Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Eessõna
SÜGIS
VILEPILL
VENE VIIS
TÜRKLASE KAEBED
MONOLOOG
PALVE
N. F. I…VALE
ÜKSINDUS
ÄIKE
NAPOLEON
ENNUSTUS
MINU MAJA
SÜGISPÄIKE
KUULSUS
MAA JA TAEVAS
Mull’ armas sinimägi-voor…
Su ees ei saa ma alanduma…
ROMANSS
EPITAAF
Ei, Byron, see ei ole ma…
On haigus minu rinnas ja mul pääsu pole…
Saatus juhuslik meid ühte heitnud…
PURI
PILLIROOG
SUREV GLADIAATOR
POEEDI SURM
VANG
NAABER
Kui kollendavad põllud lainetavad valla…
Mu prohvetlikku tuska ära naera, ega…
PISTODA
Kui soojest kaugeist riigiservist…
MÕTISKELU
POEET
ÄRA USU END
A. J. ODOJEVSKI MÄLESTUSEKS
Peol kärarikkal istus mõtiskelles ta…
Nii sagedasti kirju inimmassi seas…
ON IGAV JA KURB
VANGISTET RÜÜTEL
PILVED
Hääd aega, pesematu Vene…
TESTAMENT
ISAMAA
Poolmaski alt täis saladust ja külma…
KALJU
UNELM
TAMAARA
Näe, tammeleht koduselt oksalt kord varises valla…
Astun üksipäini oma rada…
MEREKUNINGATAR
PROHVET
Luuletaja Lermontovi vanemad olid Juri Petrovitš Lermontov ja Maria Mihhailovna Arsenjeva. Esimene oli sõjaväelane, tegutses kasvatajana 1-ses kadetikorpuses Peterburis, läks 24-aastasena erru ja sõitis oma väikesse mõisa Kropotovosse. Teine oli suure naabrimõisa Vassiljevskoje preili ja põlvnes rikkast, kõrgema seltskonnaga tihedas ühenduses olevast Stolõpinite sugukonnast. Väikemõisniku ja kõrgema aadlipreili abielu arvatakse olnud ebaõnnelik ja see ei kestnud kaua: naine suri väikese Mihhaili olles natuke üle kahe ja poole aasta.
Tulevane poeet sündis Moskvas ööl vastu 3. oktoobrit 1814 (vana kalendri järgi). Aasta lõpul siirdus perekond vanaema Arsenjeva mõisa Tarhanõsse Pensa kubermangu. Pärast naise surma isa tahtis võtta poja enda juure Kropotovo mõisa, kuid vanaema jättis lapse enda juure, ja siitpääle algasid isa ja vanaema vahel pinevused ning hõõrumised väikese Mihhaili pärast, millest ka viimasel tuli hiljem osa võtta oma teadlikumas eas; sellest leidub kajastusi ta näidendis „Menschen und Leidenschaften“ („Inimesed ja kired“, kirjutatud autori 16. eluaastal).
.....
Sama aasta sügisel sõidab L. koos vanaemaga Peterburi, et astuda sealsesse ülikooli, kuid et Moskvas veedetud ülikooliaastaid siin ei arvestata, loobub ta ja astub kaardiväe lipnike ja ratsaväe junkrute kooli, lootes kahe aastaga saada ohvitseriks ja iseseisvaks.
Oma junkrukoolis veedetud aastaid nimetab L. ühes kirjas hirmsateks ja vaadates tulevikule, leiab selle aja küll väliselt hiilgavaks, oluliselt aga tühjaks ja labaseks. Junkrukooliski jätkab L. oma kirjanduslikku tegevust (romaan „Vadim“ jm.). Aastal 1834 ta lõpetab kooli ja astub kornetina ihukaardiväe husaripolku. 1835. a. ta veedab kõrgemas seltskonnas, kirjutades selle aja kohta ühes kirjas, et ta nüüd ei kirjuta, vaid teeb (elab) romaane. Samal aastal ta töötab draama „Maskeraad“ kallal, alustab romaani „Vürstinna Ligovskaja“ ja kirjutab poeemi „Bojaar Orša“, pääle selle luuletusi.
.....