Оглавление
Mika Waltari. Sinuhe, egiptlane
Mika Waltari. Sinuhe, egiptlane
ESIMENE OSA
ESIMENE RAAMAT. Kõrkjalootsik. 1
2
3
4
5
TEINE RAAMAT. Elu maja. 1
2
3
4
5
6
KOLMAS RAAMAT. Teeba kirg. 1
2
3
4
5
6
NELJAS RAAMAT. Nefernefernefer. 1
2
3
4
5
6
7
VIIES RAAMAT. Habirud. 1
2
3
4
5
KUUES RAAMAT. Valekuninga päev. 1
2
3
4
5
6
SEITSMES RAAMAT. Minea. 1
2
3
4
KAHEKSAS RAAMAT. Pime maja. 1
2
3
4
5
ÜHEKSAS RAAMAT. Krokodillisaba. 1
2
3
4
5
6
7
TEINE OSA
KÜMNES RAAMAT. Taevakõrguse linn. 1
2
3
4
5
6
ÜHETEISTKÜMNES RAAMAT. Merit. 1
2
3
4
5
6
7
KAHETEISTKÜMNES RAAMAT. Veekell mõõdab aega. 1
2
3
4
5
KOLMETEISTKÜMNES RAAMAT. Atoni riik maa peal. 1
2
3
4
5
6
7
NELJATEISTKÜMNES RAAMAT. Püha sõda. 1
2
3
4
5
VIIETEISTKÜMNES RAAMAT. Horemheb. 1
2
3
4
5
6
8
„Sinuhe” taastuleku puhul1
1
Отрывок из книги
Mina, Sinuhe, Senmuti ja tema naise Kipa poeg, kirjutan seda. Mitte selleks, et ülistada Kemimaa jumalaid, sest olen jumalatest tüdinenud. Mitte selleks, et ülistada vaaraosid, sest olen nende tegudest tüdinenud. Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda. Mitte selleks, et jumalaid meelitada, mitte selleks, et kuningaid meelitada, mitte hirmu või tulevikulootuste pärast. Sest olen oma elu jooksul nii palju kogenud ja kaotanud, et mind ei vaeva asjata hirm, ja surematuselootusest olen ma tüdinenud, nii nagu ma olen tüdinenud jumalatest ja kuningatest. Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda. Ja ma arvan, et selle poolest erinen ma kõikidest teistest kirjutajatest nii minevikus kui ka tulevikus.
Sest mis kõikidel aegadel on kirjutatud, on kirjutatud jumalate pärast või inimeste pärast. Tahan nimelt ka vaaraod inimesteks arvata, sest meiesugused nad on, vihas ja hirmus, himudes ja pettumustes. Ja nad ei erine meist mitte millegi poolest, kirjutatagu neid ka tuhat korda jumalate hulka. Kui neid ka tuhat korda jumalate hulka kirjutataks, ikka on nad inimesed, teiste inimeste sarnased. Neil on võim rahuldada oma viha ja põgeneda oma hirmu eest, kuid himu ja pettumuse eest võim neid ei kaitse. Aga mis on kirjutatud, see on kirjutatud kuningate käsul ja jumalate meelitamiseks või et petta inimesi uskuma midagi niisugust, mida ei ole tegelikult toimunud. Või et kõik on toimunud teisiti, kui on toimunud tegelikult. Või et ühe või teise osa selles, mis on toimunud, on olnud suurem või väiksem, kui see tõepoolest on. Seda pean silmas, kui ütlen, et hallist muistsest ajast kuni tänase päevani on kõik, mis kirjutatud, olnud kirjutatud jumalate pärast või inimeste pärast.
.....
Kuid pärast söömaaega muutus isa tõsiseks, pani oma suure, osava käe mu pea peale ja sõrmitses häbelikult hellitades pehmet poisikiharat mu paremal oimul. „Sa oled seitsmeaastane, Sinuhe,” ütles ta, „sa pead otsustama, kelleks tahad saada.”
„Sõduriks,” ütlesin mina ega mõistnud pettunud ilmet isa heasoovlikul näol. Olid ju parimad poistemängud tänaval sõjamängud ja ma olin näinud, kuidas sõdurid sõjameeste maja ees maadlesid ja relvade käsitsemist harjutasid, ja ma olin näinud sõjavankreid tuttide lehvides ja rataste kolinal linnast välja õppustele sõitmas. Ei saanud olla uhkemat ja auväärsemat ametit kui sõduri amet. Ja sõdur ei pidanud kirjutada oskama, see oli minu jaoks tähtsaim põhjus, sest vanemad poisid olid jutustanud heidutavaid lugusid sellest, kui raske on kirjutamisekunst ja kui jõhkralt õpetajad õpilasi laubalokkidest sikutavad kui savitahvel kogemata katki läheb või pilliroosulg oskamatus käes murdub.
.....
