Отрывок из книги
rääkige temaga.
Lugupeetud kohtunik, 1972. aasta talvel läksime R. – iga lahku – või õigemini peaks ütlema, et tema läks minust lahku. Tema põhjendused olid ebamäärased, kuid nende iva oli selline, et tal on salajane mina, argpükslik, põlastusväärne mina, mida ta ei saa mulle eales näidata, ja et ta peab minema ära nagu haige loom, kuni ta suudab seda mina parandada ja viia tasemeni, mis tema hinnangul seltskonda väärib. Ma vaidlesin talle vastu – ma olin olnud tema kallim peaaegu kaks aastat, tema saladused olid minu saladused, kui tema juures ka oleks midagi julma või argpükslikku, teaksin seda kõige paremini just mina – kuid see oli tulutu. Kolm nädalat pärast seda, kui ta oli välja kolinud, sain ma temalt postkaardi (saatja aadressita), milles öeldi, et tema arvates oli meie otsus, nagu tema seda nimetas, olnud küll raske, kuid siiski õige, ja ma pidin endale tunnistama, et meie suhe on igaveseks läbi.
.....
Ma sooviksin seda endale, lausus tema. Muidugi, vastasin mina ning küsin, andmata endale ümber mõtlemiseks hetkegi aega, millal ta saaks lauale järele tulla. Ma olen New Yorgis veel ainult nädala, ütles ta. Kuidas oleks laupäevaga? See, arvutasin ma, jätaks mulle kirjutuslauaga koos olemiseks veel viis päeva. Hästi, vastasin ma, kuigi poleks saanud olla suuremat vastukäivust, kui oli minu sundimatu hääletooni ja hullunud tunde vahel, mis minu üle kõnelemise ajal võimust võttis. Mul on veel mõned mööbliesemed, mis teie isale kuulusid. Te võite kõik endale võtta.
Enne, kui ta kõne lõpetas, küsisin tema nime. Leah, vastas ta. Leah Varsky? Ei, Leah Weisz. Ja siis seletas ta nagu möödaminnes, et tema ema, kes oli iisraellane, oli seitsmekümnendate alguses Santiagos elanud. Tal oli sõjalise riigipöörde aegu Danieliga põgus armulugu ning ta lahkus peagi riigist. Kui tema ema sai teada, et ta on rase, kirjutas ta Danielile. Ta ei saanud mingit vastust – Daniel oli juba vahistatud.
.....
