Отрывок из книги
Need neiud, eriti šatään, oleksid võinud anda minu Hispaanias viibimisele mõtte ning õhtupooliku pettumust valmistav ja ääretult tavaline lõpp üksnes rõhutas julmalt niigi ilmset: mul polnud siin viibimiseks ainsatki põhjust. Olin selle korteri ostnud koos Camille’ga ja just temale. See oli veel siis, kui meil olid paarina ühised plaanid – pere loomine, romantiline veskihoone Creuse’is või kusagil, vahest ainult lastetreimist ei olnud me kavva võtnud – kusjuures seegi oleks ühel hetkel võinud äärepealt päevakorda tulla. See oli minu esimene kinnisvaraost, mis muide jäigi ainukeseks.
Koht oli talle kohe meeldima hakanud. See oli väike rahulik nudismikeskus, jäi Andaluusiast Lähis-Idani kulgevast üüratute turismikomplekside ketist eemale ning siin elasid peamiselt Põhja-Euroopa pensionärid – sakslased, hollandlased, mõned skandinaavlased ja siis muidugi ikka ja alati vältimatud inglased, huvitaval kombel ei olnud siin belglasi, ehkki kõik – arhitektuur, kaubanduskeskuste paiknemine, baaride sisekujundus – tundus viitavat nende kohalolekule, see oli puhas belglaste koht. Suurem osa elanikest oli töötanud kas hariduse valdkonnas, ametnikena selle sõna kõige laiemas tähenduses, või ka keskastme juhtidena. Nüüd kulgesid nad rahulikult elu lõpu poole, nad jõudsid alati aegsasti aperitiivilauda ja õõtsutasid rõõmsalt oma rippuvaid tuharaid, lötakaid rindu ja väsinud riistu baarist randa ja rannast baari. Nad ei teinud millestki numbrit, ei otsinud naabritega tüli, nad laotasid viisakalt rannarätiku No problemo plastiktoolile ning süvenesid siis rõhutatud tähelepanelikkusega menüüsse, mis oli ometi lühike (keskuse territooriumil kehtis viisakusreegel, mille kohaselt rannarätiku abil välditi avalikus kasutuses oleva mööbli kokkupuudet tarbijate intiimsete kehaosadega, mis võisid olla niisked).
.....
Pariisi Orly lennujaamast startinud lend tuli sisse õigel ajal ja tänu kliimaseadmetele meeldivalt jahe ootesaal oli peaaegu inimtühi – Almeria provintsis oli turismi seis tõepoolest nutune. Kui elektroonilisele tabloole ilmus teade, et lennuk on maandunud, oleksin äärepealt püsti tõusnud ja parklasse suundunud – aadressi ta ei teadnud, ta poleks mind mitte kuidagi üles leidnud. Tulin üsna kähku maa peale tagasi: varem või hiljem pidin ikkagi Pariisi tagasi minema, juba kasvõi puhtalt tööasjade pärast, kusjuures tööst põllumajandusministeeriumis oli mul peaaegu sama kõrini nagu oma Jaapani elukaaslasest, ilmselgelt oli minu elus ikka väga halb aeg, mõni teine sooritaks palju vähemagi pärast enesetapu.
Ta oli halastamatult meigitud nagu alati, peaaegu nagu maalitud, erkpunane huulepulk ja lillakas lauvärv rõhutasid tema kahvatut jumet, tema „portselanikarva nahka”, nagu Yves Simoni romaanides öeldakse, mulle meenus sel hetkel, et ta hoidus alati päikese eest, kuna jaapanlannad pidasid kaamet nahka (või noh, portselanikarva nahka, kui jääda Yves Simoni terminoloogia juurde) eriliselt väljapeetuks, aga mida sa otsid Hispaania kuurordist, kui sa ei taha päikese käes olla, see puhkusemõte oli ikka täiesti absurdne, veel samal õhtul kavatsesin ma tagasisõiduks hotellitoad kinni panna, nädalgi tundus liiga pikk, miks mitte jätta mõni päev kevadeks ja minna Kyōtosse õitsvaid kirsipuid vaatama?
.....
