Bob Ellerhein

Оглавление

Maximilian Põdder. Bob Ellerhein

I. Tartu üliõpilane

II. Reisi peal

III. Baltlane

IV. Uues kodus

V. Õrnema soo kojutulek

VI. Wingumehed

VII. Kogemata äpardus

VIII. Õnnetus ja armastus

IX. Pikse pilwed

X. Sõjalaatsaretis

XI. Paariks loodud

Отрывок из книги

Ilm oli ilus ja selge, nagu ta enamaste ainult siis on, kui ta kauemaks ajaks tõotab kindlaks jääda, ja meelitas igaühte wärskele õhule minema. Heinakuu hakatus oli juba kätte jõudnud ja sellega kewadine kenadus osalt mööda libisenud. Sirelid õitsesiwad küll weel, aga toominga otsast oliwad lehkawad õilmed juba pudenenud ja wõilillekeste kullakarwaliste õite asemele pikaks sirgunud putkede otsa walged ümargused willapead kaswanud, milledest ka õrnemgi tuuleõhk mööda minnes libletawaid hebemeid lendu tõstis ja üle muru laiali kandis. Mõnes paigas oli hein juba nii suur, et niitja wikatit hakkas walmis seadma. Kõigest oli näha, et päris suwi jõudmas oli, kui ka äge palawus weel mitte wõimust ei olnud wõtnud ja inimest ei tüütanud. Niisugusel ajal ei püsi naljalt keegi tubade sumbunud õhus, keda just mitte kodused tööd ei kütkenda.

Aga Taaramäe warjurikaste puude all walitses siiski suur waikus. Üksnes mõni laululinnuke lõksutas pesa kõrwal oksa peal lösitades oma hauduwale kaasakesele ajawiiteks mahedaid armulugusid, kuni mõni möödalendaw putukas ka tema isunewa pugu tähele panema äratas ja sellega ta häälitsemisele järsku otsa tegi. Wahel kandsiwad ka õhulained hookaupa alt linna uulitsatelt woorimeeste wankrite põrinat ülesse mäele. Muidu aga ei olnud kõhku ega kahku kuulda, olgu siis et wahest tuule leilekene puude latwades lehti libistas.

.....

Bob’i huulte ümber lehwis peenikene naeratus, kui tema oma ladusa seltsimehe otsa waatas, kes istmelt oli üles tõusnud ja elawalt kätega weheldes tema ees seisis.

„Tänan selle kõrge au eest,“ ütles tema siis nalja wiisi kumardades, „aga kust sina siis selle tähtsa ameti soowitajaks said?“

.....