Отрывок из книги
Stasinos, pühendan selle romaani esimese eksemplari sulle,
sest sinuta poleks seda iial sündinud.
.....
Sekundid mööduvad, enne kui viimaks hinge tõmban. Ta on läinud, mõtlen. Olen ta taas kaotanud. Katan suu higise peopesaga. Elle ootab vastust, aga kui ma talle midagi ei vasta, küsib ta viimaks: “Noh, kas sa matustele tuled?”
See on asjalik küsimus, aga mul pole sellele vastust. Sest minu jaoks on ema pelk idee, lapselik lootus. Unistus. Aga uudishimu närib mind ja sunnib vestlust jätkama. On asju, mida mul on vaja teada.
.....