Eesti muistsed jumalad ja vägimehed

Оглавление

Matthias Johann Eisen. Eesti muistsed jumalad ja vägimehed

I. Vanaisa (Kirjutanud F. R. Fählmann)

1. Loomine

2. Emajõe sündimine

3. Koit ja Hämarik

4. Keelte keetmine

II. Vanemuine (Kirjutanud F. R. Fählmann)

1. Laul

2. Kosjakäik

3. Endla järv ja Juta

4. Lahkumine

III. Kõu ja Pikker

1. Kuu tõrvamine

2. Ametisse määramine

3. Vihtlemine

4. Põgenemine

5. Vikerkaar

6. Varastatud pill

7. Häda ja ohvrid

8. Pikker sulaseks

9. Pulmad

IV. Kalev

1. Võitlemine

2. Linna ehitus

3. Surm

V. Kalevipoeg

1. Lapsepõli ja noorus

2. Linda ja tuuslari surm

3. Mõõk

4. Kuningaks saamine

5. Sekeldused veevaimuga

6. Sõrmus

7. Vargus

8. Linnade ehitus

9. Hiiudega võitlemine

10. Põrgu neiud

11. Põrgu saak

12. Maailma otsa otsimine

13. Leeme keetmine

14. Vanatühja vangitsemine

15. Viimne võitlus

16. Põrgu väravas

VI. Tõll

1. Tõll ja ta pere

2. Lapsed

3. Saarte ja laidude sündimine

4. Esimene Sõrve sõda

5. Teine Sõrve sõda

6. Hiiu

7. Vanapagan

8. Laevameeste päästmine

9. Neiu tõmmaja

10. Pireti kerisekivi

11. Mustjala ja kihelkonna kiriku ehitus

12. Kärla ja Kaarma kiriku ehitus

13. Karja kiriku ehitus

14. Tõllu surm

15. Noor Tõll

VII. Leiger

1. Saun

2. Püha Jüri kutsikad

3. Laeva ehitus

4. Kivid

5. Käina kirik

6. Pühalepa kirik

7. Koerakong

VIII. Hans ja Vanapagan

1. Sulast palkamas

2. Vägipulka vedamas

3. Kätt pigistamas

4. Nuia viskamas

5. Raudpommi kandmas

6. Hoost tõstmas

7. Pasunat puhumas

8. Võidu õmblemas

9. Pudrumänd

10. Virtsjärve äraviimas

11. Tundmata elukas

12. Torupilli mängimas

13. Nisu ja naerid

14. Maasikul

15. Kuldamise rohtu keetmas

16. Silmi arstimas

17. Piipu suitsetamas

18. Hange tuppa ajamas

19. Peenraid puhastamas

20. Ei ole heina niita

21. Kinnipandud uks

22. Rukkid lõikamas

23. Piipu põletamas

24. Mine metsa

25. Hansu surm

Отрывок из книги

Vanaisa elas kõrges taevas; tema katuse all säras kaunis päikene. Kalevid oli ta loonud, et nende nõu ja kangust tarvitada. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Vanaisa oli teda vanaks loonud, hallide juuste ja habemega, ning oli temale vanaduse tarkuse annud; aga süda oli tal noor, ja ta päralt oli luuletamise ja laulmise võim. Vanaisa kuulis ta tarka nõu. Kui mured Vanaisa tarka otsaesist kortsutasid, mängis Vanemuine ta ees kaunist kannelt ja laulis armsaid laule. - Teine oli Ilmarine, kõige paremas meheeas, mehise tugevusega; tarkus paistis tal otsaesise pealt ja sügavad mõtted silmist. Ilmarise päralt oli kunstide võim. - Kolmas oli Lämmeküne (Lemming), erk noormees, täis naljatuju, ikka rõõmus ja üleannetuste peale valmis. Teised on vähem tähtsad. Kõik pidasid teineteist vennaks ja Vanaisa nimetas neid oma lasteks. Nende elukoht oli Kaljuve ehk Kaljuvald.

Korra astus Vanaisa kalevite ette ja ütles: “Mina olen oma tarkuses nõuks võtnud maailma luua.” Imeks pannes vaatasid kalevid tema otsa ja ütlesid: “Mis sina oma tarkuses oled nõuks võtnud, ei või paha olla.” Kui nad magasid, lõi Vanaisa maailma, ja kui nad üles tõusid, õerusid nad silmi ja jäid imestades seda tööd tunnistama. Vanaisa oli loomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Siis võttis Ilmarine tüki kõige paremat terast, tagus selle kummiks, laotas telgiks üle maa ja kinnitas sinna külge säravad tähed ja hõbedase kuu. Vanaisa eeskojast võttis tema valguseandja ja pani selle imelikul viisil telgi külge käima, nii et see ise üles tõuseb ja looja läheb. Rõõmutujul võttis Vanemuine kandle, hakkas rõõmulugu laulma ja hüppas maa peale ja laululinnud käisid tema kannul. Kus ta hüppav jalg maa külge puutus, seal siginesid lilled asemele, ja kus ta kivi otsas istudes laulis, kasvasid puud maast üles ning laululinnud lendasid puude okste peale ja laulsid ta seltsis. Lämmeküne pillerkaaritas mööda metsi ja mägesid. Vanaisa ärkas selle tümina peale üles ja pani imeks, kudas maailm hoopis teiseks muutunud, kui ta oli loonud. Ta ütles kalevitele: “Nii on õige, lapsed! Mina olen maailma tooreks loonud, teie asi on teda iluga ehtida. Varsti tahan maailma täita kõiksugu loomadega ja loon siis inimesed, kes maailma üle valitsegu. Inimese tahan aga nõrga luua, et ta vägevusest ei võiks kiidelda. Teie peate inimestega sõbrustama ja nendega seltsima, et sugu tõuseks, kes ennast mitte nii kergesti õelusele ära ei annaks. Õelust ei taha ma mitte ära kaotada, tema on headuse mõõt ning kihutaja.”

.....

Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.

Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”

.....