Отрывок из книги
Erinevalt teistest ajalookirjutajatest, kes väidavad end olevat hästi informeeritud, olen mina oma silmaga näinud sündmusi, mida kirjeldan, ja ma kirjutan seda lugu nii, et tulevased õpetlased ei peaks lootma kaudsetele mälestustele, mida vanemad on aastate jooksul lastele edasi jutustanud ja mille üksikasjad on aja möödudes ja korduvalt ümberjutustades kaduma läinud. Lisan oma aruandesse selle, mida ma ise ei näinud ega kuulnud, üksnes siis, kui sain juhtunust teada nendelt, kes isiklikult kohal viibisid. Kui mu lugejad usaldavad mind, võiksid nad usaldada ka mu allikaid. Kuigi ma ei saa täpselt salvestada sõnu, mida igal ajahetkel lausuti, võin ikkagi kindlalt öelda, millised need sõnad võisid olla, ja mõnel juhul ka, millised need pidid olema, sest nägin nende lausumisest tekkinud tulemusi, ja kas me ei saa siis uuesti tuletada sõnu, kui teame nende väljaütlemise tagajärgi?
Mina olen kõigest inimene ja mu lugejad peaksid teadma ka seda, et võin vigu teha. Palun Moirat, et ta minu ettevõtmises mu sulge juhiks ega laseks kellelgi teisel asjasse sekkuda. Hoolimata sellest, kui palju kordi olen ma oma kabinetti tulles leidnud, et tekst on tindiga üle valatud või käsikirjale mõnitavaid kommentaare lisatud, ikka olen need kohad lihtsalt uuesti kirja pannud. Kui kommentaarid on olnud valgustavad, olen need oma töösse lisanud, ja kui kutsumata lugejad on lehekülgedele oma küsimused jätnud, olen püüdnud neile vastata. Inimeste vaikimine ei suuda ähmastada Moira ajalugu, nagu ka mitte minu oma. Kuna ma loodan oma ülemkuninga kroonika elama ja hingama panna, jagan oma lugu õpetatud keeles ja annan oma ausõna neile, kes seda loevad, et see on nii aus ja siiras, nagu vähegi mu võimuses.
.....
«Too siis rätsep siia,» viskas Ion õlakehitusega.
«Miks sa ise seda ei tee?» Kuid Dionis kõneles Ioni eemalduva seljaga. Too oli Lamioni juustes oma sametpaela märganud ja läinud endale uut tooma.
.....
