Читать книгу Don Quijote - Miguel de Cervantes Saavedra - Страница 1

Ühes La Mancha külas Hispaanias elas mõisnik, nimega Quixada. Ta ei olnud jõukas mees ja ta elas väga lihtsat elu. Ta oli kõrget kasvu, tugeva kehaehitusega, pika kitsa näoga, ja nooremas eas oli ta olnud suur jahisõber.

Ta kandis enamasti ikka kodukootud ülikonda, kuid erilistel puhkudel rõivastus ta toredast riidest vammusesse, mille juurde kuulusid sametpüksid ning ilusad kingad. Tema juures elasid ta õetütar, kes ei olnud veel kaheküme-aastanegi, ja ta elatanud majapidajanna. Majas elas ka veel keegi noormees, kes tegi põllu- ja koduseid töid, oskas saduldada hobust ja käsitseda sirpi.

Suurema osa ajast veetis Quixada raamatuid lugedes, milles oli juttu rüütleist ja lahinguist, härrasmeestest, daamidest ja nõidustest, kuni ta viimaks unustas kõik muu ja suure hulga oma põldudest ära müüs, et osta veelgi rohkem raamatuid. Terved päevad ja ööd istus ta raamatute taga, ja ta meelt täitsid veel ainult veidrad kujutlused, nii et ta elas nagu unelmate maailmas.

Sageli kujutles ta, et ta on mõni kuningas või suur sangar, ja ta hüppas siis toolilt püsti ning haaras oma mõõga, nagu tahaks ta sellega mõnd nähtamatut vaenlast rünnata. Viimaks otsustas ta minna laia maailma seiklusi otsima, et vabastada vangistatud printsesse ja teha vapraid vägitegusid, et saada kuulsaks, nagu rüütlid muistsel ajal.

Kõigepealt otsis ta kokku vanu roostetanud sõjarelvi, mis olid kuulunud ta esiisadele ja hulk aastaid vedelnud kuski kolikambris. Neid relvi ta puhastas ja parandas nii hästi kui suutis. Kiivrist oli alles jäänud vaid pealmine osa, kuna puudus täielikult nägu kattev visiir. Ta valmistas siis papist säärase visiiri ja kinnitas selle kiivri põhja külge, nii et see sai tõelise võitluskiivri sarnaseks.

Et proovida visiiri tugevust, lõi ta sellele mõõgaga kaks korda tugevasti pihta. Kuid, oh häda! kogu tema nädalane töö ja vaev purunes mõõgalöökide all. Niisiis pidi ta uue visiiri valmistama, mille kinnitas seestpoolt raudvitstega, olles nüüd päris veendunud, et ta toreda kiivri on saanud, kuigi ta selle tugevust enam teist korda mõõgaga proovida ei julgenud.

Siis vajas ta lahinguratsut, ja ta läks talli oma hobust vaatama. See oli vilets setukas, lausa luu ja nahk, kuid Quixada silmis näis ta toredam kui ükski teine ratsu maakeral. Tervelt neli päeva mõtiskles ta, milline uhke nimi oma hobusele anda, ja lõpuks otsustas ta hobust hüüda Rozinanteks.

See tehtud, kulus tal veel kaheksa päeva, et iseendale tähtsa kõlaga nime leiutada. Viimaks valis ta endale nimeks Don Quijote La Mancha’st, olles ise päris kindel, et see nimi nii temale kui ta sünnipaigale suurt kuulsust pidi tooma.

Nüüd jäi tal veel ainult valida sobiv daam, kellele ta oma armastuse võiks kinkida, sest ta ütles, „rüütel ilma südamedaamita on nagu puu lehtedeta, ja kui peaksin kohtama mõnd võimast hiiglast, kelle ma ära võidaksin, peab mul ometi olema oma südamedaam, kellele hiiglane kingiks saata. Siis astuks hiiglane kauni daami ette, põlvitaks ja lausuks alandlikult: „Armuline käskijanna, mina olen hiiglane Caraculiambro, Malindrania saare valitseja, kelle vapper rüütel Don Quijote La Mancha’st võitis kahevõitluses. Tema käsul esitan ma end Teie Kõrgeaususele, et teie minuga toimiksite oma heaksarvamise kohaselt.““

See suurepärane kõne meeldis väga meie rüütlile, ja ta oli veelgi rõõmsam, kui ta enesele ka äravalitud südamedaami leidis. See oli talutüdruk naaberkülast Toboso’st, keda hüüti Aldonza Lorenzo’ks. Kunagi oli Don Quijote temasse armunud olnud, kuigi ta neiule sellest iial sõnagi polnud öelnud. Nüüd siis otsustas ta Aldonza Lorenzo valida oma südamedaamiks.

Et aga kõik usuksid, et tüdruk, kellest meie rüütel räägib, on printsess või vähemalt mõni kõrgest soost daam, seepärast nimetas ta neiut Dulcinea’ks Toboso’st.

Kõik ettevalmistused olid nüüd tehtud, ja meie rüütel ei viivitanud kauem. Ühel varajasel hommikul seadis ta end pealaest jalatallani relvadesse, istus Rozinante selga, võttis kätte piigi ja kilbi, ja ratsutas õue tagavärava kaudu minema, ilma et keegi teda oleks märganud. Nii jõudis ta varsti lagedale väljale ja oli südamest rõõmus, et võis nüüd vastu minna oma esimesele suurele seiklusele.