Korraldaja
Описание книги
Gabriel Tretjak ehk Korraldaja on mees, kes sekkub oma klientide ülesandel nende ellu ja tegutseb pöördelisel hetkel ise nende asemel. Tema klientideks on ministrid, saadikud, firmajuhid, arstid, jõukate meeste abikaasad – inimesed, kes on kas liiga mugavad, et teatud ebameeldivaid asju ise ajada, või kardavad oma käsi määrida. Tretjaki hind on kõrge, oma töös kasutab ta nii psühholoogide kutseoskusi kui ka teadmisi aju-uurijate avastustest, vaja läheb nii detektiivi osavust kui ka väljapressija külmaverelisust. Äri edu aluseks on teadmine, et inimesed ei lakka kunagi unistamast õnnelikust lõpust, olgu siis olukord nii hull kui tahes. Ent ühel päeval saab ta Sri Lankal tööreisil viibides kummalise teate ühe võidusõiduhobuse kohta. Esialgu peab ta seda eksituseks, kuid tagasi Münchenisse jõudes kuuleb ta politseilt, et mobiiltelefon, millelt helistati, leiti ühe surnukeha juurest. Veidi aega hiljem kaob Tretjaki kodus tema argentiinlannast koristaja. Ja siis leitakse teisest linnast veel üks surnu, kel Tretjakiga seos. Tundub, nagu oleks keegi hakanud Korraldaja elu korraldama… Max Landorffi pseudonüümi alt kirjutavad ajakirjanikest vennad Andreas ja Stephan Lebert. 2011. aastal ilmunud ja kiiresti bestselleriks saanud „Korraldaja” on esimene osa põnevike sarjast, kus peategelaseks Gabriel Tretjak.
Отрывок из книги
Ta vaatas üle sileda tinahalli järvepinna ja nägi laeva enda poole tulemas, nina otse ees. Nähtamatu joon, mida mööda see nüüd mitu minutit oli lähenenud, oli täpselt vertikaalis pingiga, millel ta istus. Oli oktoobrikuu kolmapäev, esimene oktoober, kui täpne olla, ja kell oli veerand seitse õhtul. Peale tema ja praamiliini töötaja ei oodanud keegi laeva, mille nimi oli Alpino ja mis ristles aastast aastasse täpse plaani järgi Lago Maggiorel. Suvel oli mõnikord nii palju inimesi pardal, et kaugel paistis Alpino just nagu mõni põgenikepaat, õõtsus raskelt, ise sügaval vees. Praegusel aastaajal mõjus ta seevastu kiirena ja elegantsena, võis näha, et ta oli valge – valge tumesiniste triipudega külgedel ja uste-akende ümber.
Randumispaiga juures oli kaks ümarat silti, just nagu suured valged kellad, numbrilaual punased osutid, mida praamiliini töötajad liigutasid. Üks silt näitas aega, millal saabub järgmine praam Cannobio suunast, teine näitas Luino suunast tuleva aluse saabumisaega: viis pärast kuut. Päike oli juba mägede taha vajunud, järv asetses varjus. Alpino vöör oli ilmunud välja uduviirust, mis oli veepinnale laskunud. Praam jäi hiljaks.
.....
Vasak lehepool oli nüüd täis. Kenasti selgelt üksteise all seisid märksõnad, igaühe ees pikikriips. Tretjak kummardus taas oma portfelli poole, võttis sellest tumepruuni mapi, mis oli nahkpaelaga kinni seotud, ja pani selle lauale. „Siin on dokumendid, millest ma rääkisin,” ütles ta ja haaras uuesti pastapliiatsi.
„Minu osa kokkuleppest: ma päästan teie töökoha. Ma hoolitsen selle eest, et mõlemad teie vastased juhatuses ettevõttest lahkuvad. Et järelevalvenõukogu toetab taas teid. Loomulikult toimib see vaid siis, kui te teete täpselt seda, mida ma ütlen.”
.....