meie suhetes ta südame kangusest. Kas ta julgeb veel minuga riskida?.. Edaspidi selgub, kui suur kallima armutunne minu vastu oli ja on. Saatsin talle vabanduskirja.

Mulle tundub, et meie suhete halvenemises on ka ta sõbranna Ülle käsi mängus. Ta võib valmistada Mailat lesbilisteks suheteks ette. Igatahes hämmastas mind, et nad olid käevangus, kui neid raudteejammas kohtasin. Äkki olid nad juba sellele eelnenud ööl teineteise embuses? Võib-olla sõitsid nad väljasõidule, et teineteise kehade võlusid nautida?.. Südamedaami sõbratar on trullakas. Kas ta on meelas Mailaga õrnutsema?.. Millelegi ei või kindel olla, kui kellegi veri oma väljavalitu poole tõmbab. Viimati pole aga nende käevangus käimisel midagi ühist lesbitamisega ja ma ületähtsustan seda?

Kuidas armsam siiski veel esmaspäeva hommikul suutis minust kenasti lahkuda?.. Praegu tuleb ta igal juhul rahule jätta. Las mõtleb! Ise katsun tegutsemisega armupiinadest üle olla. Kahju, et Maila on väga sügavale minusse pugenud, ent olen ju kergemeelne poiss. Mis ma totralt nukrutsen! Trallallaa! Ega pole ma läbi ja lõhki ka ilma pruudita. Vaatan endale mõne vahva tüdruku ja üritan tasahaaval temaga kurameerima hakata. Õrnutsemise asetan temaga esiplaanile, sest uued muljed nihutavad Mailaga seotud mälestused järjest tagapoole. Oma vigu ma aga enam ei korda.

Lemmik andis mulle igal juhul tohutu hea õppetunni. Eks mu suur isekus ajas eelnevadki tiivaripsutamised hukka. Uus kallimast kallim peab sügava hingeeluga ja korralik tüdruk olema – muidu tüdinen temast kiiresti ära ja hakkan jälle ringi vaatama.

Üritan kindlat sõbratari, võib-olla isegi eluseltsilist, ülikoolis õppimise ajal leida, sest mu hing vajab rahu, tasakaalus elu ja ma ei taha niisama ringi kakerdada. Mailaga aga püüan viisakas ja rahulik olla ning ei vaidle enam temaga. Las mõtleb kas või aasta! Vähe usutav, et mina ja ka tema siis veel vabad oleme. Mis ta kokkusaamiste kohta ütleb, sellesse suhtun rahulikult ja kui juhtub nii, et me muudkui kohtume, ent ei õrnutse, kas siis ongi nii väga vaja kohtumisi igatseda. Ta võib ju selliselt minu ära piinata, kui temast õhkub ainult jahedust sellistel koosviibimistel.

Mul ei tasu rabelda – sellest pole kasu. Olen närveerimisest väsinud, ent ikkagi ei tohi Mailaga pealetükkivalt ennast üleval pidada, sest see ainult ärritab teda. Pean ennast taltsutama, aga ei tohi tõmblema hakata. Kui ma vaoshoitult ei käitu, kasvab ta trots veelgi. Temaga tuleb õrn ja tähelepanelik olla.

Pole mingi ime, et ta kardab minuga abielluda. Pelgab põhjendatult, sest leivad pannakse ühte kappi tavaliselt kogu eluks. Mida rohkem aega ma meie tutvuse alguse poole tagasi mõtlen, seda enam mõistan, et olen väga inetult Mailaga ennast üleval pidanud – ma ei arvestanud varem üldse temaga.

Pean valvel olema ja jätma lahtiseks, kas temast mu abikaasa saab, sest praegu on ju olukord niivõrd segane. Lobisen tüdrukute ja poistega mustade mõtete enesest eemale ajamiseks, aga püüan leida ka meeldivat näitsikut, kellega sõbrustada. Täna üritan Matilde juures veidi närvipingest lõõgastuda, kus tuleb võimalikult ettevõtlik olla. Seda teen selleks, et mul armupiina kergem põdeda oleks. Eriti ohtlik on kidumine sel juhul, kui selgub, et mina ja Maila pole teineteise jaoks kohased.

Rabelen muudkui Tallinnas ja tõesti hakkab ka hingel kergem. Viis ööd pean aga jälle Tartus piinlema. Arutasin emaga kujunenud olukorda ja jõudsime järelduseni, et kui ma pruudiga ära ei lepi, on see tegelikult hea tulemus, sest hiljem poleks kooselu temaga nagunii laabunud. Käi nagu nööril ja kui miski talle ei meeldi, sööb mu närvid ära ja peksab kodunt minema.

Emaga arutasime ka elu ja surma küsimusi.

Ema ütles: „Jeesus Kristuse läbi saab iga inimene igavese elu. Ta on meie lunastaja.”

„See sobib meile küll,” tähendasin naerdes.

Ema on kuldne inimene ja ta soovid ning nõuanded on samuti kulda väärt. Kaaslaste toetus aitab mul jalul seista ja mul pole mõtet praegust olukorda hävinguna kujutada. Kui Maila on minu jaoks loodud, jääme kokku, ent vastupidisel juhul lahkume tore-date tuttavatena, kes ei hakka teineteist kividega viskama.

Kõigi inimestega pean senisest rohkem arvestama. Oma vas tiku isekuse surun endas maha ja olen kannatlik. Eks mu üleolev suhtumine kaaslastesse on ennegi palju santust mulle teinud. Kui järgnevalt mõne tüdrukuga semmimine laabub, võtan enese kokku ja olen ta suhtes mõistev, ei tegutse priuh-prauh, kui miski mulle temas ei meeldi – see on minu õnneliku elu algus.

Naabrimehega jalutasin Tallinnas ringi. Ta oli naisega vahepeal riius, sest oli kolm ööpäeva oma pere jaoks kadunud. Raul oli poes võluva neiuga tutvunud ja ei suutnud varem temast lahti rebida. Magnetofon oli pidevalt lüürilisi viise mänginud, kui nad olid voodis armatsenud. Näitsik oli pidanud lõpuks tööle minema – see oli armupeo ka lõpetanud. Nõrkus liikmetes, pea uimane, oli mees koju jõudnud.

Nüüd on naabrimehel oma naisega vahekord tipp-topp. Ta oli Annile luisanud, et oli töökaaslastega saunsuvilas pummeldanud. Sõbramehe poolest oli üks kambajõmm seda tõendanud ja aegajalt rõhutanud, et jooming oli naisteta toimunud. Praegu paistavad naabrid teineteisega arvestavat, nagu see on abikaasade vahelistes suhetes kohane.

Olgu nii raske kui on, aga inimene on tugev, elab kõik tavaliselt üle. Raulil oli ju enne oma naisega abiellumist draama endast kuus aastat vanema naisega, kellega oli voodis ülihästi sobinud. Abielust oli vaid pisike samm puudunud, ent kord oli kirglik naine ta huuled suudluse ajal katki närinud, mis oli teda vihastanud. Järgnenud oli vastastikune sõnavahetus, mis viis suhte katkemiseni. Kolm ööd ei saanud naabrimees magada, kümme ööpäeva ei leidnud ta kusagil asu, kakskümmend päeva käis nagu udus ringi, tasapisi hakkas Anniga kurameerima, järgnesid muidugi õrnutsemised, ühekssaamine, abielu ja enesetunne läks mehel lausa heaks.

Vaatan naabrite väikseid lapsi ja mõtlen: nad on suur koorem, mida on raske kanda. Pole ime, et Maila ennast sellise laadungi ette kardab rakendada, sest noor inimene ei taha pereelu raskuste sisse mattuda.

Tervise pean korda saama – muidu elan nagu köhakott. Korisen ja ragisen ning sellisena pole mind kellelegi tarvis.

* * *

Öösel tulid head mõtted pähe. Pean võimalikult palju muuga tegelema, aga mitte Mailast mõtlema. Tasapisi teeb aeg iga lummusega oma töö.

Armsa kaotusvalu piinab mind kahjuks kogu aeg. Parem on see korra üle elada ja maha matta. Olen ju mitme tüdrukuga tiiba ripsutanud, aga praegu ei tahaks ma ühegagi neist tõsiselt tegemist teha. Suurepärane oleks, kui selguks, et minu ja Maila vahel on kõik läbi. Väga hästi sobiks, kui ta muutuks mulle miskipärast vastumeelseks.

Vaja on ringi vaadata, sest muidu ei leia ma enese kõrvale kedagi. Kui Maila tuleb siiski esmaspäeval minuga kohtama, on meievaheline olukord praegusest selgem ja proovin ennast senisest mõistlikumalt üleval pidada. Tunnen, et kallikese antud õppetund on asja ette läinud ja teda tuleb igal juhul tänada.

Kallis Maila, mõtlen sinu peast väljalöömise mõtteid selleks, et meil oleks kergem teineteisest lahkuminek, kui su eluteel üleliigseks osutun. Alateadvuses on mu mõtted tahtmatult väga tugevasti sinuga seotud. Viimasel ööl nägin unes, et hullasime alasti basseinis ja klappisime teineteisega suurepäraselt.

Tore, et und on mul praegu piisavalt palju, sest muidu rabelen ennast asemel unetuna hulluks. Nagunii näen kaugelt tihti enesele pruuti lähenemas. Hiljem selgub, et olen eksinud. Maila- mõtted painavad, aga aeg peab nendega oma töö tegema. Kui kas või hetkeks mõtlen temast kenasti, tuleb eriliselt mõnus tunne hinge. Ainult rahu! Ehk lepime tõesti ära, nagu usutakse?.. Teen aga samas kõik selle nimel ja isegi veidi rohkem, et tüdineda puhumast lõkkele, millele tema ei puhu.

Juhul, kui meie teed ei ristu, oleks hea Tartust lahkuda, kuid kahjuks on see võimatu. Suvel oli ka raske, kui pommitasin Mailat kirjadega, ise vastust tavaliselt saamata.

Eile rääkis Rauding seminaril itku kaudu pingest vabanemisest. Nutt aga ei taha mul õnnestuda, kuigi armupiinad urgitsevad minus ja piinavad mind lõputult. Arvatavasti ei ole ka Mailal kerge, sest ta harjus minuga õrnutsema, ent nüüd peab üksinda asemel piinlema. Küllap otsib temagi lahendust, et oma saatust kergendada. Võib-olla kõnnib ta aga sõbranna või uue kavaleri käevangus ringi ja tunneb elust rõõmu?

Mul on siiski lootus, et mõrsja õhkab minu järele ja ootab minuga taaskohtumist. Mina pean igal juhul sel nädalal vastu pidama ja temaga suhtlemisest loobuma. Võib-olla tuleb see meie vahekorrale kasuks?

Olen kurvavõitu. Loen päevi ja tunde esmaspäeva õhtuni. Kas Maila tuleb minuga kohtama?.. Kui praegune olukord on ta kavala vaimuvilja tulemus, et panna mind talle sobivas suunas mõtlema, siis tõenäoliselt tuleb. Parem on aga minna kohtamisele tundega, et vaevalt ta sinna saabub, sest siis on pärast kergem, kui mu lootused ei täitunud.

Kõnnin mööda Tartut ja räägin Mailaga mõttes. Tihti tuleb ta mu silme ette ja võtan ta riidest lahti. Peale tema mu südames kedagi ju pole. Kas annab veel midagi meie suhtes heastada?.. Elame, näeme. Kõige parem rohi vana armastuse vastu on uus armastus, aga kust seda nii äkki võtta?.. Olen tavaliselt tüdrukutega käitunud, nagu oleksin kohitsetud, seetõttu on raske armuasja des edule loota.

Kaine mõistusega võttes on kõik väga hästi, kui väljavalitu minuga kohtamisest loobub ja meie vahekord katkeb. Vaataksin endale uue ja Mailast vähem tujuka pruudi. Ehk leiab ta minus midagi hinnatavat ja on minu vastu hell?

Sõnades on lihtne oma südant meelepäraselt käituma panna, tegudes on see kahjuks raskevõitu. Teadmatus on eriti kohutav ja ebamäärasus rusub. Alles siis, kui raske hoobi vastu pead saan, mõistan, et olen ennast matsina üleval pidanud, kukena kirenud ja vägivallaga seda saavutada püüdnud, mida nii kätte võita on võimatu. Kas olen ma tõesti tolvan, kes eksimusest õppust ei võta?.. Naist võib vägistada, ent enne pean kindel olema, et just seda ta soovibki.

Tohutu hea, et olen siiski katsumusele vastu pidanud ning elu ja tervise säilitanud. Nüüd on meie kohtamine väga lähedal. Kui Maila sinna ei tule, teen äkkrünnaku ta armastuse võitmiseks, kuni piisavalt palju hukkamõistvat kriitikat temalt saan või tema minuga lepib. Mu süda on siiski väga raske, mu meeleolu on vilets ja miski ei valmista mulle rõõmu. Võin ju naeruse näo teha, lobisedagi tüdrukutega, kuid see on ka kõik. Hea, et ümberringi on kaaslased – saan mõtted tulevasest vahel mujale juhtida. Mu kangus on tõesti murtud ja tunnen ennast eikeegi olevat.

Täna toimus rebaseks löömise õhtu, kus mina polnud tähtis asjamees, aga väike tegelane olin siiski. Paljud kursusekaaslased kippusid laua taha rebaseid küsitlema – seal istuja sai endale ju vägedejuhataja seisuse. Kombetalitus jättis ehk paremagi mulje kui möödunud aastal. Rebased käitusid küllalt viisakalt, ent suuderi mängus olid nende musud magusamad kui teistel, ringmängudes olid kõik kelmikad. Sain igatahes piisavalt palju ka tantsida, kuigi lusti selleks polnud.

Peo lõpp kipub ära vajuma ja nii juhtus ka seekord. Tiirutasin tujutult ringi, kuni lõpuks üksi sealt lahkusin, kuigi kell oli vaid kaks öösel. Peopaiga lähistel nägin üksikut neidu tippimas, kelle külge ülemeelikult haakusin. Selgus, et tema tuli restoranist Kaunas ja oli seal peigmehega riidu läinud. Saatsin teda, aga kui ta näitas oma maja, rabasin ta käte vahele ja pidin ta suudlustega peaaegu ära lämmatama. Tal polnud selle vastu midagi ja küllap aitasid restoranis joodud napsid sellele kaasa.

Meie energilisus ja kirglikkus vallandusid järjest enam, aga järsku rebis näitsik enese mu käte vahelt lahti ja hüüatas: „Aitab küll! Ma pean minema!”

Lunisin: „Saame veel kokku, kui täna pead minema.”

Selle peale algul vaid naeratati, aga lõpuks siiski lausuti: „Vallatlesime natuke, kuid sellest aitab – meie eluteed jätkuvad eraldi.”

Kadunud ta mu silmist oligi ja sain ühiselamu poole astuma hakata.

* * *

Üleeile õhtul kuulasin setude ja Hellero esinemist. Meloodia ja rütm olid täitsa mõnusad. Vaheajal hakkasin eesti fi loloogia teise kursuse Merlest välja tegema, kes tuli minuga kenasti kaasa, aga pani mul setude tantsud nahka, sest sain neid vaid ukse vahelt vaadata. Pärast kontserti saatsin tujuküllase vestluse saatel Merle koju. Puiklemata laskis ta oma käest kinni võtta. Üsna haritud ja laia silma ringiga näib ta olevat: kuulab tõsist muusikat, vaatab teatrietendusi, külastab kunstinäitusi ja armastab metsas ringi kolada. Meie vestlus läks mulle hinge.

Ta kodu ees seistes lunisin ka majja sissepääsemist: „Ma tahan sinuga veel olla ja ei raatsi sinust lahkuda.”

Üllatavalt kiiresti jõudsin sihile.

„Olgu pealegi! Mul polegi kedagi kodus.”

Mulle pakuti kohvi ja mu julgus kasvas. Istusin kauni näitsiku kõrval ning üritasin teda nagu muuseas siit ja sealt pigistada. Tõrjuv ta minuga polnud ning mu häbematus läks nii suureks, et rabasin ta pea käte vahele ja vajutasin ta huultele tulise suudluse. Merle ei näidanud oma musimokkadega agarust üles, ent mind endast eemale ka ei tõuganud.

Silitasin ta juukseid ja kaela, ise korrutasin: „Küll oled sa vastupandamatult ilus! Küll on sul hurmavad juuksed!”

„Sa oled suur meelitaja!” ütles Merle naeratades.

Tõesti on tal paksud blondid juuksed ja need lausa kutsuvad ennast silitama.

Mu kaunis kaaslane püüdis kohvijoomist jätkata.

„Jäta, palun! Kas sulle kohv ei maitse?”

Võtsin tassist lonksu rüübet.

„Suurepärane!”

Panin sõrmed Merle põlvedele ja lükkasin hetke pärast nad jupp maad kleidi all reit mööda kõrgemale. Rõõmustasin, sest mu sõrmed jäid rahulikult paigale. Suudlesin kaunishinge huuli, nägu ja kaela.

„Kas pole juba küllalt?” pahandas ta.

„Ei!” vastasin ja libistasin sõrmi natuke edasi.

Jälle surusin suudluse näitsiku huultele, kuigi mu kätt püüti reiest eemale rebida. Ma ei lasknud ennast häirida, vaid libistasin sõrmi veel edasi.

„Jäta järele! Kas kuuled?” hüüatas Merle.

Kuivõrd piirduti ainult sõnadega, pigistasin julgelt ta reit.

„Kohe! Ma tahan ainult tunda su sooja ihu oma sõrmede all!”

„Ära tee, palun,” sosistas ihaldusväärne tütarlaps.

„Ära karda,” sosistasin samuti.

Rabasin näitsiku sülle ja tassisin diivanile. Küllap oli ta oma saatusega leppinud – enam ei vaielnud ta mulle vastu. Samas liigutas ta oma kätt niivõrd ettevaatamatult, et küünarnukiga vastu nina sain. Tundsin valu, aga eelkõige ehmatas mind tõsiasi, et ninast midagi nirisema hakkas. Tõmbasin käeseljaga üle vuntside. Veri!

Mu pürgimistel Merle pool oli kriips peal. Abivalmilt tohterdas ta mu nina, aga veidi aja pärast jõime kohvi. Uuesti kohtumisest ei tihanud ma rääkida, kuid „nägemiseni” ütles võõrustaja mulle siiski üsna armsalt. Ebamääraselt kõnelesime esmaspäevase kont serdi külastamisest, kuid vaevalt saan aega sinna minna, sest siis on ju mul Mailaga kohtamine ja ülekooliline kõnevõistlus. Tulevikus võin mõne vahva neiukese siiski mingilt ülikooli kontserdilt kinni nabida.

Edaspidine minu ja Merle vahel oleneb põhiliselt sellest, milliseks kujunevad minu ja Maila suhted. Kui pruudiga vahekord ei laabu, teen ponnistuse tutvuse arendamiseks Merlega. Igal juhul jättis uus tuttav endast hea mulje ja äratas huvi enese vastu, vaid õnnetu juhus seoses verejooksuga mu ninast välistas seekord armumängu.

Õhtul ootas mind ühiselamus üllatus, sest mu krapsakas toakaaslane Madis oli mingi noorikuga meie toa hõivanud. Ta on isegi nii energiline, et pani enese korrusevanema juures ööseks ühiselamu telefonivalvesse kirja.

Ta ütles: „Ma teen nii tööd rohkem, aga magan vähem, mis sobib mulle hästi.”

Seekord lippas ta hulk aega ühiselamus ringi, et mulle voodikohta leida. Jäägu see tagumiseks korraks! 103. toas sain aseme, kuid und mul ei tulnud ega tulnud. Kippusin Merlest, ka Mailast mõtlema. Kui kuskil nagises voodi, peitsin pea padja alla. Hommikul vara läks mul uni ära ja ma kupatasin Madise kallimaga meie toast välja. Madis lunis küll, et lasku ma tal veel näitsikuga magada, aga mina olin halastamatu ja heitsin oma voodisse uinakut tegema.

Kannatamatusega ootan esmaspäeva, et näha, kas väljavalitu tuleb kohtamisele või ei. Edaspidine plaan ta sinna mittetulemise puhul on segane, aga küll see kristalliseerub. Tohutu vahva oleks, kui kohtuksime. Käituksin siis igati aumehelikult ja olenemata sellest, kas kõik ta ettepanekud ongi mulle meelepärased, ikkagi nõustuksin nendega. Kui ta kohtamisele ei saabu, siis samal päeval ma arvatavasti tema poole ei lähe.

Eile kindlustasin veelgi tagalat. Nimelt olin tantsuõhtul ja keerutasin jalga maatüdrukuga, kes püüab EPA kaugõppesse sisse saada. Korter on tal Tartust kümne kilomeetri kaugusel, aga palka saab saja neljakümne rubla ringis. Kui teda sõbranna poole saatsin ja võrgutada püüdsin, ta põhiliselt naeratas.

Mõtlesin: küllap jõuame ka seksini.

Seda siiski ei juhtunud, sest ta laskis küll rindu silitada, ent see oli ka kõik.

„Me pole loomad,” põhjendas ta i-le punkti panemata jätmist.

Küll püüdsin selgitada ja seletada ta mulle andumist: „Armusime esimesest silmapilgust ja meile on kõik lubatud.”

„Ära parem üritagi mind surnuks rääkida – kasu sellest pole!” ütles ta kelmikalt.

Maatüdruk on armsa naeratusega. Leppisime järgmise kohtamise suhtes kokku. Soovisin, et see ebamääraseks jääks, aga tema tahtis, et me näeksime teineteist jälle kindlas kohas ja kindlal kellaajal. Leebe iseloomuga näib ta olevat, ka üsna korralik. Kui just Mailaga suhted hukka lähevad, on tema juures hea lohutust otsida ja leida. Küllap ta õdusas paigas mulle ka andub. Rinnad on tal parasjagu suured ja nendega mäng erutas mind juba tänaval väga. Püüan korralikke tütarlapsi mõista, ent ikkagi olen nördinud, kui nendega lõppsihini ei jõua.

Mõtlen: ärgu lasku näitsik mind ennast ka käperdada, kui edasisest keeldub.

Ma ei viitsi enam tutvusi luua ja mitmel rindel piigadega sahmerdada. Kena rahuliku armsa naisega oleks ikka tohutu vahva küll elada.

Mu mõtted varjutab Maila. Pean tugev olema, kui temaga esmaspäeval ei kohtu. Kõik tuleb mängu panna, et ebasoodsa tulemuse korral ta oma südamest välja rookida.

* * *

Maila ei tulnud kohtamisele. Ootasin teda pool tundi.

Pärast kõnevõistlust kõndisin, alpikanni õied näpus, võidu puhul auhinnaks saadud Eestimaad kujutav fotoalbum hõlma all, ülikooli peahoone poole.

Mõtlesin: lähen Merlele vastu, sest ülikooli saalis toimus kontsert.

Paraku oli see juba sedavõrd ammu lõppenud, et ma ei näinud enam ühtki seal viibinut, aga nüüd tuli mu pähe mõte: astun Maila poolt läbi ja annan õied talle – äkki ei saanud ta kohtamisele tulla.

Piilusin ta aknast sisse. Ta toimetas diivani juures ja valmistus magama heitma. Küll oleks see suur õnn olnud, kui oleksin saanud ta kaissu võtta! Öösärk oleks lennanud diivani kõrvale maha. Me oleksime kaua rüdistanud, aga ikkagi poleks suutnud me teineteisest küllastuda. Noor inimene on juba kord selline, et temal ei saa armuelust kunagi isu täis.

Võtsin südame rindu ja helistasin tuttavat uksekella. Maila onu avas ukse ning palus mind esikusse astuda. Diivani kõrval öö kapil olid arstirohud. Ajasin mõne sõna mõrsjaga juttu, tundes endal sooja pilku, kui talle lilled ulatasin.

Ütlesin: „Võtan sinuga ühendust.”

Ta ei näinudki selle vastu olevat ja mu süda hüppas rinnus rõõmust.

Nüüd on mu plaan endine – laupäeval sõidan väljavalitu poole Tartu-Jõgeva rongiga. Edaspidine sõltub sellest, kuidas mind seal vastu võetakse. Loodan millegipärast, et mind kohe ukse taha ei visata. Kannatusrikas Mailast eemalolek – see on praegu minu elu. Muidugi ei saa kindel olla, et ta minuga ära lepib.

Eile õhtul kihutasin jälle tema poole, aga ta onunaine teatas: „Maila sõitis Jõgevale.”

„Eks siis tuleb ka mul sinna sõita,” otsustasin.

Lilled võtan muidugi pihku, aga meeleolu on selline, et midagi head ma pruudiga kohtamiselt ei looda. Parem on pettekujutlusteta elada, kui väga võimalik on nende julm häving. Äkki vaid näis mulle, et Maila rõõmustas, kui teda külastasin?.. Ta heameel võis ka vaid hetke tuju olla.

Kui Jõgeval tulevase pool mulle vastu nina antakse, lähen Liina juurde, kes elab ju samuti samas linnas. Võib-olla on mu ehitusmaleva kallim kodus?.. Vähemalt näen ära paiga, kus ta elab.

Küll võib Liina suudlus kirglik olla! Ta on keelega töös väga suur meister ja ta neegri pruntis musimokad klammerduvad alati mu huulte külge, kus võivad mind lõputult erutada. Kahju, et praegu pole mul ehitusmaleva armsama vastu sooja ega külma. Maila suhtes ma paraku ükskõikne pole, kuigi töötan pidevalt selles suunas, et ka temaga paksunahaliseks muutuda, aga seni on see kehvalt õnnestunud. Vahel tuleb õhtul meelde mõni tore seik temaga, ka ärkan öösel üles ja kordub sama.

Igal juhul sundis suhtlemine väljavalituga eneseanalüüsile ja mõttele: olen põikpea, kellega ükski tore näitsik läbi ei saa, kui samas vaimus jätkan.

Ehk vabanen Maila-lummusest ja meie teed lähevad lahku?.. Vaatan tasapisi ringi ning tänu praeguse pruudi kasvatusele on uutel pruutidel minuga hoopis parem läbi saada kui varasematel. Palju sõltub Jõgeval Maila ja ta ema pilkudest ning sellest, kuidas nad minusse suhtuvad. Kui nad on väga karmid minuga, ega ma sinna enam tüki. Vast saan löögi Maila-lummusest vabanemiseks?

Praegu on olukord selline, et piisab mõnest kallima lahkest sõnast, pilgust ja sulan õnnelikuks ja toredaks inimeseks, kes on hoopis midagi muud kui varem. Ei vägivallale, keksimisele ja poosetamisele! Roheline tuli põlegu alati, kui on vaja Mailaga arvestada ja loomulikult olen temaga ka hell.

Käisin tantsuõhtul. Hilinesin kaheksa minutit maatüdrukuga kohtamisele klubi ees. Ootasin seitse minutit, siis läksin saali, kus nägin teda tantsimas. Hiljem selgus, et see, kellega ta seal siiberdas, oli ta kavaler. Mis sa ütled?.. Lunisin maatüdrukult uut kohtamist, aga tulemusteta. Võib-olla ongi parem, et temaga tutvus edasi ei arene?.. Vaatasin teda pärast kohvikus istumist ja ta ei meeldinudki mulle nii väga.

Olen eesti filoloogia neljanda kursuse üliõpilane. Teadmised on mul keskmised ja eriti pole ma millegagi silma paistnud. Õppeedukus on mul 4,8, mis näitab, et olen koolitöös hästi vee peal püsinud. Tulevikus võin saada Tartu kirjandusmuuseumi teaduriks või kuhugi kooli õpetajaks. Tallinnas töötamise lootus on mul üpris kesine. Kehakaal on mul enam-vähem korras, kuigi võiksin mõni kilo kergem olla. Mu juuksed on veidi punakad ja päevituda pruuniks on mul peaaegu võimatu. Aega kulutan tüdrukute peale üsna palju. Leidub ka selliseid õrnema soo esindajaid, kes minuga klapivad, kuid tavaliselt ei meeldi nad mulle eriti.

Just vaatasin ennast peeglist, et silmad on mul pisikesed, ent ilmekad. Mehe kohta olen liiga tundlik ja ma ei suuda kellelegi liiga teha. Käsi ei tõuse lihtsalt loomale ega inimesele paha tegema, kuid kogemata võib seda muidugi juhtuda. Olen tobu, et nimelt nendega käitun ülbelt, kes minusse hästi suhtuvad. Olen rumal ja pealiskaudne inimene, kellel juukselakk lehvib kukla taga. Mõne aasta pärast tuleb mul paksuke vagur vanatüdruk või hea õnnetu lahutatud naine otsida. Siiski praegustest nõudmistest, mis puu dutavad mu tulevast naist, ei kavatse ma veel lähemal ajal taga neda. Kui kahju küll, et ma Tallinnas ei ela, sest Matildel on täna valve öö. Järgmise Tallinna-sõidu sobitan nii, et saan õhtul ta poole nukuteatrisse minna.

Dekanaadis avastasin, et olen edasises plaanis aspirantuuri arvatud. Suurepärane, sest see innustab mind õppetöös pingutama.

* * *

Sõitsin Jõgevale, roosid peos ja mängukukk kotis. Maila kodus andsin kolm õit nii oma väljavalitule kui ka ta emale. Kõik kulges peaaegu rahuldavalt, sest kingitust saades pruut isegi naeratas.

Jäädes kahekesi aga prahvatas ta: „Sa oled kokkulepet rikkunud, sest ei pidanud kaht nädalat vahet kokkusaamistes ja nüüd ei taha ma sind näha!”

Suutsin ta siiski ka naerule viia, kui nalja viskasin: „Ma lihtsalt ei saanud teisiti, sest mu jalad tõid mind sinu poole, kuigi neid karmilt keelasin.”

Mõtlesin: ehk jõuame õrnutsemisteni välja?

Rabasin Maila käte vahele ja üritasin teda kirglikult suudelda. Nägu pöörati kõrvale, aga seejärel rabeleti mu käte vahelt lahti ja joosti minema. Õppisin vene kirjandust ja vaatasin aknast hanesid, kes oli järgmisel hommikul plaanis tappa.

See, et Maila ei tahtnud minuga ära leppida ja minu Jõgevale tuleku üle ei rõõmustanud, viis mu rööpast välja. Kõndisin temaga maja alumise korruse tuppa, kus ta tegi diivanile mulle aseme.

„Sa polegi rõõmus, et su poole tulin,” lipsas üle mu huulte tahtmatult.

„Ei!” kostis nipsakas vastus.

Panin käe kallima tagumikule ja tõmbasin ta enda vastu.

„Kas oled hulluks läinud?” pahvatas ta, rebis enese mu käest lahti ja jooksis krabinal üles oma tuppa.

Läksin talle järele ja nägin, et ta nutab ema juures. Nüüd tormas Maila teise tuppa, kuid mitte kauaks – teleris mängis ju naljafi lm. Kõmpisin tagasi esimesele korrusele, kuhu mulle oli ase tehtud. Et uinuda, tegelesin jälle vene kirjandusega.

Magasin suhteliselt hästi, aga mõrsja ei maganud peaaegu üldse. Hommikul askeldas ta köögis, kui ma poole üheteistkümne ajal sinna loivasin. Ta oli kuidagi uimase olekuga ja kui püüdsin temaga suhelda, ei vastanud ta mulle algul ühtegi sõna. See oli vesi minu veskile, sest sellega näitas välja ta oma halba iseloomu, eelkõige ülbust. Minus tekitas ta seetõttu vastumeelsust. Hiljem polnud ta suu päris lukus ja me arutasime kujunenud olukorda, aga miks on see tekkinud, jäi täiesti kõrvale.

Maila ütles: „Mina olen samuti isiksus. Sina rõhutad pidevalt, kui tähtis sina oled. Iga teine sõna on sul oma minaga seotud. Praegu tahan veidi magada. Kokku võiksime 28. veebruaril saada. Varem pole mõtet.”

„Kui just tahad nii pikka vaheaega, olgu pealegi,” nõustusin temaga vastumeelselt.

Pärast seda, kui armas põllekandja oli uinaku teinud, nähvasin: „Sa käitud, nagu armastaksid mind!”

Tema läks sellest närvi. Küll trampis! Hiljem narritasin teda mitu korda.

Suisa ta suhu ütlesin: „Rauda tuleb taguda, kuni see on kuum, ja kirglikult armastada tuleb, kui oleme noored, sest äkki pärast tahame küll, aga ei suuda.”

Maila teatas: „Sina ei arvesta minuga üldse.”

„Arvestan, kallis,” lõikasin leebe naeratusega vastu. „Kas ma pole sinuga küllaldaselt õrnutsenud? Ainult ütle midagi ja kõigega arvestan, mis armuellu puutub!”

„Sul pole muud peas kui ainult seks!” pahvatas tulevane.

„Aga loomulikult, sest nii saavad mees ja naine üheks, mida soovib iga tark inimene,” seletasin.

Isu temakesel polnud ja ta ei söönud üldse. Virutas tooli pikali, kui teda seksijutuga õrritasin. Ta oli lausa teist nägu kui tavaliselt. Ta oleks rahulikult mu jutu peale vaid naernud ja vaevalt ta endast nii väga välja oleks läinud, kui talle ükskõik oleksin.

Vaatasin, kui pruudi ema hanedelt sulgi ära kitkus. Ta paneb suure rõhu õppimisele ja leiab, et elus tuleb kõik koolile allutada. Paistab, et ta on arusaamisel – ülikoolis õppida on väga raske.

Maila tormas majast minema, mina aga jätsin ta emaga head aega. Võtsin kaks Gorki raamatut kaasa, et neid rongis lugeda ja saada ettekääne jälle Jõgevale tulekuks. Minnes jaama suunas, sattusin teel armastatuga kokku ja saatsin teda sõbranna koduni. Endiselt oli mu väljavalitu väga ärritunud. Sõitku ta potilaadale ja las peab sõbrannat kalliks! Las vallatlevad nii tihti, kui süda lustib! Ilmselt võin pruudi oma elust maha kanda.

Ta armastab küll mind, kuid mõistus ütleb talle: Elmariga on parem mitte abielluda.

Kuivõrd ta peab oma joonest kinni, tuleb talle kriips peale tõmmata ja mul pole mõtet piinelda ega teda piinata. Viimati sain ta käest kõvasti vastu nina. Ta pole kindel, et meie lahkuminek talle kasu toob, aga ikkagi on ta kõva kui kivi.

Mina tegin kõik, et teda veelgi rohkem oma peast eemale peletada, sest läksin Liinat otsima. Maja, kus ehitusmaleva kallim elab, leidsin juhatamise peale üles, aga teda mitte. Üritasin seda mitu korda, aga tulemusteta, ja sõitsingi Tallinna-Moskva rongiga Tartu poole. Lootsin, et jõuan ülikooli saali kontserdile ja kohtan seal Merlet, aga jälle oli kontsert juba lõppenud. Ikka läksid mõtted sellele, et küll kukkus mu seksiüritus Merlega õnnetult läbi. Ikka ei mõista ma, mis siis valesti tegin, sest käega lööki ei osanud ma ette näha. Ehk oleksin siiski jõudnud oma käe nina ette tõmmata enne obadust?.. Neiu on oma saatusega leppinud, kuid mina langen rivist välja – tõesti on see mõtlema panev tõsiasi.

Tulin oma ühiselamusse, jalutasin koridoris ja juhtusin Svetlanaga kokku, kes on vene filoloog. Võtsin temaga jutu üles ja saatsin ta tuppa, kus istusime ning kõnelesime. Meil oli teineteisega mõnus olla. Algul õpetasin talle eesti keelt, aga pärast hakkasin ennast kiitma. Ta oli minuga väga mestis, sest on vahva ellusuhtumisega, hing on tal avar ja särtsu on temas parasjagu. Tõesti on ta tore tüdruk, seejuures suhtub ta minusse ilmse austusega.

Otsustasin teda võrgutada. Küsisin esmalt, kus ta toakaaslased asuvad. Sain teada, et nad on rahvatantsutreeningul ja ilmselt lähema poole tunni jooksul ühiselamusse ei jõua. Panin käe nagu möödaminnes Svetlana sülle, ise muudkui seletasin maast ja ilmast. Õrnalt pigistasin ta reit kord ühest, kord teisest kohast.

„Oih-aih!” hüüatas Svetlana naerdes.

Järsku tõmmati uks lahti ja üks ta vähestest meessoost kursusekaaslastest seisis ukseavas. Mu käsi taganes Svetlanast eemale, pobi sesin midagi vähesest ajast ja põgenesin. Mulle meeldib krapsakas ja kaunis venelanna omajagu. Hakkan talle eesti keelt õpetama, aga selle varjus üritan temaga õrnutseda. Ta näib meie suhtlemise poolt olevat.

Eile istusin Svetlanaga ühiselamu telefonivalves, kuigi ta pidi seal üksi olema. Vestlesime ja vahetevahel kallistasime teineteist. Erutusime mõlemad tublisti, ent kui keegi möödus, manasime näod sellisteks, et meie vahel pole midagi. Hiljem tegin talle sööklas lõuna välja. Muidugi on raske Svetlana jutus kõigest aru saada, ent siiski tähelepanelik olles on see suures osas võimalik. Hästi armas tunne oli, kui ta mu käe alt kinni hoidis. Aeg-ajalt pigistasin teda ja suudlesime. Täitsa mõnus oli jalutada, kuigi praegu on kõikjal märg ja lehtpuud on peaaegu paljad. Svetlana on venelane, kuid ta on võimekas inimene, kes õpib eesti keele ära ja saab ka emaga suhelda. Minu ja võluva näitsiku suhted on alles alanud, aga loodetavasti arenevad nad edasi. Kaunis venelanna on igati õrna pilguga, kuid eks peale pühi näen, kuidas ta minusse suhtub. Homme püüan talle sünnipäeva puhul telegrammi saata, mida ta kindlasti ootab, sest andis ta ju mulle oma kodu aadressi.

Praegu olen Tallinnas ema tiiva all ja maadlen hambavaluga. Miks see küll tekkis – mitte ei jõua ära taibata. Kas tõesti aitas näts sellele kaasa või sai hammas külma?.. Hamba pärast tuleb mul Tartus jooksmist, sest olen nagu hunnik õnnetust. Ham-mas on igati tähtis inimese koostisosake ja küll paneb minu valu pärast tantsu lööma. Neelan igasugu tablette, et pakitsus tuimeneks. Närisin porgandit, mis mu hädasid suurendas. Nüüd on teised hambad samuti hellad – haige mõjutab terveid. Jumal temaga, aga kui valu järele ei anna, lasen hamba välja tõmmata, sest muud lahendust ma küll ei näe.

Ema on hea inimene, kes hoolitseb väga hästi minu eest ja muidugi on teised põhilised süüdlased, kui mul on kellegagi vastasseis, aga mina olen illikuku. Ema elab peost suhu, ent ta on oma eluga ilusasti mäel. Kui hästi ja kiiresti ta toitu valmistab – see on lihtsalt vaimustav!

Paraku kimbutavad teda haigused, aga neid tahaksin küll temast eemal hoida. Loodan, et ta ikka kaua-kaua elab ja väga kurb on mõelda, et pärast kooli lõpetamist tuleb mul vist Tartusse jääda. Ma oleksin vajalik Tallinnas – ema jaoks, aga ehk laabub edasine siiski tema jaoks soodsalt?

Vestlesin oma äpardunud armuromaanist naabrimehega, kes rääkis ka enese noorpõlve armastusest. Ta ei sobinud neiuga kooseluks, üksnes voodis pidas teda suurepäraseks, seal olid nad kui teine teise jaoks loodud. Nende vahel oli armastus, mis piinas. Tutvus oli poolteist aastat kestnud, millest oleks ka abielu tekkinud. Igatahes nende tuttavad arvasid nii, ent tüdruk ei tulnud ühele kohtamisele ja Raul ei teinud midagi, et uuesti kokkusaamist üritada. Kuidas küll see mees suutis ühe tõrke peale kogu eelneva suhtes käega lüüa?

Olen vastikult ülbe ja auahne, mis segabki abiellumast, sest näitsikud ei talu minusuguseid upsakaid selle. Igal juhul ei kannata mind välja kangekaelne neiu, kes hakkab mulle nimme vastu. Olen enda arust väga tark, aga kas ikka olen?

Praeguse plaani kohaselt ma enne novembri lõppu ei astu ühtegi sammu Maila suunas, ent edaspidi tuleb kaks Gorki raamatut Jõgevale tagasi viia. Kui aga mulle ajapikendust antakse, toimetan need sinna detsembris. Mõrsja ja ta ema sünnipäevadeks üritan neile telegrammid saata, kuid uueks aastaks õnnitluskaardi.

Ma ei tohi oma nõudmistega tüdrukute suhtes liialdada ja küllap Svetlana eesti keele selgeks saab, vaid kannatust on vaja. Mul pole tarvis üleliia temaga vene keeles lobiseda ja see on hea, kui armas näitsik oma majas elab, nagu mul on praegu Tartus juhtunud. Saan temaga kokku nii tihti, kui tahan ja arvatavasti sõbrustame ka edaspidi. Ta kehavormid on mulle väga meelepärased ja loodan, et ta igati soodsates tingimustes mulle andub. Juba selline õrnutsemine, nagu meil toimus, tegi meid küllalt lähedasteks. Väga kaua pole meil vaja koos olla – umbes tunni päevas võin talle pühendada. Kõige tähtsam on, et ta ennast minuga lahkelt üleval peaks.

Kahju, et ema venelasega abiellumise vastu seisab, aga küll ta lepib sellega, kui vaja. Peaasi, et Svetlana eesti keele selgeks õpib, ent väga kindlalt temaga arvestada ei saa, sest liialt vähe oleme ju tuttavad. Igal juhul teen ponnistuse tutvuse süvendamiseks ja küll oleks hea, kui saaksin hinge jälle rahu tagasi! Mitte asjatult närve kulutada ja mitte lasta ennast tasakaalust välja viia – seda on vaja, et elus edukalt edasi liikuda!

Matildega on mul endiselt mõnus vahekord. Kumbagi ei kohusta meie armusuhted, mis on kolm ja pool aastat kestnud, millekski. Mitu korda pole me teineteist tervelt kolm kuud näinud, ent võõraks pole me teineteisele jäänud. Ta on mul kord juba selline leplik hea Matilde, kes vanasti pani lausa toidumoona mu taskutesse. Nüüdki kipub seda tegema, sest tal on alati söök tööl kaasas. Seekord pakkus kotlette mulle ühes, aga võtsin temalt vaid neli kompvekki ja see oli kõik. Tegelikult olin kotletid ära teeninud küll, sest rassisime omajagu. Kahju, et hommikul enne nukuteatrist lahkumist ei hoolinud ma vallatlemisest. Olin kuidagi uimane ja unine, mind ei huvitanud seal enam miski.

Mida toob talv?.. Möödunud aastal armusin kenasti, mis aga arvatavasti möödub, kuigi olin peaaegu abiellumise ääre peal. Kahe neiuga olen perekonnaseisuameti ukse taga käinud, ehk kolmandaga lähen uksest sisse. Esimene katsetus oli lausa kaheksateistkümnesena lühiajalise tuttava Adaga. Olin ikka kohmakas küll temaga, sest ta oli alasti mu käte vahel, ent piirdusime tagasihoidliku õrnutsemisega, sest kartsime voodilinu veriseks teha. Ta oli jutu järgi süütu ja selleks ta minust jäigi.

Olin naabrinaise külaline. Küll on kolmeaastane Eve julgeks läinud! Jutustab nii, et lust kohe! Pisike Rita on liialt väike veel juttu ajama, aga ka tema on vahva vallatu tüdrukutirts. Eve on aga sedavõrd elav laps, et lükkas kiikhobuse külili. Panin ta papupaela kinni, kiigutasin teda kätel ja tema laulis. Lastega tegeldes võidab ka ema südame, kes on küll veidi trullakas, aga siiski üsna ahvatlev. Nalja pärast haarasin teda mitmel korral pihast, mille peale ta rõõmsalt naeratas.

Ema tukkus, pea laual, ja minagi magasin samamoodi. Ema pabistab, et tuleb külm aeg, mis pole talle konti mööda, aga ta on tubli ja saab hakkama. Ta on armas inimene, kes minu eest kõige rohkem hoolitseb. Talle annan elu mõtte, samas aga ega temaminust lähemat inimest ka naljalt ei leia, sest mu vend Ülo käib ta juures ju haruharva.

Vestlesin emaga põhiliselt hambavalust, mis on mul praegu põhiprobleem ja tema sai minuga hästi selles küsimuses sõna kaasa rääkida, sest temagi oli hiljuti hambavalu ohver. Ta tahab, et ma peale kooli lõpetamist Tallinna tööle tuleksin. Praegused plaanid kipuvad mul sugu teised olema, ent õnneks on nende lahendamine mägede taga.

Mul on plaanis ka kodus õppida. Küll jõuab, mõtlen, aga hõisata pole siin midagi, sest tuleb usinasti teadmisi endasse koguda, kuigi laiskus ja mugavus on nagu kõrged tõkked mul ees.

Tähelepanu pean pöörama ainetele, milles on eksamid. Töökaitse ja poliitilise ökonoomia loengutele ei tohi enam hilineda, kuna olen niigi õppejõududel halba nimekirja sattunud. Tänapäeva eesti keelega tuleb juba tegelema hakata – see on talviste eksamite hulgas pähkel. Midagi pole öelda – terve talviste eksamite aeg on raske. Kehalise kasvatuse arvestuse pärast on isegi põhjust muretseda, sest olen vaid korra sel sügisel tunnis käinud. Arvestused tuleks aga ära teha juba järgmisel kuul. Erialane arvestus pole lihtsate killast, aga Rauding suhtub minusse hästi ja seetõttu on mul ehk veidi kergem. Kraapsu saan kavalusega arvestusel alt tõmmata, kasutades spikrit läbipaistvate kaante vahel, kuigi tegelema pean murretega ikkagi. Saksa keele võtan tasapisi südameasjaks – selles on suvel eksam ja aspirantuuris läheb saksa keelt vaja, rääkimata teaduse tegemisest.

* * *

Kohtusin Merlega, kelle pilk oli õrn ja hellitav, aga meil polnud teineteise jaoks aega. Svetlana polnud aga minu vastu küllalt lahke ja seetõttu pean vähe usutavaks temaga sidemete edasiarendamist. Nimelt istusime ta ühiselamutoas kahekesi, kus meid ei seganud keegi. Üritasin ta seljast riideid vähendada, aga temale see ei meeldinud. Hakkas veel noomima, et temalt liiga palju nõuan.

Maila kodus sain viimati nii tugevasti vastu nina, et jalad ei tõuse tema poole astuma. Võib-olla oli see isegi mõõgalöök mu südamesse?.. Mõttes olen kallima poole siiski kõmpinud, aga vaid mõttes. Olen selline tobe tegelane, et kui keegi mulle ei naerata, hakkan teda põrnitsema ja tekib vastastikune altkulmu vahtimine.

Mul ei ole mõtet oma närve tappa, sest minu ja Maila armastus on möödunud ning teha pole midagi. Püüan kõike meid puudutavat mõista, selle üle juurelda, aga samas taipan, et avalikult ei saa seda tema juuresolekul teha. Kui ta oleks filoloog, võib-olla olek sime paremini teineteist mõistnud, ent nüüd paistab nii, et talle sobib, kui ta minuga enam ei kohtu ja minule samuti, kuigi kuu aega tagasi pidime abielluma. Sandisti pole midagi, sest küll me oma saatusekaaslased leiame! See on isegi hea, et ma neljandal kur susel ei abiellu, kuna nii on mul muresid vähem ja lootus suurem, et selle kursuse kuidagi läbi saan.

Mitmedki ellusuhtumised on mul ja Mailal erinevad, sest ta paneb palju rõhku hilpudele, varale ja välisele väljanägemisele, aga mina suhtun nendesse küsimustesse ükskõikselt ja sellel pinnal oleksid hiljem nagunii arusaamatused tekkinud. Oleme mõlemad kanged, järeleandmatud ja teineteisega liialt vähe arvestavad. No mis abielu sellest tuleks, kuigi armatsedes tundsime ennast siiski mõlemad hästi. Kuidas me siin niivõrd teineteisega arvestasime, et kaaslast tavaliselt ei unustanud?.. Usun – mõistsime enesegi naudingut sellest suurenevat. Võib-olla ilustan meie armuelu, sest surusin ju ka siin oma tahtmist peale, kuigi ta rampväsinud oli. Ehk seegi võimaldab tal minuga praegu tõrjuvalt käituda?

Õpin oma vigadest nii mõndagi ja saan targemaks. Mõistan enese puudujääke ning tulevikus olen näitsikutega õrnem kui seni, kuigi mul on pingutav koolutada ennast selles vaimus.

Mõtlen isegi: väga raske on piigadel minuga toime tulla, sest olen ju kohutavalt kangekaelne. Lihtsalt vapustav, kui ennast täis ma olen! Olen eikeegi, aga see ei takista mul ennast kukena üleval pidada. Kui kiidukas ma sealjuures olen!

Lõbus tuju, muretus – las need loomuomadused saadavad mind ka edaspidi! Kuivõrd lapsik, lihtsameelne maailmaavastaja ma olen – seda ei jõua teised ära imestada! Olen liiga usaldav – ju olen omajagu loll. Mu mõte ei ole viljakas, on omajagu laisk, nagu olen isegi. Laiskus ja uimasus on mu põhiomadused.

Vaat, mu toanaaber Madis on virk nagu nirk, sest ta lausa jookseb igale poole. Hommikul vara mängib ta vastik äratuskell, mis ajab ka minu üles. Tema asub usinasti tööle: tõlgib soome keele lugemisvara ja kui aega üle jääb, siis vene keelest nii Aleksandr Solženitsõnit kui ka följetone. Peale selle on ta pea tehnika peale hästi lahti.

Kooliarst ütles: „Mina teid aidata ei saa,” ja saatis mu teise arsti juurde.

Hamba väljatõmbaja oli noor mees, pikk kui mastimänd. Algul tegi ta süsti, mis muutis mu suu tundetuks ja paksuks. Pärast ootust pani ta tangid haigele hambale taha, tundsin naksatust ja hambakonts oligi õigest kohast lahti, sest ilutses tangide haardes.

Sülitasin kaua aega verd ja mitu korda hakkas pea ringi käima, kui ühiselamus hammaste vahel tühja kohta silmitsesin. Minesta veel viimati ära!

Õppisin vene kirjanduse vaheeksamiks ja saingi nelja kätte. Läksin eksamil väga tobedalt alt, et ühe punkti jätsin ettevalmistusajal läbi mõtlemata, kuigi see mu piletisse kuulus. Tulevikus üritan tähelepanelikum olla kui seekord. Jumal tänatud, et niigi läks. Eksamil ei esitatud mulle täpsustavaid küsimusi loetud kirjanduse kohta, aga Maksim Gorki „Klim Samgini elu” oskasin ise välja tuua, mõista andes, et olen seda lugenud. Tegelikult olengi seda teinud, kuigi loetu on väga ähmaselt meeles. Järgneva poole eksami algainestik peaks mul olema värskemalt peas kui seekord. Kindlasti on eksami eel mitu vaba päeva kah ja juba sel aastal võin lõdvestuseks mõnda vene kirjaniku raamatut sirvida.

Praegu on stilistika loeng, milles arvestuse saamine ei tohiks mul probleem olla. Küll ma referaadi Brežnevi kirjakeelest ära teen!

* * *

Igatsen südameheadusega inimest tundma õppida, kellega ma poleks enam nii mõtlematu ja hoolimatu kui Mailaga. Sobiliku kallikese otsimine on vaevarikas. Ülikooli klubi tantsuõhtul võin ju tutvuse saada, aga sellest rohkem võin loota muusikaõhtule ülikooli saalis või mujal, kus liigub hingelisi tütarlapsi, kes janunevad samalaadse sõpruse järele nagu minagi. Ma ei jää enne rahulikuks, kui mõni näitsik mul kindlalt südames asub – muidu tuleb mõrsja mu mõttesse ja ära ei lähe!

Oma südamesõbrannat mul pole ja Maila kummitab mind kui paha vaim unes, ent päeval olen elu virvarri sees ja teadlikult lülitan ta oma askeldustest välja. Pool aastat pole ma nii võimsalt maganud kui praegu, aga varem sõi pingeline vahekord kallikesega tõesti mu närve ja mõjus sandisti unele. Meie kohtumise vaheajal on ka hea omadus, et võimaldab ebameeldivaid mälestusi unustada ja järjest teravamalt jätab toredaid omavahelisi seiku mälus järele.

Poissmees on vahva olla, sest tee, mis tahad ja pole miskit muret! Tudengile oleksid perekondlikud kohustused rasked täita, sest arvesta muudkui teise inimesega. Tee kindlasti nii ja naa! Mis siin veel neiust rääkida, kes muutub ju lausa pereorjaks! Mees tahab kallistada, titt aga tissi imeda ja mõlemad on kannatamatud. Naisel on raske üht teisele eelistada, tõmba või ennast lõhki!

Mul pole Maila käitumise üle ühti imestada vaja. Vihjasin talle abielunaise raskustest ja ega ta mulle vastu ei puigelnud, vaid jaatas sedagi momenti, ent kui ta veel kõvasti mu lummuses oli, siis oli ta elumurede suhtes kurt.

Praegu mul sõbratare jätkub, aga sellest on vähe, sest mulle on tõsist armastust vastuarmastusega vaja. Vähe usutav, et see lähemal ajal toimub. Arvatavasti tulevad vaid pinnavirvendused siia-sinna, aga tuleval semestril jõuan ehk juba paremate tulemusteni?

Svetlana on üsna sädelev, aga vene keeles on siiski raske suhelda. Ta tuletab veidi Mailat meelde, eriti silmad on neil sarnased. Kuidagi ei jõua Svetlanaga korraliku seksini. Äkki on ta süütu?

Võrdlen ennast, kes ma olen praegu pikkade juuste ja habemega, habemeta iseendaga. Tõesti, praegune seisund on kõige parem, mis mu nägu võimaldab, aga kõrvade peale võin veel juukseid praegusest pikemaks kasvada lasta.

Ma olen suur unistaja, kes suurte tegudeni ei jõua mitte kuidagi ja olen endiselt eikeegi. Kakskümmend kaks aastat on mul turjal, aga ikka olen lihtsameelne lollike. Keksin kui kukeke ja kiren kah! Mu hing on nukker ja otsib toitu: hellust, armastust, aga teadmata on, millal ta seda leiab! Maila-lugu on veel väga värske, aga sellesse pole enam ühtegi rida kirjutatud, sest minu ja temakese teed pole juhuslikult ristunud.

Kohutav on tütarlapse silmadesse uppuda. Maila hingepeegel kummitab mind pidevalt, sest kallim hoidis oma silmadega mind eneses kinni, keetis ja põletas, kuni jõudsime krahhini, sest kustusime mõlemad. Peaksin siiski leidma sobiva inimese, kes avastaks minus midagi väärtuslikku, aga ennast tuleb taltsutada ja kontrollida, et ihaldusväärne kaaslane olla.

Ma olevat kade inimene. Kas see vastab tõele?.. Ju vist! Ma olevat ennast täis ja uhke. Sedagi arvamust ei saa ma eitada. Kõiki pahelisi omadusi võib igas inimeses parajas koguses olla, aga minus on neid kohati paljuvõitu.

Päeval pole mu enesetundel viga, aga öösel tulevad igasugu totrad, kuid kenad mälestused Mailaga suhtlemisest meelde. Ärkan üles ja muudkui mõtlen. Pealegi on vihavaen vaibunud, ilus on prahist välja selginud. Väga meeldiv on süütusevõtmisega seotud mälestus mu ühiselamu toast, kus olime kahekesi nädalavahetusel. Alasti lamasime mu voodis teineteise vastas, sest see ase on ju ühele inimesele mõeldud, ja nautisime teineteise keha.

Järsku ütles Maila: „Ma lihtsalt ei suuda enam süütu olla, lähen hulluks ihast su järele! Tee mis tahad minuga!”

„Mina lähen samuti hulluks ihast su järele,” kohmasin õnnest joobnuna ja natukese aja pärast olingi õndsuse tipul.

Mul on plaanis Jõgevale homme raamatuid viima tõtata, kuigi väga raske on seda sammu astuda. Huvitav, mismoodi minu külastusse suhtutakse. Midagi head ma ei looda, aga raamatud tuleb igal juhul omanikule tagasi viia. Püüan käituda kallikese pool nii meeldivalt kui võimalik. Väga tõenäoline, et see on mu viimane külaskäik Jõgevale tema poole. Rongis sõites tundus, et ta maja, värav ja isegi õu paistavad vagunisse kätte. Võib-olla näen selles pesapaigas elavaid inimesi isegi vaguniaknast?

Vaatasin ennast peeglist. Minus pole mingit sädelemist ja lössis olen kõvasti.

* * *

Sõitsin Jõgevale, kus algul kohtusin Mailaga, aga seejärel jooksin kellelegi teatamata Liina poole. Väljavalitu rääkis minuga vahvalt, ehitusmaleva kallim aga suhtus minusse väga hästi. Vaevalt sain viimase korteriuksest sisse, kui leidsime armuelu suhtes ühise keele. Kribinal-krabinal olime mõlemad kiiresti riidest lahti. Liina naeratas ja tõmbas mu asemele pikali, kus tundsime teineteisest väga energiliselt rõõmu, mis tuletas ehitusmalevas koos veedetud aegu meelde.

Olin tervelt kaks tundi Liina juures ning nõnda jäi Maila pool Jõgevalt lahkumise jutt ära, mis tekitas minus loomulikult ebamugavust. Õhkkond oli muutunud, sest olin tulevase koos emaga närveerima pannud. Järgmisel hommikul tegin petteliigutuse, nagu tahaksin nende poolt lahkuda. Muidugi keelitati mind sinna jääma, kuigi mu silmarõõmu õppimine ei tahtnud kuidagi ede neda. Äkki tahtis ta hoopis magada, ent mulle tassis siiski köögis hulga toitu ette, sealjuures jänesepraadi ja õunu. Küll poputas! Pidin ennast söömisega peaaegu ära katkestama ja lasksingi Maila juurest jalga. Kõlas veel ta „nägemiseni” ning põrutasin Liina poole, kus sai palju targutatud ja suudeldud. Ka jalutasime oma kaheksa kilomeetrit, aga ega käimine kunagi kahjuks ei tule.

Vähe sain magada, ent ehitusmaleva armsama seksikus polnud mulle uudiseks. Tahab mehele minna ja mulle tuleks ta kindlasti, kui ma sooviksin. Püüdis endast head muljet jätta, mis tal ka õnnestus, kuid ma pole üldse enam tema mõju all. Kasulik oleks temaga abielluda küll, ma ei mõtle kellelegi vastu vaielda, aga mulle siiski tundub, et armastust oleks meie suhetesse vaja. Arvan, et muidu ma näitsikuga end oheliku otsa ei pane, kui see suur tunne meie vahel puudub.

Eile saatsin Mailale sünnipäevaks telegrammi:

SÜTTIGU SU SILMADES IKKA NAERUKIIRED HÜÜUMÄRK ELMAR

Huvitav, kuidas ta sellesse suhtub?.. Kui tore siiski, et viimati lahkusime üpris meeldivalt. Maila ja ta ema ei soovi siiski päriselt meie sidemete purunemist – muidu ei poputaks nad mind nii väga. Mis mõtet on mind kätel kanda, kui minust ei olda huvitatud?.. Vaevalt küll, et ainult külalislahkus viib selleni.

Mul tuleb vana-aasta lõpul Jõgevale minna, kuhu lilled ja šampuse võtan kaasa. Üritan väljavalitut muidugi võrgutada, kui ta juba märjukese uimas on. Võimaluse korral töötlen ta keha kogu napsitamise aja. Püüan kudrutada, igal võimalusel ja viisil õrnutseda. Ehk saan mõned suudlused ta näole, huultele, kaelale, aga ka jalgadele suruda? Miks igatsen just Maila järele?

Nähes, et tema pool edu pole, sõidan kiirrongiga Tallinna. Selline on plaan.

Kas mu marineerimine on pruudi taktika?.. Kindlasti mitte päris, aga küllap sinnapoole. Ta ju armastab mind, ent tahab oma ja minu tunded suretada.

Lihtsalt kohutav, kui palju ma Mailale mõtlen, mis segab lausa igasugu muud tegutsemist. Väga tore, et läheneb suur rabelemisaeg – arvestused ja eksamid, mis lausa kohustavad õppima.

Öösel ahistab Maila mind kõige enam. Eile ilmus ta unes mu ette peaaegu alasti. Vahtis mulle kelmikalt otsa ja eemaldus minust puusi hööritades. Tahtsin talle järele tormata, aga ei suutnud oma jalgu liigutada.

Mõtlesin: mu jalad on vist halvatud.

Ehmusin ja ärkasin üles. Ma pole Maila asemele kedagi leidnud ja näib, et tema on samuti vaba. Amelegu sõbrannaga, kui ta teisiti ei saa! Meie kohtumised on küllalt harvad ja kui me vahekord iseenesest välja sureb, siis pole selles midagi kohutavat, aga kunstlikult seda tappa on võimatu. Mingi aeg parandavat kõik haavad, kuid osa armuvalust jääb kuhugi hingesoppi siiski igal juhul.

Maila on vapustavalt tugev, sest ta on magamata, kuid ei hüppa mulle kaela ja ei ütle: kallis, jätame pimesiku mängimise järele!

On siiski hea, et praegu on olukord meeldivam kui mõni aeg tagasi. Koera saba alla käigu kallikese pakutud neljakuine vaheaeg, nagunii rikun seda! Palju loeb, kuidas ta mind järgmisel korral Jõgeval vastu võtab, mis minu jaoks on suur küsimärk.

Mis meie vahekorrast välja tuleb?.. Igal juhul kõnnin veel tema koju ja tuleval aastal peab meie läbisaamine lõplikult lahenema. Mina olen mees ja näitan ennast, nagu oskan. Las Maila õpib mind tundma ja kui me ei sobi, lähme lahku. Teisel semestril tuleb teha tõsine ponnistus õige tüdruku leidmisel. Ma pole totu-lotu ega rauk, et mind keegi ei tahaks.

Praegu istun kodus ja olen plindris, sest Maila ema nimi on nagu peoga peast pühitud. Mõtlesin ka talle sünnipäevaks telegrammi saata ja kuigi ma ta nime ei tea, ei tagane ma otsusest. Lähetan telegrammi pruudile ja tema õnnitleb ema. Ah, mis seal ikka teha! Võimalusi oli omal ajal palju praegu vaja mineva nime teadasaamiseks, aga mu suu oli kinni, nagu oleks vett täis valatud, ja seetõttu rippuski praegu küsimus õhus.

Matilde juures kulges õhtu väga kenasti. Kui pikutasime väsinutena, aga rahulolevatena teineteise kaisus, helises telefon. Matilde vastustest sain aru, et ta rääkis oma põhikavaleriga.

Lõpetanud kõne, tegi sõbratar mulle sõidu sisse.

„Veerand tunni pärast on Jüri siin!”

„Olgu pealegi,” ühmasin.

Kell oli 22.35 ja mul oli lihtne ema poole kõmpida.

Ma ei tea tõesti, mis teha. Ent võib-olla siiski tean?.. Tuleb edasi Mailale loota, kuid samas vaadata paremale ja vasakule. Kas ta on üldse õige tulevane minu jaoks?.. Ta ise vaikib. Mina ka ei pommita teda. Kas meie suhtel on lõpp? Kas temagi teab?

Püüan rahulik olla. Mul pole mõtet närveerida, kuigi uue pruudi leidmine on raske, lausa väga raske. Mul on pealegi ajast ja arust totter nõue näitsikule abielu puhul, et ta enne seksi minuga süütu oleks. Vaatan sinnapoole, kus mind ei soovita näha. Kus mind pooldatakse, seal olen põikpäine ja neiu suhtes liiga kriitiline. Kas mu armusuhtes on kolmnurk – mina tahan sind, kuid sina mind ei taha; tema tahab mind, aga mina teda ei taha?

Mõte Mailale ei anna rahu. Mäletan, et kui eelviimasel korral kunagiselt südamedaamilt valusalt nina pihta sain, oli mul pärast tema külastust parem kui praegu ja mulle tundus väga loomulik olevat, et me kokku ei saa. Nüüd magan sandimini kui varemalt.

Kui soovin mõne teise neiuga paremini erutuda, olen mõelnud, et Maila on mu käte vahel. Vahel soodustab seda pimedus, aga võin ka lihtsalt silmad sulgeda. Igatahes on minu jaoks pruudist mõtlemisel kasulik mõjujõud olemas.

Vistrikke tekib näole, mida võib soodustada ka üksiku mehe elu. Pean ikka naise leidma, sest olen juba kakskümmend kaks aastat vana, aga ikka veel vallaline. Juba neli aastat oleksin võinud naisemees olla, aga et õiget abikaasat leida, pean püüdma iseloomu paremuse poole arendada. Tormata pole mul siiski vaja. Tasa sõuan, kaugele jõuan. Arvan, et mu areng on aeglaselt kulgenud ja küllap on kustumine ka aeglane.

Mina ei mõista, miks ma loll ja lihtsameelne olen. Kas ajapikku saan targemaks?.. Kindlasti saan, aga ka see toimub väga aeglaselt.

Saksa keeles ja fi losoofias on aspirantuuris sisseastumiseksamid. Ega mul nende tegemine kerge ei oleks, kuid kõigepealt tuleb talvised eksamid korralikult ära teha. Kas suudan seda?

Esinesin esimesel Üliõpilaste Teadusliku Ühingu konverentsil. Eelnevad ettekanded ja Hellero tüdrukute laulud enne mind olid huvitavad, aga raske oli neisse süveneda, sest kohendasin veidi oma sõnavõttu. Pärast esinemist küsiti mult mõned tobedad küsimused ja kahju, et natuke kokutasin vastates, aga see oli harjumatusest piisavalt süvitsi oma tööst mõelda. Tulevikus pean mingile tekstile viidates väga tähelepanelik olema, et arusaamatusi ei tekiks. Kui on kuskilt mõni osund või mõte võetud – ikka tuleb oma töös ära märkida, kust see pärit on.

* * *

Mul on tekkinud mõte kiri Maila suunas teele saata. Enam-vähem selline võiks see olla, et kõik on korras ja ma lihtsalt tervitan teda. Kas minna tema poole enne vana-aasta lõppu?.. Õnneks on selle lõpliku otsustamisega aega. Kui Maila vahepeal armub mõnesse noorhärrasse, siis tuleb seda paratamatusena võtta.

Naljakas on ilmaelu tõesti. Kolm kuud tagasi oli minu ja Maila vahel kõik näiliselt hästi ja oleksime abiellunud, kuigi imelikud tõrked tulid ta tujuka iseloomu pinnalt juba siis esile. Meie suhted läksid allamäge kuni plahvatuseni ta kodus. Kas kaugenemine muutub taas lähenemiseks?.. Eks ole kannatustel samuti mõju meie loomuste kujunemisel. Kui Maila või mina leiame mõne lähedase inimese, kuidas suudaksime temasse suhtuda?.. Raske öelda. Kaks ja pool kuud olen ringi vaadanud, ent olin tulemuste poolest peaaegu nullis kuni tutvumiseni peol Ilmega, kes paistab hästi sädelev ja kenake näitsik olevat. Muidugi ei ole ma kõiges kindel, ent kui miskit erilist ootamatut ebameeldivat seika meie vahel ei juhtu, siis pole midagi meie vahel välistatud. Iseloom näib tal suurepärane olevat, lihtsalt kuldne. Igal juhul jättis ta sellise mulje. Saatsin ta koju, aga enne lahkumist püüdsin teda kallistada ja suudelda. Rabasin ta oma embusse, samas lükkasin sõrmed ta mantli alla. Libistasin teised sõrmed ta kuklale, hoidsin ta nägu paigal ja surusin suudluse huultele. Ta ei suudelnud mind, aga pead ei püüdnud ka kõrvale keerata.

Mõtlesin: kui veidigi soojem oleks, võiksin rohkematki üritada, ent nüüd on see võimatu.

Samas tekkis uus mõte: ehk suudan ta trepikojas ära võrgutada?

Küll oleksin tahtnud sõrmed Ilme kleidi alla libistada! Tantsu ajal tunnetasin, et tal on suured erutavad rinnad.

Ilme ei pannud mu mõtteid millekski, vaid rebis enese minust lahti ja tormas majja. Ikkagi oli temast sedavõrd palju soojust õhkunud, et mul hakkas soojem kui enne. Mul pole ju praegu südames kedagi, kes seal aukohal oleks. Naeratus läheb kohutavalt kiiresti hinge ja sulatab minugi senisest inimlikumaks. Usk, lootus ja armastus on kenad tunded, mis innustavad inimest ning annavad talle tiivad külge ja teevad ta lennukaks.

Maila pool selgus, et meie tutvusest abielu ei tule, sest meie vahele on ükskõiksus tekkinud. Oma mõistusega on kunagine pruut endale selgeks teinud, et olen muretu tegelinski, kes ei tee midagi praktilist ning tal pole kasulik minuga abielluda. Kahtlemata on tal õigus, kuigi mul kohati sellest valus on mõelda. Paratamatus! Me pole teineteise jaoks loodud, ehkki olime vahepeal kummalise tunde võimuses. Täit õnne polnud meie vahel kunagi, sest seda takistas umbusk kaaslase suhtes. Kartsime teineteisega seotud tulevikku, sest olime liialt isekad, sõltumatud. Lollitamisega hävitasime usalduse riismeid ja mina oskasin enese suhtes vastumeelsust äratada, tema samuti.

Madis arvas õigesti: „Te lähete lahku.”

Praegu tundub, et Ilme sobib minuga paremini kui Maila. Ilme on armas tüdruk ja meie iseloomud klapivad üsna hästi kokku, mis võimaldas temaga kuus päeva järjest kohtuda.

Matilde pool nukuteatris oli mõnus olemine. Sõin seal grillkana, mis ta oli kaasa võtnud, aga mu lahke sõbranna rääkis ka tõestisündinud loo.

Üks mees oli maal niivõrd iseäralikult ellu suhtunud, et oli oma sugutungi üle vihastanud. Ta ei tahtnud tüdrukute järel joosta ja nende peale aega raisata, vaid soovis rahulikku elu elada. Mida teha?.. Ta oli vaevelnud mitu aastat, aga ükskord oli ta kannatus otsa saanud. Ägeduses oli ta enese kirvega raiepaku peal ära kohitsenud. Veri oli voolanud. Ähmi täis oli ta naabertallu tormanud, aga selle peremees oli haavale joodi peale määrinud ja nööriga katkised veresooned tugevasti kokku tõmmanud. Tohter oli kohitsetud mehe naabri ravi heaks hinnanud.

„Sa päästsid inimese elu,” oli ta ütelnud.

„Ma olen kultide, pullide, täkkude ja teiste isaste loomadega seda tööd küllalt teinud. Nüüd oli pool tööd juba tehtud,” tähendati seepeale.

Lugesin endiste kallimate kirju, mis olin enne Mailaga kurameerimist saanud. Mitmed mu ekspruudid on nüüd abielus ja sedasi see ajaratas ringi käib.

Hea, et Ilme on väga vahva näitsik, kes paneb enda peale mõtlema. Ta on ju kulda väärt ja elu temaga oleks hoopis rahulikum kui Mailaga, sest ta on tasakaalukas inimene. Tegelikult olen seni kõik neiud endast eemale peletanud ega tea, kas temagi minuga jääb.

Kord olin juba Ilme mantli ja kleidi üles sikutanud, kui ta vihaselt pahvatas: „Kas sa oled hull?”, rabeles enese mu käest lahti ja kihutas oma korteri suunas.

Sain õnneks vaid pisikese õppetunni. Ilme on vagane kodune inimene, kes ei taha tegelikult kuhugi tormata. Seekord olin avalikus kohas häbematu ja polnud mingi ime, et ta jooksis mu käte vahelt minema. Ta ihus pole liigset tulisust, ta on ligi neli aastat minust noorem ja välimus on tal tipp-topp. No kuule, poiss, mis sa veel tahad! Ilme poolt tulev õrnus võib mu hoolimatuse päris ära sulatada.

Käisin Hiiumaal. Meeta on suurest armastusest minu vastu üle saanud. Väga tore! Kinkis mulle soome-eesti sõnaraamatu, sest eel-mine oli mu ühiselamutoast ära varastatud. Jalutasime mererannas. Kunagise kallima koju ei saanud me ta isa-ema ja õdede tõttu minna ning läksime ta vanemate talu keldrisse. Meeta laotas paar tühja kotti põrandale, sättis ennast veidi ja saimegi natuke vallatleda.

Veidi enne ärasõitu Hiiumaalt helistasin ta töökohta ja jutuga läksime üsna kaugele – lausa abieluni välja. Sõnades oli Meeta nõus kas või samal päeval avalduse perekonnaseisuametisse sisse viima ja ta pidavat praegu täitsa vaba olema, sest oli eelmise vägivallatseva kavaleri kuu peale saatnud. Tekkis üsna keeruline olukord, sest Meeta suhtub minusse hästi – see on kindel. Raske on ta armastuse suurust mõõta, aga Hiiumaalt lahkudes oli mul eriline tunne küll hinges.

Tallinnas hakkas Matilde peale vallatlemist pirisema, et hoolin temast väga vähe. Kriitika minu aadressil on täitsa mõistetav, aga ma lootsin salamisi, et talle piisab sellest täiesti, kui kirglikult armatseme. Ta rääkis mu pehmeks ja me läksime kinno hommikusele seansile.

Arvestused, eksamid – nad sõid vahepeal mu aja ära. Muuks tegevuseks peale õppimise jäi vähe mahti. Kraapsu arvestusel käisin küll kaks korda, aga teisel puhul rääkisin vaid võru murdest, mille vastamisel olin esimesel korral puterdanud. Lugesin veidi hügieenist loenguid ja kihutasin arvestusele. Ma ei saanud seda„jooksvalt” kätte, nagu olin salamisi lootnud. Ükski poiss ei saanud vastamiseta läbi, sest õpetajal olid meiega oma arved klaarida, nagu ta ütles. Õnn, et pilet juhtus kerge tulema. Ratsaspordibaasis tühjendasin bokse sõnnikust puhtaks kakskümmend tundi ja arvestus oli käes. Hea, et mu Valmis Tööks ja Kaitseks normide täitmine oli ära märgitud – muidu oleks mul kateedris pahandusi olnud. Raudingu arvestus läks lihtsamalt, kui oleksin lootnud. Midagi küsis ta ju meilt tõesti, aga seda oli üsna pisut. Juhtus nii, et arvestuse saime kõik lipsti kätte, kuigi enne seda heietasime isegi mõtteid selle edasi lükkamisest.

Töökaitse eksamil tundus, et hinne kipub vägisi kolm tulema. Midagi tähtsat ei osanud ma ettevalmistuse ajal paberile kirjutada, aga vastasin siiski üllatavalt hästi ja sain viie. Hea meel oli küll ja jõin enese rõõmust Madisega üsna põhjalikult õllest purju. Poliitilises ökonoomias toimus põhiliselt viite sadu, enne mind potsatasid siiski ka mõned neljad matriklitesse. Mul oli meeldiv pilet ja valmistasin selle korralikult ette. Vestlesime ka joomise kasulikkusest (harva hästi põhjalikult) ja kahjulikkusest (tihti väikesed annused). Tulemus – viis. Tänapäeva eesti keeles leidis aset mu esimene ja loodetavasti viimane põrumine ülikoolis, sest kirjalik töö oli kaks.

Täis trotsi ütlesin: „Homme tahan tööd korrata.”

Kas õnnestub?.. Õnnestus. Kui esimesel korral tegin 21,5 viga, siis teisel korral 9,5 viga. Küll oli mõni eksimus esimesel katsel totter! Järgnes suuline eksam ja lõpptulemuseks oli neli. Olin väga õnnelik, sest saada neli pärast eksamil läbikukkumist pani mu pea rõõmust ringi käima. Vene kirjanduse eksami tegin ilma eriliste raskusteta viiele, kuigi esimese poole eest olin nelja saanud. Tore, et lõplik koondhinne on samuti viis. Võin rahule jääda, sest ka sel semestril polnud mu matriklis kolme. Täitsa üllatav!

Tulevik on mul küll ähmane, lausa väga ähmane. Kas mul on teaduslikuks tööks vajalikku annet? Äkki tõesti on? Mälu on mul hea, ent kas on mul analüüsivõimet?.. Kui lahata suudan, ehk siis ei pea ma lapsi kantseldama hakkama, kuigi õpetajaamet vaatab nii tõsieluliselt mu uksest sisse, et raske on midagi ette võtta. Kas jään Tartusse elama või otsin töökoha Tallinnas?.. Tallinnas oleks suure pärane elada, Tartus aga töötada.

Neli päeva tagasi sain telegrammi: VANAONU JAAN ON SURNUD PUNKT EMA

Kaheksakümmend neli eluaastat – seda on ju üsna palju, aga vanaonu oli hiljuti veel tugev ja elujõuline. Ta oli kirstus üsna kena, kui surnu kohta võib nii öelda, ent kui külm! Minulgi kippus nutt kurku ja mõni pisar veereski leinatalitusel mööda mu põski alla. Üks üheksakümnene vanamammi pidi aga peaaegu kinni ajamata hauda kukkuma.

Täna nägin huvitavat vaatepilti, kui mul limonaadipudel kotist maha pudenes. Vulksuv märjuke voolas pudelikildude ümber.

* * *

Ilme nõudmine oli, et ajagu ma juuksed lühikeseks ja habeme ära. Kuidas ta mind sellisena nagu olen vanematele tutvustab?.. Käisingi juuksuris ja lasin habet kärpida.

Kas olen suutnud juba Ilmes enda suhtes vastumeelsust tekitada? Milleks toimub vägikaikavedu temaga?

Vägagi mustades värvides näen praegu maailma, sest isiklik elu ei laabu kuidagi. Kummaline küll, et käitun tüdrukutega talumatult. Pean midagi teisiti tegema, sest mu eesmärk pole ometi vanapoisiks hakata. Lõpuks võin väsida ja lihtsalt kellegi juurde jääda või mõnele neiule lapse muretseda ning temaga elama asuda ja armastust ei tarvitse minu ja kaasa vahel üldse olla. On vaid paljas harjumus ning üks suur hallus valitseb kõikjal meie ümber.

Tütarlastest on mu pea segi, aga õiget kurameerimist pole mul kellegagi. Ilme on raudselt kõige rohkem mu hinges, aga Meeta peale mõtlen aeg-ajalt ja arvatavasti pole ta selle vastu. Ikka mee nub viimane vallatus tühjadel kartulikottidel, kuigi oleksime või nud ju püstijalu teineteisest rõõmu tunda, aga pikali oli muidugi parem. Ma ei näinud peaaegu üldse Meetat ja tema mind samuti mitte. Huvitav, et külmas keldris oli erutav armatseda. Muidugi loodan, et mu kallike seal oma tagumikku liialt ära ei külmetanud. Ta on juba munasarjapõletikku põdenud, jääb viimati veel laste tuks ja seda nüüd küll vaja pole.

Maila on mu armuelust väljas, kuid korraks otsustasin siiski temaga veel kohtuda, kuna jäin ju mina viimati kohtamisele minemata. Hea meelega ei läinud ma temakese poole, sest mitmed mälestused Jõgevalt on liiga sünged, ent mul on meeles ka midagi helget, mis tingis, et süda tuli rindu võtta. Veendusin – Maila võin oma pruutide nimekirjast maha kanda. Mis läbi, see läbi! Sõin hanepraadi, lõhkusin puid, aga sädet minu ja kallikese vahel enam ei tekkinud.

Ilme helistas mulle ja seetõttu kohtusime päeval, kuigi trehvamised on mõttekad eelkõige õhtutel. Me lembepesa asub ta maja pööningul, kus vana kušett on selleks üsna kõlblik. Oleme nii kaugele jõudnud, et ta lubab ennast igalt poolt puudutada. Kuigi seks see pole, naudime seda siiski üsna suure mõnuga. Erutame teineteist ja kuigi Ilme on tõesti veidi tagasihoidlik, siis kord-korralt on ta järjest julgemaks muutunud. Ta on aga neitsi ja tahab selleks jääda vähemalt selle ajani, kuni abiellumine on meie vahel kindel.

Päeval olen veidi kammitsais, mis mõjutab meie kohtumise kulgu. Tegelikult tahan Ilmet armastada, ent ilmselt see suur tunne mind veel ei valda. Kas tema mind armastab?.. Jumal seda teab. Huvi tunneb ta igal juhul minu vastu ja seegi on hea.

Kes on võimeline mind armastama, ei oska ega tea ütelda, kuid on kevad ja see mõjutab igaüht. Puud ärkavad talveunest ja lilled tärkavad maapõuest. Hing igatseb millegi järele ja ilmselt on see armastus kellegi vastu. Matta ennast töö alla – kas see on kõige õigem?.. Ei tea, mitte ei tea, sest vanust ja mõistust on mul vähe. Kes on see näitsik, keda armastada, on väga raske aru saada. Hea inimene peab ta olema, mind peab ta hindama ja minust peab taaru saama – seda soovin kindlasti. Õnneks on veel viies kursus mul ülikoolis ees. Õige oleks sel ajal abielluda, ent kas selleni jõuan – raske öelda.

Meie, Elva keskkooli praktikandid, sõitsime mürinal tuntud männilinna. Juhendaja Mard oli raudteejaamas vastas ja viis meid kooli, kus peeti oivikute päeva. Lipp toodi saali, küünal põles. Lap sed said auhinnad kätte ja olid tundidest vabastatud. Oma kõnes tõi õppealajuhataja välja andmed kooli kohta. Ta hääles oli iroo nia, kui rääkis protsentidest õppimises edasijõudmise kohta. Suvel tuleb lihtsalt neidki õpilasi järgmisse klassi üle viia, kes seda ei vääri. Eesti on niigi õppeedukuse osas viimaste hulgas teiste liidu vabariikide seas. Kunstlik õppeedukuse kergitamine on muidugi häiriv asjaolu, aga sellega tuleb kramplikult tegelda, olenemata, kui lollid lapsed tegelikult on. Mu praktikaklass oli kuues klass, milles oli kümme mahajäänut ja üheksa eesrindlast.

Teiste tunde oli mõnus kuulata, aga endal tekkisid neid andes tõrked. Eriti halb oli, kui täiskasvanuid klassis ei istunud, sest mu tunnid kannatasid korrarikkumiste tõttu. Asjatult läksin endast välja õpilasi korrale kutsudes, rääkisin kohati liiga kiiresti, aga tund kippus mul venima. Ühe kontrolltöö tegin oma õpilastele, mille tulemus oli kaheksa kahte, kaksteist kolme, kolmteist nelja ja üks viis, kusjuures õpetaja parandas ise kolm kolme kahtedeks.

Praktikaga sain õnnelikult maha ja selle lõppedes andsid tüdrukud mulle kolm punast roosi. Lilledega võeti mind praktikale tulles vastu ja nii saadeti ka ära. Ega õpetaja elul viga polegi.

Mard ütles: „Kõik praktikandid sobivad õpetajateks.”

See pole tõesti mingi traagika, kui koolmeistriks tuleb hakata. Kaheksateist koolitundi nädalas pole eriti suur töökoormus, kui üle ei pinguta. Tõesti oli kahju koolist praktika lõppedes lahkuda, sest mõned tüdrukud (Urve, Merle, Ülle) said mulle eriti lähedasteks. Urve poetas isegi pisara, ent teised olid muidu kurvad, kui viimast tundi andsin.

Selle klassi õpilased soovivad, et nendega oma järgmist praktikat läbi viiksin. Väga võimalik! Praeguse seisuga teen seda tõesti ja vaevalt, et midagi vapustavat vahele tuleb, mis olukorda muudab. Poisid olid kohati vemblad, aga nendega tuleb tulevikus karm olla, kes korda rikuvad.

Tore, et emakeele õpetaja ja klassijuhataja minust suurepärase iseloomustuse kirjutasid. Võib-olla on neil siis kergem, kui ma jälle nende klassi praktikale läheksin?

Mulle tehti ettepanek poole kohaga kirjandusmuuseumis töö tada, aga olin sunnitud sellest pakkumisest loobuma, sest mul pole selleks aega. Igasugustes koolitundides tuleb usinamalt käia kui seni. Viienda klassi saksa keele õpik on mul läbi võetud, aga tasapisi tuleb kuuenda klassi õpiku kallale asuda, sest vähemalt kaks tundi päevas püüan saksa keelega tegelda. Põhirõhu panen kursuse töö tegemisele ja selle tegemiseks on materjali kirjandusmuuseumis palju, mis tuleb mul Karl Eduard Söödi loominguga siduda. Püüan iga hinna eest kooli läbi saada, mis loodetavasti ka õnnestub.

Üliõpilaspäevade ajal sain teada, et mind on Saksamaa ehitusmaleva rühma valitud ja loodan, et mingid asjaolud seda ära ei riku.

Kahekümne viie rubla võrra kergendati mu rahakotti, mis oli mul ühiselamu toas pintsaku taskus. Vahel pole toas kedagi, aga uks on lahti. Eks sellest vahejuhtumist tuli mulle kena meeldetuletus, et ka minult võidakse varastada. Juba olin pabinas, et mu käekell on samuti pihta pandud, aga see oli Madise käes, kes pidas seda võllanaljaks.

* * *

Ilmega oli viimane kohtumine tore, aga siis vaatasime ta kodus fotoalbumit ja mulle ei meeldinud üks pilt, millel olid ta jalad liiga jämedad. Kas tõesti on tal sellised jalad?.. Mina pole seda märganud.

Õrnutsesime üsna põhjalikult. Imestasin, et Ilme mu hellitustest sedavõrd erutus, et korra lausa kiljatas. Ta ema kolistas samal ajal köögis nõudega ja raadiost kostis mürtsuv muusika – seetõttu temani see õnneks ei jõudnud.

30. aprilli õhtul läksin ülikooli klubisse peole ja kohtusin seal ootamatult Mailaga, kes ütles: „Katseaeg on läbi ja ma olen nõus sulle naiseks tulema. Su tulemused oleksid minuga ammu palju paremad olnud, kui sa juba varem oleksid oma tundeid paremini minu suhtes avaldanud. Ma pole sinu vastu ükskõikne, aga ma polnud nõus esimesena sulle kaela hüppama.”

Algul olin keeletu ja siis hüüatasin: „Ah-haa! Sa oled mulle väga kallis!”

Sain pruudilt suudluse.

„Sa ei pea seda üle maailma kuulutama, aga see võta teadmiseks, et keegi pole nii sügavale mu hinge pugenud kui sina.” „Ka sina pesitsed mul väga sügaval,” laususin vaikselt. „Sa üllatasid mind väga.”

4. mail viisime avaldused perekonnaseisuametisse sisse ja peaaegu igal päeval saame kokku. Teisi tüdrukuid ei ole praegu minu jaoks maamunal olemas, sest armastame teineteist nii tugevasti, et lust kohe. Elan õnne sees, lausa ujun selles. Milline sobimine mul Mailaga on – lihtsalt fantastiline! Ta on täielikult mu meeled vallutanud ja asub tõesti mu südames. Paistab, et ka tema on minusse armunud. Ühe korra olin ka lipsul pruudi ämma teadmata ta majas. Elan mõtetes tulevasega koos ja meil on hea olla. Kui julgelt ta emale meie olukorra selgeks tegi! Lihtsalt vaimustav!

Midagi pole öelda – õnn, sobivus – kõik on meie vahel olemas. Oleme suudelnud üsna palju, Maila on istunud mu süles mitmel korral, oleme kõndinud väga tihti mööda Tartut ringi ja õrnutsenud oleme põhiliselt looduses. Ta on kartlik, mis on täitsa loomulik. Mõistan teda kergesti, tema mind samuti. Muidugi olen mina agaram pool kui tema, aga see on paratamatu ja loomulik, ent tulevikus muutub ta kindlasti järjest julgemaks, mida on näha juba praegu ta tulisusest.

Kord, kui istusime Raadi kalmistul pingil, ütles ta: „Ma tahan sind praegu kõvasti kallistada ja kirglikult suudelda.”

Mina kohmasin: „Äkki keegi tuleb?”

„Oled sina ikka tagasihoidlik! Selle peale ei tulekski,” siristas ta naeratades.

Juba olid me huuled koos, kallistasime tugevasti teineteist ja teiste jaoks meil silmi enam polnud. Meil oli ka õnne – me ei märganud kedagi kalmistul. Ei ole vahvamat kaunitari maamunal kui Maila! Meie armastus on kordumatu ja igavene. Ma ei kujuta ettegi, et mu naiseks võiks olla keegi teine kui Maila ja ma ei rabele enam närviliselt.

Ühe päeva pärast olen abielus ja mu peamine soov on temakesega kohtuda. Praegu igatsen tulevase abikaasa järele, kes läks poodi süüa ostma. Emale, kes on endiselt mulle väga lähedane inimene, kinkisin kiiktooli, et tal oleks mõnus selles tukkuda ja mind enese poole oodata.

Eksamite ajal elasin ülikooli profülaktooriumis, kus ka Maila käis vahetevahel. Sain oma kaalu korda, sest suurest armastusest ja tormamisest langes see lausa kaheksakümne kiloni.

Ma isegi luuletan, sest jõin Mailaga ühel õhtul liiga palju kohvi ja mul ei tulnud öö läbi und, aga mõtetes riimusid mul sõnad. Järgmisel hommikul üritasin peas värsse sepitseda ja neid ka pabe rile panna. Suutsin kahesalmilise armastusluuletuse valmis kirju tada, ent edaspidi olen veel mitmeid luulekatsetusi teinud. Kas nad ka midagi väärt on – seda otsustavad asjatundjad. Muu tegevuse peale värsisepitsemise on Maila varjutanud – peaasi, saaksin aga temaga ruttu-ruttu kokku.

* * *

Toimusid tagasihoidlikud pulmad ja mu lühike poissmehe elu sai läbi. Mis sa teed ära – veidi aega sai ju viivitatud kah. Temake ilmus mu eluteele, pärast kõhklusi sulasime kokku ja meist tekkis liit, murdumatu kooselu. Mailal on omapärane ilu, hing ja mõistus ning kui nuriseksin ta välimuse üle, oleksin lollakas.

Mu põhiline puudus temaga suhtlemisel on kohatine tähelepanematus, mis riivab teda ja meie vahel tekib lahkheli. Pean endale pähe raiuma, et ma ei ela enam üksi, sest mu kõrval on veel väga armas võluv inimene. Ta on õrn, tundlik ja ma ei tohi ta olemasolu hetkekski unustada. Praegu võtab mul väga palju aega just armuelu Mailaga, hiljem jääb selleks kindlasti järjest vähem aega, sest sügisel tuleb ju hakata koolis käima.

Voodis kaasaga hullata on tõesti suurepärane, aga täna uurisin väga põhjalikult ta kõige peidetumaid kohti, mis tegi meid mõlemaid väga kirglikuks. Mailat pean hoidma, aga kui siiski pole meie vahel kõik hästi, tuleb arusaamatused kiiresti lahendada.

Hiiumaal oli meil aega vaid teineteise jaoks ja pulmareis Musta mere äärde oli meile mõlemale kena vaheldus. Hadõšenskis kogusime jõudu nädal aega, millele järgnes üleminek mäeahelikust, mille kõrgus on 1850 meetrit. Ööbisime naridega suvemajas, aga järsku kuulsime, et meie lähedal armatseti. Kas tõesti usuti, et kõik naridel magavad?.. Keegi igatahes vallatlejatest välja ei teinud, kuigi meid oli suvemajas tervelt kaheksa inimest. Kui meie lähedal teineteist jälle vaid silitati, võtsin Maila käest kinni ja kutsusin ta suvemajast välja. Ta nõustus silmapilkselt, et kohe maja kõrval kirglikult vallatleda, sest olime eelnevalt väga erutunud.

Väga romantiline on meenutada vaatepilti mäe tipult, kui puude ladvad ja kivid paistsid alt, kõrval kõrgus mäestik, aga pea kohal laius taevas. Näha mäestiku erilist maastikku ja taimestikku pakkus meile suurt vaheldust. Mäe jalamil on loodus meie omaga küllalt sarnane, sest sarapuud ja põldmarjad on kõikjal.

Mägimatkal tüütas lihakonservide söömine ära, aga Ašees, kus põhiliselt päevitasime, tantsisime, ujusime ja targutasime, jäime toiduga rahule. Kuna lõunamaa kuumus väsitas, töötas mu pea kehvalt ja õiget töömeeleolu oli raske saavutada. Eriti öösel on seal raske hingata, ust pidi lausa lahti hoidma.

Enne kojusõitu loksusime laevaga merel, kus tuul käis meil peadest läbi. Üks öö ja kaks päeva rappusime Adleri-Riia rongis, kus Maila enesetunne halvenes: oksendas ja kannatas kõhulahtisuse käes.

Äkki saame lapse?.. Plaanis ta polnud, aga Mailal on mitmed tunnusmärgid, et ta on rase. Mis siis ikka, kuigi meie elu teeb titt keeruliseks, aga ehk on see nii paremgi?.. Veel ei saa tita sünnis kindel olla, aga tulija tuleb omal ajal, ootaja aeg läheb igavaks. Psühholoogiliselt pole mina ja Maila pere suurenemiseks valmis, kuid aega on selleks valmistuda.

Ühe luuletuse kirjutasin ka lõunas, mida tuleb aga veel kõpitseda. Võib-olla saan mõne salmigi sellele juurde lisada? Ehk tekib peas mõne uue värsi mõte?.. Selle peab võimalikult kiiresti paberile panema – muidu lendab ei tea kuhu.

* * *

Lapse saamise häire lõunas oli enneaegne ja kindlasti on nii parem. Ega titte pole lihtne hoida, rääkimata kasvatamisest. Paraku on mu abielumehe elu endiselt keeruline, sest tänasest päevast alates on jälle põhjust närveerida, et tita saame. Kui inimesehakatis ikka väga meie perre tulla tahab, küllap ta siis ka tuleb ja metsa tema eest ei page. Igal ööl on Maila mu süleluses – pole miskit imestada.

Nüüd algab mul kool naisemehena. Maila on nii sobilik abikaasa, et paremat ja kohasemat ei oska tõesti tahta. Olen jõudnud suure rahuni ja see on hea, sest mind ei vii enam miski kergesti rivist välja. Maila kipub kergemini paanikasse sattuma kui mina.

Oma tähelepanuga ja rahuga suudan ta üsna kergesti jälle õigesse sõiduvette suunata. Kui armas ta on, seda mõistan eriti selgesti, mil viibin temast eemal, sest mõttes olen alati temaga. Hirmuga mõtlesin Soome konverentsi peale, mis teadusliku töö seisukohalt oleks mulle kasu toonud. Välismaale jäi aga mul seegi kord minemata, kuna ma pole komsomolis. Ka Saksamaale ei saanud ma ju samal põhjusel. Võib-olla on paremgi, et Soome jäi minemata, sest vaja on õppida ja koolis käia, pealegi on kurb noor naine üksi Tartusse jätta.

Ega midagi, võimalust mööda oleme koos ja naudime seda aega. Abielu suhtes võin tõesti õnnelik olla, kuna olen oma abikaasaga täiesti rahul. Eks ta koolitab mind viisakaks, kuigi läbi raskuste. Olen kangekaelne isane, keda on raske panna piisavalt sügavaid kummardusi tegema. Vahel lihtsalt lööb aga minus poissmehe veri välja ja siis võin ka üleannetusi teha. Eile tuli Maila ühiselamu tuppa purjus näitsik, kes ei teadnud, et Maila abikaasa olen. Kip-pus mind seal kaelustama, pani mu sõrmed oma lopsakatele rindadele ja muudkui naeris. Tagatipuks kutsus mind ennast saatma ja seda ma tegingi. Kuigi ta toas polnud kedagi peale meie, otsustasin ma lahkuda. Teadsin, et Maila mind ootab ja närveerib.

Üks-kaks-kolm keeras krapsakas purjus neiu ukse lukku, kiskus enese alakeha paljaks ja läks mu püksiaugu kallale. Pärast seda oli mul raske ta voodil amelemisest loobuda. Maila käest sain suure peapesu, et ma ta ühiselamu kõige suuremat lipakat, nagu ta ütles, talle eelistasin.

Pugesin selle taha, et arvasin selle näitsiku ta sõbranna olevat ja lisasin: „Kergemeelse neiu toas olime lausa viiekesi ja vaid viisakusest vestlesin nendega.”

Lõpuks rahunes Maila mu kaisus maha. Oli ju laupäeva õhtu ja ka tema oli ainukesena oma toast koju sõitmata jätnud.

* * *

Maila on ikka väga tubli, et mu koju ilma pikema jututa tapeeti panema tuli. Sulab üsna kenasti minu perekonda. Ta on hea inimene, miks ei peaks ta emalegi sobima.

Ema tahab muidugi, et ma Tallinna tööle tuleksin, aga seda on raske korraldada, sest mul on ju naine Tartus õppimas. Probleeme tuli abieluga juurde, ent vahva on ikkagi. Väga suuri muresid pole, kui ühine elamispind välja arvata. Maila onu meid enda juurde ei võta, sest ta poeg tuli sõjaväest koju ja maja Suur-Kaare 5 müüdi ära.

Naise poole minekuga tuleb jälgida, et ma hiljemaks ei jää, kui lubasin. Temake ootab, kuid mina koterdan ei tea kus ringi. See ei lähe – nii tulevad arusaamatused meie vahele!

Maila kodus on vägagi head töötingimused ja ämmaga saanniivõrd hästi läbi, et lihtsalt vaimustav. Õnnestunud on mu abielu igati ja mingit põhjust pole mul nurisemiseks. Maila on ilus ja järjest ilusamaks läheb, aga vistrikke, mis teda häirivad, ei tohi üle tähtsustada. Veidi on ju neid minulgi, aga kunagi oli mul neid rohkem. Iseloom on Mailal kuldne, aga siiski kasvatame vastastikku teineteist.

Täna tegeles mu naisuke oma kooliasjadega, kui võtsin ootamatult ta ümbert kinni.

Mõtlesin: erutan teda ja küllap ta põlema süttib. Keegi ei sega meid ja see on meie olukorras kõige tähtsam.

Temas toimuski muudatus mulle soodsas suunas. Olin juba täitsa kindel, et varsti oleme voodis. On ju ikkagi pühapäev ja nädala sees meil nii häid võimalusi õrnutsemiseks pole.

Maila aga rebis enese mu käest lahti ja teatas väga tõsiselt: „Ma õpin ja ei taha, et me riidu läheme nagu möödunud sügisel. Ma ei kannata, kui mind õppimise ajal käperdatakse.”

„Su soov on mulle seaduseks,” ütlesin naeratades ja istusin toolile, mis asus öökapi ees ning millel oli mu pooleli olev luuletus ja asusin seda kõpitsema, aga Mailale suutsin oma tahtmise alles õhtul peale suruda.

Muidugi on kehvasti, et elame erinevates ühiselamutes ja ei ole koolist vabal ajal koos, ent praegu tuleb sellega lihtsalt leppida, kuigi aeg muudkui kaob.

Kurb on mõelda: arvatavasti aasta pärast olen kuskil koolmeister. Küll ma tööga kuidagi toime tuleksin, ent siin on teisi probleeme. Töötades naisukesest väga kaugel, võib juhtuda, et näen teda sama harva kui täiskuud taevast valgustamas.

Naisemehe osaga ei suuda ma veel harjuda. Sel kuul lähen kaks korda Jõgevale ja Tallinna, kus saan kindlasti temakesega koos magada. Temaga on võrratult hea ühist aset jagada, sest mul on väga kirglik abikaasa.

Töid, mis oli plaanis suvel teha, ma ei teinud, vaid puhkasin täie rinnaga. September lähenes nii kiiresti, et lausa ehmatas mind oma tulekuga. Oktoobrist alates pean kolm kuud praktikandina koolis tunde andma, mis nõuab omajagu pingutust. Nagunii suunatakse mind jälle Elva keskkooli, milles võin üsna kindel olla. Noorematest klassidest võtan juba tuttava klassi, lisa saan keskkoolist. Kui saan männilinna korteri üürida, siis on tõesti vahva olemine, aga praegu on selleks lootus väike. Unistada siiski võin, sest lootus sureb viimasena.

Viljatu sõnadetegemise peale ei ole mul mõtet palju aega kulutada. Tuleb valvel olla, et seda asjata ei teeks, sest aega pole mõtet raisata. Rongiga sõitmise jaoks pean nuputama vagunis endale tööd. Jälle saan tegutseda, sest pole mõtet niisama vahtida. Ilmaelu on juba kord selline, et pean loksumise ühest kohast teise välja kannatama.

Ajalehes Noorte Hääl ilmus seitse mu luuletust, aga Tallinnas oli kodus kiri ajakirjast Noorus, milles teatati, et mu üks luuletus pandi toimetuse portfelli. Küllap on toimetajal tundlikud silmad – teab, mis sobib avaldada. Praegu on mul veel neli luuletust talle pakkuda.

Tohutult palju loen viimasel ajal lüürikat. Kui hästi on juba sõnu seatud! Kasulik on mõni luuletus eeskujuks võtta ja isegi sellisest on mõndagi õppida, mis on kriitikat väärt. Loomulikult ei matki ma teiste loomingut, aga oma värsid võivad nii hoo sisse saada.

Mul on raskusi õppetöösse süvenemisel, aga sama kehtib luuletamise puhul ja siiski pean jälgima, et ükski päev ei mööduks ilma värsireata. Arvestades seda, et ma hakkasin alles hiljuti sõnu riimi seadma, on mu sellel tegevusel vapustav edu. Väga tähtis on, et mu luulevanker järjest kiiremini liikuma hakkaks. Murdelist värssi saan oma murdeteaduse konspektist kontrollida.

* * *

Poissmehena oleksin ühiselamus elades õnnelik, aga naisemehena pole. Tahaksin kuhugi omaette elamist saada ja hirmus on mõelda, et võib-olla tuleb mul veel kaua aega koos Madisega elada. Kus peitub lahendus, sest Maila õpib veel kolm aastat Tartus ja sellega on vaja arvestada?.. Pealegi on hetkel mul raha küllalt piiratud koguses.

Ema tahab, et ma tingimata Tallinna tööle läheksin, kus ootavad mind ees igati korralikud elamistingimused. Tartus on kirjandusmuuseumis töötamise võimalused tekkinud ja siin õpib mu naine.

Seitsmendal septembril lidusin Mailaga mööda Tartut ringi, et leida kohta koosolemiseks. Istusime baaris jõe kaldal ja laeval, aga ei jõudnud midagi tellida, sest kelneritel polnud meie jaoks aega.Öö veetsime mu ühiselamu toas lustlikult, kus uurisin jälle ta varjatud iseärasusi.

„Mul on selline tunne, et olen pukis raskendatud tingimustel,” tähendas Maila.

„Missuguses pukis?” uudishimutsesin.

„Günekoloogilisel toolil, noh.”

„Sa oled naisena suur varjatud saladus ja sind uurida pakub mulle igatahes pinget ja ükskõikseks ei jäta,” selgitasin ja silitasin Maila kõhtu.

Naisuke naeratas.

„Ma usun, et lõpetasid mu vaatluse.”

Kallistasin teda tugevasti.

„Loomulikult!”

Madis üritas sel ajal mitut moodi tuppa saada, aga kuna uks oli lukus, see tal ei õnnestunud. Ta proovis ka aknast sisse ronida, ent tulemus oli sama.

Järgneva päeva veetsin Maila ühiselamus, kus meil oli väga vahva hullata. Õhtul lõbutsesime restoranis Kaseke peaaegu südaööni. Kui kõrtsilised muutusid liiga lärmakateks, pagesime kumbki oma ühiselamusse.

Kirjandusmuuseumis on väga head murdelist materjali, mida loodan oma loomingus kasutada. Luulehobu kihutab, kuid Noo rusest ei tule ega tule vastust mu vaimusünnituste kohta. Mis saabuma peab, see saabub. Ehk saan löögile?.. Ma pean värsisepana ennast teostama! Pean! Tööd tuleb sõnaga rohkem teha! Teraselt on vaja elu jälgida! Peaksin püüdma sellist hingeseisundit saavutada, mis soodustaks värsside paberile panemist. Enesetunne on loome töös väga oluline. Ellu üritan võimalikult sügavalt süüvida – see võimaldab midagi tõeliselt head kirjutada. Toodangu kõrges tase mes ei julge ma kindel olla, aga loodan, et miski mu loomingust ka edaspidi trükimusta näeb. Puistan lausa käisest luuletusi. Ehk pole nad liiga lapsikud?.. Mõnegi varem kirjutatud värsi olen paremaks muutnud, sest olen selles lihtsameelsust vähendanud või hoopis ära jätnud. Rapla ajalehele Ühistöö saatsin mõned salmid, sest seal töötab toimetajana mu sõber Enn, kes lõpetas ülikooli kaks aastat tagasi. Võib-olla avaldab ta midagi?.. Ajakirjast Pikker pole mingit vastust mu humoristliku luule kohta. Noorte Hääle jaoks kohandasin armuluulet.

Pean tahtejõuline olema, et mitte napsitada. Tuleb püüda oma nõrka tervist tugevamaks kujundada. See on muidugi soodne olukord, et mu kõrval on mind mõistev inimene. Ma ei tea, kas olla täiskarsklane või mitte. Kas võtta pits veini kursuseõhtul või ei?.. Kui teised napsitavad, on mul väga raske sellest täielikult loobuda, kuigi kõik sõltub siiski endast. Rõõmsalt lõõgastuda ennast purju juues ei ole üldse minu rida, aga tassi kohvi kõrval mõni sõna sõbraga juttu ajada – see pakub mulle hoopis enam huvi.

Olen tervist kohutavalt palju rikkunud. Mitte muretseda ja närveerida asjatult! Pean elama rõõmsalt, ent valvsalt. Täna mu pea valutab veidi, kuid ehk enesetunne paraneb. Vast mõjutas seda liigne kohvijoomine ja tordisöömine?

Tuleb loitsida peavalu minema: „Kao minema, mu hea enesetunde ahistaja! Peavalu, kao minema ja ära piina mind! Sa oled väga häbematu, et mind piinad! Minu peas ei ole tõesti sinu koht! Peavalu, lase jalga mu peast! Kas sul tõesti pole midagi muud teha kui mu pea valutama panna?.. Mina seda igatahes ei taha! Võta valu mu peast ära ja pane punuma! Usun, et arvestad mu soovi! Kui sa kohe mind rahule ei jäta, teen sulle ise valu! Sulle see kindlasti ei meeldi! Sul tuleb mu peast lahkuda otsekohe!”

Oot-oot! Juba ongi veidi parem enesetunne kui enne. Tore! Kordan veel enam-vähem samu sõnu, mis ütlesin.

* * *

Paar päeva tagasi sain selle kirja.

10. september 1981

Väga kallis Elmar,

vaat, kus juhtus õnnetus, jäin haigeks. Lähen praegu arsti juurde, sest minu pea küll ei võta, mis viga. Kuskilt ei valuta, aga viskas palaviku üles – 38,6 kraadi. Võib-olla mõjus Su põhjalik mu üska sõrmedega tungimine? See on siiski võimatu.

Sina oled mulle tõesti väga kallis. Igatsen kohutavalt Sinu järele. Sinu süleluses olla on minu kõige suurem soov. Sinu kallistustest ei tüdine ma kunagi. Kui Sul on soov, ei suuda ma Sulle intiimelus millestki ära öelda! Tagantjärele tundub mu kõige intiimsema koha vaatlus Sinu poolt tobe, aga Sinu ühiselamus Sinu voodis oli see siiski armumängu osa ja sobis.

Kahju, et ma vilets olen ja haigeks jäin. Kas see tuleb liiga vähesest või suurest kallistuste arvust?

Suvel olin täiesti terve ja siis meie muud ju õieti ei teinudki, kui kallistasime. Septembri kohta seda öelda ei saa. Nagu öeldakse, on kommentaarid siin üleliigsed.

Mul on väga kahju, et meie juba talvel ei abiellunud. Siis elaksime praegu rõõmsalt Suur-Kaare tänaval tillukeses majas ja meil poleks vaja kallistamiskohta otsida. Miks saatus meile vingerpussi mängis ja meilt selle armsa peavarju ära võttis?

Andesta! Minu liiga pikk kõhklemine Sinuga abiellumise suhtes võttis meilt võimaluse koos elada.

Kui saad mahti, tule minu ühiselamust läbi!

Kallistan Sind mõttes väga tugevasti! Tunnen, et haigusest hooli

mata on mu kätes jõudu!

Maila

Nüüd on Maila tervis juba palju parem kui kümnendal septemb ril. Olin natuke aega tagasi naisukese pool ühiselamus. Õrnutse sime vaoshoitult, suudlesime ettevaatlikult. Vaevalt olime voodist tagasi toolidele istunud, kui üks Maila toakaaslane saabus. Hea, et ta varem ei saabunud. Midagi head selles küll pole, et elame nagu linnukesed oksal.

Loominguliselt ei lähe mul hästi, sest viimane saadetis Noorusele sai eitava hinnangu osaliseks, sest midagi uudset ja huvitavat see ei sisaldanud. Kirjutan põhiliselt neljarealisi värsse, aga pike-mate tegemine käib mulle üle jõu. Kohati mõtlen üsna sügavalt ja traagiliselt, aga kunstiküpsesse vormi ei suuda ma oma tundeid valada. Mul ei tule sule alt luuletusi, mis köidaksid lugejat ja pean koletult palju tööd tegema, et ennast värsisepana õigustada. Mu ponnistuste tulemused leiavad tihti oma õige koha prügikastis.

Ajalehes Ühistöö ilmub kindlasti mu kuus humoristlikku lühiluuletust – nii vähemalt lubas Enn. Hea muidugi, kui rajooni ajalehtki mu ebaküpset luulet avaldab ja rohkem oleks palju nõuda. Kuigi praegu ei põle tavaliselt roheline tuli mu loomingu avaldamisele, siiski rajooni ajalehele ja Noorte Häälele see kohati sobib.

Kas olen ainult loru ja ei suuda ennast teostada? Kas ainult magan, söön, kõnnin, kasutan käimlat ja midagi kasulikku oma rahvale ei tee?.. Mu elus on ju alles alguste algus käsil. Raskused ei tohi mind põlvili suruda! Pean ära tunnetama raamid, millesse olen pandud. Igaühel on oma raamid!

* * *

Täna sain kirja, mis kõigutas mu rahulolu ja head enesetunnet.

Tere, Elmar!

Elmar, ütle, miks pidi saatus olema selline, miks pidi ta lahutama mind Sinust siis, kui leidsin, et teist kedagi ma Sinu vastu ei vaheta.

Viimane kord, kui Sind nägin, tahtsin jääda kogu eluks Su juurde. Kahjuks siiski ei julgenud ma Sulle seda öelda. Ja kas Sajuba teadsid siis, et see oli meie viimane kord kokku saada? Ütle, miks on kogu see elu nii keeruline? Süüdi olen siiski selles ainult mina. Mina ju ise tegin kõik keeruliseks. Ma olin oma süütuses nii väga kinni. Ma tahtsin olla kindel abiellumise suhtes. Võib-olla olin rumal?

Mul poleks üldse olnud vaja kõike nii südamesse võtta. Aga ma tundsin, et Sa oled samasuguse hingeeluga kui mina. Ma pettusin. Sa unustasid minu sama kiiresti, kui sõbrustama hakkasid. Võibolla siis, kui oleksid mult süütuse võtnud, ei oleks Sa suutnud mind kerge südamega üle parda heita?

Mina aga ei saa veel praegugi Sind unustada ja isegi kümnete aastate pärast oled Sa mu südames alles. Oled mu südames väga sügaval. Kahju, et ma kõike seda enam rääkida ei saa ja ainult kirjutan, kuid südamel on ka siis kergem.

Elmar, ma olin tõesti paha, olin, aga Sa oleksid võinud mulle andestada, et Sind piinasin ja Sulle lõplikult ei andunud. Helistasin Sulle palju-palju kordi, kirjutasin Sulle kaks kirja. Ja Sa ei teinud minust enam väljagi.

Elmar, kas tõesti oli Sul vaja mind ainult külmal talvel ja porisel kevadel väljas jalutamiseks ning külma käes koos lõdisemiseks ja maja trepikojas kabistamiseks?

Ja kui tuli ilus kevad, otsisid Sa uue tüdruku, alustasid kõike otsast peale. Muidugi on kevad ja suvi ilusad, eks siis ole tujugi parem, aga Sa ei tea, kui palju haiget Sa mulle tegid. Sa tegid mulle tuhat korda rohkem haiget kui mina Sulle.

Elmar, ma nutsin terve suve, nutsin ja lootsin siiski, et lõpeb koolivaheaeg ja tuled Tartusse. Helistan Sulle ja vast siiski ei jää me võõraks. Ehk annad mulle andeks? Ma poleks enam iialgi öelnud Sulle – ei. Me oleksime maailma kõige õnnelikumad inimesed. Me voodielu oleks kulgenud nii, kuidas Sa vaid oleksid soovinud. Me kallistaksime ja õrnutseksime lõputult kaua, ma ei suudaks oma neitsilikkust säilitada isegi siis, kui seda sooviksin.

Siiski läks kõik teisiti, kui olin lootnud. Enne 1. septembrit sain teada, et oled abielus. Nutsin terve öö ja järgmise päeva, pisaratest pole ka praegu puudus, ma ei tea, kaua ma suudan niimoodi nutta. Ma ei suuda vist kunagi enam naeratada ja ma ei tahagi naeratada enam. Ma tahan ainult üksinda olla, tahan olla paksus metsas, et mind keegi ei näeks, sest ma ise ei taha kedagi näha.

Hoian ainult punast väikest palli, mille mulle kinkisid, ja esimest kirja, mille mulle Hiiumaalt saatsid, vahetevahel oma käes ja ei suuda kuidagi uskuda, et need sõnad on kõik valed ja kui ka on, hoian neid ikka kogu elu.

Tean isegi, et need pisarad on nüüd kõik ilmaaegu, leidsin ju liiga hilja Sinu ja siis leidsid juba Sina, et minust on paremaid ja mina pole see, keda Sina otsisid. Küllap andus uus neiu Sulle kohe ja saavutas selle, millest mul pole enam unistadagi erilist mõtet, sest nii kurnaksin asjatult vaid oma keha ja vaimu.

Elmar, ma teadsin ja tundsin, et kõik meie vahel nii lõpeb. Tahtsin juba vahepeal ise kõik meie vahel lõpetada, aga ma ei suutnud. Sa naerad minu üle kindlasti, aga ma nägin peale esimest kohtumist unes meie mõlema tuleviku ette. Teadsin, et saatus lahutab meid. Aga ikkagi ei saa ma pisaraid tagasi hoida. Elmar, nüüd usun ka mina, et unenäod lähevad täide.

Elmar, soovin Sulle palju, palju õnne! Soovin, et kõik Su unistused täituvad ükskord! Ära pahanda, et ma kirjutasin Sulle, aga nüüd on ka minul natuke kergem.

Ilme

Peaksin Ilmele lohutava kirja saatma, et ka temal mingu kõik hästi, sest mina ei soovi ju kellelegi halba. Ikka olgu teistelgi õnne ja rõõmu!

Armastan tõeliselt alles esimest korda ja sealjuures on mu armastus õnnelik. Mul on supernaine, kes on krapsakas nii päeval kui ka öösel ja lusti on seetõttu tõesti palju.

Oh, Mailakene, ma pole kunagi kedagi tõeliselt naiseks tahtnud ega taha ka praegu ja tulevikus! Oled mulle selleks liiga armas ja mul on sinu näol kõik, mida süda võib ihata ja vaatamata raskustele, mis meie õnne takistavad. Tore, et su leidsin.

Abikaasa on nüüd terve ja meil vedas, sest saime eelmistel nädala vahetustel koos magada ja väga tormiliselt vallatleda.

Maila ütles: „Mul on rasestumisoht.”

„Mitu päeva on pahakate algusest möödas?” uurisin.

„Kümme,” tähendas naisuke.

Kallistasin teda tugevasti.

„Kui kümme päeva, siis järgmisest päevast alles algab tõeline oht.”

Väga iharaks tegid minu järgnevad suudlused. Mida küll annaksin, et saaksin igal päeval abikaasa lähedust ja kallistusi tunda! Eel duste kohaselt poeme järgmisel nädalavahetusel ühise teki alla, sest oleme siis Jõgeval.

Maila on tõesti parimatest parim naissoo esindaja ja meie abielust tuleb suur eeskuju teistele. Lahkuda temakesest on väga kurb, sest mina ulun oma toa nurgas, tema teeb sama oma ühiselamus. Tartus on kahjuks ajalehes avaldatud kahele korteri üürilevõtu soovile järgnenud vaikus.

Maila elu on tõeliselt raske, kuid minul on suhteliselt kerge. Pole ime, et ta Tallinnas veidi tujutses.

Hommikul üritasin teda kallistada, aga tema keeras enese ootamatult selili ja lausus: „Pühapäeva hommikul kah ei lasta magada,” mille peale mina pöörasin talle selja ja ei katsetanud enam midagi.

Mu kallis naine on muidugi vapper, kuna jätab oma ema maha ja tuleb minuga. Võib arvata, et mind ja Mailat ei lahuta miski.

Ämmal olin Jõgeval külas, kus mulle riidenagi pähe kukkus, aga õnneks eriti palju viga see mulle ei tekitanud. Tegin seal füüsilist tööd: saagisin, lõhkusin ja tassisin küttepuid, kuhu kästi. Naiseema oli väga lahke ja sõbralik, aga seda üllatavam oli, et ta saatis Mailale kirja, milles kritiseeris mind omajagu, eelkõige käitumiskultuuri. Täitsa kummaline inimene! Tegin selle läkituse naeruväärseks abikaasale ja ta nõustus mu seisukohtadega. Soov võis ämmal ju isegi hea olla, ent ilmselt polnud selline samm õige. Teda ei tohi enesele väga lähedale lasta. Ma pean käituma talle talutavalt, aga mitte isekalt.

Abielupoolest saan tõesti ainult ülivõrdes kirjutada ja pean teda veelgi rohkem hoidma, kui seda praegu teen – ta on ju väga õrnake. Ma ei taha teistest tüdrukutest endiselt midagi kuulda ega neid ka näha, aga Mailaga moodustan järjest rohkem terviku.

Pean ta suhtes endisest tähelepanelikum olema, sest ta on ju nii armukade, et vapustav. Patsutasin mõned korrad ta toakaaslase tagumikule ja tantsisime väga teineteise vastu liibunult, mis Maila rivist välja viis.

„Sa tahad Ingat võrgutada! Sulle minust ei jätku, võtad, kust saad! Mu oma silmade all liiderdad, sa vastik seelikukütt!” hüsteeritses ta, kui olime kahekesi.