Hoiab oma leib

Оглавление

Mägi Jürka. Hoiab oma leib

Maailma avastamas

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea

Citius, altius, fortius -kiiremini, kõrgemale, tugevamini

Isa

Pealinna poiss

Verine Meeri

Nõukogude armee

Töö ei riku meest, kui mees tööd ei riku

Kuidas bussiministrist Jürist kõrtsmik Jürka sai

Kolm käsku

Suures kolhoosis koos elukunstnik Averkini Petkaga

Pulmad

Lõputu pidu

SORVVO – Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Operatiivgrupp – riisujate ja spekulantide hirm

Kõrtsi moosekandid

Kõik, mis ripakil, see ära

Püga lammast nii, et see ei määgiks

Ariel

Kannatuste rada

Emmega kõrtsus

Naised ja viin

Raha

Patt

Tõmba uttu!

Jootraha

Muutuste aeg

Salakaval kleeps

Kainenemine, korraks

Kordusõppused

Kõrtsmike imelikud juhtumised

Epiloog

Отрывок из книги

Tegelikult on mul hingel üks patt. Mitte küll nii-ii hull, millest pajatab eesti rahva vanasõna, et pattu teeb see, kes patta situb, vaid veidi leebem ja tagasihoidlikum. Kes meist ei oleks kuulnud anekdoote kelneritest, kärbsest supi sees ja muust sarnasest. Kuid kas jutud sellest, kuidas kelner ebameeldiva kliendi supi sisse sülitab on üldrahvalik folkloor või on nendel juttudel ka mingi tõepõhi all?

Paps oli kolhoosi piimamees, Nõukogude armee desertöör, persekukkunud näitleja Moskva GITIS-est, lokkispäine meesiludus, igavene pulli- ja viinamees. Tänu isa ametile oli ka hobune majas. Vanal õnnestus vahel oma piimaringi tehes nina nii täis tõmmata, et hobu ta ise koju tõi. Liiklus oli tol ajal üsna hõre ja miilitsat võis näha ainult külanõukogu ees plakatil poseerimas, suur näpp püsti, hoiatamas sotsialistliku omandi varguse või kahjustamise eest, täpselt ei mäleta. Kui isa lõpuks koju jõudis, lolli jutu ära rääkis ja lorilaulud ette kandis, lõppes jauramine tavaliselt küsimusega emale, et kas kodus kärakat on ning, saanud kurja, eitava vastuse, kobis ohates magama. Siis algas meie pidu koos vennaga. Kaks koolieelikust mehehakatist said päris hobuse koos vankri ja piimanõudega. Sõit algas. Piimanõud oli vaja meiereisse ära viia, et need seal puhtaks pestaks. Meierei asus kahe kilomeetri kaugusel. Tee oli kivine ja vanker kolises. Imelikul kombel meeldis see põrin hirmsasti ja meeldib siiani. Hambad plõksusid päris vahvasti. Nendes tingimustes vankris püstiseismine oli tõsine julgustükk, mis vahel ka õnnestus. Meie teele jäi ka Ööbiku Mari majapidamine. Mingil seletamatul põhjusel ei sallinud ma teda. Tegelikult oli ta muldvana eideke, kes elas üksi oma lagunenud onnis, seltsilisteks kaks kitse. Mees ja lapsed oli jäänud sõjaväljale. Mul oli raske aru saada, kuidas võib keegi nii vana ja krimpsus olla ja veel elada ka. Pealegi ta haises minu meelest. Vahel võtsime vennaga oma oskused ja julguse kokku, andsime hobule piitsa, tõusime püsti ja traav algas. Hütist möödudes heitsid kaks vennakest üleoleva pilgu seljataha, mis pidi tähendama, et kas nägid, muti, mis mehed siinkülas elavad!? Miks me nii tegime, ei tea siiani. Ise olin tiba haiglane põngerjas, kel rääkimise ja diktsiooniga raskusi oli. R-ga oli tegemist ja k-täht ei tulnud üldse välja. Ühel hommikul võttis ema mind käekõrvale ja lahkusime ainult talle teada olevas suunas, kuni jõudsime Ööbiku Mari hütini. Nähes kahte sarvilist habemega elukat kuuse külge kinni seotuna rohtu näksamas, hüüdsin vaimustunult: „Tuule, ema, selle tuuse tüljes on tats titse tinni!” Tõlkes oleks see pidanud tähendama: kuule, ema, selle kuuse küljes on kaks kitse kinni. Ema naeris ja ei väsinud mu esimest kuldlauset kordamast oma elupäevade lõpuni. Seekord lõppes asi veidi karmimalt. Võttes mul õlgadest kinni, vaadates sügavalt silma, ütles nii: „Tead, poja, kui sa k-tähte selgeks ei õpi, ei tule sul sünnipäeva.” Mul lõi silme ees mustaks. Sünnat ei tule? Olin tõelises paanikas. Vennale muret kurtes kehitas see ainult õlgu. Vaimusilmas nägi ta kindlasti juba kahte torti ja muud pudi-padi, kuna meie sünnipäevadel oli kaks päeva vahet. Tema raudne loogika ütles: kui vennal sünnipäeva ei tule, tuleb tal kaks. Tubli vennas! Jäi üle vaid isaga rääkida. Ootasin parajat juhust, mil vana kaine oli. Rääkisin oma murest. Vanamees jäi mõttesse, sügas kukalt, käskis mul suu pärani ajada, vajutas oma suitsukollase pöidla mulle keele alla ja käskis proovida. Midagi oli kuulda. Pöial oli hirmus vastiku maitsega, mäletan siiani. Järgmised kaks ööd istusin laudalakas, ajades näppu suhu iga nurga alt. Esialgu tulemusteta. Teise päeva koidikul aga hakkas midagi tulema. Kui kukk hommikul kirema hakkas, olin laudalakast all kui välk, jooksin ema voodi juurde, võtsin tal suurest varbast kinni. K-K-K-K-K-K teatasin võidukalt. „Kas nüüd tuleb?” küsisin emalt. „Mis asi?” pomises ta uniselt. „Sünnipäev, ah, tuleb?” Ema unesegused silmad läksid niiskeks, tegi mulle pai, kallistas, ütles: „Tegin ainult nalja.” Isa muheles teki all ja pööras teise külje. Aitäh, vana! Siis sain teada, et hirmul on suured silmad. Tean siiani.

.....

Suur jalgratas oli peres üks, ema oma. Vana ei viitsinud sõita, tal ju hobune. Seda ratast saime ainult ema loaga. Pidu oli siis, kui poodi saadeti. Kolm kilomeetrit sinna ja tagasi! Vägev! Sadulasse muidugi ei ulatanud, aga mis sellest. Tavaliselt jäi mõni kopikas ka kommirahaks, karamell TROPS maksis 7 kopikat. Üks poereis jäi aga eriliselt meelde. Tulles poest, olid kaubavõrgud lenksude küljes rippumas. Ei häda. Õnnetuseks sõitis küla postiljon rattaga vastu. No tema tee sirge küll ei olnud. Hakkasin juba mõtlema, mis trajektoor võtta, et temast õnnelikult mööda pääseda. Tee oli piisavalt lai, seal sõitsid isegi bussid. Üritasin mis üritasin, kuid suur ratas ja rasked kaubavõrgud lenksudel ei allunud väikemehe ponnistustele, ja maoli ma olingi. Mäletan – kui toibusin, oli esimene mure ratta pärast. Terve? Hurraa! Poekaup? Terve? Hurraa! Käsi luuni puru – pole hullu. Otsisin teeäärest teelehe ja surusin haavale. Korras! Kuid mitte kauaks. Õnneks oli postiljon ennast kaineks ehmatanud ja läks abi tooma. Tubli mees. Varsti tuligi isa hobusega järgele, vaatas mu haava üle. Küünarvars oli kenasti lõhki ja luu paistis. Ilus valge oli, nii ma mäletan. Jälgisin põnevusega, kuidas isa stoilise rahuga mu haavast kruusa välja õngitses, imelikul kombel valu ei tundnud. Jõudes koju, ootas ees haiglassesõit ja seda küla ainukese autoga, milleks oli Moskvitš 401. Autosõit, ja näha, kuidas arstionu kõvera nõela ja siidniidiga su käel haava kolme pistega kinni nõelub, oli minu jaoks erakordne sündmus. Enne olin näinud ainult, kuidas ema sokke nõelus. Need kolm lapsepõlvearmi, mille tekkimisele aitasid kaasa lehm, sipelgad ja postiljon, olid mu esimesed ning kuigi hilisem elu on mind üsna kriimuliseks teinud, on nad omamoodi armsad tänapäevani.

Isa tegi vahel koduõlut. Õlleankru kraanil oli mingi väike viga küljes, mida kinni oskas keerata vaid tema ise. Olime vennaga kodus, kui saabus ema koos veoauto ja kahe töömehega. Nad tõid meile mingit kaupa. Tänutäheks avas ema õllekraani ja pakkus meestele keelekastet. Õlled joodud, sõideti minema. Nägin, et õllekraan jäi tilkuma. Jooksin lahkuvale autole järgi ja hüüdsin: „Ema, kraan jäi tilkuma, mis teeme?” „Ah, jooge ära,” hõikas ema naljatades – mis see mõni tilk õllevahtu… Aga tegelikult see polnudki „nii mõni tilk”. Asusime vennaga tõsiselt asja kallale. Esiotsa maitses purki tilkunud kesvamärjuke hästi, kuid pikapeale hakkas mõõt täis saama, kuni vennas teatas: „ Ma enam ei jõua ega taha, aitab.” „Aga ema käskis ju?” püüdsin venda veenda. „Ei,” oli resoluutne vastus, ta pööras selja ja lahkus uhkelt. Reetur igavene, kuid vanem, suurem ja tugevam. Kuna valikut ei olnud, jätkasin üksi. Sellel saatuslikul hetkel mul polnud õrna aimugi, mida õlu mehepojaga teha võib. Minu arusaamist mööda olid viin ja piiritusvein need, mis papsi purju tegid. Mõne aja möödudes hakkas mul halb. Otsisin venna üles ja kurtsin muret. Vennas võttis asja tõsiselt, tõi aiast värskeid porgandeid. Sõin – ei midagi, herneid – sama lugu. Püüdsin kolmerattalisega sõita – esimene purjus juhtimine. Sõitsin lillepeenrasse, mille üle Rein väga imestas. Olin küll noorem, aga ratta seljas kõva käsi. Lõpuks otsustas ta mu voodisse talutada, arvates, et olen tõsiselt haige. Ema jõudis õhtul koju ja läks ka pisut paanikasse. Selleks ajaks olin jõudnud ennast korralikult täis kusta ja magasin õndsat und. Ema otsustas arsti kutsuda. Õnneks jõudis piimaringilt koju suht kaine vanamees, kuulas ema jutu ära, tuli voodi juurde, vaatas, katsus otsaesist, nuusutas ja sõnas: „Mis, kurat, haige, poiss on lihtsalt täis kui tinavile!”

.....