Kohalised Eesti muinasjutud

Оглавление

Matthias Johann Eisen. Kohalised Eesti muinasjutud

Vooru-mägi ja Andresjärv

Peipsi järv

Õisu ja Kariste järved

Valgjärv

Kahala järv

Vanamõisa järv

Sinihallikas

Tiigid

Tallinna asutus

Endine Rakvere linn

Maalinn

Pagasi linn

Mõniste mõisa ehitamine

Pirita kloostri salatee

Oleviste kirik

Pühalepa kirik

Püharisti kirik

Risti kirik

Kullama kirik

Viljandi kirik

Jõhvi kirik

Reinse kirikumägi

Kiriku kell

Jaani-päev

Jaanilaupäeva õhtune orjus

Jaki kontori asutus

Must surm

Katk

Katku õpetus

Sääreluu

Vana pagana sepapada

Lihula rahategijad

Möiraja härg

Paide varandus

Kabeli herra

Kättemaksmine

Riiu paju

Reomaa lasu

Vare vaim

Paganate leiva vahetus

Nõidade pidu

Hiidlaste kuldkala

Kudas kalad Tammetalu järvest ära kadusivad

Kudas vähid Sausti jõest ära kadusivad

Отрывок из книги

Pikasilla lähedal üsna Virtsjärve ääres on kõrge, järsk, ümmargune mägi, mida Vooru-mäeks hüütakse. Ühelt poolt järvest, kolmelt poolt aga haljastest heinamaadest ümber piiratud, katavad kaunid männad kõiki tema külgi ja hoiavad oma latvu nagu kroon üle tasase lageda mäetipu. Kes seda mäge eemalt näeb, peab teda mõneks kindluseks pidama.

Tõesti oligi Voorumäel muiste kindlus. Enne veel kui Tartu ja Pärnu linn ehitati, elas juba sääl mäe pääl väga rikas kaupmees Vooru-Andres. Temal oli hulk laevu, mis Emajõge mööda alla Peipsi järve poole ja säält edasi Narva purjutasivad, teine pool aga niisamati Virtsjärvest jõge mööda Viljandisse ja säält edasi Pärnu jõge mööda Pärnu lahe äärde. Kõik kauplemine oli üksi tema käes. Tartu linna rahval ei olnud kauplemise poolest midagi teha. Suures hädas võtsivad nad viimaks nõuuks kauplemist Andrese käest ära kiskuda. Andres tegi oma mäe õige kindlaks ja ootas vastasid. Hulga kaupa tulivad Tartlased mäe juurde kokku ja piirasivad mäe ümber. Andres naeris aga esite ümberpiirajate üle. Siiski ei läinud need ära ega jätnud ümberpiiramist järele. Näljaga tahtsivad nad Andrest alla heitma sundida. Kui viimati häda koguni suureks läks, võttis Andres nõuuks ära põgeneda. Õnnega pääsis ta vaenlaste vahelt läbi, aga peagi saivad need aru, mis sündinud. Sedamaid hakkasivad nad teda taga ajama. Pärnumaantee ääres Purtsi veski ja Pühaste küla vahel järve ääres jõudsivad nad ta järele. Selgesti nägi Andres ära, et ta enam edasi ei pääse. Siisgi ei tahtnud ta elusalt ennast tagaajajate kätte anda. Järve ääres parve silmates kargas ta parve pääle, tõukas äärest ära ja sõudis keskele. Vaenlased piirasivad järve ümber ja pidasivad vahti, et ta säält ära ei pääseks. Sõuriista puudusel ei saanud nad järve pääle Andrese kallale. See jäi seni parve pääle kuni ta nälga suri, sest et pääsmist ei olnud. Seda järve hüütakse sest saadik Andresjärveks. Kui Andres oli surnud, läksivad vaenlased ta mäe otsa, lõhkusivad ning purustasivad ta majad ära ja viisivad kulla ja hõbeda Tartu. Mägi aga, kus Andres enne elas, kannab sest saadik Voorumäe nime.

.....

Rannapuura viskas hõbekammi selja taha. Silmapilgul venis kamm voolajaks jõeks, mis mitu penikoormat pikk, väga lai ja sügav oli. Peipa põrmitses tulises vihas oma vangi üle, kes teine pool jõge kerge jalaga edasi ruttas teda kaugele maha jättes. Tüki aja pärast aga leidis paharet jões ühe koha, kust jalgsi läbi sai, ja ruttas uuesti põgeneja järele. Nüüd viskas Rannapuura harja selja taha vasta maad ja vaata: iga harjas sirgus üles suureks puuks, nõnda et paks laan neid mõlemaid ühest ära lahutas. Läbi metsa ei saanud nõidgi ratsutada oma põrgulise turja pääl sõites, vaid pidi terve päeva sõitma, enne kui ümber laane pääsis.

Kaks ööd ja ühe päeva oli õnnetu põgeneja ilma eineta ja ilma uneta edasi jõudnud; nüüd oli jalg väsinud ja võim lõpekorral. Mis imet, et teisel päeval pärast lõunat kuri vaenlane jälle kallale kippus. Rannapuura viskas nüüd õuna selja taha. Õun kerkis üles määratu kõrgeks raudkivi mäeks. Kitsas, kõrge teerada, otsekui oleks madu loogates teda rajanud, juhatas küll üle mäe, aga enne kui Peipa säält suure vaevaga üle sai, kippus jälle lõuna kätte. Vaene neitsi ei olnud laugele jõudnud; väsimus oli teda tükiks ajaks magama uinutanud. Üles ärgates tundis tema ennast küll tugevama, aga häda oli ka jälle määratumaks kasvanud. Nõid oli nüüd kolmanda päeva õhtul nõnda lähedale jõudnud, et Rannapuura isamaja eemalt nähes enam kuhugi ei võinud põgeneda. Õigel ajal tuli veel meelde, et neljas asi maha viskamata jäänud.

.....