Отрывок из книги
Sügavas vaikuses veeresid mööda tühja avenüüd Pariisi poole aedviljakasvatajate vankrid rütmilise rattamürina saatel, mille kaja peksis kahel pool ähmaste jalakaridade taga uinuvate majade fassaade. üks koorem kapsastega ja teine hernestega oli Neuilly sillal liitunud kaheksa naeri- ja porgandivankriga, mis tulid Nanterre’ist; hobused kõndisid omatahtsi, pea maas, ühtlasel laisal kõnnakul, mida tõus veelgi aeglustas. üleval, kõhuli aedviljakoorma otsas ja kaetud kitsa musta ja halli triibuga keepidega, tukastasid voorimehed, ohjad randme ümber keeratud. Varjupinnast esile kerkinud gaasilatern heitis valgust kinganaeltele, kitli sinisele mansetile, mütsinokale, mis vilksatasid keset punaste porgandi- ja valgete naerikimpude, herneste ja kapsaste roheluse määratut õilmitsemist. Ja teel, naaberteedel, ees- ja tagapool, teatas kauge rattamürin samasugustest vooridest, laadungi saabumisest kell kaks hommikul läbi pimeduse ja sügava une, hällitades pimedat linna söögikraami möödumise mühinaga.
Rivi eesotsas astus Balthazar, proua François’ hobune, liiga paks loom. Hobune sammus pooleldi magades ja kõrvu lingutades, kui äkki Longchamp’i tänava kohal võpatas hirmust ja tardus oma nelja jalaga paigale. ülejäänud loomad põrkasid peaga vastu ees liikunud koormaid ja rivi jäi seisma keset rauakolinat ja ärganud veomeeste kirumist. Proua François istus, selg vastu aedvilja ette pandud planku ega näinud midagi pahemalt poolt tulevas kasinas helenduses, mida heitis väike neljakandiline latern, valgustades ainult Balthazari läikivat külge.
.....
Noor naine pahvatas naerma ja võttis välja suure peotäie peenraha.
“Ah! Jules alles põõnab... Tema leiab, et mehed ei ole loodud töötegemiseks.”
.....
