Отрывок из книги
Ma olen kohustatud alustama seda lugu lühikese ülevaatega Hamptoni perekonnast, sest on vaja ükskord lõplikult rõhutada, et Hamptonid olid ühtaegu väga suursugused ja väga rikkad. Pilguheidust Burke’i või Debretti aadliregistrisse piisaks täiesti selle selgekssaamiseks, aga need mahukad köited ei ole alati kättesaadavad ning lord Montdore’i õemehe Boy Dougdale’i selleteemalised raamatud on kõik läbi müüdud. Tema suur snobismialane ja napp kirjanduslik anne on tekitanud kolm üksikasjalikku uurimust tema naise esivanemate kohta, kuid neid saab lugeda praegu üksnes siis, kui paluda raamatukaupmehel muretseda pruugitud eksemplarid. (Raamatukaupmees paneb kuulutuse oma ärilehte The Clique: „H. Dougdale, ükskõik milline teos”. Teda tabab raamatute tulv, igaühe hind umbes üks šilling, ning ta teatab siis oma kliendile uhkelt, et „tal on õnnestunud hankida soovitud teos”, andes mõista, et selleks on kulunud tunde hoolikat otsimist müügilettidel, hind on väga odav, 30 šillingit kolme raamatu eest.) „Georgiana, leedi Montdore ja tema ringkond”, „Suurejoonelised Montdore’id” ja „Hamptoni vanad kroonikad” on kirjutamise ajal mu kõrval ning ma näen, et esimese köite avalõik kõlab järgmiselt:
„Kaks daami, üks tumedapäine, teine blond, mõlemad noored ja kaunid, sõitsid ühel ilusal maihommikul kärmelt väikese Kensingtoni küla poole. Need olid Montdore’i krahvinna Georgiana ja tema suur sõber Paddingtoni hertsoginna Walpurga ning nad kujutasid endast nauditavalt elavat pilti, kui nad arutasid hetke kõige põletavamat küsimust – kas tuleb või ei tule anda oma osa vaese kalli vürstinna Lieveni lahkumiskingitusse?”
.....
Peaaegu kuu aega oli tõesti lohutav mõte. Kuigi ma olin otsustanud küllakutse vastu võtta, ajas ainuüksi mõte sellest mulle hirmuvärinad peale, ning mitte niivõrd Davey narritamise tõttu kui sellepärast, et nüüd hakkasid täies jõus elustuma igivanad mälestused Hamptonist, mälestused mu lapsepõlve külaskäikudest sinna ja sellest, kui vähe need olid mulle tegelikult meeldinud. Alumine korrus oli olnud täielikult hirmutav. Võib ju oletada, et pole olemas midagi, mis võiks hirmutada kedagi, kes on minu kombel harjunud alumise korrusega, kus elutses mu onu Matthew Alconleigh. Kuid see lärmakas koll, see väikeste tüdrukute õgija, ei olnud sugugi kinni oma maja ühes osas. Ta tormitses ja möirgas terves majas ringi ning teda silmas pidades oli tegelikult maja kõige turvalisem paik alumisel korrusel tädi Sadie võõrastetoas, sest tädi suutis ainsana teda mingil määral ohjeldada. Hamptoni hirm oli teistlaadi, jäine ja kiretu, ning see valitses alumisel korrusel. Sind sunniti alla selle sisse pärast teejoomist, kui sa olid mukitud, pestud ja lokitud väikesest peast, või siis korraliku kleidiga, kui olid vanem, Pikka Galeriisse, kus tundus olevat kümneid täiskasvanuid, kes kõik mängisid tavaliselt bridži. Bridži juures on kõige hullem see, et igast mängivast nelikust on ühel inimesel alati vabadus ringi luusida ja väikestele tüdrukutele lahkeid sõnu lausuda.
Üldiselt ei jäänud aga kaartidest siiski kuigi palju tähelepanu üle ning me saime istuda kamina ees jääkarunaha pikal valgel karval, vaadata vastu karu pead toetatud pildiraamatut või lihtsalt lobiseda üksteisega kuni teretulnud uneajani. Üsna sageli juhtus aga, et lord Montdore või Boy Dougdale, kui ta parajasti seal oli, loobus bridžimängust, et meid lõbustada. Lord Montdore luges valjusti ette Hans Anderseni jutte või Lewis Carrolli mõnda raamatut ning selles, kuidas ta luges, oli midagi, mis pani mind salajasest piinlikkusest nihelema, aga Polly lebas, pea karu pea peal, ja ei kuulanud minu meelest ainsatki sõna. Palju hullem oli aga see, kui Boy Dougdale organiseeris peitusemängu või sardiinid – kaks mängu, mida ta väga armastas ning mida ta mängis minu ja Linda meelest „toobbedalt”. Sõnal tobe oli selliselt hääldatuna omaette tähendus meie keeles, kui me (Radlettid ja mina) väikesed olime – kuid alles pärast Lektori loengut saime aru, et Boy Dougdale ei olnud tookord mitte niivõrd tobe kui liiderlik.
.....
