Platvorm
Описание книги
Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine. Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki „ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja „Elementaarosakesed”.
Отрывок из книги
Mu isa suri aasta eest. Ma ei usu sellesse teooriasse, mille kohaselt inimene saab päriselt täiskasvanuks siis, kui surevad tema vanemad; inimene ei saa iialgi päriselt täiskasvanuks.
Abielus ma ka ei ole. Mitu võimalust on tegelikult olnud; aga ma olen sellest iga kord loobunud. Ehkki naised mulle tegelikult päris meeldivad. Vallalise-elu on asi, mida ma oma elu puhul natuke kahetsen ka. Eriti häiriv on see puhkusereiside ajal. Teatavast vanusest peale suhtuvad inimesed puhkusereisidel üksikutesse meestesse umbusklikult; nad eeldavad, et sellised mehed on väga egoistlikud ja ilmselt ka pisut pahelised; ma arvan, et ega nad väga palju ei eksigi.
.....
Tavaliselt käisin pärast tööpäeva lõppu mõnda peep-show’d vaatamas. See läks mulle maksma viiskümmend franki, mõnikord ka seitsekümmend, kui ejakulatsioon ennast oodata lasi. Liikuvate vittude vaatamine aitas mul pea tühjaks saada. Kaasaegse videokunsti vastuolulised suundumused, tasakaal kultuuripärandi säilitamise ja elava loomingu toetamise vahel… kõik see kadus liikuvate vittude võluväe taustal kiiresti. Tühjendasin mõnuga oma munandid. Samal ajal õgis Cécilia ministeeriumi lähedal asuvas maiustusteäris šokolaadikooke; meie motivatsioon oli enamvähem sama.
Vahel harva võtsin viiesaja frangi eest privaatseansi; see oli siis, kui mu riist ei olnud kõige paremas vormis, kui see tundus mulle just nagu väike juustu järele haisev nõudlik ja kasutu lisaripats; siis oli mul vaja, et mõni tüdruk selle käte vahele võtaks ja koguni teeskleks, et riista jäikus ja seemnerohkus teda vaimustab. Igatahes olin enne poolt kaheksat juba kodus. Alustasin „Küsimustega tšempionile”, mille olin videomakiga salvestama pannud; seejärel vaatasin uudiseid. Hullu lehma tõbi mind eriti ei huvitanud, toitusin peamiselt Mousline’i juustuga kartulipüreest. Siis läks õhtu edasi. Ma ei olnud õnnetu, mul oli kakskümmend kaheksa kanalit. Öösel kella kahe paiku lõpetasin Türgi muusikaliste komöödiatega.
.....