Оглавление
Monika Peetz. Seitse päeva söömata
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk
Üheksateistkümnes peatükk
Kahekümnes peatükk
Kahekümne esimene peatükk
Kahekümne teine peatükk
Kahekümne kolmas peatükk
Kahekümne neljas peatükk
Kahekümne viies peatükk
Kahekümne kuues peatükk
Kahekümne seitsmes peatükk
Kahekümne kaheksas peatükk
Kahekümne üheksas peatükk
Kolmekümnes peatükk
Kolmekümne esimene peatükk
Kolmekümne teine peatükk
Kolmekümne kolmas peatükk
Kolmekümne neljas peatükk
Kolmekümne viies peatükk
Kolmekümne kuues peatükk
Kolmekümne seitsmes peatükk
Kolmekümne kaheksas peatükk
Kolmekümne üheksas peatükk
Neljakümnes peatükk
Neljakümne esimene peatükk
Neljakümne teine peatükk
Neljakümne kolmas peatükk
Neljakümne neljas peatükk
Neljakümne viies peatükk
Neljakümne kuues peatükk
Neljakümne seitsmes peatükk
Neljakümne kaheksas peatükk
Neljakümne üheksas peatükk
Viiekümnes peatükk
Viiekümne esimene peatükk
Viiekümne teine peatükk
Viiekümne kolmas peatükk
Viiekümne neljas peatükk
Viiekümne viies peatükk
Viiekümne kuues peatükk
Viiekümne seitsmes peatükk
Viiekümne kaheksas peatükk
Viiekümne üheksas peatükk
Kuuekümnes peatükk
Kuuekümne esimene peatükk
Kuuekümne teine peatükk
Kuuekümne kolmas peatükk
Kuuekümne neljas peatükk
Kuuekümne viies peatükk
Kuuekümne kuues peatükk
Kuuekümne seitsmes peatükk
Kuuekümne kaheksas peatükk
Kuuekümne üheksas peatükk
Seitsmekümnes peatükk
Seitsmekümne esimene peatükk
Seitsmekümne teine peatükk
Отрывок из книги
See oli üks säärastest päevadest. Eval oli hommikune vahetus kliinikus seljataga, neli last tülitsesid kõvahäälselt selle üle, kes saab arvutisse, ja abikaasa Fridol, kes oli lubanud õhtusöögi eest muretseda, tekkis büroos mingi viivitus. Pooleteise tunni pärast pidi Eva olema Le Jardinis, „oma” prantslase juures. Juba mitu päeva ootas ta rõõmuga mõnusat õhtut koos teisipäevanaistega. Kuueteistkümne ühise aastaga oli viiest naisest, keda algul ei ühendanud miski peale soovi õppida Kölnis Prantsuse Instituudis prantsuse keelt, saanud kokku hoidev seltskond. Teisipäevanaised olid üle elanud marusid, saatuselööke ja ühise palverännaku Lourdes’i. Mitte alati polnud küll lihtne sõbrannadega läbi saada. Täna oli Eva jaoks probleem üldse nende juurde saada.
Eva rassis läbi lõputu vajalike tegemiste nimekirja ja oma pere kuuekordse päevaplaani. Pärast palverännakut oli ta hakanud taas arstina tööle. Kahjuks polnud pühast allikast pärit vesi moondanud abikaasa Fridot köögiprintsiks ega kolme puberteediealist ja üht kümneaastast hakkajateks koduabilisteks. Kui uksekell läbitungivalt helises, aimas Eva halba. Iga tema korrapärane külaline teadis, et majauks on alati lukustamata. Puht enesekaitse nelja lapse puhul, kellel oli krooniline kalduvus oma võtmeid valesse kohta panna ja hästi välja arenenud sotsiaalne elu. Oli vaid üks inimene, kes põhimõtteliselt andis kella ja ootas, et uks isiklikult temale avataks. Eva oigas. Polnud kahtlust, et see võis olla vaid tema ema. Sestpeale kui Regine oli pooleteise aasta eest pensionile jäänud, oli ta täiel määral Eva päralt. Liiga täielikult. Liiga määravalt. Sellistest väikekodanlikest rituaalidest nagu külastuse etteteatamisest telefoni teel ta loobus.
.....
„Rõõmsameelse sundimatuse tee,” luges ta sellelt. „Ekstra sinu jaoks.”
Eva oli küll kõrgelt hinnatud arst, ta suutis oma patsiente rahustada, erutunud pereliikmeid trööstida, 19,25-tunnise tööaja kõrvalt sai ta hakkama kuueliikmelise pere majapidamisega – oma ema ees oli ta kaitsetu.
.....
