Stockholm 1793

Оглавление

Niklas Natt och Dag. Stockholm 1793

Esimene osa. Indebetou maja kummitus

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

Teine osa. Punane vedelik

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

Kolmas osa. Ööliblikas

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

Neljas osa. Parim huntide seast

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

AUTORI JÄRELSÕNA

Отрывок из книги

Mickel Cardell ujub külmas vees. Vaba parema käega haarab ta Johan Hjelmil kraest kinni, Hjelm ulbib liikumatult tema kõrval, suunurkades punane vaht. Mundrikuub on verest ja riimveest libe ja kui laine kisub viimasegi siilu Cardelli peost, tahab too karjuda, aga kõrist tuleb välja vaid halin. Hjelm vajub kiiresti vee alla. Cardell pistab pea vette ja jälgib mõne hetke tema keha teekonda sügavikku. Värisedes arvab ta nägevat veel midagi, allpool, selle ilma piiril, mida tema meeled tajuda suudavad. Tuhanded vigastatud meremehed vajuvad põrguvärava poole. Surmaingel laotab nende ümber oma tiivad, mida kroonib luukere kolp. Lõuad liiguvad hoovuses, naerdes hääletut pilkavat naeru.

„KÄKK1! KÄKI-MICKEL! Ärka üles!”

.....

Schwalbe süütab pirrust kaks laternat ja vehib pirrutule surnuks. Laua peal silub priske kass puhtaks lakutud käpaga pead. Schwalbe ulatab ühe laterna Cardellile, paneb ukse enda järel kinni ja lonkab tõtakalt nende ees. Hoovi teises servas on kividest laotud seinte ja muldpõrandaga hoone. Schwalbe tõstab käe suu juurde ja toob kuuldavale lühikese huilge, enne kui ukse lukust lahti keerab.

„Rottide pärast. Parem on neid ehmatada, enne kui nemad mind ehmatavad.”

.....