Читать книгу A. Kirjad - Mihkel Nummert - Страница 1

Parun von B tütred Annelise ja Carolina olid jõudnud õitsvasse neiuikka. Üha tihedamini võeti neid kaasa linna ja külaskäikudele mõnda naabermõisa, üha rohkem osalesid nad N mõisa igapäevatöödes ja aitasid emal külalisi võõrustada, aga nad käisid ka mõisavalitseja Knaupfiga kaasas põllutöid üle vaatamas ja metsavaldusi inspekteerimas – vana von B, kellele saatus ei olnud poegi kinkinud, tahtis, et tütred saaksid mõisamajapidamisest põhjaliku arusaamise ja tema enda aastakümnetega omandatud tarkused ei läheks kaotsi, vaid maavalduste eest kantaks hästi hoolt ka pärast paruni surma. Paruness Lydia von B, kes pidas praktiliste igapäevaküsimustega tegelemist pigem labaseks, maalähedase hingega meestele sobivaks tegevuseks, oli otsustanud parunile ses küsimuses mitte vastu vaielda, vaid hoopis vaikselt hoolt kanda, et tüdrukud saaksid ka korraliku vaimuhariduse, mis oli tema silmis noorele daamile esmatähtis.

Maalikunstnik Joachim Mecklenbergile, keda vana parun oma mõisas juba aastaid – osalt proua Lydia soovil, osalt metseenikuulsuse nimel – kostil pidas, tähendas see senisest veelgi rohkem jõudeaega, sest preilidel jäi kunstitundideks üha vähem aega ja muudes mõisaelu toimingutes osalemist ei oodanud temalt enam ammu keegi. Teda peeti kinniseks ja melanhoolse vaimulaadiga vanapoisiks, kunagi oli ta nimi olnud tuntud ka väljaspool Liivimaa piire, tema maale leidus mitmeski Euroopa ja Peterburi auväärses kogus ja ükski detailsem kunstiajalugu ei saanud teda mainimata jätta. Kuigi nüüdseks oli tema loominguline kõrgaeg kahtlemata minevikku jäänud, suhtus selle maanurga aadelkond temasse üldiselt lugupidamisega ja tundis koguni uhkust, et too kunagine suurilmakunstnik, tähtsates õukondades liikunud mees elab nende keskel.

Mecklenberg, kes oli omal ajal olnud kirglik reisija, rännanud jalgsi läbi kogu Saksamaa, Šveitsi ja Itaalia, armastas nüüdki igal võimalusel oma päevinäinud nahksed matkasaapad jalga tõmmata ja kadus siis mõisast pikkadeks tundideks, nii et ei jõudnud mõnikord õhtusöögikski tagasi. Mõisarahvas oli sellega harjunud ega pannud sääraseid ekstravagantsusi kunstnikule pahaks. Vahel pakkusid Annelise ja Caroline või keegi muu end Mecklenbergile seltsiks, siis piirduti tavaliselt lühema jalutuskäiguga mõne lähikonna järve äärde või mööda naabruses asuvaid künkaid, kust avanesid maalilised vaated N mõisa põldudele ja silmapiirini laiuvatele laantele. Kuna Mecklenberg oli kinnise loomuga mees ega armastanud palju rääkida, möödusid need käigud enamjaolt vaikides või otsitud teemadel pingutatult vesteldes ja muutusid asjaosalistele kiiresti igavaks. Vahel harva aga juhtus, et kunstnikul oli jututuju, ja siis võis ta teisi naljakate ja koguni õpetlike lugudega lõbustada.

Omapead võttis Mecklenberg ette hoopis pikemaid retki mööda kihelkonna tolmuseid maanteid ja varjurikkaid metsaradu, ei kartnud suvel soos sumbata ega talvel üle lumiste lagendike rühkida. Küll nähti teda mõne üksiku puu juures seismas või kivi peal jalgu puhkamas, teinekord märkasid naabermõisast lõunasöögilt naasvad mõisapreilid kalessiaknast tuttavat kuju eemal põldude vahel astumas või heinatöölisi silmitsemas. „Vaata, kunstnik leidis motiivi!” naljatasid nad siis omavahel, kuigi kõigile oli teada, et Mecklenberg polnud juba aastaid väljaspool oma kunstitunde pintslit kättegi võtnud.

Mecklenberg polnud ainus N mõisa elanik, kelle elukorraldusse paruni tütarde sirgumine muudatusi tõi. Preili Agnes Treublut, Riia kunstikaupmehe ja antikvaari noorem tütar, oli von B-de majapidamisse elama asunud neli-viis aastat tagasi. Paruness oli ta toona palganud oma vana sõbranna soovituse peale tütardele klaveri- ja lauluõpetajaks ning guvernandiks ega olnud otsust kordagi kahetsema pidanud. Tüdrukute muusikaõpingud kandsid piisavalt vilja, ei läinud mööda ühtki suuremat seltskondlikku õhtusööki, ilma et keegi oleks avaldanud soovi kuulda Annelise ja Carolina esituses mõnd Czerny või Mendelssohni duetti või populaarset laulu, ja isegi vanale parunile endale meeldis vahel pärastlõunal kuulata tütreid harjutamas.

Preili Agnese suhted kasvandikega olid head. Ta oli neile rohkem sõbranna kui õpetaja eest, ja nüüd, kui neiud liikusid üha rohkem seltskonnas, saatis ta neid tihti nõuandja ja seltsidaamina, nii et neid kolme oli hakatud nimetama naljatamisi N-i kolmeks graatsiaks ja vana leitnant Fromm oli kord von B-le tõsimeeli öelnud, et ta oleks ääretult õnnelik ega kardaks vanaduspõlve, kui tal oleks kolm sama armsat tütart nagu parunil.

Kuigi välimuse järgi võinuks teda tõepoolest Annelise ja Carolina vanemaks õeks pidada, oli preili Treubluti kahekümne viies sünnipäev juba ammu möödas. Oma elu parimad aastad oli ta veetnud parunipreilide seltsis, ja ehkki mõnigi mees oli aastate jooksul tema vastu huvi üles näidanud, oli preili Agnese süda neile suletuks jäänud. Alles päris viimasel ajal, nüüd, kui tema elukevadest oli saanud õitsev suvi, oli ta vahel peeglisse vaadates näinud seal naist – ning ehmatusega tajunud, et see naine ei ole igavesti noor, et tema enda elu ei jää igavesti kuhugi tulevikku, vaid osutub ühel ootamatul päeval juba möödanikuks, kuhu ei saa enam midagi lisada. Eks oli tal elus küll paremini läinud kui vanemal õel Adinel, kes oli Riias abiellunud noore ja varaka reederivõsuga, kaotanud viimase ohjeldamatu mängukire tõttu kõik ning elas nüüd taas koos pojaga isa juures, ent viimasel ajal oli Agnese peas siiski üha tihedamini hakanud trummeldama terav küsimus: mis saab minust edasi? Kus ja kes olen ma viie, kümne aasta pärast? Kas minu saatus ongi jääda vanatüdrukust seltsidaamiks – peeneks, kombekaks, kuivaks ja kibestunud naiseks, kellel oma elu ei olegi?

Plaks! lõi Agnes päeviku kinni ja viskas öökapile. Hinges oli rahutus, mõtted rapsisid peas ringi nagu varesed N mõisa pargi pärnadel enne ööpimedust. Naine tõusis tugitoolist ja astus paari kärme sammuga akna alla. Mõisaõuele oli laskumas õhtu. Tallipoiss askeldas laterna valgel hobuste juures ja ka teenijatemaja akendest kumas valgus. Peagi on sügis käes, mõtles Agnes, nagu looduses, nii ka minu elus. Hajameelselt puhus ta aknaklaasile hingeõhku ja joonistas uduse laigu keskele sõrmeotsaga küsimärgi. Siis pööras ta ümber, astus massiivse punasest puust kapi juurde ja võttis sellest salli õlgadele. Õhtu oli rõske ja toas hakkas jahe.

Tagasi akna juurde jõudes pühkis Agnes klaasilt küsimärgi, silmitses viivu oma peegelpilti ning sosistas siis endalegi ootamatult: „Sa vajad armastust, Agnes Treublut!”

Paar päeva hiljem teatas Annelise lõunasöögi ajal, et kui vanemad vastu ei vaidle, tahaks ta paariks tunniks oma armsa kimliga ratsutama minna, ja Carolina, kes tundis end veidi haiglaselt, avaldas seepeale soovi rahulikult oma toas lugeda. Preili Agnesele tähendas see ootamatut vaba õhtupoolikut. Rahulolu varjata püüdes küsis guvernant paruniproualt luba õhtusöögini isiklike asjadega tegeleda ning tõusis lauast niipea, kui viisakus võimaldas. Ta suundus teisele korrusele, et koputada Mecklenbergi ateljee uksele, ent kunstnik tuli talle trepil ise vastu, saapad jalas, mantel seljas ja matkakepp käes. Loomulikult ei olnud tal midagi selle vastu, kui preili Agnes end talle jalutuskäigule seltsiliseks pakkus, ja peagi võis neid näha hoovi peaväravast väljumas ning mööda alleed eemaldumas.

Mecklenbergi ettepanekul võeti sihiks vana jahimajake, mis asus sügaval metsas, mõisahoonest parajasti nii kaugel, et jõuaks õhtusöögiks kindlasti tagasi. Rada, mis sinna viis, oli küll metsikuvõitu, ent kahele teekäijale piisavalt lai.

Algul kõneldi tühjast-tähjast, sellest, kui kaunis on hilissuvine loodus ja milliseid loomi oli Mecklenberg oma käikudel viimasel ajal kohanud, seejärel sigines vaikus. Kui kõndijad olid keeranud suurelt teelt metsa vahele, jäi preili Agnes äkki seisma, vaatas Mecklenbergile silma ja lausus: „Aga härra Mecklenberg, rääkige mulle midagi armastusest.”

„Armastusest?” oli kunstnik üllatunud. „Vaevalt oskan ma rääkida teile armastusest midagi, mida teie kui naine, pealegi inglise romaane lugenud naine, juba ei teaks.”

„Teie narrite mind, aga mina tahaksin tõsiselt rääkida,” ei liikunud Agnes ikka veel paigast.

„Vabandust, kui see kõlas narrimisena, aga ma usun tõesti, et nii see on. Aga hästi, minu meelest on armastus lihtsalt ühe eksemplari eelistamine tuhandele teisele sarnasele mingitel irratsionaalsetel põhjustel, subjektiivsuse täielik triumf objektiivsete asjaolude üle. Kõnnite metsas, nagu meie, ja äkki hakkab üks puu näima teistest erinev, eriline, ainulaadne, kuigi tegelikult on ju kõik puud kas võrdlemisi erinevad või võrdlemisi ühesugused, kuidas soovite. Või võtame minusugused pintslirüütlid: me valime maailmast, kes loodusest, kes inimeste seast, välja midagi, mis tundub meile miskipärast eriline, ja armastame teda seeläbi, et proovime teda maalida lõuendile või paberile, näidata teistele, jäädvustada. Sarnaseid näiteid on palju, mingisuguste erinevuste poolest, mis tunduvad meile olulised, paistab üks objekt teiste omasuguste seast silma, meeldib millegipärast, ja ongi armastus kohal.”

Agnes kohendas jakihõlmu. „On see asi tõesti nii ratsionaalne ja igav? Mis on siis need väikesed erinevused, mida armastaja teie sõnul miskipärast oluliseks peab? Kust nad tulevad, miks nad just sellised on?”

„Ma ei tea, preili Treublut, ma ei tea. Ehk on nad osalt juhuslikud, osalt õpitud. Oleme ehk neistsamadest romaanidest lugenud või vanematelt inimestelt kuulnud, missugused omadused on inimeste või ka hobuste, majade, lillede, ükskõik mille juures hinnatavad, ja usume seda. Ja kust meie vanemad ja romaanikirjanikud oma tarkused on võtnud? Küllap kõnelevad neis lõppkokkuvõttes iidsed tõed ja tähelepanekud, sadade inimpõlvede destilleeritud teadmine. Lisame siia oma väikesed juhuslikud eelistused – kellele meeldivad mingil põhjusel sinised silmad, kellele pruunid – ja saamegi oma tarkuse, mida omakorda lastele edasi anname. Ja nii aina edasi kuni viimsepäevani välja.”

„See on nii kohutavalt igav.” Agnes küll naeris, ent tema naerus kõlas siiras pettumus. „Ja andke andeks, armastusega pole sel mingit pistmist. Teid kuulates võiks arvata, et te pole kunagi kedagi armastanud ega armasta ka tulevikus.”

„Küllap kõlab mu jutt teile tõepoolest igavalt, pean vist jälle vabandama.” Mecklenberg kummardas naljatamisi ja kergitas mütsi.

„Hästi, võtan vabanduse vastu. Tingimusel, et te räägite mulle oma armastusest – või armastustest –, sest teiesugusel mehel on olnud neid kindlasti rohkem kui üks.”

„Jumala eest, mademoiselle, mul pole aimugi, mida te „minusuguse mehe” all võiksite silmas pidada.”

„Ärge laske daamil end kolm korda paluda ja lõpetage veiderdamine,” pöördus Agnes Mecklenbergi poole ja vaatas kunstnikule väljakutsuvalt silma, „see ei mõju veenvalt.”

„Mis ma teiega teen, väljapressija,” ohkas Mecklenberg. „Põgenen? Hea meelega pistaksin jooksu, aga aastad ja kasvatus ei luba.” Mees seisatas ja vaatas ringi, justkui otsiks tõesti pagemisteed, ent Agnes ei peatunud. Mõne hetke vaikides seisnud, järgnes kunstnik talle.

„Olgu, ma räägin teile ühest oma ammusest tuttavast,” venitas ta lõpuks justkui vastutahtsi, „võiks öelda sõbrast, Heinrichist, kellest ma nüüd juba ammu midagi kuulnud ei ole.” Mecklenberg ohkas mõtlikult. „Ei tea, mis temast saanud on, aga üks temaga seotud lugu, võiks öelda tema tragöödia, sobib armastusest rääkides meenutamiseks küll, kui te just soovite.”

Agnes ei kostnud midagi, vaid astus vaikides ja teerada vaadates edasi. Mecklenberg ootas viivu ning jätkas siis.

„Heinrich oli kunstnik nagu minagi, tutvusin temaga Viinis ühe Inglise akvarellisti juures, käisime tollal noorte meestena tema stuudios tunde võtmas. Kust Heinrich pärit oli ja millega varem tegelenud, ei mäleta, ja pole tähtiski, aga omal ajal saime üsna hästi läbi ja veel aastaid pärast Viini stuudiumi sattusime temaga aeg-ajalt kokku, pidasime mõnda aega isegi kirjavahetust. Nende kirjade põhjal ma teangi tema lugu rääkida.” Mecklenberg vaikis taas hetkeks, justkui sõnu otsides, aga Agnes astus ikka rahulikult teed silmitsedes edasi.

„Ta oli väga kirglik mees,” jätkas kunstnik kobamisi, „temas põles säärane tuli, millest meie, teised kunstijüngrid, ainult unistasime. Tema tohutu keskendumisvõime, kui ta töötas, oli lausa haiglane, maniakaalne. Ta unustas kõik muu, kogu tema tähelepanu oli kontsentreeritud ainult maalimisele. Muide, just maalimisele endale, mitte maalitavale objektile, modell oli talle enamasti ainult ettekääne, mille abil oma valguse ja varju mänge välja mõelda – ja seda muide akvarellis, mis on ju ikka olnud pigem malbe ja tagasihoidlik tehnika. Teda ei peetud klassikalises mõttes heaks või andekaks kunstnikuks, tema tööd olid liiga isikupärased, keegi ei osanud neid õigesti vaadata, temast ei saadud aru. Muidugi kurvastas see Heinrichit, aga ainult natuke. Ma arvan, et teda ei paelunud väga sügavalt miski, mis jäi tema enda töödest väljapoole. Ta oli ise endale publik, otsis täiuslikkust, teadis ainult ise, mille poole ta pürgib ja millistele reeglitele allub.”

„Kas ta suhtus sellise kirglikkusega ainult oma kunsti?” küsis Agnes, et kunstniku juttu suunata. „Või miks muidu meenus teile just tema?”

„Hästi, nüüd jõuamegi armastuse juurde.”

„Oo, ma võin üksnes kujutleda, missuguse kirega see teie Heinrich oma väljavalitut jumaldas! Või oli tal neid palju?”

„Jah, preili Agnes, teil on õigus,” vastas Mecklenberg väikese pausi järel mõtlikult kaugusse vaadates, „Heinrichi kirg oma väljavalitu vastu oli tõepoolest kõikehõlmav, täielik ja ennastunustav. Tal ei jätkunud silmi enam millelegi muule. Ainuke häda, ja ma loodan, et te selle mulle nüüd andestate, preili Agnes, on see, et Heinrichi väljavalituks osutus mitte naine, nagu oleks kohane… vaid hoopis midagi muudA Kirjad aga las ma räägin teile kõigest järgemööda.” Vana kunstniku naeratus oli korraga viril, lausa hädine.

„Ah, ikka teete minuga nalja, härra Mecklenberg! Lubate, et räägite armastusest, aga nüüd jutustate hoopis mingist hullust kunstnikust.” Agnese sõnades kõlas siiras pettumus.

„Ei, armas preili, ei tee nalja,” kinnitas teine tõtakalt. „See oligi armastus. Vaikselt tärganud, aegamisi kasvanud ja lõpuks hävitavaks stiihiaks pöördunud armastus justkui metsatulekahju, mis Heinrichi kunstnikuna lõpuks ka hukutas. Ma saan aru, et teile meeldiks, kui asjasse oleks segatud mõni daam. Ja ongi, kuigi mitte päris nii, nagu teie ehk soovite, aga kuulake, ma räägin edasi.”

„Mis mul üle jääb,” vastas Agnes, ent nipsakus tema hääles ei olnud enam täielikult teeseldud.

„Heinrichil ei läinud eraelu tollal just päris libedalt. Tal olid sõbrad – mina nende seas – ja töö, muud midagi. Tuleb öelda, et ta otsis naistega suhteid, rääkisime sellest temaga, ta oli neis asjus kohutavalt vanamoodne, ja Viin, teate, oli juba siis kõike muud kui vanamoodne. Sellal kui meie pummeldasime südamerahus mööda kõrtse ja kohvikuid, nautisime boheemi täiel rinnal, unistas Heinrich päris tavalisest abielust, perekonnast, armsast ja malbest naisukesest, kes tema eest hoolitseks, teeks süüa ja hoiaks kodu korras, kellestki, kelle hoolde ta võiks jätta kogu praktilise elu, et saaks rahulikult oma kunstiga tegeleda. Oleks ta mõne kena ja tagasihoidliku kodanlasetütre otsa sattunud… võib-olla oleks ta praegu sama kuulus kui Constable, Bonington või Turner. Aga kahjuks saatis Heinrichit suhetes naistega kohutav ebaedu. Tal õnnestus tutvuda ainult kodust põgenenud mässumeelsete tütarde, lauljate, näitlejate, elu nautivate Vene krahvinnade ja, vabandage, kergemeelsete naistega, kellest ükski ei vastanud tema ootustele. Tal oli naistuttavaid küll – kellel poleks neid tollal Viinis olnud – ja mõnega neist käis ta ka lähemalt läbi, aga kõik lagunes alati kiiresti. See oli nagu mingi needus: ei ühtki korralikku, armsat tütarlast, keda vaikselt armastada, kellele tänulik ja truu olla, keda jumaldada selle eest, et ta teeb sulle igal hommikul süüa ja ootab sind õhtuti soojas kodus.”

„Vähemalt tundub, et see Heinrich teadis, mida ta elult tahab. Imetlusväärne omadus on seegi. Aga need Viini naised – olid nad siis tõesti nii lootusetud?”

„Kindlasti mitte kõik, aga vaene Heinrich liikus lihtsalt vales seltskonnas ega saanud sellest kuidagi välja. Ja ega ta väga pingutanudki, ta elas oma kunsti nimel, kõik muu oli talle kuliss, vähetähtis ja arusaamatu mäng, mis lihtsalt tuli kaasa teha.”

Preili Agnes ohkas ja vangutas pead. Mecklenbergi lugu oli teda huvitama hakanud.

„Uskumatu ebaõnn. Ma olen kindel, et isegi toonases Viinis leidus kümneid ja sadu tütarlapsi, kes vastasid Heinrichi ootustele, kes ainult unistasid säärasest elust, mida temagi ihkas.”

„Jah, kindlasti. Pöörane ebaõnn. Leidnuks ta mõne neist, oleks kõik teisiti läinud!”

Agnes heitis kunstnikule kiire pilgu, et aru saada, kui siiras selle jutt on, aga Mecklenberg vaatas mõtlikult teed ega lausunud tükk aega sõnagi. Jahimajake ei saanud enam kaugel olla, varsti on nad kohal ja siis peavad tagasi pöörduma, et õhtusöögiks koju jõuda.

„Ja mis meie Heinrich siis tegi?” küsis Agnes, et vestluskaaslane mõtteist tagasi maa peale tuua. „Maalis endale oma Galateia?”

„Jah, üpris terane võrdlus,” lausu Mecklenberg ikka veel mõtlikult. „Nii võib vist öelda küll, kuigi teadlikult ta seda muidugi ei teinud. Olen sellele palju mõelnud ja mulle näib, et kogu selles loos on mängus teatav ettemääratus, kuigi ma ei pruugi säärastesse asjadesse uskuda. Selline oligi Heinrichi saatus, kõik järgib algusest lõpuni mingit immanentset loogikat, Heinrichi elukäik on justkui paadike jõevoolus, kogu tema teekond on algusest peale ette määratud ega olene kuigivõrd tema tahtest.”

„Kas ei käi see meie kõigi kohta?”

„Kuidas võtta, võib-olla käibki, aga kuna me seda muuta ei saa, pole ka mõtet selle üle filosofeerida.”

„Siinkohal jään eriarvamusele, aga jätkem see vaidlus teiseks korraks. Ma juba põlen uudishimust, et kuulda, kuhu see jõgi Heinrichi edasi kandis.”

„See oli üks väike, tähtsusetu tiigike Duisburgi linna lähedal Reini jõe ääres. Sattusin sinna – Duisburgi – veidi enne Viinis peatumist, ja nagu hiljem selgus, oli ka Heinrich rännanud umbes samal ajal sealkandis. Ta töötas toona palju natuuris, maalis hommikust õhtuni, vahel ei jäänud aega söömisekski, enne kui pimedaks läks. See kant ei ole tegelikult midagi erilist, lage maa ja igavad külad, aga Heinrich leidis tollal igal pool midagi imetlusväärset ja ainukordset. Kui oli ühe töö lõpetanud, jalutas pool versta edasi ja asus uue maastiku kallale. Kui oled sellises hingeseisundis nagu Heinrich toona – ta on mulle sellest jutustanud –, siis inspireerib sind kõik, igas igavas põllus, majakeses, kivis või harilikus jõekäärus leiad midagi meeliülendavat ja jäädvustamisväärset. Juhuslik mööduv talunaine oma porise seelikuga, mõttetult haukuv koer, tuules õõtsuv pärnapuu, kõik tundub nii ainukordne, et sa lihtsalt pead peatuma ja uue paberi lahti rullima, et nähtut jäädvustada. Muide, ma arvan, et selle teie armastusega on samuti. Kui su hing januneb armastust, leiadki kohe ka kellegi, keda armastada.”

„Arvate? On see tõesti nii lihtne?” küsis Agnes üllatunult. „Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud… Aga näete, seal ongi meie reisisiht. Loodan, et siin ei ole kedagi, ma ei tahaks kedagi ebameeldivalt üllatada.”

Puude vahelt paistis lihtne palkmajake, kus parun von B armastas veel praegugi soliidsest east hoolimata mõnikord kevadisel metsisekukkede mängimise ajal koidutundi oodata või end kaaslastega peale jahilkäiku soojendada ja jalgu puhata.

„Kes siin ikka olla võiks, mõni metsatroll või haldjas ehk,” proovis Mecklenberg naljatada. „Astume sisse, puhkame jalgu.”

Majake oli tühi, väike ruum kõledavõitu. Sellal kui Agnes, kes nägi jahimaja seestpoolt esimest korda, ringi vaatas, asus Mecklenberg seina ääres asuva raudahju kallal askeldama.

„Ma ei jõua kuidagi ära oodata, millal te selle oma Heinrichi armastuse juurde jõuate,” ütles Agnes, kui oli toa üle vaadanud ja istunud laua äärde lihtsale puutoolile. „Muudkui teoretiseerite maast ja ilmast, aga ometi pidite rääkima armastusest? Või ei olnudki Heinrich võimeline kedagi armastama?”

„Oli küll,” vastas Mecklenberg kiiresti. „Me kõik oleme selleks võimelised.”

„Kas tõesti? Teie ka?”

„Loomulikult ka mina, aga praegu ei räägi me minust. Heinrich, teate, armus ühte oma akvarelli.”

Agnes vaatas jahmunud pilgul Mecklenbergi, kes oli ametis tule lõkkele puhumisega. Midagi umbes sellist oli ta oodanudki, aga siiski kõlas see kohutavalt.

„Akvarelli? Ja te nimetate seda armastuseks?”

„Jah. Ma mõistan teie pettumust,” vastas Mecklenberg ikka veel ahjuukse ees küürutades, selg toa poole. Ahjust kostsid esimesed praksatused, ninna tõusis põlevate puude lõhn. „Varsti saame sooja.”

„Oli see ka õnnelik armastus? Kas nad abiellusid ja said palju lapsi?”

„Ärge ironiseerige midagi. Maailmas juhtub veidramaidki asju.”

Agnes ohkas. „Aga rääkige siis palun, kuidas näeb välja armumine ühte akvarelli, iseenda loodud akvarelli. Kindlasti oskate seda mulle seletada?”

„Heinrich saavutas täiuse, ja see sai tema hukatuseks. Ta jõudis oma kunstiliste eesmärkideni ega osanud enam kuhugi edasi minna. Muidugi ei saanud tema, veel vähem keegi teine, sellest tollal niimoodi aru, aga ma olen tagantjärele kindel, et just nii see oli. Ühtäkki said ideed otsa, kõik, mille poole ta oli püüelnud, oli juba saavutatud ja mingit uut eesmärki ei osanud ta endale seada. Selline täius on kunstnikule kohutav asi, koletu piin. Käsi tahab maalida, paber ja värvid ootavad, anuvad, et sa nendega midagi teeks, su süda tahab nende kutsele vastata, aga ei leia enam midagi, mis neid rahuldaks. Valu. Nõutus. Masendus, tühjus, pettumus.” Mecklenberg ohkas sügavalt ja raputas pead.

„Tal olid oma väikesed rituaalid,” jätkas ta siis. „Kui ta ateljees maalis, pidi läheduses põlema küünal, ka kõige eredamal päeval, tal olid omad värvid, mis pidid alati läheduses olema, oli oma pintslilapp ja nii edasi. Need olid olnud talle olulised, ent ühtäkki ei tähendanud enam midagi. Kui palju ta ka ei püüdnud, otsinud, proovinud… ei midagi. Tühjus.”

Mecklenberg oli järsku laua taga kössi vajunud, ta hääl värises kergelt. Agnes vaatas teda ja, leidmata midagi, mida öelda, köhatas ja kohendas oma juukseid, ent kunstnik, kes näis korraga vana, kibestunud ja õnnetu, ei pööranud talle mingit tähelepanu.

„Sellised kriisid on tuttavad igale kunstnikule,” proovis ta siis selga sirgu ajada, „aga Heinrich vist ei saanudki sellest üle. Tõsi, hiljem maalis ta veel pilte, kuid need olid juba hoopis midagi muud, ta vist ei tunneks neid enam isegi ära.”

„Tõeline tragöödia,” poetas Agnes lõpuks vahele, lihtsalt selleks, et midagi öelda.

„Jah, tõsi,” nõustus Mecklenberg vaikselt, „aga õige tragöödia alles tuleb. See armastuse tragöödia.”

„Ma arvasin, et olete selle unustanud,” proovis Agnes Mecklenbergi äkilisest raskemeelsusest välja raputada. „Ja kui te ütlete, et tragöödia alles tuleb, siis mu hing lausa väriseb hirmust!”

„Jah, teen lühidalt,” ajas Mecklenberg selja taas sirgu ja trummeldas sõrmedega lauale. „Me ju ei taha siin poole ööni istuda.”

„Tänan.”

„Palun. Niisiis, selles sügavas loomingulises ja sellega liituvas eraelulises kriisis otsis Heinrich vaistlikult pidepunkte, midagi, millele toetuda, millest kinni haarata, midagi, mis teda vee peal hoiaks. Teisisõnu, kui lubate, otsis armastust, ja oskamata seda kusagilt mujalt leida, pöördus kõige kallima, kõige olulisema poole, mis tal oli. See oli aasta või paar pärast meie ühist stuudiumit Viinis. Uusi ideid leidmata pöördus ta aina tagasi oma olemasolevate piltide poole, et neist inspiratsiooni ammutada, aga peagi avastas end hoopis meenutamas iga üksiku teose loomist, protsessi, mõtteid, isiklikke emotsioone. Pildid rääkisid temaga, pildid ei nõudnud midagi, ei kohutanud teda, vaid pakkusid tuttavat, mõistetavate mängureeglitega, talle sobivat maailma. Peagi vajus ta sellesse maailma justkui narkomaan oma naudingute keerisesse. Vanade piltide seltsis olemine oli talle justkui dialoog iseendaga, ainukese inimesega, kes teda mõistis ja keda tema probleemid huvitasid ja kes oli ometi tema vastand: täis töötahet ja kirge, ideedest pakatav, maailmast huvituv. Ma ei tea, kas ma oskan seda täpselt sõnastada.”

„Jah, ma saan aru. Ja see ongi teie meelest armastus?”

„Heinrichi nii-öelda suhe oma piltidega arenes üsna tormiliselt,” jätkas Mecklenberg Agnesele silma vaatamata, otsekui poleks küsimust kuulnudki. „Tal tekkisid lemmikud, kelle seltsis ta võis veeta tunde… varsti polnud pilte endid tegelikult enam vajagi, need olid tal niikuinii viimse nüansini peas, nii et ta võis neile mõelda ükskõik millal. See tähendab, et ta mõtles neile kogu aeg.”

Mecklenberg oli tõusnud ja kõndis nüüd toas edasi-tagasi, käed seljal, pilk enda ees maas, ja rääkis kiiresti, rabedalt, nappide pausidega.

„Lühikese aja jooksul destilleerusid need Heinrichi akvarellid tema peas üheks, kõik see, mida ta neis armastas, mida otsis ja igatses, kõik see koondus ühte teosesse. Ei saa öelda, et ta oleks teiste vastu huvi kaotanud, lihtsalt ta tegeles nende kõigiga ühe kaudu. Nagu me üht naist armastades armastame teda kui naist, naissoo esindajat, ja seeläbi on meie armastuse objektiks kõik naised, naise idee, nii koondusid kõik Heinrichi teosed tema silmis sellesse ühte, Duisburgi tiigikesse, mida ma juba nimetasin.”

Agnes silmitses kunstnikku, kes kõndis energilisel sammul toas ringi, ega saanud aru, kas selle järsk meeleolumuutus hirmutas teda või hoopis kütkestas. Mecklenbergi lõug oli rinnale surutud, näojooned pingul, teravad ja külmad, pilk sissepoole pööratud.

„Iseenesest ilus pilt, olen seda näinud,” jätkas Mecklenberg. „Väga hea kompositsioon, suurepärane valgus, objektile keskendatus. Täiuslikult tunnetatud töö, nagu öeldakse, mitte lihtsalt tiigi pilt, vaid tiik ise, vaadates võid tunda muda lõhna, kuuled kiilide lendu… ja kõik see. Väga hea. Aga seda, mispärast Heinrich nii lootusetult sellesse pildisse armus, ma muidugi ei mõista. Jällegi, nagu armastuse puhul, igaüks näeb erinevalt, arusaadav.

Sellest pildist sai Heinrichi elu tähtsaim asi, kogu tema igapäevaelu keskpunkt. Hommikul ärgates mõtles ta esimese asjana sellele, et täna on tal taas võimalus näha oma Duisburgi tiiki, ja see täitis ta sooja õnnetundega. Ta ootas seda kohtumist, kuigi selleks tuli tal minna vaid kõrvaltuppa, kus akvarell seisis molbertil keset tuba. Ta rääkis selle maaliga, küsis küsimusi ja jutustas oma unenägudest, mõtetest, plaanidest. Te muidugi peate seda ehtsaks hullumeelsuseks, ja ilmselt on teil õigus, aga Heinrichile oleks see ükskõik. Ta oli leidnud selle, keda armastada ja imetleda, kellelt õppida ja kelle eest jumalale tänulik olla. Heinrichi õigustuseks pean veel lisama, et see, mis teda maalis lummas, ei olnud mitte tema kätetöö, ei, ta ei imetlenud omaenda tööd. Ma arvan, et see akvarell oli talle uks ühte teise maailma, kus kehtisid arusaadavad ja huvipakkuvad reeglid, maailma, kus ta oli kord õnnelik olnud. Tegelikkus oli trööstitu ja igav, see teine maailm aga… ilu ja rahu, kõigutamatu rahu, mis muutub ekstaasiks. Oopium. Kirjeldamatu ilu, mida tahaks vaadata ja milles lahustuda. Harmoonia, tarkus. Midagi sellist. Igatahes ei käinud Heinrich enam väljas, ei osalenud seltsielus. Virtin käis tema juures vahel koristamas ja tegi süüa, pesi pesu, tõi turult, mida vaja, sellal kui Heinrich oma armsama seltsis uneles või mõtiskles. Öelge mis tahes, see oli omamoodi ilus aeg Heinrichi elus.”

„Ja kui kaua see ilus aeg kestis?”

„Mesinädalad saavad läbi, see on paratamatu. Argipäev tuleb tagasi, ühel päeval ei anna sulle enam keegi laenu. Olnuks Heinrich jõukas, kes teab, mismoodi ta elu siis edasi oleks läinud, aga varsti oli tal vaja hakata mõtlema sissetulekule, mis võimaldaks tal ennast ja oma armsat akvarelli üleval pidada.”

„Armsama ülalpidamiskulud olid ju tagasihoidlikud?”

Mecklenberg seisatas akna all ja vaatas läbi klaasi metsavalguses õrnalt häilivaid kuuseoksi. „Kuidas võtta. Lõpuks läks see talle kalliks maksma. Ta hakkas joonistamistunde andma. Rikkaid vanemaid, kes arvavad, et saavad raha eest oma võsukestele talenti osta, leidus Viinis küllaga, tööd jätkus. Mõnda aega elas ta paralleelselt kaht elu: päeviti oli kohusetundlik kunstiõpetaja, õhtul kiirustas oma korterisse, kus teda ootas… ilu ja harmoonia. Kuna nende kahe vahel ei olnud tema silmis mingit seost – päevastel joonistustundidel oli vähe ühist sellega, mida ta hindas kunstis –, saavutas ta õpetajana hea renomee, tööd jätkus ja maksti korralikult. Ta tasus oma võlad, ja kuna vahepealsed kriisi- ja vaesuseajad olid harjutanud teda tagasihoidlikult elama, elas nüüd päris hästi. Nagu te ütlete, armsama ülalpidamine ei olnud ju eriti kulukas.”